Õppimine algab ühisosa leidmisest: näiteid õpetaja igapäevatööst
Irene Artma, Tallinna Inglise Kolledž
Minu jaoks on õpetajatöö filosoofiline alus mitmetasandiline lõiming: kõigepealt tuleb arvestada iga õpilase personaalsust, siis ainetevahelisi seoseid ning muidugi kooli tugistruktuuri ja koolikultuuri laiemalt. Mitmekultuurilisus on tänapäeva koolis loomulik, õpetajad puutuvad sellega päevast päeva kokku. Õpetajana õpetan nii eesti keelt ja kirjandust kui hoolitsen ka selle eest, et kõigil minu õpilastel oleks turvaline ja isiklikku arengut toetav keskkond. Seega on lõiming üks õppimise ja õpetamise osa, mis väärib mõtestatud ning fookustatud käsitust.
Ükskõik, mis rahvusest minu õpilased on, pean esmaseks ülesandeks uute õpilastega kohtumisel saada iga õpilasega heaks sõbraks, et teaksin, mis teda huvitab, mis trennis või huviringis ta käib, mida talle meeldib teha. Alles siis jõuan ainealaste teadmiste juurde – selgitame koos välja, mis tasemel on õpilase teadmised, mis on eesmärgid minu aines ja üldse koolis ning kuidas nende täitmiseni jõuda. Paneme paika meie mõlema vastutuse: mida peab õpilane tegema, et oma eesmärke täita; kuidas saan mina teda kõige paremal viisil toetada ja aidata eesmärke saavutada. Kõige tõhusam on koostöö algus uue õpilasega, kui pühendada talle spetsiaalset aega, et vabas õhkkonnas arutada läbi õpe.
Olenevalt konkreetsest koolist on õpetajal kasutada erinevaid taustajõude, aga töö õpilastega on edukas, kui kogu kollektiiv tegutseb sarnases arusaamises, mida on noore arenguks vaja. Muidugi on selles ringis aineõpetajale kõige lähemal klassijuhataja ja teised aineõpetajad, aga vajaduse korral ka psühholoog ning sotsiaalpedagoog. Võimaluse korral peaks tutvuma isiklikult lapsevanematega.
Õppijakeskne vaade – õppimise kolm faasi
Suurema osa õpetajana töötanud ajast olen järginud RWCT (Reading and Writing for Critical Thinking) põhimõtteid, mis tõstavad aine õpetamisel kesksele kohale õppija – tema erilisuse, vajadused ja eesmärgid. Õpetaja on selles protsessis info edastaja ning kontrollija kõrval ka toetaja, innustaja, positiivne ja heatahtlik sõber, kes aitab õppija teadmiste teele juhtida, seada eesmärgid ning on alati vajaduse korral teadmistega toetamas. Olulised märksõnad sellises õppes on huvi tekitamine õpitava vastu ja selle hoidmine, et omandatud teadmisi uutes oludes kasutada ning edasi arendada. Selliste põhimõtete järgimine on minu õpetamise alus iga õpilase puhul.
Õppijakeskse õppimise kontseptsioonis koosneb õppimine kolmest faasist: evokatsioon ehk õpihäälestus, tähenduse mõistmine ja refleksioon. See ei ole tunnimudel, kuigi ka tunnil on oma kindel struktuur, mis sarnaneb õppimise faasidega, mis võivad muidugi kattuda. Õppijakeskse õppimise kolm faasi on põhimõte, kuidas õpitakse, mitte kindlas järjekorras meetodid, mis toovad edu.
Õppimise esimene faas on õpihäälestus.
Mälu ergutamine – õppima asudes ei ole õpilane nn valge leht, tal on varasemad teadmised ja kogemused, kuid ta ei pruugi olla neist teadlik või ei oska seostada õpitavaga. Õpetaja ülesanne on aidata õppijatel meenutada, mälust üles kaevata varasemad teadmised. Õpetaja peab soosima arutelu. Õpilane ei peaks kartma eksida; see on normaalne, sest õpitav teema on ju uus. Tähtis on, et õpilane ütleb välja, mida ta teab või arvab teadvat õpitava teema kohta.
Minu kogemused on näidanud, et mida rohkem saab õpilane algul esitada oma oletusi, ka lihtsalt pakkuda ja ennustada uue teema kohta, seda süvenenumalt ning põhjalikumalt hakkab ta vastuseid otsima ja teemat uurima. Õpilaste lause „Tahan teada, miks, kuidas, mis“ ongi õpitava teema eesmärgi seadmine, mis õpetaja töökavas seisab tavaliselt korrektselt vormistatud lausena, mida õpetaja tegelikult ei vaata.
