Valikõppeained

Valikõppeaine „Karjääriõpetus“   1.Üldalused 1.1.Õppe- ja kasvatuseesmärgid Aineõpetusega taotletakse, et õpilane:

1. teadvustab oma huvisid, võimeid ja oskusi, mis võimaldavad adekvaatse enesehinnangu kuju­nemist ning konkreetsete karjääriplaanide tegemist;
2. arendab oma õpioskusi, suhtlemisoskusi, koostöö-, otsustamis- ja infoga ümberkäimise oskusi;
3. arendab soovi ja oskust endale eesmärke seada ja nendeni jõudmiseks süsteemselt tegutseda;
4. kujundab soovi ja valmisolekut elukestvaks õppimiseks ja iseseisvaks karjääriotsuste tegemi­seks;
5. tutvub erinevate ametite/elukutsetega, õppides tundma haridus- ja koolitusvõimalusi, töö­suhteid reguleerivaid õigusakte ning kohalikku majanduskeskkonda.

  1.2. Õppeaine kirjeldus Õppeaine koosneb kolmest osast: Aines „Karjääriõpetus“ käsitletakse teemasid, mis kujundavad õpilastes valmisolekut tööjõuturule sisenemiseks ja parema rakendatavuse saavutamiseks, iseseisva otsustamisvõime arendamiseks, erinevate elurollide täitmiseks ja elukestvaks õppeks. Karjääriõpetus võimaldab ühiskonna inimressurssi tööturul paremal viisil rakendada, viies inimeste oskused ja huvid kokku töö- ja õppimisvõimalustega. Õppeaine koosneb kolmest osast:

1. Enesetundmine aitab kujundada enesekohaseid ja sotsiaalseid oskusi. Õpilane õpib ennast tundma. Arenevad suhtlemis- ja õpioskused. Omandatud teadmised ja oskused aitavad enne­tada koolist väljalangevust.
2. Õppimisvõimaluste ja töömaailma tundmine soodustab teadlike valikute tegemist pärast põhikooli lõpetamist. Õpilane oskab märgata muutusi töömaailmas ja väärtustada elukestvat õpet.
3. Planeerimine ja otsustamine. Õpilasel arenevad planeerimisoskus ja teadlikkus otsuste vastu­võtmisel. Kujuneb oskus kasutada karjääriinfo materjale. Õpilane tunnetab oma vastutust karjääritee kujundamisel ja elus toimetulemisel.

Karjääriõpetus keskendub õpilase isiksuse omaduste teadvustamisele ning esmaste karjäärivalikutega seostamisele. Õpilased õpivad hindama elukestva õppe tähtsust: saavad teavet erinevatest edasiõppimisvõimalustest ja oskavad seda kasutada oma plaanide elluviimisel. Õpilasi teavitatakse erinevatest tööharjutamiste võimalustest ning julgustatakse neid kasutama. Põhikooli karjääriõpetuse ainekava koosneb ühest 35tunnisest kursusest. Karjääriõpetus toetab õpilase karjääri planeerimist ja valmisolekut elukestvaks õppeks, lõimides teistes õppeainetes omandatud teadmised.   1.3. Õppetegevust kavandades ja korraldades:

1. lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2. taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks;
3. võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;
4. kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5. rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õppematerjale ja -vahendeid;
6. laiendatakse õpikeskkonda: ettevõtted, järgmise taseme õppeasutused, arvutiklass, looduskeskkond, muuseumid, näitused jne;
7. võimaldatakse saada ülevaade erinevatest töövaldkondadest, sh vahetult töökeskkondadega tutvuda;
8. kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh eelistatuna aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, probleemülesannete lahendamine, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine;
9. õpilased võivad projektide ja uurimistöö teemad valida ise lähtuvalt oma huvist (ameti-, kutse- või eriala eelistusest lähtuvalt) või lapsevanemate, kohalike ettevõtjate, karjäärispetsialistide jt soovitustest;
10. luuakse tingimused õpilaste teadlikke karjäärivalikuid soodustavate hoiakute kujunemiseks;
11. õpitavad teemad seotakse ja ajastatakse aineõpetajatega koostöös inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse, emakeeleõpetuse jt ainetega ning arenguvestlusega.

  1.4. Füüsiline õpikeskkond Õpilastele tagatakse:

1. erinevad töölehed, küsimustikud;
2. karjääriplaneerimisalase kirjanduse kättesaadavus kooli raamatukogus;
3. arvutiklassi kasutamine ja arvuti veebist karjääriplaneerimisalase info otsimiseks (rajaleidja.ee jt);
4. karjäärispetsialisti personaalne tugi, erapooletu ja usalduslik nõu vastavalt õpilase vajadustele.

  1.5. Hindamine Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Karjääriõpetuse käigus ei hinnata õpilase hoiakuid ega väärtusi, vajaduse ja võimaluse korral antakse õpilasele nende kohta tagasisidet. Hindamisel väärtustatakse õpilaste isikupära ja toetatakse arengut. Õpilane peab olema hindamises aktiivne partner, kuna see toetab eneseanalüüsi oskuste kujunemist. On soovitav, et kursuse jooksul koostab õpilane personaalse õpimapi, millesse kogub eneseanalüüsi, ettevõtete külastuse töölehed jt õpiülesannete tulemused ning muud huvipakkuvad elukutse või erialadega seotud materjalid. Selles sisalduvad õpiülesanded võivad olla tehtud kas üksi või rühmatööna. Õpimapi kaitsmist saab hinnata kursuse kokkuvõtva hindena. Õpilasele tutvustatakse kursuse alguses, mida, millal ja mille alusel hinnatakse. Hinnatakse:

1. praktilisi töid: CV koostamine; essee; ettevõtte külastuse ja töövarjupäeva konspekt või kokkuvõte, isiklik karjääriplaan (õpiplaan) jms;
2. praktilise tegevuse mõtestamise oskust;
3. oskust asjakohast infot otsida ja analüüsida;
4. loomingulisust ja ratsionaalsust;
5. teadlikkust peamistest karjääriotsust mõjutavatest teguritest;
6. õppekavas ettenähtud õpitulemuste saavutamist, mida õpilane tõendab arutelude, rühmatööde õpimapi esitlemise jt tegevuste käigus.

2. Ainekava. 2.1. Õpitulemused ja õppesisu III kooliastmes   1) Enesetundmine ja selle tähtsus karjääriplaneerimisel Õpitulemused Õpilane:

1. analüüsib enda isiksust;
2. eristab oma tugevaid ning nõrku külgi ja seostab neid erinevatel kutsealadel töötamise   eeldustega;
3. kasutab eneseanalüüsi tulemusi karjääri planeerimisel.

Õppesisu Isiksusomadused: temperament ja iseloom. Isiksusomadused: väärtused, vajadused, emotsioonid. Isiksusomadused: võimed, huvid ja üldised ehk ülekantavad kompetentsid ja kutsespetsiifilised kompetentsid. Minapilt ja enesehinnang.   2) Õppimisvõimaluste ja töömaailma tundmine ning selle tähtsus karjääriplaneerimisel Õpitulemused Õpilane: 1)      teab tööturu üldist olukorda, prognoose ja vajadusi, erinevaid ettevõtluse vorme; 2)      teab kutseid ja ameteid ning kohalikke majandustegevuse valdkondi; 3)      oskab leida infot tööturu kohta; 4)      teadvustab ennast tulevase töötajana; 5)      teab haridustee jätkamise võimalusi, oskab näha hariduse ja tööturu vahelisi seoseid. Õppesisu Muutuv tööturg: tööturu hetkeolukord, trendid, arengusuunad, prognoosid, tööandjate ootused, töösuhteid reguleerivad õigusaktid. Muutuv tööjõuturg: tööjõuturu nõudlus ja pakkumine, konkurents, elukestev õpe, töömoti­vatsioon. Majandustegevusalad, kutsed, ametid, kutsestandardid: elukutsete ja ametite liigitamine. Soorollid ja müüdid. Haridustee: erialad, haridussüsteem, formaalne ja mitteformaalne haridus, hariduse ja tööturu vahe­­li­sed seosed.   3) Planeerimine ja otsustamine Õpitulemused Õpilane:

1. teab karjääriplaneerimise põhimõtteid ja arvestab nendega karjäärivalikute tegemisel;
2. suudab otsustada ja teadlikult arvestada otsuseid mõjutavate teguritega;
3. kasutab vajaduse korral karjääriteenuseid (karjäärinõustamine, karjääriinfo vahendamine, karjääri­õpe);
4. teadvustab erinevate elurollide ja -stiilide seoseid tööga;
5. omab teadmisi ja oskusi isikliku karjääriplaani koostamiseks;
6. saab aru oma vastutusest karjääri planeerimisel.

  Õppesisu Karjääriplaneerimine kui elukestev protsess: otsustamine ja seda mõjutavad tegurid, otsustamisraskused, karjääriinfo allikad, infootsimine, alternatiivid, sundvalikud, muutustega toimetulek, karjääriinfo, karjäärinõustamine. Isikliku karjääriplaani koostamine: elukestev õpe, karjäär, karjääriplaneerimine, karjääriplaani koostamine, edu, elurollid, elulaad, õpimotivatsioon, omavastutus, kandideerimisdokumendid.

Põhikooli valikõppeaine “Ettevõtlusõpetus” 2018   Valikõppeaine „Ettevõtlusõpetus”   1. Üldalused.   1.1. Ettevõtlusõpetuse õpetamise eesmärk Ettevõtlusõpetusega taotletakse, et õpilane põhikooli lõpuks

1. oskab püstitada eesmärke, võtta vastutust ideede elluviimisel ning rakendab meeskonnatöö võtteid;
2. arendab enda loovust;
3. kasutab erinevaid teabeallikaid ja hindab kriitiliselt neis sisalduvat infot, tõlgendab ja esitab neis allikates sisalduvat infot;
4. suhtub vastutustundlikult elukeskkonda;
5. teab oma õigusi ja kohustusi kui tarbija, töötaja ja tulevane ettevõtja;
6. saab aru ettevõtluse tähtsusest igapäevaelus ja ühiskonnas;
7. mõistab ettevõtja, juhi ja töötaja rolle ning vastutust;
8. oskab näha ettevõtlust isikliku karjäärivõimalusena, on positiivse hoiakuga ettevõtluse ja ettevõtja suhtes;
9. suudab kolmanda kooliastme loovtööna teostada minifirma.

