Kristi Kõiv – Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi dotsent
Inimeseõpetuse ajaloost Eestis
Inimeseõpetus pole kaugeltki uus ainevaldkond uues riiklikus õppekavas, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010. aasta määrusega (Põhikooli riiklik õppekava 2010; Gümnaasiumi riiklik õppekava 2010). Inimeseõpetuse eesmärgid ning taotlused on üle sajandipikkuste ajalooliste juurtega usuõpetuse, terviseõpetuse ja koduloo kui õppeainete arengu rüpes juba 20.–30. aastatel kehtinud õppekavade tunnijaotusplaanides. Tagasivaatena lähiaastakümnetele võib tähtsamana esile tuua 60.–70. aastad, kui psühholoogiat ja perekonnaõpetust hakati õpetama fakultatiivainetena gümnaasiumiastmes. Alates 1989. aastast said need ained kohustuslikeks, millele lisandusid tervisekasvatuse tunnid 8. ja 10. klassis (Kärner 1999). Omaette ainena jõudis inimeseõpetus õppekavasse 1996. aastal (Eesti põhi- ja üldkeskhariduse riiklik … 1996) – inimese- ja kodanikuõpetus ning 2002. aastast (Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik … 2002) on inimeseõpetus omaette ainevaldkond õppekavas kõiki kooliastmeid läbivalt. Inimeseõpetus on seega pikaajaliste ajalooliste juurtega ainetsükkel praeguseaegses riiklikus õppekavas, mis nagu teisedki õppekava osad on teinud läbi hulga muutusi.
Muutused inimeseõpetuse ainekavas on kujundlikult öeldes võrreldavad vana maja rekonstrueerimisega.
Sissejuhatava artikli eesmärk on esile tuua põhilised muutused inimeseõpetuse uues õppekavas (Põhikooli riiklik õppekava 2010; Gümnaasiumi riiklik õppekava 2010, edaspidi RÕK 2010) võrreldes eelmise õppekavaga (Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik … 2002, edaspidi RÕK 2002), keskendudes eelkõige muutustele põhikooliastmes. See võimaldab vaadelda inimeseõpetuse ainekontseptsiooni uue õppekava valguses, lähtudes üheksast aspektist.
Inimeseõpetus kui üks kolmest sotsiaalainest
Kõik kolm sotsiaalvaldkonna ainet keskenduvad inimese sotsiaalsele arengule, viidates sotsiaalainete valdkondlikule lõimingule metateemana (vt Kõiv 2010). Sotsiaalse arengu käsitlemisel võib esile tuua kaks funktsiooni:
1) sotsialiseerumine – protsess, mille abil õpivad inimesed looma ja säilitama suhteid teistega, saades selle läbi aktsepteeritud ühiskonnaliikmeteks, kes reguleerivad oma käitumist ühiskonnas kehtivate reeglite, normide, tavade, standardite jne järgi;
2) individualiseerimine – protsess, mille käigus õpitakse ennast tundma kui ainuomast, unikaalset ja teistest erinevat inimest (Craig 2000).
- Kõikides sotsiaalainetes pööratakse tähelepanu inimese sotsiaalsele arengule, kuid nende erisused nähtuvad rõhuasetustest: kas tähelepanu pööratakse rohkemal või vähemal määral inimese sotsialiseerumisele või individualiseerimisele. Inimeseõpetuses on osakaalult suurem rõhk inimese individualiseerimisel võrreldes sotsialiseerumisega.
- Kõikides sotsiaalainetes käsitletakse inimese sotsiaalset arengut erinevates kontekstides: lähiümbrus, kogukond, ühiskond, kultuur; erinevad lähiümbrused, erinevad kogukonnad, erinevad ühiskonnad ja erinevad kultuurid. Inimeseõpetuses käsitletakse eakohaselt eelkõige lapse lähiümbrust võrreldes laiema ümbrusega.
- Erinevad rõhuasetused sotsiaalainetes tulenevad ka sellest, millisele osale ajalises dimensioonis inimese arengus suuremat tähelepanu pööratakse, kas minevikule, olevikule või tulevikule. Inimeseõpetuses on rõhk eelkõige olevikul ja ka tulevikul, vähem pööratakse tähelepanu minevikule.
