Uurimistöö põhikoolis

Anu Toots, Tallinna Ülikool, 2010

2010. aastal vastu võetud põhikooli riiklikus õppekavas on varasemast suurem rõhk uurival ja avastuslikul õppimisel. Õppekavas on sätestatud, et „põhikooli lõpetaja tunneb lihtsamaid uurimismeetodeid ja kasutab mõnda neist oma õppetöös“ ¹. Sellega muutub õpilasteadus senisest väheste entusiastide harrastusest massiliseks tegevuseks. Uus olukord seab ka õpetajale oma ülesandeid ja nõudmisi, üks nendest on teadmine sellest, mida teaduslik uurimine tähendab. Uuriva õppimise ning õpetamise eelduseks on teadmised uurimistöö olemusest, reeglitest ja tööriistadest. Just neid teemasid allpool käsitlengi, arvestades põhikooli spetsiifikat, nagu aja ja raha piiratus ning õpilaste kognitiivse suutlikkuse ja oskuste tase. Täpsemalt tuleb juttu viiest teemast.
1. Mis vahe on teadusel ja argiteadmisel?
2. Kust uurimistööga pihta hakata?
3. Kust saab uurimistööks andmeid ja allikaid?
4. Mis meetodeid millal kasutada?
5. Kuidas aitab RÕK uurimistöid planeerida?

Teaduse ja uurimistöö olemusest

Inimesed tunnetavad maailma kahel viisil: tavamõtlemise ja teadusliku mõtlemise kaudu. Mõlemat on vaja. Teaduse moto „kahtle kõiges“ ei ole alati hea nõuanne argielus. Emotsioonid, harjumused, tavad ning väärtused on inimeste ja ühiskondade elukorralduses tähtsad; nad aitavad meil säästa oma vaimseid ressursse ning samaaegu säilitada ühiskonna toimimisvõimet. Mis abi võiks olla siis teadusest?
Sotsiaalne tegelikkus võib näida keerulise ja seostamata nähtuste puntrana, kus on raske mõista, miks ühed või teised asjad juhtuvad või välja kujunevad. Teaduse ülesanne ongi luua kaoses korda ning toimuvat seletada.
Mitmes mõttes on argimõtlemine ja teaduslik mõtlemine vastandlikud: esimene rõhutab vahetut isiklikku kogemust, teine püüab aga sellest distantseeruda ning leida üldisi seaduspärasusi, mis aitavad seletada olukordi ja nähtusi laiemalt, mitte ainult ühe inimese elukogemuse raamides. Argimõtlemisele on omased valikulised tähelepanekud, olulise ja ebaolulise eraldamatus; teaduse tunnus on just olulise esiletoomine ning ebaolulise kõrvalejätmine. Teadust võib defineerida kui teadmiste organiseeritud kogumit, mille loomine ja millega opereerimine nõuab loogilist järjepidevust ning sobivat tõendusmaterjali.

Teadusliku uurimistöö põhimõtted

Algupärasus

Objektiivsus

Tõendatavus on vahest teaduse kõige tähtsam tunnusjoon. Mitte ühtegi järeldust ei tohi teha ilma tõenditeta. Tavamõistus vaatleb enamikku asju kui etteantuid, kindlasti tõeseid; teaduslikul vaatel on vastupidine positsioon – midagi ei tohi võtta a priori

Kontrollitavus

Täpsus ja lihtsus

Süsteemsus. Teaduse ülesanne ei ole koguda võimalikult palju materjali, vaid teha seda sihikindlalt ning reeglipäraselt. Paraku eksitakse selle nõude vastu üpris sageli ning kogutakse kokku n-ö kõik, mis ette jääb. Tulemus on igav ja raskesti hoomatav tekst, millest lugedes midagi meelde ei jää. Andmete (arvude, tsitaatide) rohkus ei anna iseendast midagi. Andmeid tuleb kasutada oma uurimisprobleemi lahendamiseks, mis tähendab, et valida tuleb ainult need, mis sellele kaasa aitavad, ning heita kõrvale need, mis asjasse ei puutu.

Mõtestamine ja seletamine

Eetilisus ja autorivastutus. Meil räägitakse teaduseetikast häbiväärselt vähe, tavaliselt ainult arstiteaduste kontekstis. Lääne akadeemilises traditsioonis on eetikateemad iga uurimismeetodite algkursuse ja õpiku kohustuslik komponent, seda ka sotsiaalteadustes. Allpool mõned peamised põhimõtted, mida tuleks teadust tehes järgida.
Ole eetiline uuritavate suhtes:

1. saavuta respekt ja vastastikune mõistmine (sh nõusolek osaleda uuringus);
2. säilita uuritavate konfidentsiaalsus (kasuta koode ja pseudonüüme pärisnimede asemel);
3. ole diskreetne sensitiivsetes küsimustes, hoia usaldatud saladusi;
4. ära esita küsimusi, mis panevad vastaja piinlikku olukorda või millele ta ei saagi vastata.