  1.2. Valikõppeaine kirjeldus ja maht Ettevõtlusõpetuse maht on 35 tundi, ainet õpetatakse soovitatavalt 8. või 9. klassis. Ainet käsitletakse igapäevaeluga seostatult. Aine õppimine võib toimuda praktilise tegevusena minifirma töös osalemise kaudu. Kaks kolmandikku valikõppeaine mahust on suunatud praktilistele tegevustele ja loovust ning kriitilise mõtlemise oskusi arendavate ülesannete lahendamisele. Praktilised tööd on konkreetse üksikteema või materjali kohta. Iseseisvateks tegevusteks on kodused ülesanded, klassitööd ja arvutitööd.   Õppes on olulisel kohal aktiivõppemeetodid nagu arutelud, juhtumianalüüsid, rollimängud, projektid ja õppekäigud, kohalike ettevõtete külastused, kohtumised ettevõtjatega, ettevõtlike lapsevanematega ja vabatahtlik tegevus kodukohas.   Ettevõtlusõpetus annab ülevaate ettevõtte toimisest ja ettevõtluse tähtsusest ühiskonnas. Ettevõtlusõpetus aitab paremini mõista inimtegevuse ja keskkonna vastastikuseid seoseid, ressursside nappust. Ettevõtlusõpetus kujundab õpilastes arusaamist, et vastutus ühiskonna jätkusuutliku arengu tagamiseks on nii üksikisikul kui ka ettevõtte tasandil. Ettevõtlusõpetuse kaudu suunatakse õpilast mõistma, et nii isikliku ettevõtlikkuse kujundamiseks kui ettevõtluse edendamiseks tehtavad otsused peavad lähtuma loodus- ja elukeskkonna säästmise vajadusest.   Õpilased saavad teavet erinevatele elukutsetele esitatavate nõuete kohta, tutvuvad töötaja ja ettevõtja (tööandja) rollidega, õpivad hindama oma oskusi, soove, arenguvajadusi ning -võimalusi, koostama elulookirjeldust, hindama nii töötaja kui ettevõtja (tööandja) rolli.   Õpilastes arendatakse ettevõtlikku ja keskkonda väärtustavat eluhoiakut, probleemide lahendamise ja uurimise oskusi ning juhtimise ja meeskonnatöö oskusi, finantskirjaoskust, digipädevusi. Õppes pööratakse suurt tähelepanu õpimotivatsiooni arendamisele, seostades õpet igapäevaelu ja kohaliku ettevõtlusega.   Ettevõtlusõpetus on tihedalt lõimitud teiste õppeainetega, tuginedes matemaatika-, geograafia- ja ajalooteadmistele, ning toetades ühiskonna- ja inimeseõpetuse õppimist, karjääriõpet ja elukutsevalikut. Ettevõtlusõpetuse kavandamisel on õppesisu käsitlemist otstarbekas planeerida ja kooskõlastada II ja III kooliastme ühiskonnaõpetuse, geograafia, inimeseõpetuse, käsitöö ja kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse õpetajatega. Arutlusteemade rakendamisel on otstarbekas kavandada koostöö keele ja kirjanduse õpetajaga.   Õpilase teabe ja tehnoloogia kasutamise oskuse arendamiseks kasutatakse õppes nüüdisaja tehnoloogilisi vahendeid, sh IKT võimalusi, (ettevõtete, omavalitsus- ja riigiasutuste kodulehed, õigusaktid internetis, ettevõtjaportaal, interaktiivsed ettevõtlusmängud, väärtusmängud jne).   Ettevõtlusõppetuse kursuse läbimiseks saab valida praktilise õpilasfirma programmi „Minifirma.“   1.3. Õppetegevuse kavandamine ja korraldamine. Õppetegevuse kavandamisel ja korraldamisel

1. lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimumist teiste õppeainetega ja õppeaineid läbivate teemadega;
2. taotletakse, et õpilase õpikoormus ja iseseisvate tööde maht on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab õpilasele piisavalt aega puhata ja huvitegevustega tegelda;
3. võimaldatakse õppida individuaalselt ja üheskoos teistega , et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ja iseseisvateks õppijateks, loovateks, ettevõtlikeks ja kriitiliselt mõtlevateks isiksusteks ning arendada meeskonnatöö oskusi;
4. kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5. rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6. tehakse koostööd kohalike ettevõtjate, majanduselu juhtide ja lastevanematega mitmekesistes õpikeskkondades;
7. rakendatakse uurimuslikku õpet ja aktiivõppe meetodeid – andmete otsimine, probleemide sh dilemmade lahendamine tulemuste töötlemine ja esitamine; rollimäng, rühmatöö, projektid, välitööd; õppekäigud ettevõtetesse, kohtumised ettevõtjatega, nende töö jälgimine töökohal;
8. võimaldatakse loovtööna kas asutada või käivitada minifirma ja rakendada nii oma ettevõtlikkust;
9. kaasatakse õppesisu käsitlemisel valiku tegemisse õpilasi nende eelnevaid teadmisi ja oskusi arvestades ja õpivajadustest lähtudes.

  1.4. Hindamise alused.                                                                   Ettevõtlusõppe õpitulemuste hindamine lähtub põhikooli riikliku õppekava üldosas toodud hindamisalustest ja teistest hindamist reguleerivatest dokumentidest. Hindamise eesmärk on saada ülevaade õpitulemuste saavutatusest ja õpilase individuaalsest arengust ning kasutada saadud teavet õppe tulemuslikumaks kavandamiseks. Hinnatakse nii teadmisi ja nende rakendamise oskusi kui ka loovust ülesannete lahendamisel, üldpädevuste saavutatust, sh õpioskusi. Hindamisel võetakse aluseks on suulised vastused (esituste), kirjalikud ja praktilised tööd ning iseseisvad tegevused, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Olulisel kohal on kujundav hindamine, mille kaudu arendatakse arutluse, põhjendamise ja seoste loomise oskust, õpilase iseseisvat tööd, osalemist rühmatöödes ja aruteludes, kirjalike tööde vormistamise nõuetega arvestamist ja üldist korrektsust. Õppeprotsessi jooksul võib hinnata ka osalemist rühmatöödes ja minifirmades. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid. Kokkuvõttev hinne kujuneb tunnitööde, praktiliste ja uurimuslike tööde, iseseisvate tööde ja ettekannete hinnetest. Sõltuvalt valitud õpetamismeetodist võib kooli valikul läbi viia lõputesti, koostada õpimapi või põhikooli loovtööna tegutsenud minifirma tegevusaruande.   1.5. Füüsiline õpikeskkond Kool korraldab valdava osa õpet klassis, kus saab rühmatöö tegemiseks mööblit ümber paigutada, on internetiühendus ning audiovisuaalse materjali kasutamise võimalus. Kool võimaldab õppe sidumiseks igapäevaeluga õpet ja õppekäike ettevõtetesse vähemalt kaks korda õppeaasta jooksul. Kool toetab õpilaste osalemist ettevõtlust arendavates projektides.     2. Ainekava 2.1. Ettevõtlusõpetuse õppe- ja kasvatuseesmärgid Põhikooli lõpetaja

1. seletab ja kasutab ettevõtluse põhimõisteid ja teab turumajanduse põhimõtteid;
2. saab aru, et ettevõtlus loob võimalused inimeste vajaduste rahuldamiseks;
3. hindab ettevõtluse toimimiseks vajalikke ressursse;
4. saab aru, kuidas toimib turg ja kujuneb hind;
5. teab üksikisiku ja ettevõtte kohustusi riigi ees ning ettevõtete rolli turumajanduses;
6. saab aru palga ja tootlikkuse seosest, oskab arvutada bruto- ja netopalka ning tööandja kulusid tööjõule;
7. on uudishimulik, avatud ja õpihimuline, teeb koostööd ning arendab suhtlemis-, meeskonnatöö- ja juhtimisoskusi;
8. väärtustab enda ja teiste panust ühistöös;
9. lahendab probleeme loovalt, leiab probleemidele erinevaid lahendusi, kirjeldab oma tegevuse tagajärgi ja annab neile hinnangu;
10. märkab ja kasutab avatud maailma võimalusi, tunneb huvi ühiskonna ja erinevate kultuuride vastu;
11. väärtustab tervislikku ja keskkonnateadlikku eluviisi, ühiskonna reegleid ja norme ning mõistab nende vajalikkust ja järgib neid igapäevaelus;
12. saab aru ärieetika põhimõtetest; mõistab eetikapõhimõtete rakendamise vajalikkust üksikisiku ja kogukonna jaoks;
13. kavandab karjäärivalikuid enda suutlikkust, huvisid ja võimeid analüüsides.

  2.2. Ettevõtlusõppe õpitulemused, õppesisu ja õppetegevused 2.2.1. Turumajandus, ettevõtlus ja tarbimine. Õpitulemused Õpilane

1. mõistab, et ettevõtlikkus ja kasumisoov innustavad tegelema ettevõtlusega ja võtma äririske;
2. teab ressursside, tööjõu, kapitali ja loodusvarade vajalikkust ettevõtte tegutsemisel;
3. mõistab, et ressursside nappuse tõttu pole võimalik saada kõiki kaupu ja teenuseid, mistõttu tuleb teha valikuid;
4. mõistab ettevõtlust elatise teenimise ja eneseteostuse võimalusena;
5. saab aru, millised on ettevõtte loomiseks ja tegutsemiseks vajaminevad ressursid;
6. selgitab, mis vahe on tootel ja teenusel;
7. teab tulemusliku meeskonnatöö kavandamise põhimõtteid.

