Lõiming kui koostöökogemus: lõimingu kavandamine, lõimingu rakendamine
Anu Sarap, Tallinna lasteaed Sinilind
Tallinna lasteaed Sinilind asub Mustamäe linnaosas.
Alates 2018/19. õppeaastast on lasteaia eripäraks Johannes Käisi üldõpetuse metoodika rakendamine. See ei olnud avastus iseenesest. Koosolekute, ümarlaudade ja tegevuste vaatluste käigus saime aru, et me lõimime tegevusi ja kasutame üldõpetuse põhimõtteid, et meil on oma looduse õpperada, seega võiksime seda oma eripärana rõhutada, lähtuda enam eesti pedagoogi visioonist.
Lõimingu kontekstis oleme lasteaias oluliseks pidanud:
- tähtsustada õpetajate individuaalsust ja vastastikust rikastamist koostöises kavandamises;
- arvestada laste individuaalsust nii oodatavates tulemustes kui ka töökorralduses;
- olla paindlik ja reageerida muutuvatele oludele;
- lähtuda lõimimisel laste kogemustest ja piirkonnas olulisest;
- jälgida ainevaldkondade proportsioone pikemas perioodis, mitte jääda päeva- või nädalapõhiseks;
- seada eesmärgid ja uskuda loomingulisse lõimimisse.
Kuidas me lõimingust lähtudes iga päev töötame?
Johannes Käis on öelnud: „Kasvatuse ja hariduse ülesandeks on meie kultuuri väärtusi tulevaile põlvile edasi anda, neid meie kultuuriliste varanduste pärijateks teha“ (Käis 2004, 11).
Tallinna lasteaias Sinilind tähtsustame järgmisi väärtusi:
- lapsekesksus – Käisi sõnutsi tähendab lapsepärasuse nõue seda, et õpetuse sisu on lapse huviringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis on talle ka arenemis- ja jõukohased (Käis 1989, 7);
- eeskuju – Käis pidas õpetajat eeskujuks, samas on lapsed ise aktiivsed tegutsejad ja teineteisele eeskujuks. Õpetaja eeskuju tähtsustamisel on Käis viidanud Diesterwegile: „Tähtsaim nähtus koolis. Elav eeskuju õpilastele on õpetaja ise. Igal pool on kool seda väärt, mida õpetaja ise on, ja kooli järgi võib kõige paremini otsustada õpetaja enda üle.“ (Käis 2004, 35);
- uuendusmeelsus – Käis leidis, et haridusasutus peab alati uuendusseisundis olema (samas, 84). Seega tuleb väärtustada elukestvat õpet;
- meeskonnatöö – Käis arvas, et laste individuaalse töö kaudu saab suurendada laste ühistöö, meeskonnatöö väärtust (Käis 1989, 55);
- terviseedendus ja keskkonnasäästlik mõtteviis – Käisi pedagoogilistes töödes korduvad koduloo ja loodusõpetuse metoodika teemad. Kodukoha loodust peab Käis kõige tähtsamaks kodu- ja kodumaa-armastuse allikaks, rõhutades sealjuures laste aktiivsust ja isetegevust. (Käis 2004, 121–123)
Lasteaia visiooni sõnastuses oleme tähtsustanud veel paindlikkust ja kõigi osaliste kaasamist: lasteaed Sinilind on paindlik, kõiki osalisi kaasav uuendusmeelne organisatsioon.
Lapsekesksuse idee on üks õpetuse ja kasvatuse lõimimise aluseid: kuidas kodu ja lasteaed, üksikute õpetuse ja kasvatuse valdkondade teave ja oskused aitavad lapsel mõista ennast ja keskkonda ning kujundada ühiskonnas sallitavaid väärtusi. Lõiming on laste arengut toetavate käsitluste võtmemõiste, mille avaldumisvormidena teatakse üldõpetust, teemakeskset õpet, projektmeetodit jpm.
Lõiming sünnib koostöös. Aeg, koht, tegijad ja keskkond muutuvad, seega on koostöös sündivad lahendused omanäolised. Põhimõtted on ühed, aga lõimimine tekib siin ja praegu. Lõiming saab alguse ka lapse küsimustest, sest ta suunab oma tähelepanu õpitavale objektile, ei lähtu üksnes ainevaldkondadest. On vaja meeles pidada, et mäng on kõige lõimivam tegevusvorm. Lõiminguga kaasneb paindlikkus ajas ja ruumis. Sealjuures ei ole tagaplaanil Johannes Käisi mõtestus isetegevuse ja individuaalse tööviisi kaudu. Lõiming ei tähenda ühtlustamist, see laseb individuaalsusel särada ja lõimingul õitseda. Erinevus rikastab – erinevad lapsed, õpetajad, keskkonnad jms.
Lõimingu kavandamine
Kuidas kavandamine sujub? Kas õppekava dikteerib lõimingu?
Meie lasteaia õpetajad on harjunud, et kavandamise aluseks on lasteaia õppekava, tegevuskava ja rühma õppeaasta eesmärgid. Õpetaja kavandab tegevused kas nädalaks või kuuks, see on jäetud vabaks. Tähtis on, et tegevused oleksid seotud nn päriseluga (ehtsad vahendid, õppekäigud, ise toidu valmistamine jms). Enamiku õpetajate meelest ei valmista lõimingu kavandamine mingeid raskusi. Meie õppekava otseselt lõimingut ei juhi, aga annab selleks tuge, tuues esile J. Käisi põhimõtted, õpikäsituse, mida tegevuste kavandamisel ja elluviimisel arvestada. Õppekava eesmärgid on üldised ning neid annab sobitada nii erinevate teemadega kui ka ühe ja sama teemaga erinevatest ainevaldkondadest.
