Lõimiv koostöö koolis ja lasteaias

Üks õpetamise lugu

Elve Kukk, Elina Veering, Kiili Gümnaasium

„Kui inimene alustab enesekindlalt, lõpetab ta kahtlustes,
kuid kui tal on julgust alul kõhelda, jõuab ta kindlustundeni.” (Francis Bacon)

Johannes Käis on väitnud, et isiksus kasvab koolis, kus ei ole niivõrd tähtis see, mida ja kui palju õpetatakse, vaid see, kuidas õpetatakse (Käis 1992). Kõik me tahame osata õpetada lapsekeskselt, arvestades igaühe individuaalsust. Kasvatuse eesmärgid on individuaalsuse kujundamine ning sotsiaalse kompetentsuse ja vastutusvõime arendamine. Individuaalsus ja isiksus kujunevad enesetunnetuse kaudu. See areneb lapse aktiivses tegevuses, kus ta teeb ise valikuid ja otsustab. Õpetaja ülesanne on luua soodne arengukeskkond. Tähtis on ka õpetaja usk lapsesse, et ta tahab ise õppida, avastada ning areneda.

I kooliastme ülesanne on aidata lastel koolimiljöösse sisse elada ning juhtida neid mängult õppimisele. Õppe kavandamisel arvestatakse laste eripära, nende kogemusi, huve, võimeid ja väärtushinnanguid. Lapsi suunatakse ise otsima, kogema ning kirjeldama. Põhikooli õppekavast lähtudes saavad õpetajad kasutada aineõpetuslikku tööviisi, üldõpetuslikku tööviisi (õppe kavandamine teemade järgi), ent ka üldõpetuse ja aineõpetuse kombineeritud varianti.

Meie õpetamise lugu algas 1987. aastal Oru põhikoolis

Alguses oli julgust kõhelda … Olime üldõpetuse põhimõtteid, võtteid ja meetodeid järginud juba mitu aastat. Julguse oma mõtete katsetamiseks ja koolipäevade vaheldusrikkamaks muutmiseks saime selliste pedagoogika suurkujude nagu Célestin Freinet’, Maria Montessori, Rudolf Steineri ja Johannes Käisi põhimõtetega tutvumisel. Siiani oli iga õpetaja otsinud ja katsetanud omaette, ilma kindla süsteemita.

Peagi leidsime, et on aeg teha koostööd ning ühtlustada ja süsteemi seada 1.–4. klassi õppekava. Algklassiõpetajate suurepärane koostöö, lastevanemate toetus ning vanema astme õpetajate ja juhtkonna mõistev suhtumine olid olemas. Aeg midagi uut proovida oli soodne.

Tegime tihedat koostööd Tallinna Pedagoogikaülikooli dr Tiiu Kuurme, professori dr Klaus Altermanni ja pedagoogi Aino-Helene Valgmaga. 1993. aastal tutvustas professor Klaus Altermann oma brošüürides „Bildungsreport aus Estland” 1, 2 Oru põhikooli algklasside õpetajate välja töötatud tol ajal klassiruumis toimuvast täiesti erinevat õpetamisviisi.

Pikk tund

Teemasse sissejuhatuseks või õpitu kinnistamiseks toimusid nn pika tunni päevad, st üks teema läbis terve päeva/nädala kõiki tunde. Nimetus tulenes sellest, et vahetunni kell ei helisenud, vaid vahetunnid johtusid töörütmist. Tuumaineks oli ja on jäänud meil loodusõpetus. I kooliastme loodusõpetuse õppesisu jaotasime kuueks suureks teemaks: kool, kodu, tähtpäevad, maailma areng, veekogud, taimekooslused. Neid teemasid läbis aastaaegade rütm: sügis, talv, kevad, suvi. Läbivad alateemad olid koduümbruse loodus ja loomad ning inimeste eluolu ja tegevus. Inimese ja tema elukeskkonna seosed toodi esile aastaaegade taustal, rõhutades seejuures inimese ja looduse ühtekuuluvust.

Nendes tundides lõimisime erinevad õppeained tervikuks, ületasime õppeainete jäigad piirid, lõime sellise klassitoa, kus õpilane polnud passiivne vastuvõtja, vaid osales aktiivselt, suhtles teistega. Kasutusel olid erinevad töölehed, mis aktiviseerisid õpilasi ise otsima. Klassiruumis oli palju huvitavat lisamaterjali. Lauad olid seatud rühmadeks – õpikeskusteks.

