Üldõpetusega läbi kolme aastakümne ja kolme kooli. Elu muutev kohtumine Johannes Käisi üldõpetuse põhimõtetega
Kaie Kubri, Tartu Erakool
Olen klassiõpetajana töötanud juba üle kolmekümne aasta, sestap jäi minu esimene õpetajaks õppimise aeg Tartu pedagoogilises koolis möödunud sajandisse. Sain tollases keskeriõppeasutuses korraliku algklassiõpetaja koolituse.
Saime eri õppeainete metoodikat ning nädalate kaupa erinevat praktikat. Alates teisest kooliaastast veetsime ühe päeva nädalas praktikakoolis, et vaadelda õpetajate ja kaasõpilaste tunde, korraldada üritusi, anda ise üksikuid tunde. Diplomipraktika igal päeval toimusid rühmaarutelud õppejõudude osalusel, tundi lubati meid vaid juhul, kui õpetaja oli allkirjastanud konspekti. Igasse tundi sammusime hiiglasuurte kotitäite õppevahenditega: plakatid, ribatahvlid, aplikatsioonid, topised, läbi koopeerpaberi kirjutatud töölehed õpilastele.
Meile räägiti pedagoogikatundides sellest, kuidas I kooliastme tunnid tuleb siduda ühe teemaga. Nii saime teadmised, et lugedes juttu kiisust, tuleks seda joonistada või meisterdada, loodusõpetuses õppida ta kehaosi, kehalises kasvatuses teha kiisuga seotud mänge ja liikumisi, matemaatikas liita õuel jalutavaid kiisusid või korrutada, mitu jalga on kahel, kolmel, kuuel kassil. Muidugi oleks soovitatav laulda laule „Meie kiisul kriimud silmad“ või „Musta kassi tango“. Neid põhimõtteid arvestasid praktikakooli õpetajad, kes meile tunniteemasid jagasid, ja nende põhimõtete alusel hinnati meie tunde.
Meenutab väga üldõpetust ja Johannes Käisi põhimõtteid, aga kuulsa koolimehe nime ma Tartu pedagoogilises koolis õppides ei kuulnud. Ei kuulnud ka kooli jõudes noore õpetajana.
Minu õpetajakarjääri algus oli põnev. Alustasin õpetajana tollases Tartu 7. keskkoolis, kus oli õhkkond ajastule vaatamata üsna vaba. Noori õpetajaid oli palju, õpetajaile anti koolitundides üsna vabad käed ning muusikaklassid ja Valgre festival lõid koolile oma näo.
Kooli tööle minnes olin äsja saanud 19. Olin uudishimulik, julge ja enesekindel. Mu esimeses klassis oli 40 usinat õppurit. Nii suure hulga põnnide tähelepanu koondamiseks ja tunnirahu hoidmiseks kool ette ei valmistanud, sestap tuli leida enda tee. Mina leidsin enda jaoks selle temaatiliselt seostatud koolipäevade, õuesõppe ja õppekäikude toel.
Ka riigi ning linna tasandil hakkasid toimuma kiired muutused. Aastal 1986 tulid Eestis kooli 6aastased, hakati rääkima integreeritud õppest, Steineri (Waldorfi) pedagoogikast, arendusprogrammist „Hea algus“. Tartus korraldati õpetajatele koolitusi, kus osalesin suure põnevusega.
Oma 2. klassis praktiseerisin saadud teadmisi. Nii toimusid meil iseseisva töö päevad. Vanaaegsed klappidega koolilauad lükkasime kokku, et istuda laua ümber neljakesi. Õpitegevused vaheldusid katsete, paaris- ja rühmatöödega. Võtsime kasutusele waldorfpedagoogikast arvude ja korrutustabeli õpetamise põhimõtted, maalitehnikad ning mustrimängud vahakriitidega, muinaslood, tegime lastega koos õpimappe ja töölehti, aga kõik see oli üsna juhuslik.
Endale sobiva süsteemsema õpetamise põhimõtete leidmise vajadus muutus eriti aktuaalseks siis, kui ees ootas alustamine uue klassiga. Aastal 1989 olin kindel, et uue 1. klassiga alustan kaasteelistega juba täiesti uut moodi ja uutes oludes. Waldorfpedagoogika põhimõtted tundusid meile pisut jäigad ja programmi „Hea algus“ me ei sobitunud. Kahes vahetuses töötavas koolis polnud võimalik eraldada meile ruume, kus teised õpilased ei käi.