Õppesisu Turumajandus ehk vaba ettevõtluse süsteem. Ressursside nappus, eraomand, konkurents, ettevõtlikkus, kasumi motiveeriv roll ettevõtluses. Eesmärkide püstitamine, planeerimine. Ettevõtlikkus, ettevõtjate roll majanduses. Ettevõtja, ettevõte. Ettevõtja kohustused, riskid, vastutus, kasum. Peamised ettevõtlusvormid Eestis. Õpilasfirma ja minifirma. Ettevõtja karjäär ja elustiil. Kohalik ettevõtlus. Tarbija vajadused ja tootmise eesmärgid: Mida? Kuidas? Kellele? Toode ja teenus. Äriidee ja äriplaan. Ettevõtte ressursid. Algkapital, investeerimine. Konkurendid ja partnerid. Praktilised tööd ja iseseisvad tegevused: Ülevaate koostamine kohalike ettevõtjate pakutavatest toodetest ja teenustest. Tarbija vajaduste määratlemine ja neist lähtuvalt minifirma äriidee sõnastamine, toote või teenuse hinnavõrdlus kohalikes poodides. Arutlusteemad: Eraomand turumajanduse alusena ja selle puutumatus. Vaba konkurents ettevõtluses. Ettevõtjale vajalikud isikuomadused ja oskused. Enda ja kaaslaste ettevõtlikkuse hindamise võimalused. Meeskonnatöö väärtustamine.   2.2.2. Tootmine, turundus, tööjõud Õpitulemused Õpilane

1. selgitab nõudluse ja pakkumise mõju hinna kujunemisele turul;
2. kasutab tootlikkuse ja omahinna arvutamise põhimõtteid;
3. teab tarbija õigusi ja kohustusi;
4. teab, kuidas käituda, kui müüdud tootel/teenusel ilmnevad probleemid;
5. rakendab lihtsamaid müügivõtteid ja reklaamib oma tooteid või teenuseid minifirmas;
6. teab reklaamiseadusest tulenevaid piiranguid reklaamile;
7. arvutab töötaja palka ja ettevõtte palgakulusid;
8. oskab koostada kassapõhist raamatupidamist ja lihtsat kasumiaruannet;
9. kasutab finantskirjaoskuse arendamiseks õpikeskkondades olevaid interaktiivseid vahendeid (erinevad kalkulaatorid, võrdlustabelid jne).
10. oskab vormistada elulookirjeldust ja töökohataotlust.

Õppesisu Tarbija vajadused, nõudlus, pakkumine ja turuhind. Tarbija õigused ja kohustused. Tarbijakaebuste lahendamine. Tootlikkus, kvaliteet ja omahind. Innovatsioon ja keskkonnasäästlikkus ettevõtluse arengu toetajana. Õiglane kaubandus. Turundus. Toote omadused ja tootearendus vastavalt kliendi vajadustele ja ettevõtte võimalustele. Reklaam, selle levitamine (ajakirjanduse kasutamine, sotsiaalmeedia, välireklaam, jms) ja mõju. Reklaamile esitatavad nõuded. Müügikoha valik ja kujundus. Müügiväidete koostamine. Tulud, kulud, maksud, kasum, kahjum, eelarve, tootmiskulud, müügitulu, käive. Tööjõud. Palk. Palga seos tootlikkusega. Töötaja, juhi ja alluva rollid. Bruto- ja netopalk. Tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, pensionikindlustusmakse. Praktilised tööd ja iseseisvad tegevused: Oma äriideest ja kliendi vajadustest lähtuv tootetutvustus. Müügiväidete koostamine. Reklaamide võrdlus ja minifirma reklaami koostamine. Toote või teenuse omahinna ja müügihinna arvutamine, palga arvutamine. Elulookirjelduse ja töökohataotluse, sh motivatsioonikirja vormistamine. Ärikirjade, sh e-kirjade koostamine. Töölevõtu vestlus. Arutlusteemad: Uute tehnoloogiate, seadmete, tööjõu oskuste ja teadmiste seos tootlikkusega, nende mõju toodangu kvaliteedile. Intellektuaalse omandi õigused ja kaitse vajalikkus. Turunduse tähtsus ettevõtluses. Loovus ja innovatsioon tootmises ja turunduses. Vastutus ja kohustused tootmisel ja turundamisel. Hariduse ja oskuste tähtsus ning mõju tootlikkusele ja seosele palgaga. Alaealisena töötamise piirangud.   2.2.3. Juhtimine, meeskonnatöö ja ärieetika Õpilane

• teab, mida tähendab vastutustundlik ettevõtlus ja võimalus lisaks seadustest tulenevatele nõuetele pakkuda oma klientidele suuremaid tagatisi;

• hindab äriotsuste eetilisust ning kirjeldab nende mõju ühiskonnale ja looduskeskkonnale;

  Õppesisu Juhtimine ja tööjaotus, Meeskonna motiveerimine, kontrollimine, vastutamine. Projektitöö. Ajakasutus. Ärieetika. Praktilised tööd ja iseseisvad tegevused: Enda ajaplaani koostamine nädalaks, klassi või kooliürituse projekti koostamine rühmatööna. Näidisjuhtumite analüüs ärieetika seisukohalt. Meeskonnatöö minifirmas. Arutlusteemad: Meeskonnatöö väärtustamine. Töötaja kui tööandja üks põhilisi ressursse. Erinevad juhtumid edu saavutamisel ja ebaõnnestumistega toimetulek, nende analüüs ja neist õppimine. Vastutus looduskeskkonna, tarbija, ühiskonna ja ettevõtte omanike ees.  

Uued õppeteemad põhikooli informaatika ainekavas nüüdisaegsete IT-oskuste omandamise toetamiseks, 2017   Valikaine „Informaatika“   1.Üldalused   1.1.Õppe- ja kasvatuseesmärgid Põhikooli informaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:

1. valdab peamisi töövõtteid arvutil igapäevases õppetöös eelkõige infot otsides, töödeldes ja analüüsides ning tekstidokumente ja esitlusi koostades;
2. teadvustab ning oskab vältida info- ka kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT) kasutamisel tekkida võivaid ohte oma tervisele, turvalisusele ja isikuandmete kaitsele;
3. koostab IKT vahendeid kasutades toimiva ja efektiivse õpikeskkonna;
4. osaleb virtuaalsetes võrgustikes ning kasutab veebikeskkonda digitaalsete materjalide avaldamiseks kooskõlas intellektuaalomandi kaitse heade tavadega.

  1.2. Õppeaine kirjeldus Informaatika õpetamise üldeesmärk on tagada põhikooli lõpetaja info- ja kommunikatsioonivahendite rakendamise pädevused igapäevase töö- ja õpikeskkonna kujundamiseks eelkõige koolis, mitte niivõrd tulevase ametikoha nõudmisi arvestades. Põhikooli informaatikaõpetuses ei ole tarvis lähtuda arvutiteaduse kui kooliinformaatika kaudseks aluseks oleva teadusdistsipliini ülesehitusest ega sisust, vaid pigem igapäevase arvuti- ning internetikasutaja vajadustest. Samas on soovitatav reaalteaduste õppesuunaga koolidel pakkuda õpilastele lisakursust „Sissejuhatus arvutiteadusesse“.   Informaatika õpetamise põhimõtted põhikoolis on:

1. elulähedus: näited, ülesanded jm võetakse õpilasele tuttavast igapäevaelust (kool, kodu, huvitegevus, meedia);
2. aktiivõpe ja loomingulisus: eelistatakse õpilaste aktiivset osalemist nõudvaid ja nende loovust esile toovaid õppemeetodeid;
3. uuenduslikkus: läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon“ vaimus eelistatakse uuenduslikke tehnoloogiaid ning lahendusi;
4. ühisõpe: nii informaatikatundides kui ka kodutööde puhul on eelistatud koostöös õppimise meetodid;
5. teadmusloome: uut teadmust õpitakse üheskoos luues, mitte vananenud infot meelde jättes;
6. vaba tarkvara ja avatud sisu: võimaluse korral eelistatakse kommertstarkvarale vaba tarkvara;
7. turvalisus: kool tagab õpilastele turvalise veebipõhise töökeskkonna ning propageerib ohutuid käitumisviise võrgukeskkonnas;
8. lõimitus: õpiülesannetes (nt referaatides, esitlustes) kasutatakse teiste õppeainete teemasid;
9. sõltumatus tarkvaratootjast: õpe ei tohi olla üles ehitatud üksnes ühe tarkvaratootja või platvormi kasutamisele; koolil on kohustus tutvustada ka alternatiive.

  Informaatika on kergesti lõimitav kõigi teiste õppeainetega, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia moodustab loomuliku osa tänapäevasest õpikeskkonnast. See lõiming toimub mõlemal suunal: ühelt poolt kasutatakse informaatika õppeülesandeid koostades teiste õppeainete teemasid, et luua mõtestatud õppimine, ning teiselt poolt kujundatakse IKT pädevusi teistes õppeainetes referaate ja esitlusi tehes, andmeid kogudes ning analüüsides. Eraldi tuleks esile tõsta tugeva lõimingu võimalusi uuenenud ühiskonnaõpetuse ja informaatika ainekava vahel, käsitledes e-riigi, e-kaasamise ja virtuaalsete kogukondade teemasid. Informaatika ainekavaga luuakse eeldused integreerida tehnoloogiat ja uuenduslikkust läbiva teemana teistesse õppeainetesse. Informaatika ainekäsitlus on tavapäraselt kontsentriline, varem õpitu juurde tullakse igas järgmises kooliastmes uuesti tagasi süvendatult. Põhirõhk on praktilisel arvutikasutusel erinevaid õppeaineid õppides. I kooliastmes käsitletakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seonduvaid teemasid lõimituna teiste õppeainetega; eraldi informaatikakursuse järele puudub vajadus. II kooliastme lõpul on soovitatav õpetada käesoleva ainekava esimest kursust „Arvuti töövahendina“ ning III kooliastmes teist kursust „Infoühiskonna tehnoloogiad“.   1.3. Õppetegevust kavandades ja korraldades:

1. lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;
2. taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks;
3. võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;
4. kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni;
5. rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;
6. laiendatakse õpikeskkonda: looduskeskkond, arvutiklass, kooliõu, muuseumid, näitused, ettevõtted jne;
7. peetakse silmas, et põhirõhk on veebipõhise personaalse õpikeskkonna loomise oskuste kujundamisel;
8. tagatakse, et õppe vältel õpitakse headest tavadest lähtuvat veebikäitumist, sealhulgas virtuaalsetes võrgustikes ning ametlikke infosüsteeme (e-kool, e-õppekeskkond, kooli ja omavalitsuse koduleht) kasutades;
9. tuleks õpitavad teemad aineõpetajate koostöös siduda ning ajastada ühiskonnaõpetuse, võõrkeele ja emakeele õpetusega. Kursuse keskel alustavad õpilased tööd väikerühmatöös (või paaristöös) arendusprojekti kallal, sidudes edasised õpitavad teemad selle projektiga;
10. võivad õpilased projektide teemad ise valida teiste aineõpetajate, lapsevanemate, kohalike ettevõtjate, omavalitsuse või mõne sotsiaalse võrgustiku soovitustest või tellimusest lähtudes;
11. esitlevad õpilased kursuse lõpul projektide raames loodud materjale ja lahendusi.

