Saatesõna
Kai Võlli
Lõimimise-sõnaga tuli 2002. aastal sõnavõistlusele Ain Kaalep (’tervikusse sulandamine, tervikuga kohandamine’). Riikliku õppekava sätteis on see sõnana omaks võetud alles 2010. aastal. Nähtus ise on Eesti kooliõppes siiski enam kui saja-aastase ajalooga, koduses kasvatuses ajast aega tuntud. Sisude seostamine, samade käsitlusviiside kasutamine, õppeainete-ülene õpe – vähemal või suuremal määral oleme sellega kokku puutunud kõik. Mida nooremate lastega on tegemist, seda loomulikum see on.
Lõiming ei jää lasteaia ning I kooliastme piiridesse. II ja III kooliastmes ning gümnaasiumis muutub selle ulatus ja korraldamisega seotud problemaatika. Muutub ju ka õpetajate hulk, kes ühe õppijate rühmaga samal õppeaastal kokku puutub. Sestap kahaneb II kooliastmest alates lõimunud õppe haare ja maht. Teadmised-oskused on ainespetsiifilisemad ning eeldavad süvenenumat käsitlust, ainete sidumise absolutiseerimine viiks teemade pealiskaudsemale käsitlusele. Teiste õpet suunavate õpetajate tööga, sh teemade ja metoodiliste valikutega, ei olda piisavalt kursis. Kokkulepeteni jõudmiseks tuleb leida enam aega koostööks ja panustada sellesse.
Koostöövajadus ei kao ka siis, kui koolis on koostatud lõimitud ainekava. Lõiming kui koostöine looming sünnib siin ja praegu, seda ei saa lõpuni ette valmis teha, jättes sealjuures arvestamata õpilaste panust. Nii muutub lõiming kui õppeviis järjest rohkem õppekorralduse küsimuseks. See on ka põhjus, miks kogumikus on keskendutud õpetajate koostööle, koostööle vanemate ja lastega ning paljudele teistele õppekorralduse teemadele. Kogemusi on jaganud koolid ja lasteaiad, munitsipaal- ja erakoolid. Nii ühed kui ka teised on järginud riiklikku õppekava, aga erakoolid on oma näo kujundamisel ehk kaugemale läinud.
Kodumaa tundmine, kodulugu, keskustus, üldõpetus, teemaõpetus, ainete integratsioon, lõiming – see on valik Eesti kooliloos leiduvatest nimetustest nähtuse kohta, milleni jõudmise teid on selles kogumikus kirjeldatud. Lõiminguootus ei ole Eesti omapära, nagu võime tõdeda, lugedes 2010. aastal ilmunud Tartu ülikooli väljaannet „Lõiming: lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas“. Palju sarnast nii ajalises kui ka sisulises kujunemises leiame Soome kooliloost: üldõpetus, terviklikustamine, nähtusepõhine õpe (kokonaisopetus, eheyttäminen, ilmiöpohjainen oppiminen), varasemast vastastikviited Johannes Käisile ja Aukusti Salole.[1]
1990. aastad tõid sarnaselt 1920. aastatega Eesti õpetajateni waldorfpedagoogika, Freinet’ pedagoogika, programmi „Hea algus“ … Ahmiti Soome ja teiste maade suundumusi, pilku aitasid avardada väliseestlased. Oma osa lasteaedade ja koolide teekonna mitmenäolisuse ergutamisel on 1990–2000. aastal ilmunud väljaandel Kooliuuenduslane (34 numbrit)[2]. Oma näo tähtsustudes prooviti erinevaid vaateid oma tegevusse sulatada, toeks omanäolise kooli liikumine, Harjumaa hariduse arengukeskus jm.
Käisi juurde viisid koolitused ja Ferdinand Eiseni koostatud valik üldõpetuse artiklitest. Tagaplaanile jäi ja on jäänud Mihkel Kampmaa keskustuse tutvustus mitmetes artiklites, koolitustel ja didaktikaraamatus. Teema tõi ta nähtavale juba aastal 1910 kõiki õppeaineid enda ümber koondavat kodumaatundmist kui õppeainet ja õppeprintsiipi esitledes. Muu hulgas on Kampmaa rõhutanud kodumaatundmise „karakterit ja meelsust” kujundavat poolt – kasvatust[3].