Huvi tekitamine – motivatsioon õppida on sügavam, kui on tekkinud siiras huvi või hasart teada saada midagi uut. Selleks tuleb õpilased kaasata õppesse, et nemadki saaksid osaleda teemade ja meetodite valikus, kuidas õppida, mida ja kuidas hinnatakse jne. Kui õpilased tunnevad, et neid arvestatakse päriselt, lastakse valida, muudetakse nende ettepanekul midagi uue materjali õppimisel, tekitab see huvi ja vastutust.
Eesmärgi seadmine – oluline on, et lisaks õpetaja juhendamisele seab õpilane ise eesmärgi õpitule, ütleb välja, mida tahab teada saada. Eesmärgistamine ei tohi piirduda ainult sellega, et õpetaja teatab, mida hakatakse õppima, ning kirjutab teema tahvlile (kuigi ka neid tegevusi on vaja). Õpetaja peab tundi ette valmistades sõnastama eesmärgi õpilastest lähtuvalt: õpilane oskab, teab, kirjutab, teeb jne. Eesmärk peab olema jõukohane, aga samal ajal ka mitte liiga lihtne.
Nõrgema keeleoskusega õpilaste puhul peab tegema mööndusi. Vahel pelgavad õpetajad, et see pole aus teiste õpilaste vastu või kuidas see sobitub õppekavaga. Minu soovitus on, et igal juhul tuleb lähtuda õpilasest, aga muidugi tuleb läbi rääkida erinevate osalistega, läbipaistev ja arusaadav käitumine tekitab alati vähem pingeid.
Õppimise teine faas on tähenduse mõistmine
Kui õpihäälestusega on õpilased virgutanud oma mälu, neil on tekkinud huvi ja küsimusi uue teema kohta ning nad on ise sõnastanud tunni eesmärgi või omandatava teema, võib uut teemat õppima hakata.
Õppimise teises faasis on vaja hoida õpilaste tähelepanu ja õpihuvi, et omandatu oleks neile sügavama tähendusega, et nad püüaksid aru saada, mitte ainult meelde jätta. Oluline on õpilaste aktiivsus uue materjali omandamisel. Õpetaja monoloog ei anna tagasisidet, kas ja kuidas on õpilased aru saanud. Tähtis on, et õpilastel omavahel ning õpetaja ja õpilaste vahel püsiks dialoog, et võiks vajaduse korral küsida, täpsustada, oma arvamust avaldada. Lisaks õpetajale võiksid õpilased ise üksteist õpetada: vahetada rolle, küsida, anda tagasisidet, mis aitab selles faasis teadmisi omandada. Õpilane peab õppima ka pingutama, vaeva nägema, püsivust harjutama, et teadmiste ja oskuste saavutamiseks iseseisvalt tööd teha. Muidugi on õpetaja kõrval, aga vaja on arendada ka iseseisvust ja tahet.
Tänapäeval tehakse koolis palju erinevaid rühmatöid, kus saab üksteist aidata ja õpetada, et üheskoos jõuda tulemuseni. Rühmas peaks igaühel olema jõukohane ülesanne. Kehvema keeleoskusega õpilane saab töötada paaris kellegagi, kes valdab keelt või teemat hästi. Kindlasti peaks saama rühmatööd esitleda, see ei tohiks jääda ainult paberile või õpetaja jaoks.
Olen palju rakendanud nn tugiõpilast halvema keeleoskusega õpilase puhul. Huvitav on see, et tihtipeale oskab tugiõpilane õpetajast pareminigi õpitavat materjali kaaslasele vahendada, seletada ja selgitada. Olen õpetajana ise õppinud tugiõpilase kõrval kohandama oma sõnavara, leidma sobivaid sünonüüme ning kasutama eri viise ja meetodeid.
Õppimise kolmas faas on refleksioon
Õpitu omandamine, endasse peegeldamine, uutes olukordades katsetamine, harjutamine, ent ka uute eesmärkide seadmine on ühe protsessi loogiline lõpp. Samas on refleksioon nagu kivi müüris, millele laotakse järgmine rivi.
Refleksioonifaasis analüüsib õppija, mis õnnestus, mida tuleks veel õppida ja edasi teha. Õpetaja annab tagasisidet õpilase töö ja tulemuste kohta. Kindlasti peab õpetaja esile tooma positiivse arengu ja lõpptulemuse. Tähtis on, et õpilased mõistaksid, mis kriteeriumide põhjal neile tagasisidet antakse või neid hinnatakse. Pikema koostöö puhul on vaja üksteist tänada ja tunnustada.