Seega on sotsiaalvaldkonna ainete lõimumise ühisosaks metateema tasandil inimese sotsiaalse arengu käsitlemine erinevates sotsiaalsetes kontekstides erinevas ajalises mõõtmes, kusjuures rõhuasetused on inimeseõpetuses, ajaloos ja ühiskonnaõpetuses erinevad.
Inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus ja ajalugu moodustavad ühtse terviku – sotsiaalainete valdkonna ehk kujundlikult: inimeseõpetus kui üks maja seisab teiste majade seas, kus ta lähedased naabermajad on ühiskonnaõpetus ja ajalugu.
Tunnijaotus inimeseõpetuses
Võrreldes RÕK 2010 ja RÕK 2002 tunnijaotust võib öelda, et inimeseõpetuse nädalatundide kogumahus põhikoolis muutusi ei ole, küll on muutunud tunnijaotus kooliastmeti. Nimelt algab inimeseõpetuse õpetus uue õppekava järgi 2. klassist (üks nädalatund; „Inimene“) ning üks nädalatund on 3. klassis („Meie“). Teises kooliastmes on inimeseõpetuses kaks nädalatundi: 5. klassis „Tervis“ ja 6. klassis „Suhtlemine“. Kolmandas koolastmes on võrreldes RÕK 2002ga juures üks nädalatund, st endise ühe nädalatunni asemel on kaks: 7. klassis „Inimene“ ja 8. klassi on lisandunud „Tervis“.
Muutused põhikooli tunnijaotuses on tingitud vajadusest tõhustada õpilaste tervisekasvatust ning ennetus- ja sekkumistööd seoses noorte riskikäitumisega. Vajadust tervisekasvatuse järele 8. klassis tunnetati juba kümmekond aastat tagasi.
Inimeseõpetuse maht uues riiklikus õppekavas on jäänud samaks, kuid muutunud on tunnijaotus kooliastmeti – esimesest kooliastmest 1. klassis on ära jäänud üks nädalatund ja juurde tulnud üks nädalatund kolmandasse kooliastmesse ehk kujundlikult öeldes on inimeseõpetuse majas tubade arv jäänud samaks, kuid tubade funktsioonid on muutunud.
Inimeseõpetuse õppeprotsessi õpisisu esitus: kohustuslikud ning süvendavad ja laiendavad teemad
Uue ainekava ülesehituses on inimeseõpetuse õppeprotsessi kirjelduses õpisisu esitatud kõiki kooliastmeid läbivalt kahel viisil: kohustuslike ning süvendavate ja laiendavate teemade kaudu. Niisuguse kahese jaotuse eesmärk on võimaldada käsitletavaid teemasid põhjalikumalt avada, et süveneda ning vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid kujundada. Samuti aitab õpisisu jaotus õpet diferentseerida ning arvestada õpilaste ja kohalikku eripära ning muutusi ühiskonnas.
Õpitulemused on uues ainekavas esitatud kahel tasandil: kooliastme õpitulemused ja õpitulemused klassiti teemade kaupa. Kooliastme õpitulemused on aluseks välishindamisel, nt tasemetööde koostamisel. Õpitulemused teemati ja klassiti on aluseks kujundava ja kokkuvõtva hindamise korral.
Õppekava rakendades tuleb seega arvestada nii õpitulemusi klassiti teemadest lähtuvalt kui ka õpitulemusi kooliastmeti.
Kujundlikult öeldes on inimeseõpetuse majas kaks korrust: esimene, mis koosneb kohustuslikust õpisisust, ning teine, mis sisaldab laiendavaid ja süvendavaid teemasid.
Sisukesksed metateemavaldkonnad inimeseõpetuses
Uues õppekavas on selgelt eristunud põhilised sisukesksed metateemavaldkonnad kogu kooliastmeid läbivalt, millest koosneb kogu inimeseõpetuse ainetsükkel kõiki kooliastmeid läbivalt. Teemaplokkidena võib inimeseõpetuses esile tuua eelkõige õpilase enesekohast ja sotsiaalset pädevust, tervisekasvatust, seksuaalkasvatust ja uimastiharidust.
Sotsiaalset ja enesemääratluspädevust (ehk enesekohast pädevust) määratletakse RÕK 2010 (Põhikooli riiklik õppekava 2010; Gümnaasiumi riiklik õppekava 2010) üldpädevuste järgi.