Ole eetiline teiste uurijate ja kaaslaste suhtes:

1. ole kursis senitehtuga, tunnusta teiste (sh koolikaaslaste) saavutatut;
2. viita alati kõigile kasutatud töödele;
3. ära unusta tänamast nõuandjaid ja abilisi;
4. rühmatöö puhul rääkige omavahelised õigused-kohustused selgeks.

Ole aus enese ja teaduse vastu:

1. esita ainult kontrollitud ja kvaliteetseid andmeid;
2. ära ilusta tulemusi sisult ega metodoloogiliselt;
3. ava lugejale oma uurimismetoodika;
4. kui esitad oma seisukohti, kasuta minavormi ning võta autorivastutus;
5. kui midagi ebaõnnestus, siis arutle ausalt, miks see juhtus.

Kuigi eespool kirjutatu võib tunduda tarbetu teoretiseerimisena, on see siiski vajalik, et kanda edasi teadusliku uurimise häid tavasid ning anda praktilisele uurimistegevusele sügavamat tähendust. Edasi läheme aga tõepoolest praktilisemate küsimuste juurde, nagu uurimisprobleemi seadmine ja uurimise kavandamine.

Kuidas uurimistööd alustada?

Uurimistöö alustamiseks on vaja enne teada valdkonda, mida tahetakse uurida. Tuntud Eesti filosoof Lembit Valt on öelnud, et teadus tekib teadmise ja mitteteadmise piirimail. See tähendab, et ainult olemasoleva teadmise baasilt saab seada uurimisprobleemi ja küsimused, millele hakatakse vastuseid otsima. Praktilisest seisukohast tähendab see, et õpilaste uurimistöid ei saa planeerida kohe õppeaasta algusse, eriti ühiskonnaõpetuses, mida pole igas klassis.

Uurimistööks valitud teema on vaja alustuseks baastasemel läbi võtta. Õpilase jaoks annab minimaalse piisava taseme õpiku vastavateemaline peatükk. Kui õpilane on näiteks peatüki kodanikuühiskonnast läbi töötanud, teab ta asjassepuutuvaid põhimõisteid ja kodanikuühiskonna tunnuseid, mis aitavad tal kodanikuühiskonda reaalsest elust üles leida, seda mõõta ning konkreetsete parameetrite abil kirjeldada. Õpetajal on teadmisi natuke rohkem vaja, sest ta peab õpilast juhendama, aitama tal oma uurimistööd kavandada, sh sõnastada realistlikke uurimisküsimusi. Õpetajale ei piisa ainult teoreetilisest teadmisest (definitsioonist) uurimisobjekti kohta; ta peab teadma ka seda, kuidas avaldub see nähtus Eestis ja kodukohas. Näiteks peaks kodanikuühiskonnaalase uurimuse juhendamiseks teadma õpetaja seda, kuidas ühendusi Eestis rahastatakse, mis liiki ja kui suured ühendused on, millega nad tegelevad, kui palju inimesi on Eestis aktiivselt kodanikuühendustes jmt. Lisaks peaks õpetaja oskama kirjeldada kodanikuühiskonda oma vallas/linnas. Ta teab, kui palju ja mis seltse on vallas, millised on kodanikuühenduste suhted vallavalitsusega, milliseid rahvalikke üritusi kodanikuühendused korraldavad jmt. Muidugi ei pea ma silmas seda, et õpetajal oleks kõik need teadmised n-ö varnast võtta; oluline on hoopis teada, kust asjakohast infot leida, kui seda vaja on. Õpetaja peab oskama erinevaid faktikillukesi üldiste teoreetiliste teadmistega kokku viia. Üks teadustöö jooni ongi suutlikkus laskuda mõistete ja definitsioonide tasandilt n-ö käegakatsutava reaalsuseni (ja vastupidi). Abstraktsioone ning teooriaid ei saa iseendast uurida (v.a filosoofias), neile on vaja anda praktilised mõõdikud.

Kui eeltöö on tehtud ja baasteadmine teemast olemas (üht-teist on loetud, statistikat on vaadatud), siis saab uurimistöö kavandamisega edasi minna.
Üks tähtis, võimalik, et isegi kõige tähtsam etapp uurimistöö õnnestumisel on uurimisprobleemi seadmine. Mida tahab uurija oma tööga teada saada? Mis ülesannet lahendada? Siin on kahte liiki raskusi. Esiteks, paljudele õpilastele on raske probleemi sõnastada. Kui neil paluda nimetada ümbritsevast elust mõni probleem, siis on vastus tihti ühesõnaline (nt vaesus, õpetajad). Õpetajad ei ole probleem, järelikult on vaja täpsustada ja seletada, mis muret teeb. Näiteks on õpetajate koormus liiga suur, mistõttu nad on väsinud ja õpetamise kvaliteet langeb, tunnid on üksluised, õpilased ei mõista, mis nõudmisi neile esitatakse.