  1.4. Füüsiline õpikeskkond  Informaatikaklassis on õpilasele tagatud järgmiste vahendite kasutamine:

1. üldjuhul on igal õpilasel eraldi arvutitöökoht, erandjuhul on kaks õpilast ühe arvuti taga;
2. dataprojektor;
3. failide salvestamise võimalus võrgukettale või kooli pakutavasse/toetatud veebikeskkonda;
4. lisaseadmete (printeri, mälupulga) kasutamise võimalus;
5. juurdepääs infosüsteemidele (e-kool, intranet või veebipõhine sisuhaldussüsteem, rühmatöökeskkond);
6. arvutitöökohtadel on reguleeritavad toolid, arvutilauad, sundventilatsioon, aknakatted;
7. erineva operatsioonisüsteemiga arvutid (nt lisaks MS Windowsile ka Mac OS või Linux);
8. isikutunnistuse kasutamise võimalus (kaardilugejad);
9. kõrvaklapid ja mikrofonid;
10. digitaalne foto- ja videokaamera.

  1.5. Hindamine Informaatika valikaine õpitulemusi hinnatakse jooksvalt õpiülesannete järgi ja kokkuvõtvalt kursuse lõpul üldjuhul e-portfoolio abil. E-portfoolio on personaalne veebipõhine keskkond, millesse õpilane kogub pikema perioodi jooksul enda tehtud tööd ja refleksioonid oma õpikogemustest. Kursuse lõpul koostab õpilane e-portfooliosse kogutud materjalidest oma pädevusi kõige paremini tõendava valiku ning kaitseb seda võimaluse korral avalikult. Õpiülesanded ja e-portfoolio võivad olla tehtud kas üksi või rühmatööna. Portfoolio kaitsmise põhjal saadud hinne on kursuse kokkuvõtvaks hindeks. Nii jooksvate õpiülesannete lahendamise kui ka e-portfoolio esitluse puhul hinnatakse: 1)  õppe plaanipärasust, loomingulisust ja ratsionaalsust; 2)  õppekavas ettenähtud õpitulemuste saavutamist ning seonduvate pädevuste olemasolu veenvat tõendamist õpilase poolt; 3)  arvutiga loodud materjalide tehnilist teostust, esteetilisust ning originaalsust; 4)  õpilasepoolset praktilise tegevuse mõtestamist; 5)  õpilase arengut.   2. Ainekava   2.1. Õpitulemused, õppesisu ja õppetegevus II kooliastmel Õpitulemused Õpilane

1. vormindab arvutiga lühemaid ja pikemaid tekste (nt kuulutusi, plakateid, referaate), järgides tekstitöötluse põhireegleid (suur ja väike algustäht; kirjavahemärgid, reavahetused ja tühikud; poolpaks, kald- ja allajoonitud kiri; üla- ja alaindeks; sõna-, rea-, lõiguvahe; teksti joondamine; laadid ja dokumendimallid; loetelud; värvid, joonised, pildid, diagrammid, tabelid);
2. leiab internetist ja kopeerib tekstifaili või esitlusse erinevas formaadis algmaterjali (tekst, pilt, tabel, diagramm) ning töötleb neid vajaduse korral, pidades kinni intellektuaalomandi kaitse headest tavadest;
3. viitab ja taaskasutab internetist ning muudest teabeallikatest leitud algmaterjali korrektselt, hoidudes plagiaadist;
4. mõistab internetist leitud info kriitilise hindamise vajalikkust, hindab teabeallikate objektiivsust ning leiab vajaduse korral sama teema kohta alternatiivset vaatenurka esindavaid allikaid;
5. kasutab vilunult operatsioonisüsteemi graafilist kasutajaliidest (muudab akende suurust, töötab mitmes aknas, muudab vaateid, sordib faile, otsib vajalikku);
6. salvestab tehtud tööd ettenähtud kohta, leiab ja avab salvestatud faili uuesti, salvestab selle teise nime all, kopeerib faile ühest kohast teise ning võrdleb faili suurust vaba ruumiga andmekandjal;
7. koostab teksti, diagramme, pilte, audiot, videot ja tabeleid sisaldava esitluse etteantud teemal;
8. kujundab esitluse loetavalt ja esteetiliselt, lähtudes muu hulgas järgmistest kriteeriumidest: optimaalne info hulk slaidil, märksõnad sidusa teksti asemel, allikatele viitamine, kujunduse säästlikkus;
9. koostab etteantud andmestiku põhjal andmetabeli, sagedustabelid ja sobivat tüüpi diagrammid (tulp-, sektor- või joondiagrammi);
10. vormindab korrektselt referaadi järgmised osad: tiitelleht, automaatselt genereeritud sisukord, sissejuhatus, peatükid, alampeatükid, joonised, tabelid, päis, jalus, kokkuvõte, kasutatud kirjandus ja lisad;
11. salvestab valmis referaadi eri formaatides (doc, odt, pdf), pakib faili kokku, saadab selle e-posti teel manusena õpetajale, laeb veebikeskkonda ja prindib selle paberile;
12. selgitab arvuti väärast kasutamisest tekkida võivaid ohte oma tervisele (sõltuvus, liigese- ja rühivead, silmade kaitse) ning oskab oma igapäevatöös arvutiga neid ohte vältida, valides õige istumisasendi, jälgides arvuti kasutamise kestust, tehes võimlemisharjutusi silmadele ja randmetele jne;
13. kaitseb enda virtuaalset identiteeti väärkasutuse eest, valides igale keskkonnale uue tugeva parooli ning vahetades paroole sageli, ega avalda sensitiivset infot enda kohta avalikus internetis;
14. kannab arvutisse fotosid, videoid ja helisalvestisi;
15. ühendab turvaliselt arvuti külge erinevaid lisaseadmeid (mälupulk, hiir, printer, väline kõvaketas). 

  Õppesisu Arvuti töövahendina Sissejuhatus tekstitöötlusse. Teksti sisestamine, vormindamine ja kopeerimine. Plakati või kuulutuse koostamine ning kujundamine. Töövõtted: ohutu ja säästlik arvutikasutus. Failide haldamine: salvestamine, kopeerimine, kustutamine, pakkimine. Operatsioonisüsteemi graafiline kasutajaliides. Töö mitme aknaga. Infootsing internetis ja töö meediafailidega. Turvalisus, autorikaitse ja isikuandmete kaitse. E-kirja saatmine koos manusega. Fotode, videote ja helisalvestiste ülekandmine kaamerast, diktofonist ning telefonist arvutisse. Töö andmetega. Andmetabeli ja sagedustabeli koostamine. Diagrammi loomine sagedustabeli põhjal. Esitluse koostamine. Slaidi ülesehitus ja kujundus. Teksti, pildi, tabeli ja diagrammi sisestamine slaidile. Referaadi vormindamine. Päis ja jalus, laadide kasutamine pealkirjades. Sisukorra automaatne genereerimine. Lehekülgede nummerdamine. Õppetegevus Informaatikat õpitakse II kooliastmes valdavalt avastusõppe ja aktiivõppe vormis. Õpilastel võimaldatakse ise tehes õppida uusi töövõtteid. Loenguid tuleks vältida, kuid samaaegu tagada süsteemne käsitlus õpitavatest oskustest eelkõige hästi kavandatud ja tagasisidestatud õpiülesannete kaudu. Et tagada õpitust arusaamine, tuleb toetada õpilaste refleksiooni õpitu kohta ja suulisi ettekandeid. Õpilased peavad korrektset emakeelset terminoloogiat kasutades suutma selgitada oma töövõtteid ning otsuseid. Peale valdavalt individuaalsete ülesannete tuleks õpilastele võimaldada rühmatööd (sh veebipõhist keskkonda kasutades). Oluline on järgida metoodilise vaheldusrikkuse printsiipi, varieerides järjestikustes tundides individuaalset ja rühmatööd ning avastuslikku ja esitluslikku õpistrateegiat. Referaadi ja esitluse koostamise teemad võetakse üldjuhul teistest õppeainetest, aidates seeläbi kaasa õppeainete lõimumisele.   2.2. Õpitulemused ja õppesisu III kooliastmel. Õpitulemused Õpilane:

1. leiab internetist teda huvitavaid kogukondi ja liitub nendega; vajaduse korral algatab ise uue virtuaalse kogukonna ning loob sellele veebipõhise koostöökeskkonna;
2. kasutab etteantud või enda valitud veebipõhist keskkonda sihipäraselt ja turvaliselt; liitub keskkonnaga, valib turvalise salasõna, loob kasutajaprofiili ning lisab materjale;
3. reflekteerib oma õpikogemust ajaveebi kasutades;
4. koostab koostöös kaasõpilastega hüpertekstidokumente Wiki abil;
5. loob uut veebisisu ja taaskasutab enda või teiste loodud veebisisu (tekstid, pildid, audio, andmed), lähtudes intellektuaalomandi kaitse headest tavadest ja autori seatud litsentsi tingimustest;
6. kasutab ratsionaalselt valitud märksõnu ning ühisjärjehoidjaid omaloodud või internetist leitud sisu märgendades;
7. vistutab videoid, fotosid ja esitlusi veebilehe sisse, tellib RSS-voo;
8. eristab keskkondade turvatasemeid (nt http vs https, turvasertifikaadid) ning arvestab neid veebikeskkonda kasutades;
9. kasutab kooli, kohaliku omavalitsuse ja riigi pakutavaid infosüsteeme ning noorte e-teenuseid;
10. võrdleb kaht etteantud veebipõhist teabeallikat sobivuse, objektiivsuse/kallutatuse ja ajakohasuse aspektist;
11. rakendab eelmise kooliastme informaatikakursuses õpitut arendusprojekti tehes;
12. kasutab turvaliselt ja eetiliselt virtuaalset identiteeti: kaitseb enda identiteeti, on ettevaatlik võõrastega virtuaalselt suheldes (libaidentiteet), hoidub kasutamast teiste inimeste identiteeti.

