2010
Anneli Porri
Kerri Kotta
Sissejuhatuseks muusika- ja kunstiteooria ning esteetika juurde tuleb nentida, et teataval üldistusastmel saab nii muusika- kui ka kunstiteosest rääkida üsna ühtmoodi. Kuigi teost on ajaloo jooksul mõistetud erinevalt, ei tulene sellest veel teose mõiste sisu meelevaldsus, sest teose kogemine ehk vastuvõtt on otseselt seotud sellega, mis sisu me sõnale „teos“ anname. Ülevaatlikkuse huvides on muusika- ja kunstiteooria ning esteetika probleeme käsitletud küsimuste ja vastuste vormis.
1. Mis on teos?
Enne sellele küsimusele vastamist tuleb ilmselt küsida, miks on teose mõiste muusika ja kunsti mõtestamisel üldse vajalik. Muusikas on see kujunenud muusikaesteetika üheks keskseks mõisteks ilmselt seetõttu, et see võimaldab eristada muusikat mittemuusikast või, täpsemalt, muusikalisi helisid mittemuusikalistest helidest. Selleks, et helid omandaksid muusikalise tähenduse, peab neid olema võimalik kuulaja esteetilises tajus omavahel kuidagi seostada. Seostamise eelduseks on aga kuulaja tajus tekkiv (terviklik) kujutluspilt, s.o nimetatud helisid ühendav loogiline, kuulaja seisukohalt mõttekas struktuur. Nimetades mingit helisündmust või helisündmuste jada teoseks, peetaksegi ilmselt lisaks helikogumile silmas ka selle taga paiknevat ja seda sisemiselt siduvat loogilist struktuuri. Seega saab alles teose mõiste rakendamisel vaadelda mingit helikogumit muusikana, s.o anda sellele muusikaline „tähendus“.
Mõneti sarnaselt võib teose määratleda ka visuaalsete kunstide puhul. Siin on vaja eristada tähenduslikku ja tahtlikku visuaalset objekti sellistest, mis iseseisvat sõnumit ei kanna ega metafoori ei moodusta. Esimesel juhul võiks rääkida kunstiteosest, teisel juhul aga mitte. Kui küsida, millest sõltub objekti tähenduslikkus või võime moodustada metafoori, siis näeme, et see on suuresti seotud valitseva kunstikontseptsiooniga. Teisisõnu: parasjagu kehtivad väärtushinnangud väljenduvad normidena ja neile normidele vastavad „objektid“ omakorda kunstiteostena. Võib ka öelda, et kunst on teatavat laadi ühiskondlik konfiguratsioon ja teos on miski, millel on kunstiteose funktsioon, ehk miski, mis vastab vaataja kunstikontseptsioonile. Seega sõltub millegi teosena määratlemine ka visuaalsete kunstide puhul vastuvõtja eelhäälestusest, s.o millestki, mis ei ole kunstiteose kui objekti vahetu omadus.
Kokkuvõtlikult võib teost mõista siis selle materiaalse kehastuse (partituur, heliülesvõte jne või kunstiobjekt, lavastus) ning kultuuriliselt tingitud ootustega vastuvõtja kokkupuutepunktina. Väljend „kultuuriliselt tingitud“ viitab sellele, et publik läheneb muusikale ja kunstile alati teatavate ning sageli teadvustamata ootustega, mille on suuresti kujundanud seesama kultuuriline keskkond, kus kuulaja on üles kasvanud. Mainitud ootuste ja tegelikult kõlava-nähtava interaktsioonis ehk kokkupuutepunktis sünnib omakorda juba mainitud kujutluspilt, milles reaalne teos vastuvõtja jaoks esmajoones avaldubki.
Kuid ka selline teose alussõnastus jääb mõneti poolikuks, sest sellisest tõdemusest tuleneb otseselt reaalse teose/reaalsena ilmnenud teose mitmuslik loomus. See tähendab, et iga teos ilmneb reaalsena nii mitu korda, kui palju on selle vastuvõtjaid. Siiski räägitakse ainult ühest Beethoveni 9. sümfooniast või ühest Leonardo da Vinci „Mona Lisast“, hoolimata lugematust hulgast inimestest, kes nimetatud teoseid on kogenud.