Päris tavalises klassis õpetades tahtsime ühendada meile sobivad praktikasuunad eri metoodikatest. Saime teada, et Tartu kirjandusmuuseumis on säilitatud Johannes Käisi kirjatööde ning õppevara suur kogu. Käisime seal tema kirjutiste ja töölehtedega tutvumas ning avastasime üllatusega, et olime tuttavad suure osa Johannes Käisi pedagoogiliste põhimõtetega, kuigi tema nime ei kasutatud. Avastasime, et olime n-ö uuesti jalgratast leiutanud, kui koostasime lihtsaid uurimuslikke töölehti loodusõpetuse jaoks. Johannes Käis oli neid kasutanud juba aastakümneid varem.
Ma ei mäleta enam, kus või kellelt kuulsime Johannes Käisi üldõpetusest, aga saime kohe aru, et meie tunniplaanis hakkab eri õppeainete asemel olema imeline sõna „üldõpetus“.
Uus õppeviis 90. aastail Tartu Karlova gümnaasiumis
Õppeaastal 1990/1991 alustasid Tartu Karlova gümnaasiumi esimesed klassid erinevate lasteaedade ruumides õppimist üldõpetuse printsiipide järgi. Kirjeldan enda kogemust Sassi lasteaiast, kus alustas kaks klassi.
- Alustasime tööd poiste- ja tüdrukute klassiga. Inspiratsiooni saime Vanalinna hariduskolleegiumist, kus tegutsevad sellised klassid tänapäevani. Mina olin poisteklassi õpetaja.
- Lasteaia ruumid võimaldasid klassitoa sisse seada, arvestades programmi „Liikuma kutsuv kool“ väga uudseid põhimõtteid. Lapsed õppisid neljastes laudades, lauad olid akende all, ruumis oli suur vaip, lugemis- ja mängimisnurk, aknalaudadel kasvatati taimi, ruumis sai korraldada liikumismänge, jooksuetteütlusi, rühmatöid.
- Õppe mitmekesistamiseks olid meil koolipäeva sees pikad tunniajased õuevahetunnid, korra nädalas käisime lastega Tähtveres ujumas ja toimus tantsutund, piiblilugu käis korra kuus tutvustamas pühapäevakooliõpetaja, ise õpetasime lastele soome keelt.
- Kuigi põhitunnid olid klassipõhised, peeti tantsu-, muusika- ja soome keele tunnid segaklassi põhimõttel.
- Alates 2. klassist käis maadlustreenerist lapsevanem poistele maadlemist õpetamas.
- Ühiselt tähistasime erinevaid tähtpäevi (jõulud, isade- ja emadepäev, rahvakalendri tähtpäevad, spordivõistlused jms), käisime õppekäikudel ja teatris ning mängisime õuetunnis.
- Loobusime traditsioonilisest koolipäeva ülesehitusest ning 45minutisest tunnist. Lasteaia ruumides sai päevaplaani vabalt muuta. Meie päevad algasid hommikuste uudisteringidega vaibal, tunnikella me koolipäeva sees ei kasutanud. Enne õuevahetundi oli üks üldõpetuslik paaristund ja peale õuetundi teine või andeained.
- Johannes Käisi põhimõtetest lähtuvalt valisime tuumaineks[1] koduloo ja rahvakalendri tähtpäevad, millele ehitasime üles kogu õppimise.
- Otsustasime loobuda enamikust nõukogude aja õpikutest ja õpetada enda parema äranägemise järgi. Õpikutest kasutasime esialgu üksnes Heljo Männi „Karuaabitsat“ ning teisel poolaastal 1. klassi lugemikku lugemismaterjalina.
- Lastega koos koostasime (kirjutasime, joonistasime) õpimapi. Sageli paljundasime arvutus- ja loodusõpetusülesandeid endiselt läbi koopeerpaberi, sest töövihikuid me ei kasutanud. Selliste mõistekaarti meenutavate töölehtede koostamine oli mulle tollal tõukeks anda välja mitmeid üldõpetuse õppematerjale eel- ja algkoolile, et arendada laste loovat ja loogilist mõtlemist, teadlikku lugemisoskust ning silma ja käe koostööd.