Õpetuse-kasvatuse kavandamisel ja elluviimisel lõimime valdkondi ning teemasid, seome õpetuse ja kasvatuse eelkõige kodukoha inimeste, looduse ning asutustega, tutvume õpitavaga (objektid, nähtused) loomulikus keskkonnas, arvestame laste eripära: võimeid, keele- ja kultuuritausta, vanust, sugu, terviseseisundit jms.
Valdkonna temaatika seostub lapse igapäevaelu ja teda ümbritsevaga. Kuigi tegevuste plaanimisel juhindutakse aastaaegade vaheldumisest, on õppeaastati plaanid erinevad. Lasteaia füüsiline keskkond õuealal õppeaastati oluliselt ei muutu, aga laste endi ja nende perede, õpetajate ja lasteaia, linnaosa ja linna elus toimub igal aastal midagi kordumatut. Niisiis peame meie lastega tegevusi planeerides ka seda arvestama ning erinevate muutustega kaasa minema, end ja kasvukeskkonda kohandama.
Üldõpetuse kavandamine algab rühmas õpetajate ühistööga, kus määratakse kesksed teematervikud ja alles siis vaadatakse, kuidas teemat saab erinevates ainevaldkondades käsitleda. Kõige aluseks on lasteaia õppeaasta tegevuskava, mille koostamisse on kaasatud kogu personal.
Õpetajad lähenevad õppetegevusele erinevalt ning see toobki kaasa mitmekesised lahendused ühele ja samale teemale. Palju kasutatakse õppemänge ning lavastusi. Üks õpetaja rääkis, et tema praegune paariline loeb tegevustes palju luuletusi ja jutte ette, eelmine paariline lasi lastel teha otsuseid ja töötati minimaalse õpetajapoolse juhendamisega.
Lõimingu tagab see, kui õpetajad ette mõtlevad, aga lõiminguidee võib tulla hetkega ning õnneks haaravad õpetajad sellest kohe kinni, ei klammerdu valmisplaani. Enamasti ongi lõiming igapäevastes tegevustes isetekkeline, sõltudes konkreetsetest olukordadest ja keskkonnast, sest terviklikkus ja lapsekesksus on lasteaiaõpetajate mõtteviisis esiplaanil.
Kuidas mõjutab tegevuskava, kuuplaani või nädalaplaani koostamist laste vanus eri aastatel või ka samal aastal eri rühmades või siis erinevad metoodikad, keskkond ja rühma personal?
Plaanide koostamist mõjutavad laste vanus, eelmistel aastatel omandatud teadmised, aktuaalsed teemad ja laste huvidest lähtuvad teemad (vt näide 1 ja 2). Ka samas vanuses laste puhul, kes on erinevates rühmades (vt näide 3 ja 4), võib tulemus olla täiesti erinev.Seetõttu tähtsustuvad valdkondi siduvad teemakohased tegevused, mille puhul iga lapse osaleb oma kogemuste, teadmiste ja oskuste põhjal ning saab targemaks. Kavandamine oleneb õpetajate individuaalsusest: mida õpetajad teavad oma rühma lastest ja keskkonnast, mis on nende metoodilised tugevused ning kuivõrd nad tahavad või oskavad kasutada väljaspoolset tuge.
Kuuplaan sünnib selle järgi, mida õpetajad näevad, et oleks vaja lastega rohkem arutleda või mida eelmisel õppeaastal ei jõutud põhjalikumalt käsitleda.
Kuuteemad täpsustuvad laste huvide ja eelmise õppeaasta analüüsi alusel. Koos paarilisega arutletakse teema üle, jälgitakse õppekava eesmärke ning arvestatakse laste oskusi. Sellest lähtuvalt planeerib kumbki õpetajatest tegevusi oma hommikuteks. Ka õpetaja abi ja pered pakuvad ideid, kuhu võiks minna või mida teha.
Ilm mõjutab planeeritud asju seeläbi, kui palju saab teha õuesõpet ja korraldada õppekäike.
Lõimingu kavandamise aluseks on mitmes rühmas konkreetset hommikuringi läbiv teema. Valdkond „Mina ja keskkond“ annab temaatika, mille ulatus (maht) sõltub planeerimisperioodi pikkusest (nädal, kuu) ja laste huvist. Hommikuring algab temaatilise jutu, luuletuse, laulu või lavastusega. Sellele järgneb vestlusring, liikumismäng või matemaatilised tegevused, mida seostatakse õpitava teemaga. Hommikuringis täpsustuvad laste huvid, nad saavad oma teemakohaseid ootusi välja öelda.
Digivahendite kasutamine tegevustes
Kuna me liigume igapäevaelus üha enam mõni tehnikavidin taskus ja tulevikus tuleb tõenäoliselt omandada teatud digipädevused enne kooli, on nii täiskasvanutel kui ka lastel vaja viia end kurssi sellega, kuidas loominguliselt läheneda n-ö külmadele tehnikavidinatele, muuta nende kasutamine mõtestatuks ning paeluvaks.
