Lõimiv koostöö koolis ja lasteaias

Emili projektõppest ja lõimingust ehk igikestev püüe ideaalide poole

Indrek Lillevägi, Maria Kurisoo, Emili Kool

Mida me teeme ehk sissejuhatus

Emili kool loodi 2016. aastal üldharidusliku erakoolina. Asume Tallinnas Ülemiste linnakus ning 2020/2021. õppeaastal õpib 1.–5. klassis 152 õpilast. Kooli luues võeti siht üldõppele, mida struktureerib projektõpe. Lähtume riiklikust õppekavast ja nüüdisaegsest õpikäsitusest – eesmärk on suurendada püsivaid aineteadmisi koos elulise, praktilise ja rakendusliku seostamisoskusega, lisaks toetada õpi-, koostöö- ja enesejuhtimisoskuse kujunemist ning subjektiivset heaolu.

Õppeaasta on Emilis jaotatud kolmeks trimestriks ja igaühe tuumaks on üks projekt. Igal õppeaastal korraldatakse vähemalt üks rühma- ja üks individuaalprojekt. Iga projekt toetab oluliste baasoskuste ning 21. sajandi oskuste arengut alates uurimisprobleemi leidmisest ning on seotud õpilaste huvide ja küsimustega. Õpilased on algusest peale kaasatud projekti väljatöötamisse: eesmärkide seadmisse, aja planeerimisse ja meeskonnatöö kavandamisse. Igasse projekti kuuluvad õppekäigud. Vahel kutsutakse ka külalisi, nii et projektid on seotud eluga väljaspool kooli. Projekte aitavad planeerida ja õppimist tervikuks luua kolm uurimisteemat: õppeaasta esimene projekt keerleb ümber iseenda, perekonna ja kodu, teise projekti katusteemad on kodupaik ja Eesti ning kolmanda projekti omad keskkond ja teised kultuurid.

Esialgu püüdsime lõimida projektidesse peagu kõik õppekava õpitulemused, kuid õpitava mahu kasvuga muutus see järjest keerulisemaks. Peagi leppisime kokku, et projektid katavad teatud osa õpitulemustest (nt loodus- või inimeseõpetuse ainekavast, mis Emilis moodustab uurimise aine) ning teiste õppeainete sisusid lõimitakse. Kui õpilased jõuavad vanematesse klassidesse, oleme valmis mudelit kohandama, sest õpitavaid aineid tuleb juurde. Seega on projektõpe ja lõiming Emilis elus ning pidevalt muutuv protsess.

Miks sellised valikud?

Meie jaoks oli kooli luues väga tähtis just miks-küsimus. Projektõpe ja lõiming on põnevad teemad, kuid need pole olulised iseenesest. Meie õpetajate arvates toetavad niisugused metoodilised valikud suuremat paindlikkust ning õppijakesksust, aitavad luua seoseid ja tervikpilti ning hoida fookuses üldpädevusi, soosivad õpilaste ja õpetajate koostööd ning võimaldavad kaasata kogukonda.

Esiteks annab projektõpe õpetajale võimaluse lähtuda konkreetsete õpilaste huvidest ja tasemest ning õpet kergesti diferentseerida. Õpilaste huvide arvestamine on selgelt seotud õpimotivatsiooniga (Renninger, Even, Lasher 2002). Diferentseerimise kaudu toetatud kõrgem enesetõhusus (tajutud suutlikkus) seostub nii kõrgema motivatsiooni kui ka paremate õpitulemustega (Mills, Pajares, Herron 2007).

Teiseks hoiab projektõpe fookuses üldpädevusi, mis kipuvad traditsioonilises ainekeskses õppes jääma kõigi ainete vahele ja seega mitte kellegi vastutusalasse. Nii on projektõppes oluline roll aja plaanimisel, eesmärkide seadmisel, õpitava struktureerimisel jt õpioskustel. Õpitava liigendamine ja alaeesmärgid on kasulikud, kuid pikemad sihid muudavad õpitava tähenduslikumaks.