Teine metodoloogiline raskus seisneb selles, et tihti ei eristata uurimisprobleemi ja sotsiaalset probleemi. Sotsiaalsed probleemid on need, mis ühiskonnas alati eksisteerivad. Ükskõik kui palju valitsused ponnistavad või teadlased uurivad, jäävad need ikkagi alles, kuigi võivad leeveneda või teravneda. Ka väga suur teadlane ei suuda sotsiaalset probleemi otseselt lahendada; ta võib seda seletada ja aidata mõista ning niimoodi mõjutada kaudselt selle lahendamist. Just seetõttu, et sotsiaalset probleemi pole võimalik uurimistööga lahendada, ei sobi see tööülesandeks. Jääks ju ülesanne lahendamata ning uurimistöö tuleks kuulutada ebaõnnestunuks. Et nii ei juhtuks, ongi vaja sõnastada uurimisprobleem, millele saab töös vastuse leida. Näiteks kui kodanike poliitiline apaatsus on sotsiaalne probleem, siis võiks uurimisprobleemiks seada küsimuse, kas kodanikuühendused aitavad kaasa kodanike poliitilisele mobiliseerimisele. Sotsioloogiliste küsitluste andmeid ja kodanikuühiskonna statistikat analüüsides võib saada sellele küsimusele vastuse.
Kuigi uurimisprobleemi sõnastamine ja kirjapanek nõuavad tõsist vaimset pingutust, soovitan seda õpilastelt järjekindlalt nõuda. See annab järgnevale uurimistööle kindla sihi, väldib laialivalgumist ja udutamist. Töö mõtestatuse ning sihipärasuse huvides on mõistlik mitte piirduda ainult probleemi määratlemisega, vaid koostada põhjalik uurimiskava, mis paneb paika:

1. uurimistöö teema (esialgse pealkirja);
2. uurimisprobleemi, mida asutakse lahendama;
3. uurimisküsimused, millele otsitakse vastust;
4. meetodid, mille abil uurimisküsimusi lahendatakse;
5. olemasolevate ja vajaminevate ressursside kirjelduse.

Uurimisprobleem ja uurimisküsimused peavad olema omavahel tihedalt seotud, täpsemalt – küsimused tulenevad probleemi asetusest. Kasutame eespool mainitud kodanikuühiskonna teemat, et illustreerida probleemi ja uurimisküsimuste vahekorda.
Sotsiaalne probleem: kodanike poliitiline passiivsus, apaatia
Uurimisprobleem: Paradiisiaia vallas on mitu kodanikuühendust. Kas need aitavad kaasa kodanike poliitilisele aktiivsusele?
Uurimisküsimused

1. Kui palju on vallas registreeritud ja reaalselt tegutsevaid vabaühendusi?
2. Kui suur ja milliste parameetritega on nende liikmeskond? Kas liikmeskond on viimastel aastatel muutunud? Kui jah, siis milles need muutused seisnevad?
3. Mis üritusi korraldavad vabaühendused? Kas need on mõeldud oma liikmetele või avalikkusele?

Uurimisküsimusi ei tohiks olla liiga palju, soovitatavalt mitte üle kahe-kolme. Olulisimad kriteeriumid küsimusi koostades on nende teemakohasus ja omavaheline seotus. Iga küsimuse puhul tuleb kontrollida, kas see aitab mõtestada uurimisprobleemi, avab selle mingit tahku. Alustada on mõistlik lihtsamatest küsimustest, mis aitavad kirjeldada olukorda. Seletavad ja mõju uurivad küsimused saab esitada alles siis, kui uuritava nähtuse põhiparameetrid on kindlaks tehtud. Äärmusliku näitena valest uurimistaktikast võib tuua juhtumi, kus tahetakse uurida kohaliku kodanikuühiskonna mõju keskkonnateadliku tarbimise levikule, ent selgub, et selles külas pole ühtki vabaühendust.
Teiseks kriteeriumiks, mis määrab küsimuste arvu ja sisu, on uurimistöö maht ning ressursside olemasolu. Ressursid on nagu ikka piiratud, seepärast on vaja enne töö kallale asumist läbi kaaluda:

1. kui palju aega on võimalik uurimiseks ja kirjutamiseks kasutada?
2. kas uurimistööga seonduvad rahalised kulud? Kui jah, siis kust need saadakse?
3. kas õpilased valdavad vajalikke teadmisi ja uurimistehnikaid?
4. kas sobivaid andmeid saab kätte?
5. kas teemakohast kirjandust saab kätte?