  Õppesisu Infoühiskonna tehnoloogiad Internet suhtlus- ja töökeskkonnana. Infootsingu erinevad võtted ja vahendid. Veebikeskkondadesse kasutajaks registreerumine, kasutajaprofiili loomine. Oma virtuaalse identiteedi kaitsmine. Turvalise ja eetilise interneti-käitumise alused. Kooli infosüsteemide ja e-õppekeskkonna kasutamise reeglid. Eesti e-riik ja e-teenused. Isikutunnistuse kasutamine autentimisel ja digiallkirjastamisel. Omavalitsuse veebilehelt e-teenuste leidmine ning kasutamine. Kodanikuportaali eesti.ee kasutamine. Personaalse õpikeskkonna loomine sotsiaalse tarkvara vahenditega. Ajaveebi kasutamine õpikogemuse refleksiooniks. Wiki ja veebipõhise kontoritarkvara kasutamine dokumentide loomiseks koostöös kaasõpilastega. Ühisjärjehoidjate ja vookogude kasutamine. Arendusprojekti alustamine ning selle tarvis veebipõhise koostöökeskkonna loomine. Sisu tootmine ja taaskasutus, litsentsid. Esitluste, fotode, videote, audiomaterjali ja andmefailide säilitamine, märgendamine ning jagamine veebikeskkonna vahendusel. RSSi tellimine. Fotode, videote ja esitluste vistutamine veebilehele. Podcast’i loomine. Osalus virtuaalses praktikakogukonnas. Veebipõhise koosoleku kavandamine ja pidamine, dokumenteerimine. Rühmaarutelu korraldamine ning probleemipõhine õpe veebipõhises keskkonnas. Rühma ajahaldus. Digitaalsete dokumentide versioonihaldus, koostöö ühe dokumendi koostamisel. Arendusprojekti lõpuleviimine. Projekti nähtavuse saavutamine veebivahenditega. Esitluse ja projektiaruande koostamine. Rühma enesehinnang.

Valikaine „Usundiõpetus”   1. Üldalused 1.1. Usundiõpetuse õpetamise eesmärk Põhikooli usundiõpetusega taotletakse, et õpilane:

1. suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse, mis ei ole inimsusevastased; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise;
2. toob näiteid usuvabaduse põhimõtete toimimise, piiride ja nende rikkumise kohta
3. ühiskonnas;
4. teab suuremate religioonide geograafilist levikut ning selle peamisi ajaloolisi põhjusi maailmas ja Eestis; kirjeldab suuremate maailmareligioonide põhijooni, sealhulgas:
   1. selgitab ajaloost ja nüüdisajast näiteid tuues, kuidas ilmneb religioon inimeste ja ühiskonna elus;
   2. nimetab olulisemaid lugusid ja tähtsamaid tegelasi käsitletud religioonidest ning nende alustekstidest;
   3. kirjeldab ning analüüsib kultuuri ja religiooni seoseid;
   4. võrdleb käsitletud religioossete ja mittereligioossete maailmavaadete põhilisi eetiliste valikute printsiipide eripärasid;
5. on teadlik oma väärtustest ning analüüsib väärtuste rolli enda ja teiste inimeste toimimises; sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud religioonide valguses, tuues esile sarnasusi ja erinevusi;
6. põhjendab väärtuste ja moraalinormide järgimise olulisust ühiskonnas ning toob selle kohta näiteid;
7. arutleb näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju üle inimese ja ühiskonna elus, nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes.

  1.2. Usundiõpetuse õppeaine kirjeldus ja jaotumine Usundiõpetus on usu- ja mõttevabaduse põhimõtetest lähtuv õppeaine, kus:

1. käsitletakse erinevaid religioone ja usulisi liikumisi;
2. õpitakse tundma religiooni väljendumist kultuuris ning inimese ja ühiskonna elus;
3. arutletakse eksistentsiaalsete küsimuste üle.

Usundiõpetus lähtub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud usu- ja mõttevabaduse tunnistamise põhimõttest. Religioonialane haritus on usuvabaduse tagamise eeltingimusi ühiskonnas. Usundiõpetus pole käsitletav ühegi kiriku, koguduse ega usulise ühenduse kuulutustööna. Usundiõpetuses ei käsitleta ühtki maailmavaadet õpilastele normatiivsena. Põhikooli usundiõpetuse ülesanne ei ole juhatada õpilasi mingi kindla religiooni juurde. Eesmärk on valmistada õpilasi ette eluks pluralistlikus ühiskonnas ning maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate religioonide ja maailmavaadete esindajatega. Seetõttu pannakse usundiõpetuses rõhku selliste oskuste ja hoiakute kujundamisele, millel põhineb üksteisemõistmine, respekt, avatus ning valmisolek dialoogiks ja koostööks. Religioonide ja maailmavaadete tundmaõppimine peab lähtuma tasakaalustatud teaduslikust käsitlusest. Usundiõpetuse tundides õpitakse tundma religioonide mitmekesist pärandit ning tänapäeva nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes. Religioon on olnud ja on kõigis ühiskondades inimeste elu ning kultuuri kujundajaid; inspiratsiooniallikas kirjandusele, kunstile ja muusikale. Religioonialane haritus aitab mõista maailma kultuuripärandit. Erinevaid maailmamõistmise viise käsitledes julgustatakse empaatilist suhtumist ning vastastikust lugupidamist. Usundiõpetust korraldades ja õpetades peab austama ning arvestama õpilaste koduseid tõekspidamisi. Usundiõpetuse oluline osa on toetada õpilaste kõlbelist arengut, arendades neis vastutustundlikku eetilist elamisoskust. Erinevate religioonide ja maailmavaadete tundmaõppimine arendab kriitilist mõtlemist, loob võimalusi tegelda eksistentsiaalsete küsimustega ning toetab õpilase maailmavaate kujunemist. Usundiõpetus rikastab erinevate maailma mõistmise viiside tutvustamise kaudu õpilaste maailmapilti. Usundiõpetuse õppematerjali seostatakse õpilaste varasemate teadmiste ja kogemustega; tähtis on tutvuda kodukoha ja sealsete religiooniga seotud kultuuriväärtustega ning luua seoseid õpilaste küsimuste ja probleemidega. Soovitatav on kaasata õpilasi usundiõpetuse töökava koostamisse. I kooliaste: tavad, lood ja väärtused (soovitatavalt 2. klassis); II kooliaste: väärtused ja valikud (soovitatavalt 5/6. klassis); III kooliaste: üks maailm, erinevad religioonid (soovitatavalt 9. klassis).   1.3. Õppetegevuse kavandamine ja korraldamine 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevusteks; 3) võimaldatakse õppida üksi ning üheskoos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks; 4) kasutatakse diferentseeritud õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste toetavad individualiseeritud käsitlust ning suurendavad õpimotivatsiooni; 5) rakendatakse nüüdisaegseid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õppematerjale ja -vahendeid; 6) laiendatakse õpikeskkonda: erinevate religioonide pühapaigad, muuseumid, näitused, arvutiklass; 7) kasutatakse erinevaid õppemeetodeid, sh aktiivõpet: rollimängud, arutelud, väitlused, probleemülesannete lahendamine, projektõpe, õpimapi ja uurimistöö koostamine.   1.4. Hindamise alused Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest ja kooli õppekavas sätestust. Hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, üldpädevuste saavutatust suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja/või praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel, arvestades õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Hoiakuid ega väärtusi ei hinnata. Hoiakute ja väärtuste kohta antakse õpilasele tagasisidet. Väärtusi ja hoiakuid võimaldavad analüüsida rollimängud, juhtumianalüüsid ning rühmatöö. Sel juhul ei hinnata mitte tulemust, vaid arutluskäiku. Õpilane peab olema hindamises aktiivne osaline, tema selgitustel, põhjendustel ning eneseanalüüsil on oluline roll. Hindamine peab väärtustama lahenduste erinevusi ja õpilaste isikupära. Hindamine on ka vahend õpilase arengu toetamiseks. Hindamismeetodeid valides arvestatakse õpilaste vanust, nende individuaalseid võimeid ning valmisolekut ühe või teise tegevusega toime tulla. Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid.   1.5. Füüsiline õpikeskkond Kool korraldab

1. valdava osa õpet klassis, kus saab rühmatööks ja ümarlauavestluseks mööblit ümber paigutada.
2. arvutit ning internetiühendust vajavate tööde tegemise klassis, kus on vähemalt üks arvuti kahe õpilase kohta.

Kool võimaldab

1. ainekava eesmärke toetavaid demonstratsioonivahendeid (sh DVDsid, CDsid; pilte, filme, videoid, temaatilist lisakirjandust populaarteadusliku ja ilukirjandusena).
2. korraldada vähemalt korra kooliastmes õppekäike.