Seda dilemmat on püütud lahendada mitmeti. Traditsiooniliselt avaldub teose kui autonoomse entiteedi reaalsus n-ö platonlikus teose idees, mis on eri mõttesüsteemides omandanud eri vorme. Üldjoontes viitab mainitud määratlus abstraktsele kategooriale, kokkuleppelisele nimele (nomen), mille reaalsus pole meeleliselt tajutav. Sellise vaate järgi on reaalsena ilmnenud teosed teose idee ehk tõelise reaalsuse avaldumisvormid. Teost aina paremini tundma õppides, s.t seda kuulates, esitades, analüüsides jne, lähenetakse pidevalt ka teose aluseks olevale ideele, selleni siiski kunagi täielikult jõudmata. Teose idee kui teatavat tüüpi etalon võimaldab aga teose avaldumisvorme (tõlgendusviise) kvalitatiivselt hinnata. Teiste sõnadega: on võimalik näidata, et mõni teose mõistmisviis on adekvaatsem kui teine, kuna see on lähemal teose ideele. Kaasaegsem vaade ühendab teose erinevad reaalsused ühe teose mõiste alla n-ö perekondliku sarnasuse alusel. Kuigi teost võib mõista mitmeti, sisaldavad need erinevad arusaamised ka palju ühisjooni. Kui ühiseid jooni on piisavalt (see, mis on piisav, tuleb enne kokku leppida), siis esindavad erinevad tõlgendused kokkuleppeliselt sama teost. Erinevalt platonlikust vaatest ei saa siin teose üht tõlgendust lugeda teisest ülimuslikuks, sest teose reaalsena ilmnemist ei esinda mitte imaginaarses sfääris asetsev tõeliselt olemas olev etalonteos, vaid sarnaste tunnuste põhjal moodustatud teoste perekond.
2. Millest räägivad muusika ja kunst?
Üldisemas plaanis vahendavad kunstid inimolemist selle kõige laiemas tähenduses. Olenevalt stiilist või ajastust võib teoste temaatika olla religioosne, moraalne, poliitiline, sotsiaalne, emotsionaalne või privaatne, kuid hoolimata teemast on teos alati originaalne, s.o autoripositsioonilt lähtuv tõlgendus.
Teiste kunstidega võrreldes on muusika „sisust“ rääkimine selle abstraktse loomuse tõttu raskem. Traditsioonilisemat muusikat iseloomustavad pinge tõusud ja langused. Pinge akumuleerumine ja vallandumine (lahenemine) on inimtajule omane ka psühholoogilises plaanis. Ilmselt just seetõttu saabki muusikalisi pingetõuse ja -langusi psühholoogiliselt tõlgendada ehk anda neile tähenduse. Suuresti psühholoogilise analoogia põhjal saab ka muusikas tajuda pingetõusu ja sellele järgnevat langust omalaadse Gestalt’ina. Selliseid Gestalt’e tekib muusika kulgemisel tavaliselt palju ning sageli on need kõrvutatud nii, nagu tuleneks järgnev eelnevast. Selline kõrvutamine ühendab väiksemad tervikud suuremateks tervikuteks ning garanteerib ühtlasi muusika pidevuse (kontiinumi), pannes nõnda aluse muusikalisele narratiivile. Kuna (instrumentaal)muusika puhul on tegemist „abstraktse narratiiviga“, siis võib seda täita mis tahes konkreetse, s.o eespool mainitud religioosse, moraalse, poliitilise, sotsiaalse, emotsionaalse või privaatse sisuga, kusjuures muusika tõlgendamisel võivad kõik eelnimetatud taustsüsteemid olla teatava määrani kohased ja õigustatud. Sobiva taustsüsteemi valikul võib helilooja kuulajat teose pealkirjastamisega ka abistada. Vokaalmuusikas osutub aga teose tõlgendamisel tavaliselt väga oluliseks tekst. Kuna ilmselt kõige sagedamini tajutakse muusika „sisu“ emotsioonide või meeleseisundite järgnevusena, siis võib öelda, et muusika „räägib“ lugusid emotsioonidest, mis aga vähemalt abstraktse instrumentaalmuusika puhul on semiootiliselt n-ö tühjad, sest need ei viita millelegi konkreetsele. Sama kehtib ka mittenarratiivse, n-ö staatilise muusika kohta, kuigi „loo“ jutustamise asemel süvenetakse pigem mõnda seisundisse. Muusikateose „sisu“ paljastub lõplikult alles pärast viimase heli kõlamist, muusikalise narratiivi lõpulejõudmisel.