Noored uurijad kipuvad oma kompetentsust ja uurimistöö tegemiseks vajaminevat aega üle hindama. Eriti ajamahukad on need tööd, kus on kavas koguda andmeid kas küsitluse, intervjuude või vaatlusega. Tihti ei arvestata, et täidetud küsimustikest tuleb vastused sisestada andmebaasi ja siis analüüsida, salvestatud audiointervjuud tuleb ära kirjutada ning samuti analüüsida. Isegi umbes viie pooletunnise usutluse kirjutamiseks kulub ligi kakskümmend tundi; kirjutatust mõtestatud ja üldistatud sõnumi koostamine võtab vähemalt niisama palju aega. Arvestada tuleb sedagi, et kui intervjueeritavateks on ametnikud, juhid või muidu hõivatud inimesed, võib usutluseks sobiva aja leidmine olla keeruline, mis pikendab kogu töö koostamiseks kuluvat aega.
Aja planeerimine on õpilasteaduses kindlasti see etapp, kus õpetajad peaksid suunama ja õhutama lapsi paigutama uurimistööks vajaminevat aega nende tegelikesse nädalakavadesse. Kui selgub, et lähema nelja nädala jooksul oleks õpilasel vaba aega iga nädal ainult 5 tundi (puhkepäevad jätke puhkamiseks!), siis tuleb kas töö ambitsioonikust vähendada (nt mõni uurimisküsimus välja jätta, jagada need õpilasrühma vahel laiali) või pikendada uurimistööks ette nähtud aega. Ajanappus on väga ohtlik, see toob suure tõenäosusega kaasa töö viletsa kvaliteedi ja kõigi osaliste rahulolematuse.
Õpetaja abi on vaja ka õpilaste individuaalsete teadmiste ja oskuste adekvaatsel hindamisel ning nende sobitamisel planeeritava uurimistööga. Õpilane, kes ei tule toime tabelarvutusega, ei saa teha küsitlust; see, kes ei oska vene keelt, ei saa uurida vene ajakirjandust.

Kust saab uurimistööks materjali?

Kui uurimisprobleem ja -küsimused on otsustatud, tuleb mõelda sellele, mis materjalist neile vastuseid otsida. Ilma andmeteta ei ole uurimistööd, sest andmed on tõenduse alus. Andmed ja tõendus ongi see, mis eristab uurimistööd referaadist ja esseest. Ka referaadi kirjutamine on vajalik oskus, mida ei maksa alahinnata ega unarusse jätta. Refereerimine tähendab 3–5 teksti mõtestatud konspekteerimist, kuid see ei nõua uute andmete või isikliku vaatenurga esitamist; tähtis on loetu sisukas ning süsteemne edasiandmine. Uurimistöö tunnused on seevastu just originaalsus, uudne käsitlus ja uue teadmise loomine, mida ilma andmeteta teha ei saa.

Andmetega seoses kerkib hulk probleeme. Kust andmeid saab? Mis nendeks üldse olla võib? Kuidas hinnata andmete kvaliteeti? Püüan nendele küsimustele vastata.
Andmeid võib olla mitut liiki – arvandmed, tekstilised dokumendid, pildid, audio- ja videomaterjalid. Ühes töös võib kasutada üksnes ühte liiki andmeid, nt ainult arvandmeid või ainult vallavolikogu istungite protokolle. Samas võib neid kombineerida, nt lõimida ühte töösse valla/linna sotsiaalmajanduslikku statistikat ning valla/linna eelarve menetlemist käsitlevaid volikogu protokolle. Teise näitena sama teema kohta võib volikogu eelarvemenetlemise dokumente täiendada elanike tänavaküsitlusega eelarve prioriteetide kohta. Niisugused kombineeritud andmestikega tööd on huvitavamad, ent nõuavad põhjalikumat planeerimist.

Andmete saamiseks on kaks põhiviisi: kas koguda andmed ise või kasutada juba olemasolevaid andmebaase. Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ise saab koguda täpselt niisuguseid andmed, mida uurimisküsimuste lahendamiseks vaja on; samas tähendab see lisatööd ning algaja uurija puhul võib juhtuda, et kogutud andmed pole kvaliteetsed. Kellegi teise kogutud andmete puhul (sotsioloogiliste küsitluste raportid, riiklik statistika) on olukord enam-vähem vastupidine – aega ja raha saab säästa, ent olemasolevates andmestikes ei pruugi sisalduda seda, mis töö küsimustele vastamiseks vaja on. Viimast muret saab vältida, kui juba töö planeerimise faasis kontrollida, mis andmeid saada on, ning sellest lähtudes korrigeerida oma uurimiskava. Rõhutan, et see kontroll peab olema väga konkreetne. Ärge piirduge õpilase üldise vastusega, et andmeid saab Eesti Statistikaameti kodulehelt. Seal võib sobilikku statistikat olla, aga võib ka mitte olla.