Laudadel olid lauakaardid, mis näitasid, mis õpikeskusega on tegemist. Keskustes olid eri raskusastmetega ülesanded. Õpilane sai valida, mis keskuses ta tööd alustas. Töö keskustes võimaldas planeerida aega ning analüüsida tehtud tööd. Klassi toodi õppevahendeid loodusest ja lähiümbrusest. Õppematerjali otsimine ja kogumine oli üks õppimisjärk, mis õpetas ümbrust tähele panema ning jälgima.

Pika tunni ülesehitus
Hommik
Pika tunni päev algas 10minutise sissejuhatusega väikeses saalis, kuhu kogunesid kõik 1.–4. klassi õpilased. See oli mõeldud päeva tutvustamiseks, meeleolu loomiseks ja tööks valmistuseks ning oli seotud õpitava teemaga. Hommikuid võib korraldada mitut moodi: rütmiharjutused, väikesed lavastused, ettekanded, pantomiim jne. Korraldajad olid nii lapsed kui ka õpetajad, tihti kutsusime külalisesinejaid.

Tööülesannete selgitamine
Pärast sissejuhatust läksid õpilased oma klassiruumi, kus õpetaja tutvustas selle päeva ülesandeid ning jagas juhtnööre, millele ülesannetes rohkem tähelepanu pöörata. Nii klassi kui ka koridori seintele oli pandud rohkesti lisamaterjali.

Töö õpikeskustes
Klass oli kujundatud eri õpikeskusteks. Õpilane sai valida, mis keskuses (looduse, matemaatika, eesti keele, käelise tegevuse jne keskuses) ta tööd tahab alustada. Laudadel olid lauakaardid, mis näitasid, mis õpikeskusega oli tegemist. Laudadele olid valmis pandud eri raskusastmega töölehed. Igas keskuses tuli täita üks ülesanne, seejärel liiguti järgmisesse keskusesse.

See, kui kaua õpilane ühes keskuses töötas, sõltus tema valikutest, tööülesande mahukusest ja raskusest.

Inimkäitumise uurijad on täheldanud, et inimesed töötavad visamalt ja kauem ülesannetega, mille nad on ise endale valinud, sest siis ollakse paremini motiveeritud.

Häälekad keskused

Õpilased said jutustada, kahekõnesid harjutada, lavastusi teha, olid paigutatud teistesse ruumidesse (raamatukokku, väikesesse saali, koridoridesse).

Tabeli täitmine

Teema alguses pani õpetaja tahvlile tabeli, kuhu olid kirjutatud õpilaste nimed ja eri õpikeskuste nimetused. Kui töö oli valmis, värvis õpilane tabelis vastava õpikeskuse nimetuse all ruudu.

Töö valmides värvis õpilane tabelis vastava õpikeskuse nimetuse all ruudu.

Päeva/teema lõpuks nägi tabel välja selline.

Tööde kontrollimine

Õpetajal oli valmistatud iga töölehe juurde kontrollkaart, seega sai õpilane ise oma tööd kontrollida, analüüsida ning anda hinnangu tehtud tööle. Kogemused näitasid, et ise kontrollides jäi õpitav paremini meelde. Järgmisel päeval analüüsiti töid ja parandati vigu. Vajaduse korral said õpilased teemat kinnistavaid lisaülesandeid ja ‑harjutusi. Teema lõpuks valmis õpimapp.

Õpetaja ülesanne

Õpetaja aitas õpilasel valida sobiva raskusastmega töölehe, jälgis ülesannete lahendamise käiku, vajaduse korral pakkus abi. Ta kuulas individuaalset lugemist ja jutustamist. Päev möödus terviklikus töös, sisaldades tegevusi ning võimaldades õpilasel teha tööd üksi või meeskonnas, olla nii juhi kui ka alluva rollis.

Õppevara

Mõte avaldada töölehtede komplekte õpetajatele tekkis soovist pakkuda lisamaterjali ja vaheldusrikkust igapäevatundi ning jagada aastatega kogunenud materjale ja tehtud tööd teistega. Need materjalid aitavad õpetajal tundi korraldada, kuna teatavasti on igas klassis nii väga tublisid, tublisid kui ka nõrgemaid ning jõukohast tööd tahab saada igaüks.