Sotsiaalne pädevus on suutlikkus ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut; teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning erinevate keskkondade reegleid; teha koostööd teiste inimestega erinevates situatsioonides; aktsepteerida inimeste erinevusi ning arvestada neid suhtlemisel.
Enesemääratluspädevus on suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme.
Tervisekasvatus – õppeprotsessis pööratakse tähelepanu õpilase tervisele ning tervislikule eluviisile.
Seksuaalkasvatus – õppeprotsessis on fookuses õpilaste seksuaalteadvuse ja -käitumise kujundamine ning kõlbeline suunamine: omaenda seksuaalse rolli teadvustamine, seksuaalsuse jaatamine, seksuaalsuse arendamine, armastuse ja teiste positiivsete tunnete arendamine, vastutustunde kasvatamine seksuaalsuhetes jne.
Uimastiharidus – õppes on keskpunktis õpilaste sotsiaalsete toimetulekuoskuste ja üldiste sotsiaalsete oskuste õpetamine: uimastialaste teadmiste arendamine, tõhusate oskuste arendamine uimastitega seotud situatsioonides toimetulekuks ning nende hoiakute selgitamine ja kujundamine, mis toetavad tõhusat toimetulekut.
Kõigis kooliastmetes käsitletakse kontsentrilisuse printsiibil ning õpilase east lähtuvalt teatud (enesemääratluspädevus, sotsiaalne pädevus, tervisekasvatus, seksuaalkasvatus ja uimastiharidus) teemaplokke, mis moodustavad kujundlikult öeldes plokid, millest on ehitatud inimeseõpetuse maja.
Käesoleva aineraamatu ülesehitus lähtub põhilistest sisukesksetest teemavaldkondadest inimeseõpetuses, kusjuures kõigepealt tuuakse esile teemavaldkonna üldine iseloomustus, siis antakse teemaploki käsitlus kooliastmeti õpitulemuste kaupa, samuti nii üldised metoodilised soovitused teemaplokkide kaupa kui ka konkreetsed metoodilised soovitused teemade kaupa klassiti.
Väärtuskasvatus inimeseõpetuses
Inimeseõpetuses on rõhk väärtuskasvatusel – teadmiste ja oskuste õpetamise kõrval on suure kaaluga õpilaste hoiakute, suhtumuste, hinnangute ja väärtuste kujundamine. Kõiki kooliastmeid läbivalt keskendutakse eelkõige sellistele üldinimlike väärtustele nagu ausus, hoolivus, vastutustunne ning õiglus. Inimeseõpetuses on oluline püüe teadmiste terviklikkusele: tihedalt on seostatud mõisteid, oskusi ja hoiakuid, et need üksteist vastastikku toetaksid, kusjuures põhirõhk on hoiakute ja väärtuste kujundamisel.
On selge, et väärtused, mida taotletakse õpilaste väärtuspädevuse arengus (suutlikkus hinnata inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast; tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, loodusega, oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdisaegse kultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ning kujundada ilumeelt) ei saa automaatselt õpilase vääruste osaks, vaid on osaks õppest, mille võtmeelementidest rakendatakse väärtuskasvatuses metoodikat ning õpetaja ja õpilase vahelisi suhteid (joonis 1).
Joonis 1. Õpetamise ja õppimise seos väärtuste arendamisega (Veugelers 2000)
Uues õppekavas on inimeseõpetuse üldeesmärk sõnastatud järgmiselt (Põhikooli riiklik õppekava 2010, lisa 5, lk 2): „Inimeseõpetuse üldeesmärk on aidata kaasa õpilase sotsiaalses elus vajalike toimetulekuoskuste arengule, mille elluviimiseks kujundatakse õpilases terviklikku isiksust, sotsiaalset kompetentsust, terviseteadlikkust ja üldinimlikke väärtusi, nagu ausus, hoolivus, vastutustunne ning õiglus.“ Seega, inimeseõpetuse üldeesmärgist lähtuvalt on õpetus väärtuskasvatuskeskne.
Kujundlikult öeldes on tegu nagu inimeseõpetuse majast läbi väärtuste akna väljavaatamisega.