Andmete kvaliteedi hindamisel on sotsioloogias olulise tähtsusega küsimus valimist ehk sellest, keda ja kui palju inimesi uuriti (küsitleti või intervjueeriti). Nii mõnigi kord arvatakse, et usaldusväärsete tulemuste saamiseks tuleb küsitleda võimalikult suurt hulka inimesi. See seisukoht on väär. Valimi suurus võib olla väga erinev ning tähtsam kui küsitletute arv on see, kuidas uuritavad välja valiti (ehk valimisse sattusid). Ka siis, kui tegu on juhuvalimiga, ei võeta inimesi suvaliselt, vaid kindlate reeglite alusel.

Suurte uuringute puhul räägitakse tavaliselt esinduslikust valimist, mis tähendab, et valim peegeldab rahvastiku parameetreid. Näiteks peegeldavad IEA kodanikuhariduse uuringus osalenud 2743 õpilast kogu Eesti 8. klasside õpilaste (keda on umbes 15 000) parameetreid. IEA uuringus oli samas proportsioonis linna- ja maakoole, eesti- ja venekeelseid õpilasi, poisse ja tüdrukuid, nagu on kogu selle kategooria (st üldhariduskoolide 8. klasside) õpilaskonnas. Järelikult on valim justkui tegelikkuse vähendatud koopia. Nende proportsioonide säilitamine annab uurijatele kindlustunde oma uuringu tulemusi üldistada. Näiteks võib IEA kodanikuhariduse uuringu põhjal öelda, et 54% Eesti 8. klasside õpilasi usaldab meediaväljaandeid. Pole mõtet küsitleda kõiki 15 000 õpilast, sest tulemused ei erineks sellest, mida saime 2743 õpilase küsitlemisel.

Samamoodi pole mõtet küsitleda kogu Eesti elanikkonda selleks, et selgitada välja rahva erakondlikke eelistusi. Kui me küsitleks 500 inimese asemel 500 000 inimest, kulutaksime väga palju raha, aga tulemus oleks ikka sama. Kui me küsiksime aga erakondlikke eelistusi ainult Lasnamäel elavatelt inimestelt (keda on kokku umbes 100 000), võiksime saada hoopis erinevad tulemused, sest Lasnamäe elanikkond pole proportsionaalselt vähendatud koopia Eesti rahvastikust. Niisiis on tähtis see, kuidas inimesi valimisse võtta, mitte see, kui palju neid on.

Õpilasteaduses muutub esindusliku valimi võtmine keeruliseks, sest kuidas kõiki proportsioone arvestada. Sellest olukorrast on kaks väljapääsu. Üks võimalus on võtta uuritavaks rahvastikuks oma kooli rahvas. Kool on juba struktureeritud (klassideks, õpetajad ka ainete lõikes), mis teeb proportsioonide arvestamise valimis lihtsamaks. Näiteks saab otsustada, et igast klassist küsitleme 5 poissi ja 5 tüdrukut, kelle valime välja loteriimeetodil (st juhuslikult). Teine võimalus on loobuda esinduslikkuse taotlemisest ning jagada küsimustikud ainult nendele lastele, kes on avaldanud soovi kaasa lüüa. See on uurijale mugavam viis, mistõttu niisugust valikut nimetatakse ka mugavusvalimiks. Tõenäoselt soovivad küsimustikku täita aktiivsemad lapsed, usinamad õppijad, võib-olla pigem tüdrukud kui poisid; ühesõnaga – see vastajate kogum pole vähendatud peegelpilt kogu kooli õpilaskonnast. Ka niisugust uuringut võib teha, eriti õpilasteaduses. Tähtis on aga see, kuidas uurimistöö tulemusi sõnastatakse. Viimasel juhul ei saa me üldistada vastuseid kogu kooli õpilaste kohta, veelgi enam – õpilaste kohta tervikuna. Allpool on kolm näidet selle kohta, kuidas tulemusi korrektselt sõnastada, arvestades valimi iseloomu.
A. Esinduslik valim Tamme põhikooli õpilastest. Tulemuse sõnastus: 48% Tamme põhikooli õpilastest arvab, et õpilasomavalitsus kaitseb nende huve.
B. Mugavusvalim Tamme põhikooli õpilastest. Tulemuse sõnastus: 60% küsitletud Tamme põhikooli õpilastest arvab, et õpilasomavalitsus kaitseb nende huve.
C. Esinduslik valim Eesti põhikooli õpilastest. Tulemuse sõnastus: 41% Eesti põhikooli õpilastest arvab, et õpilasomavalitsus kaitseb nende huve. ²
Niisiis on tähtis olla tulemusi esitades korrektne ning märkida, millise rahvastikukategooria kohta avaldatud arvud käivad. Suuri üldistusi saab teha üksnes suurte andmehulkade (sadade küsitletute) puhul. Intervjuude vastuseid tavaliselt ei üldistata, vaid neid kasutatakse näitlikustavate tsitaatidena.