- Muutunud õppemetoodika vajas uut hindamismudelit, sest numbriline hindamine ei andnud usaldusväärset tagasisidet katsete, uurimusliku õppe, loovülesannete, rühma- ja paaristöö kohta. Sellest ajast peale olen ma kahes 1. klassis andnud lastele sõnalist tagasisidet.
- Esimene eksperiment kestis neli aastat. 5. klassi minnes moodustati meie tüdrukute ja poisteklassi pinnalt kaks tavalist klassi, kuid need toimisid kenasti põhikooli lõpuni, sest lapsed olid tuttavad ning omavahelise koostööga harjunud.
- Mulle andis see eksperiment teadmise, et I kooliastmes on poiste ja tüdrukute eraldi õpetamine mitmes mõttes otstarbekas ning annab eeskätt poistele suurema eduelamuse, sest poiste ja tüdrukute areng nooremas kooliastmes on erinev.
Järgmise klassiga alustasin samas ruumis 1994/1995. õppeaastal. Ka siis jätkus meie koostöö paralleelklassi õpetajaga. Võtsime kaasa kõik head praktikasuunad ning Johannes Käisi „10 käsku“. Muutused ühiskonnas ja meie enda teadmistes-oskustes tõid kaasa muutusi meie igapäevase õppe korraldusse.
- Kuna Karlova koolis alustas sel sügisel ainult kolm klassi, jagati lapsed segaklassidesse.
- Mare Müürsepp oli kirjutanud üldõpetussisuga aabitsa ja lugemikud 1.–3. klassile, sestap sai sel korral meie tuumaineks eesti keel ning koos isahiir Huberti perega seiklesime põnevates paikades terve sügise, talve ja kevade.
- Nii loova, erinevat lugemisoskust arvestava ja õppimist toetava õpiku juurde oli lihtne üles ehitada kogu muu õpe.
- Jätkasime õpimappide koostamist, kuid sel korral oli meil võimalus kasutada hea eeskujuna Tampere sõpruskoolist saadud matemaatikaõpikuid. Lapsevanemad aitasid meil osaliselt õppematerjali paljundada ning sageli kasutasime neid paljundusi töölehe koostamisel lõika-kleebi meetodil.
- Soome keele tunnid asendusid inglise keele suulise eelõppega.
- Ujumistunnid jäid ära, sest Tartus polnud sobivat ujulat. Hakkasime käima kodukooli suures saalis ja staadionil võimlemas.
- Jätkusid paaristunnid, õuesõpe, ühised üritused, õuevahetunnid ja koostöö vanematega.
- 2.–3. klassis saime koolimajas jätkata samade põhimõtete järgi. Klassituba oli seatud sisse nii, et sai korraldada erinevaid tegevusi.
Uus kool – uued ülesanded. Sajandivahetus Audentese erakoolis
Aastast 1996 alustasin klassiõpetajana hoopis teistsuguses koolis – Tartu Fontese erakoolis, mis aasta pärast nimetati Audentese erakooliks. Olin sattunud suurest ligi 1000 õpilasega linnakoolist Bullerby külakooli laadsesse kooli, mis avati rakenduskõrgkooli juures. Olin esimesel aastal ainuke õpetaja 13 õpilasele ja seetõttu pidin koostöö asemel hakkama saama üksinda. Õnneks oli mul selleks ajaks mõnevõrra kogemusi, head sõbrad-mõttekaaslased endises koolis ning appi otsitud muusika- ja tantsuõpetaja, kes paar korda nädalas tunde andmas käis. Minu tee on üldõpetus ning see sobis ka uue kooli juhtkonnale. Nüüd pidin sobitama üldõpetuse erakooli eesmärkidega. Samas anti mulle vabad käed minu kui klassiõpetaja töö planeerimiseks. Ka Tallinna Audentese kool läks üle üldõpetuslikule tööviisile, kui sinna asusid tööle Luule Niinesalu ja Eili Laas Aruküla koolist.