Selles kogumikus ei ole esindatud kõik Eestis levinud lõimimislahendused. Waldorfpedagoogikat aitavad huvilistele lähemale tuua Eesti vabade waldorfkoolide ja -lasteaedade ühenduse koduleht, nende õppekava ning käsiraamat lapsevanematele (2011). Terviklikkus on Gaia-hariduse põhijooni. Selle vaatega õppeasutusi on Eesti vähe, küll on kättesaadav Gaia hariduse käsiraamat (2020).
Selle sajandi 20. aastate lõiminguootustega seostub MATIK. Üleriigilise ettevõtmisena on lõimingulised näiteks õpioskuste võistlus 6. klasside viieliikmelistele võistkondadele ning 2020/2021. õppeaastal inglise keele ja ajaloo võistlus „KeeleAeg“ ja riigikaitseline HAKK. Küllap on selliseid ettevõtmisi veel nii piirkondlikul kui ka üleriigilisel tasandil.
Lõimingu nn pehme variant toob sama nähtuse esile eri õppeainetes, kus kinnistatakse teemakohast sõnavara, aga tervikliku kujutluse loomises toetatakse lapsi vähe. Nn süvavariant, ehe lõiming toetab õppijaid terviku kujundamises: iga lõimingusse kaasatud õppeaine lisab oma vaatenurga ning rikastab nähtuse mõistmist. Kogumik peaks juhtima eheda lõiminguni jõudmist.
Kogumiku saatesõna järel kirjeldab Haridus- ja teadusministeeriumi esindajana õppekavatööd juhtinud Pille Liblik, millele lõimingut rakendades toetuda tuleks ning milline on lõimivat õpet suunava õigusruumi vaade 21. sajandi esimestel kümnenditel. Järgnevad kogemuslikud artiklid on esitatud viies osas.
Enesekindlus kujuneb kasvamisväest ja usaldusest
Kogumiku I osa „Enesekindlus kujuneb kasvamisväest ja usaldusest“ artiklites on käsitletud lõiminguteemat lasteaias ja õpilaste märkamise olulisust koolis. Kindlasti on nendes käsitlustes mõndagi, mis annab ideid ning teadmist, kuivõrd kooliuusikud on iseseisvad, on suutnud oma õpihimu rahuldada ning harjunud lõiminguideid ja rakendusi pakkuma. Loeme ka sellest, et õpilaste enesekindluse kasvus ja õpihimus on tähtis osa märkamisel ja hoolimisel. Artikleis on esitanud edasimõtlemiseks ainet nii lasteaednikele kui ka klassiõpetajatele ja õppejuhtidele.
Lasteaialugude autorite Anu Sarapi ja Kristina Mägi seisukohad võtab kokku tõdemus, et terviklik käsitlus ja mängulisus on koolieelset iga silmas pidades loomulik õppeviis. Nimetame me seda siis üldõpetuslikuks tööviisiks või projektõppeks, terviklikkus ja lapsekesksus on lasteaiaõpetajate mõtteviisis esiplaanil. Mõlemad autorid on rõhutanud laste algatusi, nende aktiivsust ja iseseisvat toimetulekut. Õpitakse ju lasteaias hakkama saama keskkonnas, temaatilised rõhud tulenevad ümbritsevast elust ja laste huvidest, tegevused aitavad päriselu mõista ja mõtestada, käia esimesi samme ennastjuhtivaks õppijaks kujunemise teel. Päriselu on õpitu rakendamise koht, lasteaias kogetu jõuab koju ning kodus kogetu lasteaeda.
Koostöine kavandamine, kokkulepped oodatavates tulemustes ning töökorralduses tähtsustavad õpetajate ja laste individuaalsust ning vastastikust rikastamist. Erinevate koostöövormide rakendamiseks on loodud soodne pinnas, kui ühised eesmärgid, põhimõtted ja väärtused on paigas. Mõlemas lasteaias moodustatud laste otsustuskogud on hea näide selle kohta, et lapsi suunates saame nende iseseisvust väga paljus usaldada. Autorid usuvad, et lapsed, kes on toimetanud üldõpetusliku tööviisi rakendavas lasteaias, on kooli minnes iseseisvamad. Nad on harjunud ise lahendusteni jõudma, valikuvõimaluste ja arutluste kaudu on kasvanud eneseväljendusjulgus ja -oskus ning kujunenud koostööharjumus.