Peale andmete kuulub uurimistöö juurde veel teinegi oluline liik materjali – teiste autorite avaldatud tööd. Teaduses nimetatakse teiste avaldatud ja töös kasutatud kirjandust allikateks, seega on siin terminoloogia natuke erinev kui ajaloos. Ühes heas õpilasuurimuses on kindlasti üle kolme allika, soovitatavalt viis kuni kümme. Tähtsam kui viidatud allikate arv on aga nende asjakohasus ning usaldusväärsus, teisiti öeldes – kvaliteet. Allikate usaldusväärsust kindlaks tehes soovitan pöörata tähelepanu kolmele aspektile:

1. kas kirjutise autor on teada? Mida me sellest autorist teame? Kas ta on poliitik, lihtsalt aktiivne kodanik või tunnustatud teadlane? See teadmine aitab meil mõista tema seisukohti ning väldib kallutatud info esitamist objektiivse tõena. Veebist leiduvaid töid, mille autorit pole võimalik tuvastada, ei maksa uurimistöös kasutada;
2. kas väljaande kirjastaja on teada? Isegi Eesti oludes pean seda oluliseks. Meil on vaba ühiskond ning igaüks saab oma raha eest üllitada, mida hing ihkab. Seetõttu võib trükiste sisuline kvaliteet kõvasti kõikuda. Kui raamatu või kogumiku on välja andnud soliidne kirjastus (nt Tartu Ülikooli Kirjastus, Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, Koolibri), võib seda julgelt kasutada, sest neil on välja kujunenud oma käsikirjade retsenseerimise kord. Ka veebilehtede puhul on kirjastaja ehk lehekülje pidaja tuvastamine oluline. Juhul kui on võimatu aru saada, kellele see kuulub ja kui vana on sellel olev teave, ei tohi seda materjali uurimistöös kasutada;
3. kas tekst loodi kindlaks otstarbeks ja kui, siis milliseks? Kogu trükiste ja veebilehtede hulgast moodustavad suure osa propagandistlikud, mis pole sisult neutraalsed. Nende ülesanne on olukorda ilustada. Parteilise propaganda kõrval (nt valimisreklaam, parteide ajalehed) on tänapäeval palju erinevate surverühmade materjale ning investoritele ja turistidele mõeldud riiklikku reklaammaterjali, kus esitatakse asju kallutatult. Näiteks jätavad Eesti Ettevõtluse Arendamise SA poolt välisinvestoritele koostatud brošüürid Eestist hoopis ilusama mulje kui inimarengu aruanded. Ka propagandistlikke materjale tohib uurimistöös kasutada, kuid nende kallutatust tuleb arvestada ja sellest ka lugejat informeerida. Propagandamaterjalid sobivad hästi suverühma, partei või poliitiku seisukohti illustreerima; kui eesmärk on kajastada teemat objektiivselt, tuleks kasutatavaid allikaid mitmekesistada.

Tänapäeval on internetist saanud vaat et peamine teabe hoiukoht, mille eelised klassikalise raamatukogu ees on kerge ligipääs ja infootsingu hõlpsus tänu võimsatele otsingumootoritele (nn guugeldamine). Kahjuks lisandub materjali kättesaadavuse lihtsusele ka pahupool – isegi üliõpilased püüavad järjest rohkem oma uurimistöid teha kahtlase väärtusega veebimaterjalide põhjal. Et seda piirata, oleks hea, kui juba n-ö maast madalast selgeks teha, milliste allikate kasutamine uurimistöös pole hea toon. Ma ei soovita lubada Wikipedia, üliõpilastööde ja loengumaterjalide kasutamist. Isegi tuntud õppejõudude üksikute loengute tekstid või slaidid pole piisavalt head, sest tegemist on töömaterjalidega, mis ei pruugi olla lõpuni viimistletud. Üliõpilastöödest, sh magistritöödest, on mõistlik võtta ainult neid, mis on ülikoolide raamatukogude või instituutide lehel, sest sinna pannakse ainult positiivsele hindele kaitstud tööd. Näiteks on Tallinna Ülikooli Akadeemilisel Raamatukogul depositoorium e-Ait, kust võib leida kaitstud magistri- ja doktoritöid.