Kolmandaks soosib meie projektõpe nii laste kui ka õpetajate koostööd. Esimene on tähtis sotsiaalne oskus, mida peab harjutama, teine korreleerub aga õpetaja tajutud heaolu ja stressitasemega. Need õpetajad, kes on harjunud teistega koostööd tegema, on rohkem rahul töökeskkonna ja ametiga ning kõrgema enesetõhususega (TALIS 2020). Väheoluline pole ka see, et projektõpe toetab õpetaja enese autonoomiat ja loomingulisust. Õpetaja ei pea lähtuma olemasolevatest õppematerjalidest, vaid on ise protsessis aktiivne looja. Õpetaja autonoomia seostub aga samuti kõrgema tajutud heaoluga (Desrumaux jt 2015).

Neljas projektõppe valiku põhjus oli võimalus kaasata selle kaudu õppesse nii lastevanemaid kui ka laiemalt kogukonda. Lastevanemad on osalenud paljudes projektides (külalistundides, nõustajatena), ent ka projekti lõpptulemuste esitlemisel (nt külalistena näituse avamisel).

Meie eripära

Missugune on Emili projektõppe ajaline ja visuaalne struktuur?

Emili kooli I ja II kooliastmes on projektõpe planeeritud kolme õppekava läbiva uurimisteema kaudu, nii et liigutakse konkreetsemalt abstraktsemale. Iga aasta esimene projektiteema on seotud õppija enda või talle lähedasega (kodu, pere vms), teine teema Eestiga ning kolmas keskkonna ja teiste kultuuridega. Samuti järgime põhimõtet, et igal aastal oleks üks projekt individuaalne, teine viiakse ellu väiksemas rühmas ja kolmas klassi- või lennuüleselt.

Õppeaasta 35 nädalat on jagatud nõnda, et õppeaasta esimene nädal on sissejuhatav, viimane nädal kokkuvõttev ning ülejäänud 33 nädalat jagunevad 11 nädala pikkusteks trimestriteks, milles on omakorda üks nädal refleksiooniks. Konkreetne projekti eesmärk, teema, ülesehitus ja hindamise korraldus sõnastatakse iga õppeperioodi eel õpetajate ning õpilaste koostöös, võttes arvesse õpilaste varasemaid oskusi-teadmisi, huvisid ja vajadusi.

Sõltumata teemast ja vanuseastmest on igal projektil selge struktuur:

• varasemate teadmiste-oskuste ja huvide selgitamine;
• eesmärgistamine;
• planeerimine;
• projekti tegevuste elluviimine;
• hindamine ning refleksioon.

Igal projektil peab olema selge ja tähenduslik keskne küsimus, mille sõnastavad õpilased ise. Käimasolev projekt peab olema kogu aeg klassis nähtav. Kasutame projektiseinu, kus on sõnastatud keskne küsimus, varasemad teadmised, see, mida õpilased teada tahavad, ning projekti vältel kogutud teadmised. Projektiseina osa on kalender, kuhu on märgitud olulisimad projektiga seotud eesmärgid, tähtajad, õppekäigud jm vajalik.

Tabel 1. Näited I kooliastme projektide kohta

Kuidas projekte ette valmistatakse?

Projekti planeerimist alustavad paralleelklasside klassijuhatajad, kes kaasavad aineõpetajad (liikumine, muusika, võõrkeeled, loovained). Aineõpetajad on ühe projektiga rohkem seotud, teisega vähem. Sel viisil juhib iga projekti väike õpetajate rühm.

Kõik aineõpetajad on trimestri jooksul ühe projektiga rohkem seotud, kuid püüavad õpitavat lõimida teiste klasside õppeteemadega. Iga projekti ettevalmistamine algab enamasti n-ö puhtalt lehelt, kuigi kavatseme koostada projektide kogu, kust õpetajad saavad kasutada varasemaid projekte mudelina. Näiteks on „Minu raamat” 1. klassi esimene projekt.

Projekti loomine algab sellest, et paralleelklasside õpetajad jaotavad kahe nädala jooksul enne õppeaasta algust augustis kooli ainekavade õpitulemused kolme loogilisse tervikusse, millest kujuneb kolm projekti. Murekoht on see, et augustis ei ole koolis õpilasi ning õpetajad teevad suure ettevalmistustöö ära sellesse järku õpilasi kaasamata, kuid hiljem ei ole kavandamiseks eriti aega, nii et head lahendust sellele küsimusele ei ole.