Kui muusikat võib pidada puhtalt väljenduslikuks keeleks, mille „sõnadele“ tuleb „sisu“ teatavas mõttes juurde luua, siis suure osa kujutava kunstiga on lood vähemalt esmapilgul mõneti lihtsamad. Tavaliselt kannab kujutavat kunsti ajalooliste või mütoloogiliste narratiivide tõlgendamispüüd, dokumenteerimisvajadus (portreed, linnavaated) või sümboliseerimistarve (abstraktsete ideede allegoriseerimine). Kunstiteoses esitatud loo aitab kindlaks määrata ja seda tõlgendada ikonoloogia ehk õpetus piltide sümboolsest sisust. Erinevalt eelmainitust sarnaneb abstraktne kunst mõneti rohkem muusikaga, sest ka siin ei vasta värvidele ja vormidele maailmas midagi konkreetset. Seetõttu ei pea vaataja teose sisu tõlgendades seostama värve ja vorme lõuendil mitte niivõrd nähtava reaalsusega enda ümber, kuivõrd omavahel. Nagu muusikas, ollakse ka siin tõlgendusliku raamistiku valimisel seetõttu palju vabam.
Kuigi visuaalsete kunstide puhul esimeses järjekorra ajalisusest tavaliselt ei räägita – erinevalt muusikateosest on pildi või skulptuurina teostatud visuaalse kunsti teost vähemalt teoreetiliselt võimalik haarata ühekorraga –, on ka ajas mitte muutava kujutise vastuvõtmisel olemas n-ö pilgu liikumise ajaline skeem, mida kunstnik suunab kompositsiooniliste vahendite abil. Seetõttu saab ka kunsti puhul rääkida vaatajat teose sisuga ühendavast narratiivist: nii nagu muusikas, on ka siin narratiiv teose vastuvõtu vorm või vahend, mille kaudu jõutakse teose sisuni.
3. Mille kaudu muusika ja kunst räägivad?
Nii muusika kui ka kunsti „kõnet“ vastuvõtjaga võib vaadelda kolmel, üksteisega tihedalt seotud tasandil. Igasuguste tähenduste aluseks on esmalt teose vormilised omadused. Muusika algab üksikhelist. Helide kombineerimisel moodustuvad horisontaalses plaanis motiivid, fraasid, teemad ja suuremad vormiüksused ning vertikaalses plaanis intervallid ja akordid (harmooniad). Kunstis on teose vormilisteks omadusteks joon, kuju (kahemõõtmeline), vorm (kolmemõõtmeline), värv, valgus, vari, rütm, kompositsioon, pind, perspektiiv, ruum, proportsioonid, formaat ning videoteose või tegevuskunsti ehk performance’i puhul ka kestus.
Vormilistel omadustel põhineb omakorda muusika ja kunsti metafoorne ehk kujundlik tasand, mille kaudu teos vastuvõtjaga kõneleb. Nii muusikas kui ka kunstis kasutatakse sagedasemate võtetena võrdlust ja vastandust. Võrdluse puhul on kujutatu väga sarnane mõne teise objektiga. Muusikas esindab sellist olukorda näiteks üksteisega sarnaste muusikaliste üksuste järgnevus, s.o variatiivne arendus. Vastanduse puhul on kujutatud objektid teineteisest millegi poolest täiesti erinevad: suur ja väike, noor ja vana, tume ja hele, kõrge ja madal. Muusikas väljendub vastandus kontrasti või karakterikonfliktina, mis võib tekkida nii horisontaalis (kahe erineva karakteriga lõigu vastandamine) kui ka vertikaalis (näiteks lüürilisele meloodiale on lisatud „sobimatu“, marsilik saade).
Metonüümia ja sünekdohhi abil saab viidata tervikule, kujutades ainult selle (olulisemat) osa. Metonüümia on sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm suhte alusel, metonüümia üks liike sünekdohh aga tähenduse ülekanne kvantiteedisuhte alusel (nt osa terviku asemel või tervik osa asemel). Näiteks kunstis võib ühe inimese kujutis tähistada kogu inimkonda, käe kujutis töötegijat või silma kujutis vaatajat. Muusikas on eespool kirjeldatud metafoorsetest võtetest võimalik rääkida vaid teatava piirini. Näiteks võib tsitaat asendada mõnes kontekstis tervikteost ja mingi iseloomulik harmoonia või rütmivõte stiili.
Hüperbool ehk liialdus on samuti nii muusikas kui ka kunstis suhteliselt sageli kasutusel. Näiteks kunstis võib miski olla pildil liiga suur või väike, midagi võib olla liiga palju või vähe. Muusikas avaldub see mõne kompositsioonilise võtte ülemäärases kasutamises või vältimises sellisel viisil, et see saab tähenduslikuks. Hüperbooli omalaadseks vastandmõisteks on ellips ehk väljajäte. Kunstis tähendab see seda, et kõige olulisemat või olukorra seisukohalt tähenduslikku objekti ei olegi teosel kujutatud. Muusikas avaldub see aga ootuspärase arengu, näiteks lahendusharmoonia ärajäämises.