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Irene Artma artikkel jätkab õppijakesksuse tähtsusega koolis. See on individuaalse arengu ja koostöö eeldus, milles on oluline osa mentorõpilastel ja klassivälisel tegevusel. Oma kogemustele toetudes on Irene Artma eriliselt vajalikuks pidanud läbi mõelda õppe kolm järku: evokatsioon, tähenduse mõistmine, refleksioon. Kõiki õpetuses-kasvatuses osalisi haarab inspireerivasse lõimingulisse töösse vastastikune lugupidamine ja oskuslik juhtimine.
Johannes Käisi jälgedes
Kogumiku II osa „Johannes Käisi jälgedes“ artiklite alus on Käisi ideid rakendav üldõpetuslik tööviis. Luule Niinesalu on kõrvutanud Johannes Käisi seisukohti ja riikliku õppekava sätteid kui laiendust kogumiku sissejuhatusele. See kõrvutus on olnud lähtekohaks ka Peetri lasteaed-põhikooli visiooni kujundamisele kooli loomise algusest aastal 2009. Peetri lasteaed-põhikooli kasv ja õpetajaskonna arvukuse kasv on põhimõtete spektrit laiendanud, juurde on toodud liidriprogramm. Igapäevases töös on oluliseks kujunenud eestvedamine nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Jaana Leemeti ja Ketter Leemeti näidetega ilmestatud kirjutisest saab lugeda, kuidas jõutakse selleni, et lapsed mõistavad ja tajuvad paremini enda rolli õppijana, klassi- ja koolikaaslasena ning on teadlikumad oma käitumisest ja õppimisest ning sellest, mis töövõtted ja vahendid selle toeks kasutusel on.
Käisilikule lõimimisteekonnale on lugeja viinud Kaie Kubri oma kolme aastakümne ja kolmes koolis töötamise kogemusi kirjeldades. Oma teed otsides on ta proovinud 1990. aastate alguses rakendada waldorfpedagoogikat ja „Hea alguse“ metoodikat, kuni avastas taas ja juba teadlikult Johannes Käisi koolkonna üldõpetuse materjalid, mida Tartu pedagoogilises kooliski oli järgitud küll Käisile viitamata. Kolme aastakümnega on tähtsustunud mõndagi: rohke liikumine ja õues käimine, paindlik päevaplaan, sõnaline tagasiside, partnerlus, muutlike olude arvessevõtt jne. Üldõpetus on endiselt hea raam, kuhu sobitada enda kogemused ning tõekspidamised.
Elina Veering ja Elve Kukk alustasid oma üldõpetuse teekonda 1990. aastail pisikeses Oru koolis. Kiili koolis selle õppeviisi rakendamine tähendas nii kogetule toetumist kui ka ümbermõtestamise vajadust: partnereid, keda arvestada, on suures koolis rohkem. Oru koolis kogetu andis julgust nn pika tunni päeva ideega edasi minna suures koolis ja II kooliastmeski. Päeva ülesehituse, õpetajate ja õpilaste tegevuse kirjeldus annab aimu, miks sellist käsitlust tähtsustatakse. Mõlema arvates jõuab lõimimiseni nii väikeses kui ka suures koolis tänu väga heale koostööle kolleegidega, mis eeldab ka tihedat ühist tööaega.
Lõimingu alused erakooli õppekavas ja igapäevatöös
Kogumiku III osas „Lõimingu alused erakooli õppekavas ja igapäevatöös“ on Tiia Leppik ja Brita Pärtel Luce kooli lõimingut kirjeldades esile toonud kogukonnakooliks kujunemise. Koolis on üldõpetuse väärtuspõhine raamistik lähtepunktiks, et lõimingut siduda ainevaldkondade õpiväljundite ja üldpädevuste omandamisega. Õppe kestuse paindlikkus võimaldab õpet ja kasvatust korraldada sujuvamalt ning hajutatumalt, võtta aega projektideks, õppekäikudeks jms. Kuu ulatuses sõnastatud õpitulemused e-päevikus aitavad õpetajail silmas pidada nii õppekavalisi ootusi kui ka laste huvisid. See suunab õpilasi oma eesmärkide sõnastamisel ja eneseanalüüsil. Õpetajate töö osa on iganädalane aeg projektide ürituste, õuesõppepäevade ja ühistundide aruteluks ning plaanimiseks. Õpetajate päevakava on seatud nii, et kõik saavad osaleda kolleegiumi töös.