Kui kolme projekti mustandid on kujunema hakanud, sõnastavad õpetajad keskse küsimuse, mis peaks olema huvitav ja sütitav nii õpilastele kui ka õpetajatele, ning projekti oodatava lõpptulemuse (nt valmib ühine raamat, näidend, pidupäeva õhtusöök vms). Seejärel alustatakse projektiplaani koostamist, kuhu on oodatud kõigi õpetajate panus.

Kuidas projekte ellu viiakse?

Õpetajad koostavad projekti esialgse plaani, mida õpilastega koos edasi arendatakse. Alustuseks tehakse õppekäik või muu huvi ja küsimusi tekitav avasündmus (nt käiakse muuseumis). Õpetajad tutvustavad õpilastele teemat ja keskset küsimust ning õpilased tuletavad meelde, mida nad sellest teemast juba teavad, ja mõtlevad, mida nad peaksid veel teadma, et küsimusele vastata. Koos mõeldakse välja projekti pealkiri.

4. klassi projektisein, kus on sõnastatud, mida õpilased juba teavad, mis on veel vaja teada saada ning mis on olulised tegevused või vaheetapid

Kui on jõutud arusaamisele, mida on veel vaja teada saada või osata selleks, et kesksele küsimusele vastata ja projekti lõpptulemus saavutada, koostatakse projekti kalender koos vahe-eesmärkidega ning kohandatakse õpetajate tehtud algset projektiplaani. Projektiplaan ongi õpetajate ühine pidevalt täienev ja muutuv töövahend. Töö käigus tuleb arvesse võtta õpilaste küsimusi, huve ja erivajadusi, nii et algsest plaanist võib kujuneda midagi hoopis muud. See dokument võimaldab nendel aineõpetajatel, kes ei ole kõnealuse projektiga tugevalt seotud, jälgida, millega teised õpetajad parasjagu tegelevad, ning lõimida oma õppeaine sisu nende teemadega.

Tabel 2. 3. klassi projektiplaan „Suhtlemise meistriklass”

Õpe on üles ehitatud nii, et nädalas on mõned projektitunnid ja teised on nn tavalised tunnid. Projekti ajaplaani põhjal otsustavad õpetajad, millal, kui palju ja kuidas projektile tähelepanu pöörata. Koos õpilastega hoitakse silma peal projekti tegevuste edenemisel ning vaheetappide läbimisel.

Projekti lõpus esitletakse avalikult lõpptulemusi (nt kujundatakse näitus), kus õpilased saavad rääkida enda projektist ja tutvuda teiste omadega. Projekti tulemuste ning enda õpitu üle arutletakse ja reflekteeritakse.

Kuidas saavad õpilased oma õppimist ise juhtida?

Õpi- ja enesejuhtimisoskuste kujundamine projektõppe kaudu on meile oluline, kuid sellega on seotud mitu probleemi. Ühest küljest otsime häid viise, kuidas suurendada iseseisva õppimise osakaalu juba 1. klassis. Teisest küljest seab iseotsustamisele raamid rühmas õppimine ja ainekavasse kirjutatu. Et toetada õpilaste õpioskuste arengut ja võimaldada oma õppimist juhtida, soovitame neil oma õppimist eesmärgistada (nt nädala või trimestri kaupa) ning hinnata (nt enesehinnangulehed nädala ja/või trimestri lõpus, kolm arenguvestlust aastas).

Õpetajad teevad tavaliselt suurema ettevalmistuse õppeaasta esimese projekti planeerimisel. Enne teise ja kolmanda projekti detailsemat ettevalmistamist uuritakse õpilastelt, mis neid huvitaks, ja püütakse seda siis varem õpetaja sõnastatud fookustega kokku sobitada. Muidugi sõltub õpilase autonoomia määr väga palju konkreetsest projektist ning õpetaja juhendamise oskusest, aga projektõppe raam peaks õpilasel võimaldama projekti jooksul valikuid teha, oma aega planeerida, ise endale eesmärke seada ning töötamise aja, koha ja viisi üle otsustada.

Kuidas teevad õpetajad koostööd?

Õpetajate koostöö on projektide õnnestumisel kriitiline asjaolu, kuid enamasti on Eesti õpetaja harjunud töötama individuaalselt. Seega on projektõppe ja lõimingu toimimiseks vaja, et koostöö saaks koolikultuuri osaks ega oleks pelgalt ülalt kehtestatud hoogtöö. Kuigi koostöökultuur hoiab pikas perspektiivis aega kokku, vajab selle kujundamine lisaressursse: aega hoiakute kujunemiseks ja õpetajate nõustamiseks ning raha õpetajate koolitusteks. Peab seadma prioriteete ja andma koolis selgeid sõnumeid, mis aja arvelt saab koostööd teha ning mis harjumuslikud tegevused kriitiliselt üle vaadata ja eesmärgi nimel teinekord ka tegemata jätta.