- Erakoolis jätkus üldõpetus tuttaval moel. Kõik hea olime kaasa võtnud ning järgmistel aastatel kooli kasvades oli väga põnev lõimida erinevate klasside õpet, sest õpilaste arv klassis oli riigikooli omast mitu korda väiksem – kuni 16 õpilast.
- Ajastule iseloomulik oli põhiainete lõimimine arvutiõpetuse, seltskonnatantsu ning inglise keelega, mis algasid juba 1. klassist. Põhikooli jooksul lisandus teise võõrkeelena vene ja kolmanda võõrkeelena saksa keel.
- Hästi toimis väiksemas klassis ja koolis J. Käisi õpilaste individuaalsuse ja isiksusliku eripära arvestamine. Esimeste hulgas alustasime arenguvestlusi kaks korda aastas.
- Kasutasime palju üksi- ja rühmatööd, mida väiksemas klassis oli lihtne organiseerida. Esimest korda saime paljundada vajaduse põhjal. See muutis ülesannete individualiseerimise õpetajale võimalikuks.
- Audentese erakoolis käisime õpilastega regulaarselt linnaraamatukogus raamatuid laenutamas. Laste lugemus oli väga suur.
- Järjest tähtsamaks sai õpilaste mitmekülgne arendamine ja sotsiaalselt aktiivsete isiksuste kujundamine. Selles koolis alustasime heategevusprojekte: jõululaadad, korjandused, heategevuskontserdid.
- Kuna õpilaste arv koolis oli üsna väike, said kõik lapsed ja pered ühistegevustes kaasa lüüa. Koolist sai kogukonnakool, sest kooli hakkasid tulema sõpruskondade lapsed ning ülekoolilised ühisüritused (jõulupeod ja kontserdid, isade- ja emadepäeva üritused, jõululaadad, Audentese spordipäevad Tallinnas, piparkoogi- ja lemmikloomanäitused, ainenädalad, mitmepäevased väljasõidud, suvelaagrid) liitsid peresid veelgi.
- Kool oli just nii suur, et ükski laps ei jäänud tähelepanuta ning iga õpilase panus oli oluline. Osalesime Tartu linna õpilasvõistlustel, kus esindasid kooli väga paljud lapsed. Tuli meil ju 5-liikmeline võistkond valida vahel 12, 13 või 16 lapse seast.
Muutunud maailm ja üldõpetuse rakendamine TERAs
2007. aasta sügisel alustas Audentese erakooli järglasena Tartu erakool (TERA). Kui esimestel aastatel oli tegemist väga väikese kooliga, hakkas õpilaste arv koolis plahvatuslikult kasvama ning juba kolme aasta pärast alustas tööd paralleelselt kaks ja seitsme aasta pärast kolm klassi. Mina õpetan endiselt TäheTERAs, sestap oskan kõige paremini kirjeldada seal toimuvat.
Tegu on heas mõttes kogukonnakooliga, sest samas majas tegutseb ka lasteaed TERAKE, kust tuleb meile arvestatav hulk õpilasi.
- TERA tegutseb endiselt üldõpetuse põhimõtteid arvestavalt, kuid kuna õpetajaid on palju, on üldõpetuse põhimõtete rakendamine muutunud eri klassides erinevamaks kui kunagi varem, kuid oluline on tervikliku maailmapildi kujunemise toetamine ainete lõimimise toel.
- Ainealane koostöö on suures osas lennupõhine, suuremate ürituste puhul ka kooliastmepõhine.
- TERAs kasutame ainete lõimimisel senisest enam nutivahendeid ning digirakendusi tavapäraste õppemeetodite kõrval. Meie kasutada on innovatsioonipesa oma võimalustega (fotograafia, digidisaini, robootika, digimuusika rakendused jms).
- Aina kaalukam on õpi- ja koostööoskuste arendamine nii õpilaste kui ka õpetajate vahel. TERAs oleme teadlikumalt kasutanud mujal õpet (muuseumid, teater, õppekäigud, õpiränded).
- Kuna meie kooli kõrval on Tartu loodusmaja kaunis park, saame teha õuesõppe tunde.
- TERA kuulub programmi “Liikuma kutsuv kool” ning kasutab õppes nii aktiivsete koolitundide kui ka vahetundide meetodeid, et anda lastele võimalus õhinapõhiseks õppeks.