Vähese keeleoskusega õpilased võiksid taas tegutseda koos klassikaaslastega, ei pea tingimata üksi õpitut kokku võtma. Loomulikult võib tagasiside ja eneseanalüüs olla ka loomingulisem, mänguline või visuaalne. Reflekteerijale on mõistlik öelda, mis jääb ainult õppija jaoks ning mida võivad ja saavad näha või kuulda ka teised.
Õpetamise põhimõtted, millest lähtun iga õpilase puhul
Keelt õpitakse üksteiselt ja õpetatakse üksteisele igas situatsioonis ning igal teemal
Tänapäeval suheldakse koolis õpilaste, õpetajate või vanematega väga erinevates keeltes. Tallinna inglise kolledžis suheldakse õpetajate toas, koosolekutel, ühistel üritustel eesti, vene, inglise, prantsuse ja hispaania keeles. Õpilaste kodune või suhtluskeel on veelgi mitmekülgsem: on kahe või kolme koduse keelega noori, on neid, kes on küll eestlased, aga elanud ja õppinud suurema osa elust välismaal mõnes teises keeleruumis. On neid, kes haaravad nagu lennult uue keele, teised ei taha saada või ei saa kuidagi uue keelega sõbraks.
Õpetajatena peame leidma inspiratsiooniniidikese iga õpilase jaoks. Töö õpilasega on nagu kunstkäsitöö, mis vajab isikupärast kohtlemist ning võtab aega ja energiat. Vahel on selles tegevuses eduelamuse kõrval ka pisaraid, jõuetust või nõutust, kuid kui õpetaja pühendub sellele tegevusele professionaalselt ja siiralt, siis on tulemus pühendatud aega väärt.
Kõige alus on lugupidamine. Austades eesti keelt, tuleb väärtustada ja austada ka oma õpilaste emakeelt ja kultuuri. Ükskõik mis ainet õpetaja õpetab, tuleb huvi tunda, milline on iga õpilase kultuur ja keel. Minu kogemus on näidanud, et vahel ei osata oma maa kultuuritegelastest, poliitikast või ajaloost põhjalikult rääkida, aga rahvustoitudest, oma pere lemmikroogadest, oma pere või kogukonna söömistraditsioonidest tahetakse tavaliselt kõnelda ja miks mitte ka päriselt midagi maitsta pakkuda. Näiteks on minu õpilane kostitanud mind Sri Lanka maiustustega, mida ta ise küpsetas, samuti meenutan vahel itaaliapäraste roogade maitsmist oma kolleegide seltsis.
Lilleküla gümnaasiumi õpetajatega olen osalenud töötoas, mille korraldasid kaks itaallasest õpilast. Ei mäletagi, kelle idee oli, et õpetajad on õppuriteks ja õpilased juhendajateks. Ühe koolipäeva lõpus kogunesime kooli kööki, et teha üheskoos pitsat. Kuulsime praktilise tegevuse käigus selle pere pitsavalmistamise traditsioonidest. Magustoiduks valmis tookord tiramisu ning õppisime õpilaste juhendamisel tiramisu õiget hääldust (rõhk viimasel, mitte eelviimasel silbil). See mõnus ühistegevus jääb kindlasti veel kauaks minu mällu. Hiljem osales selle pere isa oma tütre palvel minu 10. klassi kirjanduse tunnis, et lugeda renessansi teema juures meile Petrarca sonette itaalia keeles. Koos tütrega tõlkis isa kohe samas tunnis loetud värsiridu eesti keelde. Oli meeleolukas õppimine, kus otsisime ühiselt terve klassiga sünonüüme tõlgitavatele sõnadele, et mõte selgemalt välja tuleks. Sellised hetked ja tunnid lähendavad õpilasi ning õpetajat, ent on ka unustamatu mälestus, mis aitab õpetajatöö raskematel perioodidel jääda positiivseks ja optimistlikuks.
Julgustan kaasama (mitte ainult teisest rahvusest) vanemaid ainetundi, sest just see on toimiv lõimumine, mis sünnib nii-öelda kohapeal, kus kõik on aktiivsed ja samas võrdsed osalised, nii õpilased, õpetaja kui ka külaline.