Rõhuasetused õppe-metoodilises tegevuses
Muutused inimeseõpetuse ainevaldkonnas hõlmavad rõhuasetusi õppe-metoodilises tegevuses. Ühelt poolt ei ole inimeseõpetuses vaja mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset ja sotsiaalset õpikeskkonda, mis tagab õpetuse eluläheduse. Teiselt poolt tuleb võimaldada avarat metoodilist repertuaari, rõhk aktiivõppemeetodeil (nt arutelud, rollimängud, rühmatööd, paaristööd, juhtumianalüüsid, ajurünnakud jne), ning praktilisi ülesandeid (nt vaatlused, intervjuud jne), kuid ka individuaalset ja kollektiivset õpet. Rõhuasetuste lähtekohad seoses õppe-metoodilise tegevusega pärinevad varasemate ainekavade metoodika edasiarendusest (Inimeseõpetuse aineraamat 1997; Lepp 2003) ning on rakendatavad kõiki kooliastmeid läbivalt uues õppekavas (ka gümnaasiumiastmes perekonnaõpetuses ja psühholoogias).
Inimeseõpetuse kui maja vundamendiks on laiahaardeline õppe-metoodilise korralduse käsitlus, tagades õppija aktiivsuse.
Inimese terviklik käsitlus
Ühelt poolt on inimeseõpetuse ainetsükli ülesehituse tähtsam sisulähtekoht õpilase arengu terviklik käsitlus, st pööratakse tähelepanu inimese arengu kõigile arenguvaldkondadele: füüsilisele, vaimsele, sotsiaalsele, emotsionaalsele ja moraalsele. Tervikkäsitlus õppesisus seoses arengu vaatlemisega kõikidest arenguaspektidest peegeldub näiteks terviseteemade käsitlemises, kus kontsentrilisuse printsiibi rakendamine võimaldab vaadelda tervise erinevaid aspekte õpilaste ealiste iseärasuste järgi klassides. Esimeses kooliastmes käsitletakse näiteks tervise füüsilist ja vaimset aspekti, teises kooliastmes lisanduvad teised tervise aspektid (emotsionaalne ja sotsiaalne) ning kolmandas kooliastmes on tervise tervikkäsitlus.
Teiselt poolt tagab tervikvaate õpilase arengule hindamine inimeseõpetuses. Nimelt tähendab hindamine konkreetsete õpitulemuste saavutatuse ja õppija arengu toetamist, kusjuures põhirõhk on õpilase arengu toetamisel. Hindamise põhiülesanne on toetada õpilase arengut, et kujuneks positiivne minapilt ja adekvaatne enesehinnang, kusjuures oluline on õpilase enda roll hindamisel, pakkudes enesehindamise võimalusi.
Inimeseõpetuses hinnatakse õpilaste teadmisi ja oskusi, kuid ei hinnata hoiakuid ega väärtusi. Hoiakute ja väärtuste kohta antakse õpilasele tagasisidet.
Inimeseõpetuse maja katuseks kui kogu temaatikakäsitluse aluseks on inimese arengu käsitlemine ja hindamine terviklikult.
Teemade käsitlemise printsiip – lähemalt kaugemale
Teemade käsitluse erisuseks inimeseõpetuse ainetes on printsiip, et liigutakse lähemalt kaugemale. Selle printsiibi rakendamine ilmneb nii klassiti teemade käsitlemisel kui ka kooliastmeti. Näiteks alustatakse klassiti oma minast ning liigutakse vanuseastme suurenedes endast ühe kaugemale seoses ümbrusega (2. klassis oma füüsilisest minast pereliikmete ja kogukonna liikmeteni; 3. klassis oma sotsiaalsest minast üha kaugemale – kogukonna liige, ühiskonna liikmeks olemine). Sama printsiipi rakendades käsitletakse teemasid kogu õppekava erinevates kooliastmetes nii, et õpilase sotsiaalne maailm üha avardub (vanemad, pereliikmed, eakaaslased koolis, eakaaslased kogukonnas, ühiskonnaliige, maailmakodanik).
Kujundlikult võiks öelda, et inimeseõpetuse maja uksest välja astudes jõuame üha kaugemale – vahetust koduümbrusest liigume järjest avarduva maailma poole.