  2. Ainekava. 2.1. Usundiõpetus I kooliastmes Õppe- ja kasvatuseesmärgid 3. klassi lõpetaja: 1) toob näiteid religiooniga seotud esemete, tekstide, toimingute, sündmuste ja paikade kohta; toob näiteid erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lugude kohta; 2) nimetab tähtsamaid rahvakalendri pühi ja selgitab nende usundilist tähendust ning kirjeldab levinumaid tähistamise traditsioone; teab oma pere traditsioone ja oskab neid teistele tutvustada; 3) kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused, arvamused ja soovid; 4) selgitab oma sõnadega, mis on ausus, õiglus, kohusetunne, vastutustunne, sõnapidamine, usaldus, tänulikkus, andekspalumine ja andeksandmine, tuues näiteid oma elust või käsitletud lugudest; 5) tunneb nn kuldset reeglit ja selgitab selle järgimise olulisust, märkab kaaslase vajadusi, püüab käituda kaaslasi arvestavalt ning oskab anda hinnangut oma tegevusele; 6) toob näiteid, mille poolest on tema eriline; tunneb ära oma peamised tunded ning väljendab neid nii sõnaliselt kui ka loomingu kaudu; 7) mõistab, et on oluline oma eksimust tunnistada; oskab paluda vabandust; mõistab, et andestada on oluline. Õpitulemused, õppesisu ja õppetegevus. 1) Tavad, lood ja väärtused Pühad ja traditsioonid Õpitulemused Õpilane:

1. nimetab tähtsamaid rahvakalendri pühi ja selgitab nende usundilist tähendust;
2. kirjeldab nende pühade levinumaid tähistamise traditsioone;
3. teab oma pere traditsioone ja oskab neid teistele tutvustada.

Õppesisu Peretraditsioonid, pühade tähistamine pereringis. Hingedeaeg. Jõulud. Ülestõusmispühad. Nelipühad. Jaanipäev. Valitud lugusid erinevatest religioossetest traditsioonidest Õpitulemused Õpilane:

1. toob näiteid religiooniga seotud esemete, tekstide, toimingute, sündmuste ja paikade kohta;
2. toob näiteid erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lugude kohta;
3. sõnastab õpitud lugude moraalse sõnumi;
4. kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused, arvamused ja soovid.

Õppesisu Suuline ja kirjalik pärimus. Näiteid erinevate loomismüütide kohta. Hinduism. Pimedad kobavad elevanti (mõistame asju erinevalt). Judaism. Joosepi kood (kadedus, töökus, andestus). Budism. Siddharta Gautama kohtab vana meest, surnut ja erakut (kannatused ja abi, rikkus ja vaesus). Kristlus. Tähendamissõna halastajast samaarlasest (ligimesearmastus, kuldne reegel). Islam. Muhamed ning tõe rääkimine (tõde ja vale, sõnapidamine).   Väärtuskasvatus Õpitulemused Õpilane:

1. kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused, arvamused ja soovid;
2. selgitab oma sõnadega, mis on ausus, õiglus, kohusetunne, vastutustunne, sõnapidamine, usaldus, tänulikkus, andekspalumine ja andeksandmine, tuues näiteid oma elust või käsitletud lugudest;
3. tunneb nn kuldset reeglit ja selgitab selle järgimise olulisust, märkab kaaslase vajadusi, püüab käituda kaaslasi arvestavalt ning oskab anda hinnangut oma tegevusele;
4. toob näiteid, mille poolest on tema eriline; tunneb ära oma peamised tunded ja väljendab neid nii sõnaliselt kui ka loomingu kaudu;
5. mõistab, et on tähtis oma eksimust tunnistada; oskab paluda vabandust; mõistab, et andestada on oluline.

Õppesisu Maailm meie ümber. Elu pühadus ja loodushoid, esivanemate loodustunnetus. Iga inimese ainulaadsus. Julgus jääda iseendaks. Eneseväärikus. Erinevad inimesed minu ümber. Üksteisemõistmine ja lugupidamine. Ligimesearmastus. Andekspalumine ja andeksandmine. Reeglite ja seaduste mõte ning tähtsus. Südametunnistus. Usu mõju inimese elule. Kohusetunne. Vastutustunne. Lubadused ja nende täitmine. Sõnapidamine. Tõde ja vale. Rikkus ja vaesus. Tänulikkus ja virisemine. Rõõm ja mure. Usaldus ja lootus. Hirm ja turvalisus. Õppetegevus I kooliastme teemade valiku rõhk on lapse isikul, minapildi kujunemise toetamisel, turvatunde loomisel ning kõlbelisel kasvatusel. Kui teemade ring laieneb, käsitletakse lugusid, mis aitavad kaasa sotsiaalsete pädevuste kujunemisele. Religioonide õpetust selles kooliastmes ei käsitleta. Toetada tuleb lapse enesetunnetuse arengut, emotsioonide mõistmist ning oskust neid suunata. Kultuurilise järjepidevuse ja traditsioonide tundmaõppimiseks käsitletakse aasta ringi keskseid rahvakalendri pühi, nende religioosset tausta ning tähistamise tavasid. Tundides pööratakse tähelepanu sellele, et õpilased õpiksid end väljendama, julgeksid esitada küsimusi, õpiksid vastuseid põhjendama, järeldusi tegema ning respekteerima erinevaid seisukohti. Õppetegevus on võimalikult mitmekesine ja interaktiivne. Metoodilistest võtetest kasutatakse jutustusi, vestlust, mis aitab materjali seostada õpilase kogemustega, ning õpilastele eakohaseid probleemülesandeid. Arendatakse lugemis-, kirjutamis- ja tekstimõistmisoskust. Tähelepanu pööratakse kuulamis-, vaatlemis- ja keskendumisoskuste kujundamisele. Tundides kasutatakse ka käelist tegevust, liikumismänge, laulmist ja muusikakuulamist. Oluline koht on loovust arendavatel meetoditel (nt rollimängud, loov kirjutamine, kunstiline eneseväljendus). Koduloolise materjali lülitamiseks õppetöösse korraldatakse õppekäike.   2.2. Usundiõpetus II kooliastmes Õppe- ja kasvatuseesmärgid

6. klassi lõpetaja:

1. toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas; selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutab religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste väärtusi, valikuid ja otsuseid;
2. tunneb nn kuldset reeglit ning suuremates maailmareligioonides sõnastatud tähtsamaid eetilisi printsiipe (austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet); toob näiteid nende toimimise kohta;
3. nimetab käsitletud voorusi ning oskab neid lahti mõtestada, tuues näiteid vooruste avaldumise kohta inimeste käitumises;
4. nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ja kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema toimimist kujundavad ning valikuid mõjutavad;
5. suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse, tunneb igapäevases elus ära mõningaid maailmavaatelistel erinevustel põhinevaid diskrimineerimise juhtumeid; pakub välja konstruktiivseid toimimisvõimalusi, et lahendada lihtsamaid väärtuskonflikte.

  Õpitulemused ja õppesisu II kooliastmes 1) Väärtused ja valikud Eetika alused (religioonides ja enda elus) Õpitulemused Õpilane:

1. toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas;
2. selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutab religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste väärtusi, valikuid ja otsuseid;
3. tunneb nn kuldset reeglit ja suuremates maailmareligioonides sõnastatud olulisemaid eetilisi printsiipe (austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet); toob näiteid nende toimimise kohta;
4. nimetab käsitletud voorusi (õiglus, vaprus, enesedistsipliin (mõõdukus), (elu)tarkus ning usk, lootus ja armastus) ning oskab neid lahti mõtestada, tuues näiteid vooruste avaldumise kohta inimeste käitumises;
5. suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse ning tunneb igapäevaelus ära mõningaid maailmavaatelistel erinevustel põhinevaid diskrimineerimise juhtumeid.

Õppesisu Inimese elu mõte. Saatus, vabadus ja vastutus. Erinevad reeglid ning seadused. Kirjutatud ja kirjutamata seadused. Erinevad vastused küsimusele, mis on õnn, mis on õige ja hea. Kuldne reegel. Põhilisi eetiliste valikute printsiipe maailmareligioonides: austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet. Kardinaalvoorused: õiglus, vaprus, enesedistsipliin (mõõdukus), (elu)tarkus, usk, lootus, armastus. Inimõigused. Väärtused, mina ja teised inimesed (religioonides ja enda elus) Õpitulemused Õpilane:

1. nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ja kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema toimimist kujundavad ning valikuid mõjutavad;
2. suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse;
3. pakub konstruktiivseid toimimisvõimalusi, et lahendada lihtsamaid väärtuskonflikte.

Õppesisu Autoriteedid ja väärtuste hierarhia. Eeskujud, iidolid, Jumal. Inimeste tõekspidamiste sarnasused ja erinevused, väärikus. Iseendaks jäämise raskused. Üksi ja koos. Sallivus ja lugupidamine – suhtumine teistsuguste vaadetega inimestesse ning teistesse usunditesse. Eelarvamused ja diskrimineerimine. Eetika keskseid küsimusi (religioonides ja enda elus) Õpitulemused Õpilane:

1. toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas;

1. selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutab religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste
2. väärtusi, valikuid ja otsuseid;
3. nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ning
4. kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema
5. toimimist kujundavad ja valikuid mõjutavad;

1. suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse;
2. mõistab andestuse olulisust ning oskab andeks paluda.