Emili kooli õppeaasta on jaotatud kolmeks trimestriks ja igaühe tuumaks on üks projekt. Iga projekt toetab oluliste baasoskuste ning 21. sajandi oskuste arengut alates uurimisprobleemi leidmisest ja on seotud õpilaste huvide või küsimustega. Õpilased on algusest peale kaasatud projekti väljatöötamisse, eesmärkide seadmisse, aja plaanimisse ning meeskonnatöö kavandamisse. Õpetajate arvates toetavad sellised metoodilised valikud suuremat paindlikkust ning õppijakesksust, aitavad luua seoseid ja tervikpilti, hoida fookuses üldpädevusi, soosivad õpilaste ja õpetajate koostööd ning võimaldavad kaasata kogukonda. Ees ootab kooli kasv põhikooli lõpuklassidesse. See suunab tehtut analüüsima uute sihtide valgusel ja suuremat kollektiivi arvesse võttes, on tõdenud Indrek Lillemets ja Maria Kurisoo. Lõiming peab olema nii paindlik, et õpetaja saaks oma tugevusi rakendada, arvestada õpilaste vajadusi ja huve. Artiklis on ülevaade õppe plaanimise etappidest, lõimingujuhtide rakendamisest ja koostöö korraldust, ent ka õppe korraldamisest ja õpitulemuste hindamisest.
LõunaTERA lõimingulist käsitlust on kirjeldanud loovusõpetaja Silva Kolk. Ta on tähtsustanud tegutsemist kogupäevakoolina, võimalusi heaks meeskonnatööks ja eneseteostuseks. Füüsiline keskkond on kujundatud mitmekesisena: see võimaldab kasutada erinevaid töövorme. Kogu kooli ühine hommik loob hea ühtsustunde ning häälestab koostöisele õppimisele, õppimist ja harjutamist ei jäeta õhtuseks koduseks tööks. Nädala alguse ettevaade ja lõpu ühine kokkuvõte aitab lastel ja õpetajatel siduda töö ühtseks tervikuks.
Õppeaasta alguses kooli tööd kavandades on õpetajate koostööajad päevakavasse planeeritud. Tegevuskavad on koostatud nädalate ja kuude kaupa. Klassi nädalaplaani teevad koos kaks klassiõpetajat ja loovusõpetaja ühisel koostööajal. Nädala eesmärgid sõnastavad õpetajad lähtuvalt õpitulemustest, alates 2. klassist kaasatakse ka õpilasi eesmärke seadma. Koolis on juba kaks aastat klassipõhine õpe: iga uus õppeaasta toob uued klassiõpetajad.
Uusi metoodikatuuli
Kogumiku IV osas „Uusi metoodikatuuli“ on Marja Popov oma artiklis välja toonud, et Tallinna Inglise Kolledžis on alates 2011/12. õppeaastast viljeldud 1.–4. klassides üldõpetuslikku tööviisi, mille temaatiliste lahenduste eeskujuks on IB-õpe. Tööviisi kasutuselevõtu eeldus oli ühine arusaam sellest, mis on õppimine ja missugust õppijat tahetakse näha. Õppeaastas on teemad jagatud õppemooduliteks. Moodulite kesksed ideed ja kitsamad uurimisteemad on õppejuhi ja algklasside õpetajate ühistööna kokku pandud riikliku õppekava alusel. Õpetaja saab nädalatunde plaanides lähtuda mooduliteema läbimiseks vajalikest õppeaineteülestest tegevustest, mis suures osas põhinevad uurimuslikul õppel. Sama klassiastme õpetajatel on ühine jagatud töökava, mida saavad mõtete ammutamiseks kasutada ka järgmiste õppeaastate õpetajad. Kogu õppevara, mis koolis on loodud, on elektroonselt kättesaadav kõigile õpetajaile. Iga aastaga lisandub toetavat metoodilist materjali hindamisest ja üldõpetuse tulemuslikkusest.