Põnevaks on kujunenud päevad, mil 1.–3. klassi lapsed käsitlevad ühte ja sama teemat, seetõttu peaksid töölehtede komplektid olema abiks ka liitklassiõpetajale. Koolis tuleb paratamatult ette päevi, mil õpetaja peab leidma endale asendaja. Olukorra lahendamiseks on hea kasutada töölehti, mis aitavad sisustada tervet õppepäeva. Loodame, et töölehed on lisa igapäevamaterjalidele.

Töö jätkus Kiili gümnaasiumis

Alates 2019. aastast töötame jälle koos ühes koolis, Kiili gümnaasiumis. Oleme saamas suure kooli kogemust. Kiili gümnaasiumi tööle tulles ootas meid ees tore üllatus. Enne meid oli koolis tööle asunud meie endine õpilane, kes ise oli kasvanud pika tunni meetoditega. Tema tegi alguse lahti.

Kiili õpetajad olid varasemail aastail korraldanud teemanädalaid, projektipäevi, otsinud ja katsetanud omaette. Nüüd oli aeg teha koostööd. Hoogu andis osalemine haridus- ja teadusministeeriumi ning Innove korraldatud uueneva õppekava katseprojektis. See õppeaasta näitas, kui töömahukas on teemapõhine õpetus ning kui tähtis on õpetajate koostöö. Iga nädala neljapäeval said kõik algklasside õpetajad kokku, analüüsiti tehtut ja mõtestati uue nädala tegevused.

Kiili koolis saavad 1.–3. klassi õpilased kooli alguses kingituseks päeviku. Vaatasime päeviku vormingu üle, jätsime ruumi nädala algusesse, kuhu pannakse kirja nädala õpiväljundid ja teekond nendeni jõudmiseks. Nädala lõpus panid õpilased kirja, mida nad läinud nädalal teada said ja kuidas ise oma nädalaga rahul olid. Eesmärk on kaasata õppijat uurimist ja avastamist nõudvatesse tegevustesse, eesmärkide ja tulemuste planeerimisse. Tähtsaks peame, et õpilane oskaks õpitut siduda igapäevaeluga.

Ka lapsevanemale jäi koht, kuhu omapoolne tagasiside anda. Lapsevanemal avanes nii võimalus osaleda õpetuse-kasvatuse kavandamises ning korraldamises (emad käivad emadepäeval ja isad isadepäeval tunde andmas). Väga oluliseks oleme pidanud lastevanemate kaasamist. Kiili valda on kolinud palju noori peresid, kel ei ole varasemat kontakti selle piirkonnaga ega teadmisi keskkonna mitmekesisusest. Seetõttu olid koos vanemate või vanavanematega kavandatud ja käidud loodusmatkad huvitavad nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Suhteid kujundab ja hoiab eeskätt õpetaja. Perekond vastutab lapse kasvamise ja arenemise eest. Lapse arengu soodustamiseks tehakse koostööd. Sellele aitab kaasa vastastikune usaldus ja lugupidamine, avatud suhtlemine ning igakülgse aktuaalse teabe vahetamine.

Pikk tund jõuab Kiilis II kooliastmesse

Õpetuse ühtlustamine viiakse kõige kaugemale üldõpetuses. Õppeainete piirid nõrgenevad või kaovad soostuks ning kujuneb ühtne tervik.

„Lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma vaid ühtlane terviklik õppetegevus, mille keskus on last ümbritsev maailm, laste kogemuste, elamuste ja huvide maailm. Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel.” (Käis 1996, 186).

Seda varianti Kiili gümnaasiumis arendamegi. Ainetundide kõrval on teemasse sissejuhatuseks või õpitu kinnistamiseks nn pika tunni päevad, st üks teema läbib terve päeva (nädala) kõiki tunde. Tuumaine on loodusõpetus. Õpilased, kes alustasid pikkade tundidega 1. klassis, on jõudnud II kooliastme 4. klassi ning jätkavad ka uut õppeaastat sarnase õppekorraldusega.

Valikuvõimalused ja individuaalne töötempo

Pika tunni päevadel lahendatakse individuaalselt töölehtedel olevaid ülesandeid, kuulatakse ja räägitakse lugusid, vaadatakse õppefilmi, meisterdatakse, tehakse rühmatöid ja katseid.