Lasteaias on meil kasutusel erinevad robootikavahendid ning igas rühmas lauaarvuti ja väga suure tõenäosusega ka rühmaõpetajale kuuluv nutitelefon, mida saab soovi korral lastega õppetegevustes kasutada. Nii robootikat kui ka erinevaid digivahendeid saame lõimida kõikide õppekava valdkondadega (nagu matemaatika, keel ja kõne, mina ja keskkond, kunst, muusika, liikumine), tuleb ainult mõelda loovalt ning tunda ise lastega tegevusi tehes nendest rõõmu.
Robootikavahendeid (nagu bee-bot, blue-bot ja ozo-bot) kasutades saame luua lastele mõtestatud keskkonna, kus õppida ja harjutada nende vahendite kasutamist.
Töömeeleolu ja -rahu tagatakse tegevustes kindlate reeglitega (tõstetakse vastamiseks kätt, kuulatakse teist, ei alustata uut mängu enne, kui on vaikus jm) ning mängulisusega (karu on hommikuringis kaasas, talle ei meeldi lärm; teeme õpetaja abile üllatuse, et oleme nii vaikselt).
Loomulikult mõjutavad lapsed samuti planeeritud tegevusi. Näiteks ei saanud ühe aastakäigu lastega mingis vanuses ühes rühmas üldse mängida liikumismänge, kuna nad läksid nii elevile ja ei suutnud rahuneda ega keskenduda. Nende lastega mängiti liikumismänge õues ning toas tehti lihtsalt virgutusharjutusi. Teise aastakäigu samaealised lapsed olid jälle väga tublid mängijad, kuulasid, said reeglitest aru ja suutsid tubasteski liikumismängudes tegutseda ilma liigse lärmi ja teistele otsa põrkamata. Samuti sõltub laste iseloomust, kas saab arendada pikemaid vestlusi või tuleb kasutada rohkem tegutsemist nõudvaid õppemänge.
Õpetajaile meeldib kõike tervikuks siduda ja kõike saabki siduda, tuleb olla ainult loov. Siduda aitab mõnikord kasvõi vanasõna, luuletus, mõni mängutegelane, nali vms. Kokku võttes võib öelda, et tegevuskava, kuuplaani või nädalaplaani koostamist mõjutab mitu asjaolud, näiteks nii laste vanus, erinevad keskkonnad, rühma personal kui ka koostöö lapsevanematega.
Kas kavandamisel on hea, et ühtemoodi mõeldakse või koos mõeldakse? Kui oluline on õpetajate jaoks kavandamisel aeg?
Väga oluline on hea koostöö paarilisega, koos plaanide pidamine ja arutamine, kasuks tuleb ühes suunas mõtlemine. Ent ka erinev mõtlemine, uudsus, erinevad huvitavad ideed aitavad lastele meeldivaid plaane koostada ja ellu viia. Vaja on ka õpetaja abi kaasata nii plaanide koostamisse kui ka elluviimisse.
Tegevuste kavandamisel vajavad õpetajad aega erinevalt. Mõni õpetaja arvab, et mida väiksem on laps, seda rohkem on ettevalmistust, suuremate laste puhul lastakse pigem laste loovus valla. Siiski tuleb osata kuulata ja märgata, suunata ja samas võimaldada lastel õppetegevusele ise hoogu juurde anda.
Muusika- ja liikumisõpetajad arvestavad võimaluste piirides nädala- ja kuuplaani. Muusikaõpetajad lähtuvad oma tegevustes aastaaegadest (J. Käisi printsiip: teemad lähtuvad aastaaegadest) ja see on taganud lõimingu. Näiteks oli ühel rühmal reisimise teema ja sealt kasvas välja matkateemaline isadepäeva pidu, kus lapsed said koos isadega arutada esemete üle, mida on vaja matkale kaasa võtta ja mida vaja ei ole. Võidu peale pandi kahe meeskonna vahel telk püsti, samas lauldi ja tantsiti – tõeline pidu.
Muusika- ja liikumistegevustes koos lastega osalemine meeldib õpetajatele just seepärast, et need laulud, tantsud ning liikumisharjutused tulevad rühma tegevustesse kaasa ja rühmaõpetaja oskab koos lastega lustida. Õpetajad saavad teise õpetaja (muusikaõpetaja, liikumisõpetaja, paarilise) tunni jälgimisest ideid ja kogemusi. Igal õppeaastal teevad õpetajad ühe lahtise tegevuse kas kogu rühma meeskonnaga või üksi ning kutsuvad kolleege vaatama. Lahtine tegevus peab loomulikult põhinema aasta eesmärgil või motol, mis on varem kokku lepitud, näiteks õuesõpe, programmi „Kiusamisest vabaks!“ metoodika kasutamine tegevuses vms.
Mis on laste roll? Kust tulevad laste algatused, küsimused, huvid? Kas lapsed on algatanud ka midagi sellist, mille peale õpetaja pole tulnud ja mis on viinud lõiminguni?