II ja III kooliastme lõimingule on keskendunud Kristi Mumm Tartu Forseliuse koolist. Artiklis on kirjeldatud lõimimise konarlikku algust ja sellest saadud õppetunde. Kristi Mumm on käsitlenud lõimimist ahhaaliku koolimudeli kaastekstis. Õpetajate puhul muutus tähtsaks panustamine: õppeaasta plaanimisse kaasati kõik, kes ühel või teisel ajal peaksid lõiminguplaani oma õppeainesse siduma. Nii mõnigi õpetaja sai aru, et tema aines on võimalik trimestriti teemasid ümber tõsta, nii et õpilaste jaoks oleks õppimine terviklikum. Valitud teemade kohta hakkasid õpetajad täitma lõiminguplaane. Õpilased on oma ootustega plaanimisse kaasatud.
Asustamismeetodi on kogumikku toonud Loova tuleviku kooli asutaja Kristi Laanemäe. Kooli missioon on luua tervikliku, tasakaalus ja omapalgelise indiviidi arenguks sobiv keskkond. Järgitakse 7 printsiipi, millest üks on täieliku lõimingu printsiip. Õppeainete lõiming, tähendusrikas õppimiskogemus, teadmiste omandamine nende rakendamise ja kogemuse kaudu, kogemuste omandamine sotsiaalses interaktsioonis, õpetajate piisav tähelepanu igale lapsele, kooli ja tavaelu piiride vähendamine, loomingu olulisus õppes – kõik need on põhimõtted, mille eest on seisnud juba John Dewey.
Kooli õppekavas on esile toodud täpsemad lõimingupõhimõtted, ainevaldkondade kirjeldused eraldi ning õppeainete õpitulemused ja õppesisud ühtses, lõimingule suunavas tabelis klassiti: õppekava sisu ja vorm toetavad lõimingu realiseerumist. 6.–9. klassis on korraldatud teemapõhine lõiming, mida toetab projektõpe. Lõimitud õppe planeerimisel on õpetajaile toeks raamistik lõimingupõhimõtteist, töö kavandamise vormid ja lõiminguideed kas projektide või ülesannetena. Lõiming peab olema nii paindlik, et õpetaja saaks arvestada õpilaste vajadusi ja huve nii õppes kui ka hindamisel. Koostöö ladusamaks korraldamiseks on sisse seatud lõimingujuhtide institutsioon.
Margit Randmaa Põltsamaa ühisgümnaasiumist on jaganud oma vaimustust Gunter Pauli tervikliku õppe programmist. Programm põhineb 25 aasta jooksul väljatöötatud lugudel, millest eesti keeles on ilmunud 12 lugu. Iga loo lõpus on juhendmaterjalid õpetajale või lapsevanemale, mis annavad inspiratsiooni ja ideid, mida võiks eri õppeaineis käsitleda. Kõik on saavutatav õpetaja loomingulise vaatenurga ja kolleegide koostöö toel. Koostöö kõrval on Margit Randmaa kirjeldanud muutusi õppekorralduses, mis õppe tõhususele kaasa aitavad. Artiklis on näiteid lugudest, mida võib lugeda ja kuulata, ent ka vaadata. Huvitav on ka koolituses osalenute tagasiside.
Sisu, keel ja õpioskused kui loomulik lõimimine
Kogumiku V osas „Sisu, keel ja õpioskused kui loomulik lõimimine“ on koolitajana tuntud Anu Parts tähtsustanud oma artiklis õppima õppimist ja keelt ka omakeelse õppe kontekstis. Aine- ja keeleõppe lõimimist on tavaliselt seotud emakeelest või kodusest keelset erinevas keeles õppimisega. Kolmanda kooliastme ainetundides on eelmistest kooliastmetest olulisem teadvustada õppijatele, et igal ainel on oma teaduskeel. Autor on rõhutanud seostamise osatähtsust ja lugemisstrateegiaid. Seisukohti illustreerivad rohked näited, sh õpilastele antavate ülesannetena.