- Tähtis on laste individuaalsete huvide arvestamine ning klassiväline töö. Aastaid on meil kasutatud huvitunde, kus koos osalevad eri vanuses ja klassidest lapsed. Lapsed osalevad väga erinevates huviringides, sest koolis tegutseb HuviTERA.
Töö planeerimisest
Tööd planeerin enamasti 3–4-nädalaste teemade kaupa. Praegu kasutan lõimimise aluseks loodusõpetust ning rahvakalendri tähtpäevi. Täpsemad teemad ja töökavad teeme koos paralleelklassi õpetajatega nädala kaupa. Iga õpetaja kavandab päevategevused iseseisvalt. Arvestame oma klassi õpilaste huve ja arengu eripära, tunniplaani võimalusi ning iseenda eelistusi. Ka Johannes Käis on rõhutanud õpetaja olulist individuaalset rolli töö planeerimisel. Samas on vaja õpetajale anda teemade käsitlemisel vabadus, sest üldõpetuses võib sündida ootamatuid suunamuutusi. Mõni teema võib osutuda lastele põnevamaks ning vajab seetõttu põhjalikumat käsitlust. Teine teema võib olla esialgsest keerulisem ja lastel kulub selle omandamiseks rohkem aega ning kasutada tuleb esialgsest plaanimisest erinevaid meetodeid.
- Õpetajana tuleb tööd kavandades mõelda suurelt ehk näha suurt eesmärki, kuhu tahetakse jõuda õppeaasta või kooliastme lõpuks, kuid tegutseda lokaalselt.
- Üldõpetus sobib mulle seetõttu, et võimaldab loovalt õpetada. Ükski klass pole olnud teisega sarnane ning seetõttu ei saa kasutada alati samu strateegiaid ja meetodeid. See paneb mind järjest uurima ja ise õppima. Edasi viib uudishimu.
Üldõpetus on minu jaoks endist viisi hea raam, kuhu saan sobitada enda kogemused ja tõekspidamised. Endiselt on esmatähtsad J. Käisi üldinimlikud põhimõtted, mis kehtivad koolis igal ajal. Eeskätt on tänapäeval olulised tema didaktika 10 käsku (Käis 1929, 131–132).
- Ole huvitatud oma tööst ja ela kaasa sellele, siis suudad äratada huvi ka õpilases. „Huvi on õpetuse juur ja alus. Kui õpetaja ise on huvitatud oma tööst, siis kandub see sugestiivselt ka õpilastesse ja kihutab neid isetegevusele, mis kindlustabki tööviljakuse. Õpetajal tuleb kasutada võimalikult mitmekesiseid huviäratamise abinõusid. Igav olla on õpetaja kurjim patt.”
- Püüa loov olla oma töös, tuues igasse korduvassegi tundi midagi uut töösisus ja -võtetes.
- Ühtegi tundi ei tohi minna ilma tõsise ettevalmistuseta tunni sihi, aine valiku ja töö käigu suhtes.
- Aine valikul peab hoolega silmas pidama aine lapsepärasust ja eluligidust.
- Ehita õpetuse käik õigele psühholoogilisele ja loogilisele alusele.
- Võimalda õpilasile suurimat isetegevust.
- Hoolitse järjekindlalt harjutus- ja kordamistöö eest, ilma milleta võib ka parim õppeviis jääda tagajärgedeta.
- Õpetusel tuleb alati silmas pidada ka kasvatuslikke ülesandeid.
- Ole eeskujulik oma töös.
- Kõigi puuduste ja ebaõnnestumiste põhjusi otsi kõigepäält iseendas.
Üldõpetuse põhimõtete kasutamine oma töös on minust teinud õnneliku õpetaja ja andnud võimaluse teha tööd, mida armastan.
Allikas
Käis, J. (1929). Teel töökoolile: Võru Õpetajateseminari aastaraamat 5. Võru: Võru õpetajateseminari ja hariduskooli Õpetajate Ühingu Kirjastus.
[1] J. Käis kasutas mõistet „keskustusaine“, selles kogumikus on läbivalt kasutatud mõistet „tuumaine“.