Probleemide ennetus
Tänapäeva koolielus peegelduvad mitmed probleemid, näiteks noorte uimastitarbimine, AIDS, kuritegelik ja antisotsiaalne käitumine, koolivägivald, kiusamine jne. Ühelt poolt on erinevat liiki riskikäitumise ennetamisel ja sekkumisel inimeseõpetuses kogu ainetsüklit läbivalt tähtis riskikäitumisele vastupidise prosotsiaalse-abistava käitumise õpetamine. Teiselt poolt keskendutakse inimeseõpetuses eelkõige enesekohasele ja sotsiaalsele pädevusele, mis on osutunud tõhusaks riskikäitumise ennetamise/sekkumisprogrammide koostisosana, nt sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetamine: otsuste langetamine ja probleemide lahendamine, loova ja kriitilise mõtlemise oskus, suhtlemisoskus, enesetunnetamisoskus, emotsioonide ja stressiga toimetuleku oskus.
Inimeseõpetuse uues ainekavas on tähelepanu kogu kooliastmeid läbivalt riskikäitumise ennetus- ja sekkumistegevusel, et sellist käitumist vältida.
Juhul kui majas on eluaseme leidnud prussakad, siis ei saa nendega võitlusse asuda nii, et teha tõrjet vaid köögis, kus neid elab kõige rohkem. Et prussakatest lahti saada, tuleb prussakatõrjet teha kogu majas: kõikides tubades ja ruumides korraga. Targalt käituv omanik ei lasegi prussakatel majas eluaset teha, vaid kasutab tõrjevahendeid ennetavalt, sest ta teab, et ennetustöö on vähem kulukas kui võitlus prussakatega.
Lõpetuseks: et iga maja oleks elamiskõlblik ja turvaline selle elanikele, on seda ikka ja jälle vaja rekonstrueerida. Nii on ka inimeseõpetuse ainekava arendusega – see on pidev protsess, milles keskmes on õpilase positiivse arengu ja turvalisuse toetamine.
Inimeseõpetuse ainekava arendamise töörühma kuulusid
Kristi Kõiv, Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dotsent (töörühma juht)
Anna-Liisa Jõgi, Hugo Treffneri Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja
Svetlana Keisk, Nõo Põhikooli direktori asetäitja
Kaie Kubri, Tartu Erakooli klassiõpetaja
Merike Kull, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lektor
Merit Luik, Tamme Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja
Erle Põiklik, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse peaspetsialist
Annika Põlgast, Rannu Keskkooli inimeseõpetuse õpetaja
Põhikooli inimeseõpetuse õppeprotsesse retsenseerisid Riina Meidla, vanempedagoog, Märjamaa Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja ja Katri Pern, Türi Majandusgümnaasiumi psühholoog, inimeseõpetuse õpetaja.
Oma ettepanekuid esitasid põhikooli inimeseõpetuse ainekava kohta mitmed organisatsioonid ja isikud: inimeseõpetuse õpetajad (nt Saaremaa Ühisgümnaasium), Eesti Seksuaaltervise Liit, Inimeseõpetuse Ühing, Sotsiaalministeerium, Arengukoostöö Ümarlaud ning eksperdid Margit Kagadze Inimeseõpetuse Ühingust ja Einike Pilli Tartu Ülikoolist.
Kasutatud kirjandus
- Craig, W. (2000). Introduction: What is social development? In W. Craig (ed.), Childhood social development: the essential readings. USA UK: Blackwell Publishers.
- Gümnaasiumi riiklik õppekava (2010). RTI, 11.02.2010, 6, 21.
- Eesti põhi- ja üldkeskhariduse riiklik õppekava (1996). RT I 1996, 65/69, 1201.
- Inimeseõpetuse aineraamat (1997). Tallinn: Haridusministeerium.
- Kärner, S. (1999). Inimeseõpetuse aine ajalugu ja teoreetilised alused. Rmt I. Kraav (toim), Õpilase isiksuse areng ja sotsiaalne tõrjutus (lk 41–64). Tartu: Haridusministeerium.
- Kõiv, K. (2010). Lõiming inimeseõpetuses. Rmt J. Jaani, L. Aru (toim), Lõiming: lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Kogumik (lk 347–362). Tartu: Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.
- Lepp, K. (koost) (2003). Inimeseõpetus. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
- Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (2002). RT I 2002, 20, 116.
- Põhikooli riiklik õppekava (2010). RTI, 11.02.2010, 6, 22.
- Veugelers, W. (2000). Different ways of teaching values. Educational Review, 52 (1), 37–46.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010