Lihtsate valikute ja otsuste tegemise võimaldamine lastele suurendab nende kaasahaaratust ja õpimotivatsiooni ning toetab õpitu tulemuslikumat omandamist. Laste küsimused suunavad tegevuse kulgu ja nii mõnigi kord tehakse asju planeeritust teisiti. Sellest tulenevalt muudetakse ka nädala- või kuuplaani. Lapse huvi on enamasti seotud mingi nähtuse kui tervikuga. Valdkondade ja tegevuste lõimimine lubab käsitleda last huvitavat teemat mitmekülgselt ning paremini märgata lapse huve ja andeid. Ühe teema käsitlemine eri aspektidest ning erinevate valdkondade kaudu tagab paremini ka selle, et iga laps omandab teemaga seonduva. Õuetegevuses või õppekäigul loodusesse on ühendatud teemaga seonduvalt vaatlemine, võrdlemine, loendamine, meisterdamine, uurimine, liikumine jpm.
Laste algatused, küsimused ja huvid tulevad enamasti meediast. Kui rühma laps on reisil käinud ja räägib oma muljetest, võib samuti tekkida uus huvi ja teema.
Laste algatustega minnakse kaasa iga päev. Näiteks räägib keegi lastest, mida ta lasteaiateel nägi, mis parajasti aknast paistab, ning see teema tulebki päeva ja lõimingutesse kaasa. Vahenditega õppemängudest saab sageli alguse hoopis muu tegevus, näiteks muusikaline hetk, kus loendatavate pulkadega mängitakse rütmi jne. Laste ideid kasutatakse loovalt kogu aeg.
Nii Käisi üldõpetuse metoodika, projektõpe kui ka programmi „Kiusamisest vabaks!“ metoodika annab lõiminguks rikkalikke ideid.
Niisiis on laste roll lõimingu tekkimisel väga oluline, kui mitte esmane. Laste huvile toetumine tagab tegevuse õnnestumise.
Lõimingu rakendamine
Mis keskkondi kasutatakse?
Lõimitud tegevusi on võimalik korraldada nii toas kui ka õues. Tegevuste sissejuhatus on hommikuringis (nt jutupalliga) kas vestluse, arutlemise või mänguna.
Keskkondi on erinevaid, kus igapäevaseid ja lõimitud tegevusi ellu viia, näiteks rühmaruum, pesuruum, koridor, galerii, õueala, ehitusnurk, autonurk, nukunurk, raamatupesa, raamatukogu. Lastele on tagatud voolimisvõimalused ja käeline tegevus ning valgustahvel. Toimuvad ka teemakohased õppekäigud väljapoole lasteaeda. Näiteks käidi ametite kuul Mustika kaubanduskeskuses tutvumas eri ametitega, taaskasutuse kuul tutvuti konteineriga, kuhu saab viia riideid, jalanõusid ja mänguasju, mida enam vaja ei ole. Mõni laps oli kodust kaasa võtnud natuke riideid ja mänguasju, mis konteinerisse pandi. Lastele pakuvad õppekäikude teemad väga huvi, enamasti arutatakse samal teema hiljem rühmas pikalt.
Pole kohta, kus ei saaks vahvat tegevust korraldada. Erinevate keskkondade kasutamine aitab laste huvil püsida, eri aspekte esile tuua, veel rohkem tahta teada saada. Õpetajatele pakub erinevate keskkondade kasutamine huvitavaid lõiminguideid (vt näide 5).
Kuidas tagatakse vaheldusrikkus (liikumine, mäng, tegevused erinevates keskkondades)? Kuidas kujuneb päev tervikuks?
Hommikuringi rutiin on lastele tähtis. Nad teavad, et seal räägitakse päeva tegemistest. Laps saab oma murest või rõõmust rääkida. Alati on hommikuringis virgutusmoment ja õppemäng, mis tagab vaheldusrikkuse.
Terviklikkuse tagab rutiin. Lapsed teavad juba, et peale õppetegevust minnakse õue. Õuesõppes saab arutatud teemat jätkata. Õues korraldatakse iga päev liikumismänge ja õppetegevusi, mis on seotud õpitava teemaga.
Meelerahuminutid mõjuvad lastele väga rahustavalt, neile meeldib tajuda ja kuulata vaikust. Kasutatakse meelerahumuinasjutte ja vaikusemänge, mis sobivad tegevustes vahelduseks, võimaldades samaaegu lõimida.
Lasteaias on lihtne lastele vaheldusrikast päeva pakkuda. Tegevused vahelduvad niikuinii juba päevakavast lähtudes, aga kui õpetaja suudab veel erinevaid tegevusi eri keskkondadesse planeerida, on lapsed tähelepanelikud ja keskendunud vaatlejad, uurijad ning avastajad, nad ei väsi ja õpivad endale märkamatult. Olulisem märgusõna on muidugi mäng. Lasteaias mängivad lapsed kogu päeva ja erinevaid mänge ning omandavad meeletult palju teadmisi märkamatult. Õpetajad kasutavad Käisi pedagoogilisi ideid ja tänu sellele saavad lapsed ise teha, avastada, katsetada ning lahenduste ja teadmisteni jõuda.
Lõimingus on rutiinil väga tähtis koht, sest lapsed teavad juba teatud asju oodata, see tagab turvatunde. Rutiini lõhkumine on samas mõnikord vajalik selleks, et ei tekiks mugavust ning lapsed harjuksid ka ootamatuste ja muudatustega. Üks rutiini lõhkumise võimalusi on näiteks paariliste vahetamine või rühmade moodustamine tavapärasest erineval moel. Seda saab teha loosiga, et tekiks harjumus kõigiga suhelda ja koostööd teha. Rütm on samuti lõiminguga kaasnev nähtus. Rutiin mõjub pärssivalt siis, kui mingi tegevus läheb lastele igavaks.