Õppesisu Suhtumine loodusesse. Religioon ja teadus. Armastus ja sõprus, ustavus. Andekspalumine ja andestamine, leppimine. Õigus ja õiglus. Tähelepanelikkus ja hoolivus nõrgemate suhtes. Solidaarsus. Rikkus ja vaesus. Kadedus ja heategevus. Sõna jõud: tõotused, sõnapidamine, hinnangute andmine, ausus, silmakirjalikkus. Õppetegevus Keskne põhimõte on aktiiv- ja probleemõppe põhimõtete rakendamine. I kooliastme õppetegevustele lisanduvad arutelud, rohkem pööratakse tähelepanu küsimuste esitamise oskuse arendamisele, hinnangute andmisele ja nende põhjendamisele. Häid võimalusi väärtuskasvatuseks pakub narratiivsete meetodite kasutamine. Probleemülesannete, rollimängude ja moraalsete dilemmade analüüsiga arendatakse probleemide märkamise oskust, kuulamisoskust, koostööoskusi ning teiste arvestamist. Õpilaste kõlbelise arengu toetamine nõuab õpetajalt tundlikkust, tähelepanelikkust ja taktitunnet. Eetika teemades tutvustatakse õpilastele klassikalisi voorusi, avatakse nende sisu arusaadavas vormis ning innustatakse õpilasi end arendama. Sellekohane õpetus ei tohi muutuda formaalseks moraliseerimiseks. Eetika kursuse juurde õppematerjale valides võiks silmas pidada, et esindatud oleksid: 1) erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lood; 2) lood konkreetsetest inimestest, kes on oma elu ja tööga järginud olulisi eetilisi printsiipe ning võiksid olla noorele inimesele eeskujuks; 3) näited tänapäevaste liikumiste ja organisatsioonide kohta, kes väärtustavad oma tegevuses humanistlikke eetilisi printsiipe, nõrgemate märkamist ja aitamist. Suurepärane oleks, kui õpilased saaksid selle kursuse vältel ka ise mõne sotsiaalprojekti planeerimises ja korraldamises osaleda.   2.3. Usundiõpetus III kooliastmes Õppe- ja kasvatuseesmärgid

9. klassi lõpetaja:

1. oskab religioone klassifitseerida ja nimetada maailma erinevates osades enam levinud

1. religioone; teab Eestis levinud suuremaid religioone, eristab suuremaid konfessioone ja usulisi rühmitusi;
2. selgitab käsitletud religioonide õpetuse ja eetika põhiseisukohti ning tunneb nende religioonide teket, tähtsamaid suurkujusid, usulisi rituaale ja kultuuriväljundeid;
3. toob esile erinevate religioonide sarnasusi ja erinevusi, analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese ning ühiskonna elus nii positiivsete kui ka probleemsete ilmingutena;
4. oskab analüüsida religioossete konfliktide põhjusi; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise; pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ning koostööks;
5. sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud maailmavaadete valguses.

  Õpitulemused, õppesisu ja õppetegevus 1) Üks maailm, erinevad religioonid Sissejuhatavad probleemid Õpitulemused Õpilane:

1. oskab religioone klassifitseerida ja nimetada maailma erinevates osades enam levinud religioone;
2. nimetab suuremaid Eestis levinud religioone, eristab suuremaid konfessioone ning usulisi rühmitusi;
3. oskab analüüsida religioossete konfliktide põhjusi;
4. tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise;
5. pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ning koostööks.

Õppesisu Millesse inimesed usuvad ning kuidas avaldub usk inimeste elus? Mis on religioon? Usundite ja maailmavaadete mitmekesisus. Ülevaade religioonide levikust maailmas (levikugeograafia ja statistika). Miks on vaja usundeid tunda? Maailma seletamise erinevad võimalused. Religioon ja teadus. Usk ja ebausk. Religioonide suhted. Tutvumine erinevate religioonidega Õpitulemused Õpilane: 1) selgitab käsitletud religioonide õpetuse ja eetika põhiseisukohti ning tunneb nende religioonide teket, olulisemaid suurkujusid, usulisi rituaale ja kultuuriväljundeid; 2) toob esile erinevate religioonide sarnasusi ja erinevusi, analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese ja ühiskonna elus nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes; 3) sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud maailmavaadete valguses. Õppesisu Sümbolid. Rajajad (ning mõned kesksed tegelased). Pühad tekstid ja raamatud. Maailma alguse lood. Inimese suhe loodusega. Inimesekäsitlus. Olulisemad pühad ja rituaalid. Pühad paigad. Eetika. Õppetegevus Lähemaks tundmaõppimiseks valitakse suuremate maailmausundite hulgast vähemalt viis religiooni. Eraldi pööratakse tähelepanu eesti rahvausundiga tutvumisele. Erinevaid religioone tutvustatakse õppesisus kirjeldatud aspektide kaudu, keskendudes vastava religiooni jaoks olulistele tahkudele. III kooliastmel lisanduvad varem kirjeldatud õppetegevustele, mida eakohastatult sobib kasutada ka vanemate õpilastega, mitmed uued võimalused, nagu valikuline tutvumine religioossete alustekstidega ja religioosse teksti eripära analüüs, mis aitab taibata religioosse keele eripära ning arendada metafoorse keele mõistmist. Erinevate religioonide ja maailmavaadetega tutvumise kaudu õpitakse neid võrdlema ning nägema religiooni ja kultuuri seoseid. Tähtis on kujundada avatud ja lugupidav hoiak erinevatesse kultuuridesse. Projektõppe võimalused, lühireferaatide koostamine, teabe hankimine teatmeteostest ja internetist ning leitud materjalide kriitiline hindamine arendavad iseseisva õppimise oskust. Tähelepanu tuleb pöörata õpilaste arutlusoskuse arendamisele. Tähtis on, et õpilane õpiks oma seisukohti põhjendama. Religioone käsitledes pööratakse selles kooliastmes suuremat tähelepanu eripärasid kirjeldavale käsitlusele – tavadele, kommetele ja religiooni ilmnemisele inimeste igapäevaelus. Oluline on, et religioone tutvustatakse nende sisemises mitmekesisuses.  

Valikõppeaine „Teadusliku mõtlemise alused“ Õppematerjal põhikoolile, 2015. Daniel Kaasik ja Joonas Pärn Juhendmaterjal õpetajale, 2015. Daniel Kaasik ja Joonas Pärn 1.1. Üldalused 1.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Valikõppeaine õpetamisega taotletakse, et õpilane põhikooli lõpuks:

• mõistab maailma teadusliku tunnetamise olemust ning kasutab teadusliku tunnetamisega seotud põhimõisteid;
• selgitab maailma tunnetamise, mõtlemise ja keele vahelisi seoseid ning kasutab põhilisi teadusliku mõtlemise vorme enda ja teiste tekstide loomisel ning hindamisel;
• selgitab, miks on teaduslik tunnetus ja teaduslik uurimine inimlikult ning ühiskondlikult olulised.

1.1.2. Valikõppeaine lühikirjeldus Ainekava on mõeldud kasutamiseks III kooliastmes. Valikõppeaine „Teadusliku mõtlemise alused“ seondub peamiselt kolme põhikooli riiklikus õppekavas seatud eesmärgiga. Valikõppeaine toetab vastavalt õpilase maailmapildi kujunemist, inimese enesemääratlemise ja enesemääramise võimet ning kolmandaks õpilase kriitilise mõtlemise arengut (näiteks funktsionaalse lugemise oskust). Need eesmärgid on olulised kodanikuvastutuse kandmiseks demokraatlikus ühiskonnas, mis eeldab vastavat ettevalmistust selleks, et oma otsuste tagajärgi ette näha. Tegelikkuse tunnetamiseks on mitmeid teid, kuid kaasaegses infoühiskonnas, kus olulise ja ebaolulise, tõese ja vale ning teadmiste ja arvamuste eristamine on kriitilise tähtsusega, on oluline omada teaduslikust tunnetusest lähtuvat süsteemset maailmakäsitust. Teaduslik maailmapilt ei ole parem või halvem kui teised võimalikud tunnetusteed, kuid selle kaudu saadavaid teadmisi on võimalik üheselt põhjendada. Teaduslik mõtlemine võib olla vahendiks, mis aitab kaasa sisulise (mitte pelgalt vormilise) demokraatia toimimisele. Valikõppeaine toetab ka teisi riiklikus õppekavas seatud üldisemaid eesmärke, nagu õpilase igakülgne areng ja eneseteostuse võimalus. Riiklike õppekavade rõhuasetused teaduspõhisele maailmapildile, teaduslikule uurimisele ja uurimuslikule õppele seavad ka õpetajatele uued nõudmised. Eelkõige tuleb varasemast enam mõelda teadusliku tunnetuse olemuse ja teadusliku uurimise kui nähtuse peale. Valikõppeaine „Teadusliku mõtlemise alused“ on oma sisult aineteülene ja seda on võimalik õpetada nii emakeele-, ajaloo- kui füüsikaõpetajal. Oluline on ka see, et valikõppeaine õppesisu on võimalik kohaldada vastavalt õpilaste tasemele. Valikõppeaine aitab mõtestada ja lõimida teisi õppeaineid ning pakub õpetajatele võimalust teha koostööd valikõppeaine korraldamisel. Aine „Teadusliku mõtlemise alused“ on ennekõike seotud sellega, kuidas me inimestena avastame ja mõtestame meid ümbritsevat maailma. Õppesisu esimene osa on sissejuhatav ning keskendub sellele, miks on maailma tunnetamine inimesele isiklikult ja ühiskondlikult oluline. Sissejuhatavale osale järgnevad kaks mahukamat osa, mis käsitlevad maailma teadusliku tunnetamise põhimõtteid ning olulisemaid teadusliku mõtlemise vorme. Teises osas keskendutakse üldistele ideedele maailma tunnetamisest (seejuures ka teadusliku tunnetamise aluseks olevatele filosoofilistele mõistetele) ning eristatakse teaduslikku tunnetust teistest tunnetusteedest. Kolmanda osa sissejuhatuseks vaadeldakse kõigepealt tunnetamise, mõtlemise ja keele vahelisi seoseid. Peamiselt keskendub õppematerjali kolmas osa loogikale: nt mõistete defineerimine, liigitamine, arutleva teksti ülesehitus. Kolmandas osas õpitut saab kasutada arutlevate tekstide loomisel ja hindamisel. Neljas osa on kokkuvõttev: arutletakse probleemi mõiste ning teadusliku uuringu ühiskondliku rolli üle. Valikõppeaine „Teadusliku mõtlemise alused“ on üles ehitatud sellise eesmärgiga, et see oleks õpilasele kasulik, huvitav ning silmaringi avardav. 1.1.3. Õppetegevuse kavandamine ja korraldamine Valikõppeaine on seotud õppematerjalidega „Teadusliku mõtlemise alused: õppematerjal põhikoolile“ ning „Teadusliku mõtlemise alused: juhendmaterjal õpetajale“, mis on õppetegevuse aluseks. Esimeses õppematerjalis on antud õppesisu teoreetiline alus. Teine õppematerjal on üles ehitatud selliselt, et teoreetilise aluse juurde on pakutud soovituslikud (1) tunnikirjeldused, (2) arutlusküsimused, (3) harjutused ning (4) lisamaterjalid. Õppetegevust kavandades ja korraldades lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

• Õpilane on subjekt, kes, õpetaja juhendamisel kuid iseseisvalt, otsustab ning vastutab;
• Areng on objektiivne. Õpetajal on võimalik luua eeldused õpilase arenguks;
• Õpe on loominguline protsess nii õpilasele kui õpetajale. Õpilasel peab olema võimalus iseseisvalt jõuda asjakohaste küsimuste ja vastusteni, konstrueerides uusi teadmisi varasematele tuginedes;
• Õpilase areng on määrava tähtsusega õppeprotsessi kujundamisel;
• Õpe on süsteemne. Õpetamisel lähtutakse läbivatest põhimõistetest, mis seovad erinevad teemad tervikuks. Uut materjali käsitletakse seoses eelnevaga.