Kiviõlis alustati esimeste julgemate lõiminguprojektidega juba aastal 2006 programmi „Ettevõtlik kool“ eestvedajana, on sedastanud Anu Vau. 2014. aastal liideti kolm gümnaasiumikursust (kunstiajalugu, kirjandus, ajalugu) ja klassi ees oli korraga kolm õpetajat. Sellest on mõõtu võtnud edasised mahukamad lõimitud projektid ning ainetunnid. Juhtival kohal on põhimõte, et lõiming on tööriist, mitte eesmärk omaette. Lõimingu plaanimise jaoks on õppest vabad tunnid päeva sees. Aruteludes töötatakse välja lõiminguplaan, õpilaste tööülesannete lehed ja hindamismudelid. Üsna algusaastatest peale on üheks keerulisemaks küsimuseks osutunud õpilaste kaasatus lõimingu plaanimisse. Inglise keeles rakendatud lõiming LAK-õppena on kasutatud lõimimisviisidest ajamahukam: arvestama peab erinevaid keeletasemeid ning teiste ainete sisu, et leida sobivaid materjale.
Tallinna Pae gümnaasiumi jaoks tõusetus lõiminguvajadus teravamalt eestikeelse õppe rakendamisega. Hiliskeelekümblusega 6. klassist alustades (nagu Tapa keelekümbluskooliski) olid eestikeelseks õppeks valitud õppeained sisult lähedased, mahukamat kavandamist eeldasid järgmised õppeaastad. Lõiming tähtsustus veelgi enam, kui keelekümblusprogrammiga alustati 5. klassist. Natalia Presnetsova on kirjeldanud, kuidas sündisid põhikooli teemaõppe kavad, kuidas tekkis julgus oma lahenduste alusel teisi koole koolitada. Lõimitavate teemade määramiseks on analüüsitud kooli õppekava, ainekavu (õpitulemused ja -sisu) ning õpetajate töökavasid. Leiti õppeainete ühisosad, määrati nn keskained ja teemad iga paralleeli jaoks. Iga õppeaine käsitleb vastavat teemat oma vaatenurgast. Keskaineks said õppeained/teemad, mis seniste kogemuste põhjal õpilastele kõige raskemad võivad olla. Lõimitavad teemad on valitud nii, et saaks ühendada võimalikult paljusid õppeaineid, mis käsitlevad teema erinevaid aspekte. Tähtsustatud on ühes klassis töötavate õpetajate valmisolek koos töötada, üksteist toetada ning kolleegide seisukohti arvestada. Õppekäikudel ja õppetundides on hinnatud isikupärane käsitlus: võimalus teha ülesandeid oma tempos ning oma valitud keskkonnas.
Jõhvi vene põhikooli õpetajate Diana Astoki ja Nataliya Lobosoki artiklis on keskendutud lõimitud õppe kavandamise üksikutele etappidele. Koostöösse ei suudetud algul kaasata kõiki õpetajaid, hirmutas ka kasvav töömaht. Laiemaks kaasamiseks rakendati projektipäevi. Kui õpetajad said segamatult teemadesse süüvida, omavahel otsast lõpuni kõik läbi arutada, sündis sellest tore nädal nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks. 2019. aasta sügisel liiguti teemapõhise lõiminguga veel üks samm edasi: liitusid ka vene keeles aineid õpetavad õpetajad ning inglise keele õpetajad, kes varem olid olnud skeptikud. Õpilaste ja õpetajate positiivse tagasiside kõrval on autorid kirjutanud ka murekohtadest.
Tartu Aleksander Puškini koolis on proovitud mitmesuguseid lõimimisviise. Artiklis on Tatjana Kodas ja Valentina Tubin keskendunud keelekümblusklasside õpilaste toetamise vajadusest sündinud tööviisidele. Klassipõhistel lõimimiskoosolekutel kujunes keskseks meetodites kokkuleppimine, et vältida liigset ühetaolisust ja tagada meetodi arendus eri tundides. Lõimimiskoosolekud meeldisid õpetajaile: need aitasid koostöiselt kavandada õpet ning kooskõlastada ühiseid eesmärke, pakkusid tuge ja ideid ning soodustasid lõimingut. Eraldi on autorid peatunud projektinädalate elluviimisel. Nad on tõdenud, et kõik kirjeldatud lõiminguviisid on kasutusel, et leevendada õpilaste õppimisraskusi, arendada õpioskusi, aidata mõista ja luua ainetevahelisi seoseid ning soodustada motiveeritud õppimist.