Kuidas laste edusammudest teada saadakse, ka ebaedu kogemustest? Kas sealt kasvab välja lõiminguideid?
Laste edu ja ebaedu on tihti nähtavad tegevuste peegelduste ning kokkuvõtte ajal. Ebaedu ongi tavaliselt kõige parem lõiminguideede sütitaja. Vahel tulebki lapse ebaedu välja mõne tegevuse käigus. See tähendab õpetajale, et peab paremini plaanima ja lõimima tegevust, et lapsel tekiks eduelamus. Laste eduelamus peegeldub nende mängudes. Mõni laps püüab samal teemal mängus arutleda, mis näitab, et teadmised jõudsid temani ja ta soovib neid jagada. Kunstitegevustes on laste eduelamus kohe nähtav, kui laps rõõmustab oma tööd vaadates, vahel imetlebki, räägib õhinal kaaslastele ja õpetajale. Lasteaia peod on ühed eduelamuste nähtavaks toojad. Kuid samad tegevused võivad lastes ka ebaedu kogemused esile tuua – laps väljendab kurbust, et tal ei tulnud maalimistöö välja, tal läksid tantsusammud sassi jms. Kui lapsed tegevuses ei keskendu ja kaasa ei räägi, on see märk õpetajale, et tegevuse kavandamisel on ehk eksitud – liiga keeruline, vähe näitlikkust ja lastele isetegemise võimalust vms. Laste edu ja ebaedu korral on õpetajatel vaja lisategevusi leida.
Ka lastepoolne algatus on laste ja õpetaja suhtluse ning uute lõiminguideede aluseks. Vaja on laste huve ja kogemusi mõista.
Kuidas toetatakse laste isiksuslikku arengut ja aktiivsust? Kuidas selleni jõutakse, mida tehakse? Kuidas märgatakse individuaalsust?
Individuaalsuse märkamine on õpetajatele loomulik osa laste vaatlemisel ja arengu hindamisel. Õpetaja, kes on rühmas mängu ja õppemängu ajal mõtte ning vaimuga kohal, märkab iga lapse individuaalsust ja arengut ning oskab lapsest lähtuvalt kohandada lõimitud tegevusi. Näiteks antakse kiirematele lastele lisaülesandeid; neile, kes kaasa ei taha teha, jagatakse nn auülesandeid tuua vahendeid ja alles siis täita oma mänguline (aga arendav) ülesanne. Õpetaja, kes tunneb last, teab, kelle puhul peab ootama, millal anda tegevuses sõna, millal ja kellele saata õpetaja abi suunajana appi jms. Mõne lapsega saab planeeritud tegevuse mänguliselt ellu viia individuaalselt hoopis õues, kus lapsele meeldib õpetajaga kahekesi tegutseda.
Käis on tõdenud: „Kasvandikus tuleb hoida isiksust ja kõigiti kinnitada tema vaimu ühtlust. Selles on aga individuaalsusel eriline tähtsus, küll püüab õpetus saavutada teadvuse ühtlust õppeaine õige järjestusega ja sidumisega, aga need abinõud võivad tõelist vilja kanda vaid seoses individuaalsusega.“ (Käis 1992, 13–14)
Kasvatuslikult on Käis oluliseks pidanud, et õpe oleks loomupärane, rahuldaks lapse tegevustungi ja arendaks ta isetegevust, teeniks vaimsete ja kõlbeliste võimete arendamist, võimaldaks elamusi ja annaks töörõõmu, oleks viljakas ja ökonoomne ning seotud õige töötehnikaga (Käis 2018, 108–109).
Lasteaia õppekavas on kirjas erivajadustega laste toetamine, kus on isiksuslikku arengut silmas pidades esile toodud ka annete toetamine.
Õpetajad peavad arengumappe ja teevad vaatlusi, millega tuleb mõnikord esile lapse eripära. Kuid individuaalsust märkavad õpetajad eelkõige laste igapäevategevusi jälgides. Aktiivsemaid lapsi rakendatakse õpetajate abistajatena, et nad saaksid oma energiat rakendada. Nad toovad pabereid, jagavad pliiatseid, neile püütakse lisaülesandeid anda tegevustes. Õpetajad mõtlevad juba kavandades oma rühma laste eripärale, võimetele, keele- ja kultuuritaustale, ka lapse terviseseisundile ning korraldavad tegevusi eri raskusastmetes ja keskkondades, et laste huvi püsiks.
Kuidas on nädala- ja kuuplaanides kirja pandud oodatavad tulemused ja tegevused (keskmisest lähtuvalt vms)?
Nii õppekavas, kuuplaanides kui ka nädalaplaanides on eeldatavad tulemused märgitud vanuserühmade kaupa ja keskmist arvestades. See on õpetajale üksnes orientiir, sest lapsed on erinevad, järelikult on erinevad ka õpetamisviisid ja lõiming. Kuuplaanides on kirjas eesmärgid, mida lapsed peavad omandama, ja kuu lõpus tehakse kokkuvõte ning analüüsitakse ainevaldkondade kaupa, kas lapsed on õpitu omandanud või vajab see veel kinnistamist.
Kuidas õpetaja seostab erinevaid ainevaldkondi, et see oleks tõesti lõiming? Kuidas saab õppekäikudel laste mõtteid kuulates uusi lõiminguideid?