Klassikaaslaste abi tunnis ehk mentorõpilane
Mul oli mõni aasta tagasi põhikooli klassis kolm tüdrukut, kellest üks ei osanud üldse eesti keelt, kaks said lihtsamast jutust aru ning suutsid natuke kirjutada ja rääkida. Keeled, mida nad valdasid peale inglise keele, olid hindi, araabia, prantsuse, rootsi ja vene. Tuli tegeleda nendega samal ajal ja samas klassiruumis, kui teised õppisid eesti keelt riikliku õppekava järgi. Ühiste arutelude tulemusena kõigi klassikaaslastega otsustasime üheskoos, et need kolm tüdrukut hakkavad õppima eesti keelt Eno Raua „Sipsikuga“. Vahel olid nad raamatukogus, et saaksid valju häälega lugeda, arutada, kirjutada ja joonistada, aga peamiselt klassis, kus jagasime aja ära nii, et nad töötasid kolmekesi, vahepeal minu juhendamisel. Võimalikult palju haarasime neid rühmatöödesse, esinemistesse klassi ees, viktoriinidesse jne. Võib tunduda uskumatu, aga igas tegevuses oli neil oma roll või ülesanne, millega nad said hakkama. Tuleb julgemalt usaldada kaaslaste abi, sest nn mentorõpilased, kes on võtnud vastutuse aidata, leiavad lahenduse. Mina tundsin tihtipeale sellistes olukordades õpilaste omavahelist sünergiat, millest kasvasid välja mõne klassi traditsioonid kas alustada või lõpetada tundi ühise tegevusega.
Mentorõpilastega leppisime kokku, millal nad aitavad või toetavad oma kaaslasi lugemisel, kirjutamisel, tõlkimisel, uute sõnade õppimisel. See ei olnud kohustus, vaid võimalus. Mul on hea meel tõdeda, et keeleliselt nõrgemad õpilased ei ole jäänud minu tunnis abita – klassikaaslaste tugi on alati olemas. Positiivne ja toetav õhkkond klassis aitab keele arengule kaasa.
Tunnivälised tegevused
Lõimumine toimib tõhusamalt, kui leida põnevat ja jõukohast tegevust väljaspool klassitundi. Ise nimetan seda salaõppimiseks, sest inimene õpib pingutamata ja ei saa arugi, et on jälle näiteks uue sõnavara võrra rikkam. Hiljem suunan neid analüüsima ja mõtestama, mis kasu nad õppijatena ühistest loomingulistest tegevustest said, rääkimata positiivsest emotsionaalsest tasandist, mida pakub klassiväline (või osaliselt väljaspool tunde toimuv) tegevus.
Kõige rohkem olen vist pakkunud võimalusi teha näitemänge, sest isegi sõnatus rollis õpib inimene uusi sõnu, aga väikeses sõnalises rollis muidugi palju rohkem. Esinemised ehk näitemängud on väikesed mõneminutised dialoogid, mis võivad valmida kümmekonna minutiga, kuni pooletunnised esinemised koos lavakujunduse, muusika ja vastavate kostüümidega, millega tegeldakse pikema aja jooksul. Viimased on hea ainetevaheline lõiming: helikujundus muusikatunniga, liikumine kehalise kasvatusega, dekoratsioonid tööõpetuse ja kunstitunniga.
2017. aastal korraldasin huvijuhi ja direktsiooni abiga Tallinna Lilleküla gümnaasiumi muukeelse emakeelega õpilaste fotonäituse „Minu Eesti“. See oli viljakas aastapikkune koostöö Veronika Nuteri MTÜga Töötuba Ratastel lõimumisprojektis „Passworld“.
Fotonäituse „Minu Eesti” idee oli lasta muukeelse kodukeelega õpilastel avastada enda jaoks Eesti pildistamise kaudu. Eesmärk oli saada näitusele igalt osalejalt 2–5 fotot koos pealkirja ja lühikirjeldusega. Ühed fotod pidid kajastama, mis talle Eestis meeldib, ja teised näitama, mis ei meeldi, on arusaamatu või võõras. Osalemine oli muidugi vabatahtlik, kuid väikeseks meelituseks oli see, et lisaks näitusele meie enda koolis läks see rändama ka Lätti ja Leetu. Näitus pakub vaatamisrõõmu ja üllatusi kõigile. Saab teada, mis köidab jaapanlast või mis on siiani vastuvõetamatu kümme aastat Eestis elanud itaallasele. Väikesed tekstid foto all annavad vajalikku infot vaatajaile ning on samas jõukohased tekstide koostajaile.
Projekti käigus arenes idee kanda fotod peale paberi ka kangale ja nii valmisidki fotopadjad, mis läksid kooli raamatukokku. Iga osaleja sai ühe oma fotoga riide endale, padjapüüriks õmblemise vaev jäi kodu kanda.
Soovitan sellise pikaajalise projekti ette võtta, sest kindlasti areneb see veel väärtuslikumaks ja mitmekülgsemaks, kui esialgu on planeeritud. Meie näitust käisid vaatamas kooli väisanud delegatsioonid ning giidideks-tutvustajateks olid näituse autorid. Pealegi oli idee iseenesest väga lihtne ja teostatav, sest ka telefoniga saab tänapäeval piisavalt hea kvaliteediga foto teha.