Sobiva uurimismeetodi valimine

Kvantitatiivne meetod sobib hästi nende teemade puhul, kus eesmärk on üldistada olukordi, hoiakuid või käitumismustreid. Allolevas tabelis on toodud mõni näidis.

Näidisteemadest esimene ja kolmas kirjutavad põhilise analüüsitehnikana ette andmete rühmitamise, mida saab esitada nii tabeli kui ka tulpdiagrammina. See on lihtne ja tõhus viis näidata erinevusi rühmade (nt poiste ja tüdrukute, Mäksa ja Kopa valla, hariduse, spordi ja kultuuri kuluartiklite) vahel. Mõistlik võib olla kasutada sektordiagrammi, mis võimaldab illustreerida kategooriate osakaalu tervikus (nt õpilasesinduse valimistel osalenud õpilaste osa kogu õpilaskonnast).

Teine teema uurib ühe nähtuse – valimisaktiivsuse – arengut 20 aasta jooksul, mille illustreerimiseks sobib kasutada joondiagrammi. Et võrrelda erinevate valimisliikide (volikogude, Riigikogu, Europarlamendi) valimistel osalemist, on mõistlikum võtta tulpdiagramm.

Kvalitatiivne meetod tuleks valida siis, kui tahetakse keskenduda ühe objekti süvaanalüüsile. Tulemus on n-ö oma lugu, mis on näidiseks või üksikuks juhtumiks mingist laiemast protsessist.

Valik ideid õpilaste uurimistöödeks 9. klassi RÕK 2010 ühiskonnaõpetuse ainekavast lähtudes

Uurimistööde rohke juurutamine aineõppesse toob paratamatult kaasa õpetaja koormuse suurenemise. Seepärast tuleb mõelda, kuidas saab töömahtu kontrolli all hoida ilma kvaliteedis järeleandmisi tegemata. Üks võimalus on hoida uurimistööde teemad võimalikult väikesemahulised, et õpilane tuleks toime ning õpetajal oleks aega juhendada. Teemat tuleb piirata nii ajas kui ka ruumis. See tähendab soovitust uurida pigem oma valda/linna ja maakonda kui kogu Eestit, valida välja kas jooksev hetk või kindel periood, selmet jätta ajapiirid lahtiseks.
Teine ja ilmselt tõhusam võimalus töömahtu kontrolli all hoida on valida uurimisteemad ühest valdkonnast. Ärge laske õpilastel teemasid täiesti vabalt valida, sest see tähendab, et õpetaja peab end kurssi viima kõigi nende teemadega, oskama aidata allikaid leida ja andmeid koguda. Väga suur vastutulek õpilastele teemade valimisel osutab lõppkokkuvõttes karuteene neile endile, sest nad jäävad juhendamisest ilma. Pigem valige üks suurem valdkond, millest sel aastal kõik uurimistööd kirjutatakse.
Õpetaja tööd tõhustab ka see, kui teemasid valitakse ainekava raames. Selles mõttes pole uurimistöö mingi eraldiseisev tegevus, vaid üks viis läbida ainekava. Ühtlasi lahendab uurimisteemade valimine ainekavast küsimuse, kas teema on jõukohane. RÕK on läbinud mitu ekspertiisivooru, sealhulgas on hinnatud selle eakohasust. Eespool tabelites näidetena toodud teemad hõlmavad kõik mingit ainekava teemat. Lähtekohaks teemade ja uurimisprobleemide sõnastamisel sobivad hästi RÕKis määratud õpitulemused. Allpool on toodud kolm näidet, kuidas ainekavas sisalduv aitab formuleerida uurimisteemasid.

Teema õppekavas: Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Õpitulemused
Õpilane:
1) teab ja oskab kontekstis kasutada mõisteid sotsiaalsed erinevused, sotsiaalne kihistumine, sotsiaalne sidusus, sotsiaalne tõrjutus, identiteet, mitmekultuurilisus;
2) märkab erinevusi sotsiaalsete rühmade vahel ja mõistab nende põhjusi;
3) väärtustab sotsiaalset õiglust ja sidusust;
4) väärtustab soolist võrdõiguslikkust;
5) mõistab kultuuride erinevusi ja oskab suhelda teiste kultuuride esindajatega.³

Teema õppekavas: Demokraatia
Õpitulemused
Õpilane:
1) teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid demokraatia, autokraatia, totalitarism; võimude lahusus ja tasakaal, õigusriik, kodanikuõigused, kodanikuvabadused, kodanikuühiskond, kodanikualgatus;
2) selgitab demokraatia põhimõtteid ning nende rakendamist riigivalitsemises;
3) väärtustab demokraatlikke vabadusi ja tunneb demokraatlikus ühiskonnas kehtivaid reegleid (nt pluralismi, kaasamist, vähemusega arvestamist, igaühe võrdsust seaduse ees); käitub demokraatia põhimõtete järgi;
4) oskab vahet teha demokraatial ja autokraatial, tunneb ja selgitab demokraatliku, autoritaarse ja totalitaarse ühiskonna põhijooni ja annab neile hinnangu;
5) selgitab õigusriigi toimimise põhimõtteid.⁴