Taotlus on, et lapses tekiks tervik, mitte see, et õpetaja talle midagi valmis kujul ette annab, enda planeeritus kinni on, vaid et lapse huvile toetudes tegevuse kohandab. Teemasse tuleb eri ainevaldkondade lõimimisega tuua uut teadmist. Ainevaldkondade lõimingu alguspunktiks on muinasjutt või kirjanduspala, mis on tihti lähtuvalt teemast välja mõeldud.
Õppekäigud valitakse konkreetse teema põhjal, samuti lõimitakse õppekäikudel kõiki valdkondi: vaatleme, jutustame, loendame, mängime mõne liikumismängu.
Lasteaia õuealal olev õpperada sobib õppekäiguks eriti noorematele lastele, kes iga päev lasteaia õuealalt välja ei lähe. Lasteaia looduse õpperajal vaadatakse ühtesid ja samu objekte eri aastaaegadel, et seeläbi teadmisi saada.
Kuidas rakendatakse väärtusi, jälgitakse üldpädevusi?
Lasteaias on oluline väärtuskasvatus ja iga päev arutletakse rühmades väärtuste üle: hoolivus, julgus, sallivus, tarkus, head kombed, töökus. Üks rühm lisab iga väärtuse juurde vanasõnad. Vanasõnad on lõimitud nädala- ja kuuteemadega ning eri õppetegevustega. Programmi „Kiusamisest vabaks!“ metoodikat rakendavatel rühmadel on koos karudega koosolekud, kus analüüsitakse teatud olukordi ja jõutakse iga kord loomulikult väärtusteni. Väärtusi rakendatakse mänguliselt. Näiteks avastasid lapsed mängult mere äärde jõudes, et meri on must (vaiba peale oli mõni mänguasi vedelema jäänud); hakati rääkima veekogude puhtuse hoiust ja loodushoiust. Üldpädevuste saavutamist jälgivad õpetajad erinevate tegevuste kaudu eri ainevaldkondades.
Õpetaja on oma käitumisega lastele eeskujuks. Ta selgitab, osaleb tegevustes koos lastega, kuulab, jälgib, suunab tegevuse kulgu, toetades lapsi ja arvestades igaühe eripära. Väärtuste rakendamine on saanud lasteaia igapäevaseks osaks, mida ei panda tähelegi ja mida ei tehta teadlikult, kuid tegevusi analüüsides selgub, mis väärtusi on rakendatud ja mida on lapsed omandanud.
Koostöö lastevanematega
Kui palju kaasatakse kavandamisse lapsevanemaid (lasteaed ju ainult toetab lapse arengut, vastutab lapsevanem)? Kuidas selleni jõutakse? Kuidas teada saadakse, et vanemate kaasamine on toonud lõimingusse uued aspektid?
Lapsevanematega on meil väga hea koostöö. Nad aitavad nii laste ideid ellu viia kui osalevad aktiivselt ka rühma tegevustes. Näiteks peeti lasteaia hoovis valguspidu, kuhu vanemad saabusid erinevate valgusallikatega nii endale kui ka lapsele, toimus orienteerumine, kus oli vaja läbida punkte ja vastata seal esitatud küsimustele.
Vanemad tahavad ise olla kaasatud ning on teemadest lähtudes valmis küpsetama, meisterdama, jutte lugema, õppekäikudel osalema, oma ameteid tutvustama, meisterdamiseks vahendeid koguma jne. Palju huvitavaid teemasid, tegevusi ja lõiminguid on saanud alguse sellest, kui lapsevanem annab lapsele lasteaeda midagi kaasa (linnupesa, seen, moos).
Vanemate kaasamises on suur roll õpetajatel. Nii nagu on tähtis lastes huvi tekitada, on vaja ka lapsevanemates huvi tekitada lasteaia tegevuste vastu. Kui see õnnestub, on lapsevanemad sama õhinas kui lapsed ja soovivad olla kaasatud. Sügisestel koosolekutel rühma tegevuskava tutvustades on vanemad aktiivsed ideede esitajad ja nii mõnigi kord lisavad ideid, mille peale õpetajad kohe ei tulnudki ja mis annavad võimaluse veel mitmekesisemalt lõimida.
Mida on toonud lõimingusse suurem koostöö lastevanematega? Kuidas on rakendunud kogemusõpe, tehes õppimine, vanemate osalus?
Vanematega koostöö ning vanemate lasteaiategevustes osalemine tagavad lapsel turvatunde ja usalduse lasteaia vastu. Huvitavaid mõtteid pakutakse sügisel lastevanemate koosolekul, kui koos pannakse paika rühma tegevuskava. Lapsevanematele tutvustatakse koosolekul lasteaia ja rühma eesmärke, et nad saaksid kaasa aidata eesmärkide saavutamisele.
Õpetajatele on lapsevanemad abiks erinevates projektides. Tänu vanemate ja laste kodus ettekasvatatud taimedele (mis istutati lasteaia õueala peenramaale) saadi hea saak ja kõige olulisem oli see, et lastel oli huvitav taimede kasvamist ning viljade valmimist jälgida, ise nende eest hoolitseda ja lõpuks ka maitsta. Nii mõnigi laps, kes varem porgandit ei söönud, sõi koos teistega peale seda, kui lapsed olid porgandid maast üles võtnud, pesnud ja riivinud.