Tapa keelekümbluskoolis on Katre Jürgensoni ja Viktoria Belitševi sõnul tähtsal kohal erinevaid õppeaineid siduvad teemapõhised projektipäevad, viktoriinid, konkursid, olümpiaadid, muuseumitunnid, rahvakalendri tähtpäevade tähistamine õpitavates keeltes jne. Õpitavate keelte kasutamine loomulikes olukordades tähendab koostööd eestikeelsete koolidega, õpilasvahetusi, käike valla asutustesse, eestikeelseid õppeekskursioone jmt. Et õpilastel oleks õppimist toetav keskkond, selleks on kavandatud kohad rühmatööks, iseseisvaks tööks ja mängimiseks. Eesti keeles õppimise toetuseks korraldatakse koolis pikapäevarühma tunde ning tegutseb eestikeelne draamaring algklassiõpilastele, vanemates klassides eestikeelne suhtlusring. Eraldi on autorid kirjeldanud kahesuunalise keelekümblusega seotut.
Lõimitud aine- ja keeleõpetusega seostub näiteks ka üleriigiline teemakuu. Igal aastal on aprillikuus oma tööd tutvustanud lasteaiad ja koolid[4], millest enamik kuulub keelekümblusvõrgustikku. Viimastel aastatel on rohkem tähelepanu pööratud asutustevahelisele ja asutusesisesele koostööle ning õppeainete lõimimisele.
Kogumikus on väike osa sellest, mida lasteaiad ja koolid erinevate õppeainete ning teemavaldkondade lõimimisel teevad. Tore on tõdeda, et mitte keegi, kelle poole kirjutamispalvega pöördusime, ära ei öelnud keerulistest aegadest hoolimata. Rõõmu tegid koostajate meeskonna innukus ja asjatundlikkus. Einar Värä aitas sõlmida esimesed kokkulepped artiklite kirjutajatega, Inge Raudsepp hoidis järge, tõstatas küsimusi ja julgustas lahendusi otsima. Väga tähtis oli Tiina Pau tugi kirjutiste mitmetasandilisuse kujunemises. Pille Liblik hoolitses selle eest, et kogumik tervikuna pakuks ideid ja näiteid riikliku õppekava lõimingupõhimõtte mõtestamiseks ning rakendamiseks. Heli Mäesepp hoidis sidet lasteaia ja kooli vahel, Juta Jaani sidet 2010. aasta lõimingukogumikuga. Lugejasõbralikkus ja sõnumi selgus olid Ene Sepa tegevuse pealisülesandeks. Ühtseks tervikuks ja veebiversiooniks vormistas kogumiku Hele Liiv-Tellmann.
1990. aastatel põhiliselt Johannes Käisi seltsi eestvedamisel taaselustatud üldõpetusideed on saanud laiema kandepinna meie lasteaedades ja koolides. Aitäh kirjutajatele ja kogemuste kogumikuks vormijatele!
Äratundmisrõõmu ja edasi mõtlemise indu!
[1] Üldõpetuslik tööviis jõudis eelmise sajandi esimesel veerandil Soome Eesti kaudu ja selle arengusse ei tekkinud katket nagu meil. Käisi „Isetegevus ja individuaalne tööviis” ilmus A. Huuskoneni tõlkes soome keeles pealkirja all „Uuden koulun työtapoja”. Ajalehe Helsingin Sanomat 1937. aasta 1. detsembri numbris on kirjutatud: „On ju üldiselt teada, et nn. töökooli meetod on tulnud meile Eestist.”
[2] Johannes Käisi Selts käis selle väljaandega Käisi jälgedes: aastatel 1933–1940 ilmus Käisi toimetamisel bülletään Kooliuuenduslane (61 numbrit), mille põhiteemad olid üldõpetuse ja individuaalse tööviisi juurutamine algkoolides.
[3] Ajalehes „Postimees“ ilmunud käsitlus (1910) on saanud pikema arenduse raamatus „Didaktika põhijooni“ (1932).
[4] Vt näiteid LAK-õppe kuu kodulehelt.