Päev algab sissejuhatusega ja valikuvõimaluste tutvustusega. Hommikul on klassis välja pandud kõik päeva jooksul tehtavad töölehed. Õpilased uudistavad, mis töid ja mis järjekorras nad tahaksid teha. Laste meelest on tore, kui saab ülesandeid ise valida ja neid endale sobivas tempos lahendada.

Kontroll ja tagasiside

Õppimise muudab pingevabaks see, kui õppija saab oma töid ise kontrollida ja vajaduse korral parandada. Johannes Käis on öelnud, et omakontrolli kasvatuslik väärtus on selles, et õpilane võib töötada rahulikult, kartuseta ning ärevuseta. Ta teab, et vigu töös ei tule otsima kõigepealt õpetaja ega kaasõpilane, vaid ta ise võib neid otsida ja parandada, enne kui esitab töö õpetajale (Käis 1992, 111). Hea ülevaate valminud töödest annab tabel tahvlil, millel laps värvib iga töö lõpetamise järel ruudu. Kõik kontrollitud ja lõpetatud tööd pannakse mappi.

Selle õppeaasta esimene pikk tund on seljataga

4. klassis oli esimene õppeaineid lõimiv teema „Maailmaruum”, mis pakkus õpilastele eriliselt huvi. Ainus kord põhikooli jooksul tutvutakse maailmaruumi ehitusega, tähtedega, Päikesesüsteemiga ja Maa liikumisega Päikesesüsteemis. Põnevust lisab ülesanne, mis „viib lapsed redelit mööda Maalt Kuule” ning aitab selgitada gravitatsiooni mõistet. Redelit mööda saab ülespoole liikuda nii mitu sammu, kui iga lahendatud ja kontrollitud ülesanne lubab. 

Katse

Alates Suurest Paugust on universum kogu aeg paisunud ja teeb seda praegugi. Pika tunni käigus tegime eksperimendi, kus lapsed lõid ise paisuva universumi.

Selleks puhusid nad suurde õhupalli veidi õhku ja kinnitasid siis õhupalli pesupulgaga. Seejärel joonistasid nad markeriga õhupallile kümme keerist. Iga keeris kujutas galaktikate kogumit. Joonistati ka tilluke L Linnutee märkimiseks. Nüüd puhuti õhupall kahe kolmandiku ulatuses täis ja vaadati, kuidas keeriste vahekaugused suurenesid. Lõpuks puhuti pall täiesti täis ning nähti, et vahekaugused suurenesid veelgi. Keerised õhupallil ei liikunud, hoopis pall ise muutus suuremaks. Kokkuvõtteks saadi teada, et just nii paisub ka ruum. Lapsi tuleb õpetada vastuseid otsima ja leidma, mitte niivõrd tõsiasju peast teadma.

Väike kool vs. suur kool

„Tee seda, millesse sa usud, ja usu sellesse, mida teed …” (Nisargadatta)

… ja kõik on võimalik, ainult teistsuguste variatsioonidega. Sisuline töö on sama, ent meetodid ja nende rakendamise võimalused on erinevad. Kui väikeses koolis oli põnev moodustada eri vanuses töörühmi ja anda väiksematele võimalus teha suuremate ülesandeid, siis on suures koolis tingimused teised ja lihtsam (jõukohasem) on püsida oma klassi raames. Väikese kooli võluks jäid hommikused kõigi klasside ühised kogunemised. Ülesannete koostamisel peab suures koolis arvestama, et tulemusi saaks kiiresti ja lihtsalt kontrollida.

Mõlemas koolis on lausa möödapääsmatu väga hea koostöö kolleegidega, mis eeldab tihedat ühist tööaega. Suures koolis on ühise tööaja leidmine märksa keerulisem kui väikeses koolis. I kooliastmes annab üks õpetaja klassis enamiku õppeaineid; II kooliastmes on erinevad aineõpetajad. Muidugi seab tunniplaan omad tingimused. Igal juhul on töö põnev. Pead lihtsalt olema loov ja uskuma sellesse, mida teed.

„Mitte see, mida sa mõnikord teed, vaid see, mida sa päevast päeva teed, on määrav …” (J. Craig)

Allikad

Tagasi sisukorda