Mis on tarbijaharidus?
Me elame tarbimisühiskonnas ning tarbimine on meie igapäevase elu paratamatu osa. Kõikide inimeste tarbimisharjumused mõjutavad majandust, keskkonda ja ühiskonda ning nende vahel eksisteerivad konkreetsed seosed. Arusaamatud on paratamatud ja seepärast on vaja kokku leppida reeglites, mis aitavad lahendada probleemide korral tekkinud vaidlusi. See kehtib ka tarbimisteemaliste vaidluste kohta. Tarbijaharidus ongi üks tarbijapoliitika valdkondadest, mille eesmärk on tarbijate teadlikkuse suurendamine. Tarbijahariduse põhimõtted on analoogsed kogu Euroopas ning Eestis tegeleb sellega tarbijakaitseamet. Seejuures kuulub Eesti tarbijakaitseamet alates 2007. aastast Eesti ja Põhjamaade tarbijahariduse töögruppi, mille peamiseks eesmärgiks on tarbijahariduse edendamine Eestis, Soomes, Rootsis ja Norras.
Miks on tarbijaharidus oluline?
Tarbijaharidus on kui investeering tulevikku, sest ta aitab kaasa ühiskonnaelus osaleva, kriitiliselt mõtleva ja kompetentse kodaniku kujundamisele. Tarbijahariduse peamine eesmärk on tarbija enesekindluse suurendamine ja tema iseseisvuse tugevdamine. Selleks vajab tarbija teadmisi tarbimisega kaasnevatest riskidest ja probleemidest, oskusi neid riske ja probleeme ära tunda ning neid vältida või nende suhtes kõige optimaalsemalt käituda. Kokkuvõtlikult käivad need tarbija enda teadmiste kohta, mis on olulised, et igapäevaelus hakkama saada.
Tarbija vajab teadmisi selleks, et kaupu ja teenuseid ostes end kindlalt tunda ning õigeid otsuseid teha. Teenuseid ning kaupu müües on tootjal ja ettevõtjal võrreldes ostjaga eelis: tal on müüdava toote kohta informatsiooni, mille avaldamisest ostjale ta sageli huvitatud pole. Iga ellu jääda sooviva ettevõtte eesmärk on ikkagi kasum, mille saavutamiseks kasutatakse vahel ka ebaausaid võtteid, näiteks eksitavat reklaami, ebaausaid kauplemisvõtteid ja agressiivset turundust.
Tarbijaharidusega saadud teadmised ei ole üksnes teoreetilised, vaid neid saab kasutada igapäevaelus. Tarbijaharidusteemade ring on väga lai, hõlmates nii kodumajapidamist, rahatarkust, ohutust, reklaami, eelarvestamist, funktsionaalset lugemist jne. Tarbijaharidus aitab kaasa kriitilisele mõtlemisele ning võimele mõelda mitte ainult üksikisiku tasandil, vaid ka globaalselt, kuna ühiskonnad sõltuvad järjest rohkem üksteise tegevusest. Ühiskonna muutudes lisanduvad tarbijaharidusse uued teemad. Näiteks on saanud aktuaalseks digitaalne ja tehnoloogiaalane kirjaoskus, privaatsus ning jätkusuutlik eluviis.
Kas tarbijal on kohustusi?
Õigused ja kohustused käivad käsikäes. Seejuures peavad poolte (nii tarbija kui kaupleja) õigused ja kohustused olema tasakaalus. Selleks, et õigustest kasu oleks, tuleb teada ja täita oma kohustusi. Õiguste tagamiseks on kehtestatud toodete ning teenuste märgistamise nõuded, näiteks peavad mänguasjad, kiivrid jne olema märgistatud CE-märgisega, ohtlikud kemikaalid ohutusmärgisega. Näiteks toidukaupade puhul peab olema märgitud, millest need on valmistatud, mis on nende realiseerimise aeg ja hoiutingimused, rõivastel ning tekstiilitoodetel peavad olema hooldamisjuhised, reklaamide tegemisel tuleb kinni pidada reklaamiseaduse nõuetest. Tarbijal on seevastu kohustus lugeda tootele lisatud märgistust ning enne toote kasutamist tutvuda kasutus- ja hooldusjuhenditega. Enne lepingu allkirjastamist on kohustus läbi lugeda kõik lepingutingimused ning vajaduse korral küsida täpsustavaid tingimusi.
Kui tarbija ei pea kinni toote hooldustingimustest või ei loe tootega kaasas olevat märgistust, võib näiteks tekkida allergiline reaktsioon. Tehnikatoote vale kasutamine võib põhjustada toote purunemist. Kui antakse allkiri lepingule, mida pole varem läbi loetud, võidakse ennast tahtmatult siduda pikaaegsete finantskohustustega.
Tarbijaharidusteemade käsitlemine koolis
Tarbimisteemasid saab käsitleda peaaegu kõikides traditsioonilistes õppeainetes. Tarbijaharidus on valdkond, mis toimib kõige paremini, kui kasutatakse interaktiivseid, praktilisi õppemeetodeid, mis baseeruvad konkreetsetel näidetel ning õpilaste huvidel ja tarbimisharjumustel. Üksnes loengute pidamine ja lugemine annavad halvasti edasi tarbijaküsimuste kiiresti muutuvat ning dünaamilist olemust. Oluline on siduda igapäevaelu ja teooria ning kasutada konkreetseid juhtumeid.