Meie kasutame Emilis põhjalikumaks koostööks eelkõige koolivaheaegu. Kohtume alati augusti keskpaigas kogu õpetajaskonnaga, võtame mitu päeva aega suhete loomiseks ning räägime läbi kooli pika visiooni, koolipere väärtused ja kokkulepped. Seejärel kulub paar päeva aasta ühiseks planeerimiseks. Kõigil õpetajail peab olema ühine ja terviklik arusaam õppeaasta olulisimatest sihtidest, vahe-eesmärkidest ning plaanidest. Kuigi on palju kasulikke virtuaalseid ühisloome platvorme, oleme eelistanud silmast silma kontakti, sest see loob usalduslikke suhteid ja aitab inimestel paremini üksteist mõista. Need augustikuu nädalad on kogu aasta kestva koostöö eelduseks.

Teiseks koostööetapiks on koostööpäevad õppeaastasisestel vaheaegadel. Selleks, et õpetajatel oleks nii aega veidi hinge tõmmata kui ka koostööd teha, oleme Emilis pikendanud sügis- ja kevadvaheaega suvevaheaja arvelt pooleteise nädala pikkuseks. Igal vaheajal on lisaks koolitustele üks-kaks projekti planeerimise päeva, mil arendatakse lendude kaupa käimasolevaid projekte või plaanitakse uusi.

Kolmandaks etapiks on iganädalane koostöötund. Iga lennu õpetajad lepivad kokku aja, mil nad klassi edenemise ja projekti seisu üle aru peavad, vajaduse korral uusi kokkuleppeid sõlmivad ning vastutust jagavad. Selle kõrval on meie õpetajaskonna iga kuu esimene nädalakoosolek projektiteemaline – hoiame üksteist projektide seisuga kursis ning jagame ülesandeid ja ideid.

Kõige tähtsamad projektõppega seotud dokumendid (projektiplaanid, töölehed jm) on hoiustatud Sharepointi kaustades, nõnda et koostöötundides tehtud täiendused või kokkulepped on nähtavad kõigile.

Lõpetuseks

Projektõppemeetod on suurepärane viis siduda õpe tervikuks, toetada õpimotivatsiooni ning individuaalset eripära. Hariduses on harva lihtsaid ja kiireid lahendusi ning ka projektõppemeetodis on palju rakenduslikke vastuolusid ja probleeme. Meie jaoks on oluline tekkinud küsimustele ausalt otsa vaadata, tasapisi, aga järjepidevalt lahenduste poole liikuda ning metoodikat pidevalt arendada. Seda, mis töötab esimeses kooliastmes, on kindlasti vaja põhikooli lõpuklassideks ümber mõtestada. See, mis töötas väikese kollektiiviga, ei pruugi töötada suurega. See, mis toimib Emilis, ei toimi täpselt samamoodi teistes koolides.

Mõned näited projektõppest Emili koolis.

Allikad

Desrumaux, P., Lapointe. D, Ntsame Sima, M., Boudrias, J.-S., Savoie, A., Brunet, L. (2015). The impact of job demands, climate, and optimism on well-being and distress at work: What are the mediating effects of basic psychological need satisfaction?, Revue Europeenne de Psychologie Appliquee, 65(4), 179–188. – http://dx.doi.org/10.1016/j.erap.2015.06.003.

Mills, N., Pajares, F., & Herron, C. (2007). Self-efficacy of college intermediate French students: Relation to achievement and motivation. Language Learning, 57(3), 417–442. – https://doi.org/10.1111/j.1467-9922.2007.00421.x

Renninger, K. A., Even, L. & Lasher, A. K. (2002). Individual interest as context in expository text and mathematical word problems. Learning and Instruction 12, 467–491. 

TALIS 2020. Õpetajad ja koolijuhid väärtustatud professionaalidena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2020 tulemused. 2. osa.  – https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2020/04/TALIS2_kujundatud.pdf

Tagasi sisukorda