Lapsevanemad on aidanud õppekäike korraldada, nad on tutvustanud lastele oma ameteid, tulles rühma oma vahenditega (hammaste tervishoid, politseitöö). Samuti on saanud võimalikuks huvitavad õppekäigud vanemate töökohtadesse (Ämari sõjalennuväli, Balbiino jäätisevabrik, Martsipani muuseum, ratsatalu). Vanemate osalus muudab õppe alati põnevamaks ja isiklikumaks. Lastele on nii tähtis, kui tema vanem tuleb lasteaeda mingit tegevust ellu viima, juttu rääkima või kui laps saab tutvustada teistele koos vanematega tehtud plakatit või muud tööd. Vanemad on organiseerinud lasteaeda õpitubasid (esmaabi andmine) ning ise töötubasid korraldanud (nt sokist nuku meisterdamine).
Sinilinnu lasteaial on vedanud, et juba aastaid on lasteaial olnud väga aktiivsetest vanematest hoolekogu, kes soovib ise olla kaasatud erinevatesse üritustesse. Samuti oli hoolekogu see, kes kuulutas rühmade vahel välja konkursi õuealale tegelusseinade tegemiseks. Nüüd on igal rühmal oma väljakul vanematega koostöös valminud miniköögid ja muud väikesed mänguvahendid, mis on tehtud taaskasutatavatest materjalidest.
Kuidas on üldõpetuslik vaade aidanud kaasa laste vastutustunde arengule? Kuivõrd on nad valmis otsustamises osalema?
Tähtis on lapsed kaasata tegevustes otsustama. Meie lasteaias on SIPO (Sinilinnu politsei) ja mudilasnõukogu, kelle ettepanekuid juhtkond kuulab ja arvestab.
Sinilinnu lasteaia mudilasnõukogu ja SIPO on tegusad ning tulemuslikud:
1) mudilasnõukogu ja SIPO tegevuse kaudu kasvab lastes oskus teha koostööd ning olla ühtsed.Nii mudilasnõukogusse kui ka SIPOsse kuuluvad erinevate rühmade lapsed ning koosolekutel saavad nad kokku teiste lastega lasteaias;
2) lapsed on soovitanud asjalikke lahendusi lasteaia ruumide korrashoiuks ja muutnud lasteaiaelu põnevamaks, pakkudes omapoolseid ideid: kirju värvi päev, lemmikloomapäev, sõimerühmade ja lõpurühmade ühine jõulukaunistuste meisterdamine, lasteparaad ja sinimustvalge päev, talvekostüümipidu jne. Lapsed soovitasid ka seda, et töömees võiks kevadel kasemahla võtta oma lasteaia hoovist, ning see saigi teoks;
3) SIPO ringkäigu tulemusena valmib nn sisekontrollileht, kus on kirjas kõikide rühmade tulemused ning mis annab ülevaate olukorrast ja on aluseks meetmete leidmisel, et osutatud puudused parandada. Sisekontrollilehele märgitakse, kas prügi sorteeritakse, laetuled asjatult põlevad või mitte ning kas kraanidest vesi ilmaasjata ei jookse. Sisekontrollileht on lasteaia I korruse koridori seinal kõigile tutvumiseks. Mudilasnõukogu arutelude tulemused kajastuvad mõistekaardil, mis riputatakse samuti seinale;
4) mudilasnõukogu ja SIPO tegevus on nähtav koridori seintel kõigile osalistele: lastele, vanematele ja personalile. Toimunud on laste soovitatud üritusi, muutunud on suhtumine säästvasse eluviisi, seda oskavad lapsed meelde tuletada ka vanematele. Mudilasnõukogus arutleti kasutatud mänguasjade ja riiete üle ning soovitati need teistele lastele anda. Nii viidigi mänguasjad ja riided Tallinna väikelastekodusse. Kasutatud pehmeid mänguasju soovitati viia loomaaeda loomadele. Toidujäätmete vähendamisel oli üks ideedest vähem süüa teha; pakuti veel, et jäätmed võiks komposti viia või koduloomadele anda.
Mudilasnõukogu ja SIPO toetavad laste valikuid ning huve. Laste rahuloluküsitlustest selgus, et SIPO ja mudilasnõukogu tegevustes osalemine võimaldab külastada teisi rühmi ja tunda ennast vajalikuna lasteaia tegevustes ning tunnustada personali (korras ja puhtad ruumid). Arutelu kaudu selguvad hinnangud rühma personali tegevusele.
Mudilasnõukogu suuremaks saavutusteks võib pidada lasteaia ürituste kava rikastamist laste soovitatud ideedega. Lapsed osalesid Mustamäe linnaosa lasteaedade olümpiamängudel ja sellega seotud konverentsil, olles olümpiamängude alade tutvustajad ja ettenäitajad – seega olid kaasatud lapsed ning nende initsiatiiv. SIPO saavutusena saab esile tuua, et nii lapsed, personal kui ka lapsevanemad on säästlikumad kasutajad, oskavad prügi sorteerida ning märkavad, kui keegi keskkonnasäästlikult ei käitu.
Nii mudilasnõukogu kui ka SIPO tegevus toetab lasteaia missiooni: Tallinna Lasteaed Sinilind on laste ja lastevanemate poolt hinnatud, tervistedendav ja keskkonda väärtustav lasteaed ning aitab rakendada lasteaia väärtusi. Seda saab pidada üheks lõimimise tulemuseks.