Tarbijaprobleemide analüüs ning infotehnoloogia kasutamine on tarbijahariduse käsitlemisel väärtuslikud vahendid. Õppekäigud kauplustesse ja tarbijakaitseametisse ning tarbijaorganisatsioonidesse nagu ka viimaste külaskäigud koolitundi annavad õppele lisaväärtuse. Tähtis on erinevate õppeainete koostöö. Tarbimisega oleme kõik iga päev seotud, seetõttu pakub tarbijaharidusteemade käsitlemine noortele suurt huvi. Teemasid käsitledes ei ole peamine otsida õigeid ja valesid vastuseid. Noor tarbija peab õppima analüüsima ning tegutsema nii, et ta kahjustaks oma tarbimisega võimalikult vähe ennast ja ümbritsevat.
Tulenevalt tarbijahariduse sisuvaldkondadest taotletakse tänapäeva tarbijakasvatusega seda, et õpilased:
- teavad tarbijatena oma õigusi ja kohustusi ning mõistavad enda rolli ühiskonna liikmena;
- oskavad ümber käia endale suunatud kaubandusliku mõjutamisega, näiteks reklaami kaudu;
- oskavad hinnata oma tarbimise keskkonnamõjusid;
- oskavad kasutada ressursse mõistlikult, teha arukalt majapidamistöid ning hoolitseda oma rahaasjade eest;
- oskavad organismi vajadusi ja keskkonnahoidu silmas pidades õigesti toituda;
- oskavad tajuda ja hinnata riske, mis kaasnevad lepingute sõlmimise ning kommunikatsioonivahendite kasutamisega;
- oskavad hinnata toodete turvalisust ja kvaliteeti ning mõistavad tooteinfo tähtsust.
Oluline on samuti suurendada noorte digitaalset teadlikkust. Teemadena saab käsitleda näiteks e-kaubandust, interneti ohtusid ja võimalusi, kuid ka piltide avaldamist internetis.
Näiteks põhikooli õppekorralduses on märgitud läbivate teemadena keskkonda, teabekeskkonda, tervist ja ohutust. Neid teemasid saab sobivalt siduda tarbijaharidusega, rääkides tooteinformatsioonile ja märgistusele esitatavatest nõuetest (kaasa arvatud kemikaalide ja keskkonnamärgistus), kasutusjuhenditest, isikukaitsevahenditest (kiivrid, põlvekaitsmed), „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ märgistatud toodete erinevusest jms.
Abimaterjalid tarbimisteemade käsitlemiseks
Teadliku tarbija kujundamiseks on koostatud mitmesuguseid abimaterjale.
- Tarbijakaitseameti koduleheküljel tarbijakaitseamet.ee on rubriik „Tarbijakool“, kust leiab õppeks vajalikku materjali, sh teste, mängusid, õppevideoid koos metoodilise materjaliga ning tunnikavasid.
- Põhjamaade ja Eesti koostöös valmis õpetajatele praktiline abimaterjal „Tarbija käitumise ja oskuste õpetamine – tarbijahariduse strateegia. Tarbijahariduse eesmärkide ja sisu ettepanek“. Selle dokumendi leiab tarbijakaitseameti koduleheküljelt tarbijakaitseamet.ee rubriigist „Tarbijakool“. Seda koostades lähtuti jätkusuutlikkuse tagamise vajadusest ning keskenduti tarbimise aspektidele, nagu tarbija õigused ja kohustused, tarbimise olemus ning eetika, tervis, rahalised vahendid, toit ja toitumine, lepingulised suhted, tooteinformatsioon, kodukeskkond, internet ja turvalisus jne. Õppijat juhitakse end nendes suhetes ja keskkondades tegutsejana teadvustama, oma tegevusi planeerima, planeeritu elluviimist jälgima ning saavutusi hindama.
- aastal valmis Põhjamaade ja Eesti koostöös suunis „Lastele ja noortele suunatud tarbijaharidus – õpetamise eesmärgid. Suunises on kirjeldatud tarbijapädevuse arendamise protsessi läbi õpetamise eesmärkide. Dokument on eesti keeles leitav tarbijakaitseameti kodulehel.
- Tarbijakaitseameti kodulehel on tarbijakaitsealane mäng „Teadlik tarbija”, mis jagab noortele tarbijatele tarbimis- ja tarbijakaitseteadmisi. Seda saab kasutada nii koolitundides õppevahendina kui ka vabal ajal.
- Tarbijakaitseametist saab tellida Kaija Kärpijoki koostatud kogumikku „Tarbijakasvatuse eesmärgid, sisu ja töömeetodid õpetajakoolituse jaoks“ Raamatust leiab nii tarbijahariduse teoreetilise tausta kui ka praktilisi töömeetodeid.
- Euroopa Liidu eestvedamisel ja rahastamisel on loodud eraldi eestikeelne tarbijahariduse portaal Consumer Classroom http://www.consumerclassroom.eu, mida saab teadliku tarbija harimiseks edukalt kasutada nii õppes kui ka iseseisvaks enesetäiendamiseks.
Artikli autor: tarbijakaitseamet (2018)