Teema õppekavas: Kodanikuühiskond
Õpitulemused
Õpilane:
1) teab ja oskab kasutada kontekstis mõisteid kodanikuühiskond, vabaühendus, kodanikuosalus, kodanikualgatus;
2) mõistab kodanikuühiskonna ja vabaühenduste toimimise põhimõtteid ja eesmärke; iseloomustab kodanikuühiskonna rolli demokraatia tagamisel;
3) oskab kasutada tegutsemisvõimalusi kodanikuühiskonnas; analüüsib probleeme ning pakub lahendusi;
4) algatab ja toetab koostööd ühiste eesmärkide seadmisel ning elluviimisel.

Lõpetuseks

Teadust võib teha väga erineval tasemel. On niisugust tipptaset, kuhu Eestis ei küündi keegi, ja on ka säärast taset, mis on jõukohane õpilastele. Õpetaja ülesanne ongi leida see tase, mis sobib tema õpilastele või koguni individuaalsele õppurile. Jõukohast taset valides on lähtekohaks uurimisprobleem ja uurimismeetod. Probleem peab olema laste jaoks huvitav ja lahendatav, meetod aga algtasemel, kuid sobiv. Tähelepanu tasub pöörata sellelegi, et erinevad uurimismeetodid eeldavad erinevaid isiksuseomadusi või vähemalt sobivad ühele karakterile paremini kui teisele. Küsitluse tegemine eeldab ühtesid isiksuseomadusi, intervjuu aga teisi. Näiteks ei pea usutleja ise üldse olema jutukas, vaid hoopis viisakas, empaatiavõimeline ja hea kuulaja. Teine tüüp õpilasi kardab suhtlemist võõrastega ning armastab rohkem omaette vaikselt nokitseda; neile tuleks leida teistsugused meetodid, nagu vaatlus või andmeanalüüs. On väga tähtis, et õpilasele sobiks see meetod, mida ta peab kasutama. Uurimistööde korraldamine annab suurepärase võimaluse arvestada rohkem õpilase individuaalsust ja arendada loovust.
Õpikuid uurimistöö koostamise ja uurimismeetodite kohta

Ghauri, P., Gronhaug, K. (2004). Äriuuringute meetodid. Praktilisi näpunäiteid. Külim.

Hirsijärvi, S. jt (2005). Uuri ja kirjuta. Medicina.

^{1,3, 4} Põhikooli riiklik õppekava. Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010. a määrus nr 14. Aadressil https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13273133.

² Kõigil arvudel on illustratiivne tähendus; need ei pärine reaalsest uuringust.

Ajakirju ja veebilinke uurimistöödele materjali hankimiseks

Riigikogu Toimetised (RiTo). Riigikogu Kantselei annab kaks korda aastas välja ajakirja, mis katab laia spektrit Eesti majanduslikest, sotsiaalsetest, õiguslikest ja poliitilistest probleemidest. Saadav nii paberil kui ka võrguväljaandena.

Sotsiaaltöö. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni ajakiri, sisaldab materjali sotsiaal- ja tervisepoliitika kohta.

Acta Politica. TLÜ Riigiteaduste Instituudi eestikeelne kogumik, mis kajastab väga erinevaid teemasid poliitikateadustes. Tasemelt keerulisem kui RiTo. Saadaval paberil ja RI kodulehel.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis väljaanded. Lühiülevaated ja mahukad raportid Eesti majandus- ja sotsiaalpoliitikast, ent ka demokraatiast ning kodanikuühiskonnast.

Ministeeriumide ja riiklike ametite (Sotsiaalkindlustusameti, Töötukassa, Haigekassa, Statistikaameti jne) kodulehed. Nendel leidub statistikat ja ülevaateraporteid oma valdkonnapoliitika arengust. Tavaliselt asub see lingi „Uuringud“ või „Uuringud ja statistika“ all.

Eesti Panga koduleht, kust võib leida ülevaateid majanduse olukorrast.

Riigikontrolli koduleht pakub temaatilisi raporteid eri valdkondadest, sh laste õiguste ja hariduskorralduse teemadel.

Eesti Inimarengu Aruanded on koondatud Eesti Koostöö Kogu lehele. Viimastel aastatel on aruannete väljaandmist korraldanud Eesti Koostöö Kogu.

EMORi kodulehel leidub lühiülevaateid ja põhistatistikat nende tehtud uuringute kohta, sh pidevalt uuendatav statistika erakondade populaarsusreitingust.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-7-3