Allegooria on mingi olukorra piltlik või ülekantud tähenduses esitamine. Isikustamisega antakse elutule objektile inimese välimus või iseloomujooned. Muusikas räägitakse sellisel puhul rohkem sümbolite kasutamisest. Näiteks abstraktses instrumentaalmuusikas sümboliseerib koraal (tegemist võib olla ka lihtsalt koraalilaadse muusikaga) sageli surma, tarbemuusika aga kunstnikust väljapoole jäävat ning tavaliselt labast ja vaimsuseta maailma jne. Tähtis vahend on ka iroonia. Iroonilisel pildil ei poolda autor seda, mida on kujutanud: näiteks kommertsialiseerumisvastaste plakatite puhul on sageli järgitud hüperboolselt reklaami vormi. Ka muusikas sünnib iroonia mõne kompositsioonilise võttega liialdamisest, mille tulemusena ei mõju muusika enam tõsiseltvõetavana.
Kunstiteosega suhtlemise nn kolmanda tasandi moodustab kuulaja/vaataja enda (muusika puhul ka teose esitaja) tõlgendus. Kuna kunstiteoses ei edastata sõnumit mitte sõnasõnaliselt, vaid kujundlike ja ümberütlevate tähenduste kaudu, vajab iga teos tõlgendamist. Iga tõlgendus võib olla mingil määral tähendusrikas ning sõltub alati tõlgendaja kultuurilise ja sotsiaalse konteksti haardest ja iseloomust (haridus, sugu, professioon, klass). Kuna iga tõlgendus lähtub alati konkreetsetest arusaamadest või väärtushinnangutest, ei ammenda see kunagi teost.
4. Milline on muusika ja kunsti kontekst?
Nagu eespool öeldust ilmneb, pole teos taustsüsteemist sõltumatu nähtus: see esitatakse ja seda kogetakse alati mingis kontekstis. Kontekst mõjutab vastuvõtja suhet, teose tähendust ja vormi ning mõnikord lausa seda, kas käsitletavat objekti saab üleüldse kunstina mõista. Teost saab vaadelda näiteks sotsiaal-kultuurilises, ajaloolis-teoreetilises ning ruumilises kontekstis.
Sotsiaal-kultuurilise konteksti puhul on tähtsad teose loomise ja vastuvõtuga (retseptsiooniga) seonduvad ühiskondlikud olud. Oluline on teada, millisel eesmärgil on teos loodud või tellitud ning mida see sotsiaal-kultuurilises mõttes esindab. Sellega on omakorda seotud ka teose eeldatav publik ja selle väärtushinnangud, ühesõnaga – teose institutsionaalne taust. Kuna viimane on alati pidevas muutumises, on sotsiaal-kultuurilise kontekstiga tihedalt seotud ajaloolis-teoreetiline kontekst. Sel juhul on tähtsad küsimused teose stiil ning selle haakumine valitseva kaanoni või helilooja/kunstniku muu loominguga.
Võib-olla kõige rohkem mõjutab vastuvõtja eelhoiakut aga ruumiline ehk füüsiline keskkond. Näiteks Mozarti „Väike öömuusika“, mis kõlab kirikukontserdil, akadeemilisel sümfooniakontserdil, filmimuusikana, reklaamimuusikana, taustamuusikana ostukeskuses või muusikateraapilise seansi osana, on vastuvõtja seisukohast üsna erinevad nähtused. Kirikus võib see tähistada religioossust, sümfooniakontserdil n-ö puhast muusikat, filmi puhul rõhutada olustikku, reklaamis positiivset elutunnet, ostukeskuses müügikeskkonna elitaarsust (kalleid tooteid) ning muusikateraapiana konkreetseid emotsioone.
Kunstiteose eksponeerimise ruumi muutumine 20. sajandil on eriti kõnekas: mida lakoonilisemaks läksid teosed, seda minimaalsem pidi olema ka nende esitamise keskkond. Nii alustati 1930. aastatel kunsti eksponeerimist valgete seintega galeriis, nn valges kuubis, et rõhutada teost kui arhitektuurist ja sisekujundusest eraldi seisvat esteetilist objekti. Ruumilise konteksti muutmisega mängitakse ka suure osa nüüdiskunsti ja -muusika puhul, esitatakse teos tänaval või näituseks/kontserdisaaliks kohandatud hoones.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-61-5