Mis pagasi ja harjumustega laps kooli läheb, kui on saanud üldõpetust rakendavas lasteaias käia?
Lapsed, kes on toimetanud üldõpetuslikku tööviisi rakendavas lasteaias, on kooli minnes iseseisvamad, sest nad on iseseisva tegutsemise kogemuse kaudu ise lahendusteni jõudnud. Laps, kes on lasteaias saanud valida ja arutleda, suudab koolis enda mõtteid julgemini väljendada ning leiab ülesannete lahendamiseks erinevaid viise. Üldõpetuse tulemusena on lapse individuaalsuse kõrval arenenud ühistööoskused, laps tuleb koolis meeskonnatööd vajavate ülesannetega paremini toime. Lasteaia soov on, et laps kooli minnes julgeks katsetada ja eksida ning leida õiged lahendused, suudaks kriitiliselt mõelda ning tunneks, et valikute taga on vastutus. Need lasteaiast kaasa saadud oskused aitavad lapsel koolis kergemini kohaneda.
Kokkuvõtteks
Õpetajad peavad oluliseks, et laste maailmapilt oleks terviklik. Üheks selle tingimuseks peavad nad koostööd omavahel ja lastevanematega. Lõimingu kõige tähtsam tähendus on omavahel sobivatest osadest terviku moodustamine. Seejuures peame laste õpetajatena ja teejuhtidena vajalikuks lapsest lähtumist, laste huvidele toetumist, laste aktiivsust, probleemide lahendamist ja elulisust. Õpetajad on õnnelikud, kui näevad, kuidas lapsed rakendavad ühes situatsioonis saadud teadmisi teistes situatsioonides.
Õpetajatega õppekava ja õpetuse-kasvatuse üle arutledes võib öelda, et eelkõige tahetakse tegevustes tagada sidusust ja lõimingut. Sidususe tagab see, et õpitut korratakse ja selleks leitakse ikka uusi harjutamise võimalusi, samas toetub iga järgmine kogemus eelmisele ning läheb siis aina sügavamaks ja laiemaks. Õpetaja peab aru saada, mis valikud tal on, miks ta ühe või teise valiku kasuks otsustab ja kuidas see lapse arengule kasuks tuleb. Kui õpetaja teeb oma tööd loovalt ja rõõmuga, siis saab laps endalegi märkamatult teadmisi ja innustub, et teemat kodus edasi uurida. See ongi eesmärk. Laste algatatud teemad on parimad uued lõiminguideed.
Ühegi õpetaja tegevuse eesmärk ei ole omaette lõiming, vaid võimalus leida endale sobiv viis õpetatavat lastele sisuliseks tervikuks koondada. Lõiming aitab mõista ja suhestada juba õpitut või õpitavat. Lõiming võimaldab luua seoseid, näha paralleele, seostada omavahel põhimõisteid. Oluline on lõimingus pakkuda lastele motiveeritud teadmiste omandamist, seostada teadmisi laste huvidest lähtuvalt ning soodustada sellega laste aktiivsust.
Ei ole olemas üht universaalset lõiminguviisi, mis kõigile ühtmoodi sobiks. Iga õpetaja peab leidma endale sobiva. Ainevaldkondade omavaheline lõiming võib esmapilgul tunduda vähem ambitsioonikas ja lihtne, kuid alahinnata seda siiski ei maksa. Teemakeskne lõiming toetub Käisi üldõpetusele, kus õpetatava saab seostada lapse oma kogemustega ja korrata teatud valdkonna asju mitu korda eri võtteid ning erinevaid vahendeid ja keskkondi kasutades. Üldõpetuse tuum on kodulooline vaateõpetus, mis pole niivõrd ainevaldkond, vaid meetod laste vaatlusvõime, iseseisva töö oskuse ja mõtlemise arendamiseks. Kui lapsed õpivad neile omasel loomulikul viisil, lõimivad nad ise eri ainevaldkonnad tervikuks. (Käis 1989, lk 30–35) Teemakeskse lõimingu väljundiks sobivad ka projektid ja mitmed rühmad rakendavadki projektõpet.
Toetume Käisi mõttele, et lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma üksnes ühtlane terviklik õppetegevus, mille keskus on last ümbritsev maailm, kogemused, elamused ja huvid (samas, 33). Kõike seda pakub lasteaiapäev mitmekesiste tegevustega erinevates keskkondades, uurides õues, osaledes toredatel pidudel.
Lõiming sünnib koostöös. Aeg, koht, tegijad ja keskkond muutuvad, seega on koostöös sündivad lahendused omanäolised. Põhimõtted on ühed, aga lõimimine sünnib siin ja praegu, ka laste küsimustest.
Allikad
Käis, J. (1989). Valik Johannes Käisi töid: Kodulugu, üldõpetus, loodusõpetus (koost. F. Eisen). Tallinn: Valgus, 105 lk http://arhmus.tlu.ee/cgi-bin/epam?oid=8944
Käis, J. (1992). Isetegevus ja individuaalne tööviis. Tallinn: Koolibri, 182 lk
Käis, J. (2004). Kooli-raamat. Koostanud F. Eisen. Tartu: Ilmamaa, 423 lk
Käis, J. (2018). Õpetuse alused ja teed. Tartu: Studium, 446 lk