1.1.4. Hindamise alused Hindamisel lähtutakse põhikooli riiklikust õppekavast. Kasutatakse kujundavat hindamist. 1.2. Füüsiline õpikeskkond Õppematerjalide kasutamiseks on oluline esitlustehnika olemasolu. Loomulikult leidub erinevaid võimalusi klassiväliseks tegevuseks. Pikemate õppeülesannete tarbeks (sh ainetevahelise lõimingu kontekstis) on soovitatav kaaluda õppelaagri korraldamise võimalusi.

2. Valikõppeaine õpitulemused ja õppesisu

Valikõppeaine läbimisel õpilane:

• selgitab, kuidas inimene tunnetab maailma mudelite kaudu;
• kirjeldab maailma teadusliku tunnetamise filosoofilisi eeldusi ning rakendab kirjeldades teemakohaseid põhimõisteid;
• eristab teadusliku tunnetust teistest tunnetusteedest ning iseloomustab teadusliku tunnetuse piire;
• selgitab maailma tunnetamise, mõtlemise ja keele vahelisi seoseid;
• rakendab valikõppeaine teemadele vastavaid teadusliku mõtlemise vorme;
• analüüsib nii enda kui teiste arutlusi nende loogilise struktuuri kontekstis;
• selgitab maailma teadusliku tunnetamise inimlikku ja ühiskondlikku olulisust.

Inimene. Maailma avastamine. Inimene kui subjekt. Maailma tunnetamine. Maailma tunnetamine ja maailmapilt. Abstraheerimine ja mudelid. Filosoofia, ontoloogia ja realism. Objektiivsus. Tõde. Teadmine. Maailma tunnetamine ja teadmised. Empirism ja ratsionalism. Tavatunnetus. Teaduslik tunnetus. Teaduse saavutused ja piirid. Tunnetamine, mõtlemine ja keel. Maailma tunnetamine ja keel. Mõisted kui mudelid. Mõistetevahelised seosed. Mõistete defineerimine. Liigitamine. Otsustused. Süllogismid. Õige mõtlemise põhireeglid. Arutlev tekst. Teaduslik uuring ühiskonnas. Probleem ja kirjeldus. Teaduslik uuring ühiskonnas. Õppesisu on täpsemalt avatud valikõppeaine juurde kuuluvates materjalides, kust võib leida ka soovituslikke tunnikirjeldusi, arutlusküsimusi ning harjutusi. Vt põhikooli riiklik õppekava § 3. Põhikooli riiklik õppekava § 20. Õpitulemused on sõnastatud vastavalt SOLO taksonoomiale. Vt täpsemalt J Biggs and C Tang, Teaching for Quality Learning at University (Open University Press, 4th edn, 2011).

Valikaine “Tantsuõpetus” 1.1. Üldalused 1.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Põhikooli tantsuõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) tunneb rõõmu tantsust ja huvitub tantsust kui kunstiliigist; 2) väärtustab tantsu inimese, kultuuri ja igapäevaelu rikastajana. Teab ja hoiab rahvuskultuuri traditsioone, osaleb selle edasikandmises. Mõistab ja austab erinevaid kultuure. 3) tunnetab, teadvustab ja arendab tantsulise liikumise kaudu oma enesekontrolli ja eneseväljendamise võimeid; 4) arendab läbi ühistegevuste sotsiaalseid võimeid, sealhulgas suhtlemisoskust; 5) omandab teadmisi ja praktilist kogemust keha arengu seaduspärasustest ja liikumisviiside mitmekesisusest; 6) väärtustab tantsu vaimse ja füüsilise tervise ning emotsionaalse intelligentsuse arendajana; 7) mõtleb ja tegutseb loovalt ning väljendab end loominguliselt tantsuga seotud tegevuste kaudu; 8) väärtustab eetilist ja esteetilist väljendusviisi; 9) tajub tantsu kui elukestva liikumisharrastuse tähendust. 1.1.2. Õppeaine kirjeldus Tantsuõpetuse kaudu omandab õpilane teadmisi keha arengu seaduspärasustest ja liikumisviiside mitmekesisusest. Tantsuõpetuse keskseks ülesandeks on toetada õpilase ealist arengut praktilise õppe kaudu, mis haarab nii keha kui vaimu. Aktiivne õpe tähendab eelkõige tegevuslikku aktiivsust ja kogemist, mis kinnistab õpitut paremini. Tantsutundides õpitakse ja harjutatakse tunnetuse ja liigutustegevuse kaudu. Ühitatakse nii kunstiline eneseväljendus, kunstiloome, kõne, muusika, rütm ja mäng ning nende igat liiki kombinatsioonid. Tantsutundides luuakse tingimused isiksuse sotsiaalseks ja emotsionaalseks arenguks. Tantsides arendatakse õpilase isikupära, oskusi tegutseda üksi ja koos, suhtlemis- ja koostöövõimet, ühtekuuluvustunnet ning sallivust. Tantsuõpetuses on esmane eakohalisuse põhimõte, mille all mõistame ennekõike inimkeha füüsilise ja vaimse arengu seaduspärasusi. Tantsuõpetus toetab harmoonilise isiksuse kujunemist tantsulise eneseväljenduse kaudu, avab ning avardab võimalusi tantsuga tegeleda ja loovast tegevusest rõõmu tunda. Tantsuõpetuses tekib huvi loomingulise tegevuse vastu, kujuneb loomulik ja õige kehahoiak ning elukestev tervislik liikumisharjumus. Tantsuõpetuse kaudu on õpilasel võimalus tunda end kultuurikandjana, saades teadmisi pärimuskultuurist. Samuti saavad õpilased tunda uuenduslikku muutumist kultuuritraditsioonis, suhtumist uutesse kultuuriilmingutesse ning võimalust võrrelda massikultuuri, kõrgkultuuri ja pärimuskultuuri ning nende üle arutleda. Eesti ja maailma tantsukultuuri tutvustamisega kujundatakse õpilaste silmaringi ning sotsiaalkultuurilisi väärtushinnanguid. Tantsuõpetuse koostisosad on: 1) tantsimine ja tantsu loomine; 2) tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine. Tantsuõpetus austab eesti tantsupraktikas väljakujunenud traditsioone ja on avatud erinevatele tantsustiilidele. Tantsuõpetus on aine, mille koostisosad on üksteisega mitmetähenduslikus ja tihedas seoses, seetõttu on neid keeruline eraldada. Tantsu vaatamise oskuste kujundamine on tähtis komponent tantsuõpetuses. Õpilaste silmaringi arendamiseks on vajalikud õppekäigud (sh virtuaalsed) etenduspaikadesse, muuseumidesse ja mujale. Õpilaste üldkultuurilised teadmised põhinevad teadlikusel kohalikust, oma riigi ja Euroopa kultuuripärandist ning nende rollist maailmas. Oluline on tantsuelu korraldamine oma koolis, et õpilastel tekiks esinemise ja vaatamise harjumus ning ürituste korraldamise kogemus. Läbivate teemade, ühiste temaatiliste rõhuasetuste, õppeülesannete ja -viiside abil toetab tantsuõpetus kõigi teiste õppeainete omandamist. Tantsuõpetuse lõimimine põhikooli teiste õppeainetega eeldab kokkulepitud õppekorralduse ja hindamispõhimõtete järgimist, õpetajatevahelist koostööd pädevuste täpsustamisel õpetuse eesmärkide püstitamisel, õppesituatsioonide loomisel ja eri ainetele ühiste probleemide ja mõistestiku määratlemisel. 1.1.3. Õppetegevus Õppetegevust kavandades ja korraldades: 1) lähtutakse õppekava alusväärtustest, üldpädevustest, õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ning läbivate teemadega; 2) taotletakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhata ja huvitegevustega tegelda; 3) kasutatakse mitmekesist ja tänapäevast õppemetoodikat ja diferentseeritud õppeülesandeid, võimaldatakse õppida individuaalselt ning koos teistega (üksi, paaris ja rühmas); 4) rakendatakse nii traditsioonilisi kui ka tänapäevaseid info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogiatel põhinevaid õppematerjale ja –vahendeid erinevates õpikeskkondades (etendus, kontsert, teater, muuseum, stuudio, tantsukool, looduskeskkond, raamatukogu, arhiiv, internet jne); 5) tantsutunnid planeeritakse tunniplaani osana ja viiakse läbi selleks sobivates ruumides. (õppeprotsessi dok. Lisad: Tantsutunnid toimuvad soovituslikult spetsiaalselt sisustatud ruumis: tantsusaalis, kus on vetruv tantsupõrand, ventilatsioon, kaetavad peeglid, põrandapind 10×10 meetrit, puhas kõrgus 3,5 meetrit, heliisolatsioon, kaasaegne helitehnika, klaver või süntesaator, arvuti, projektor ja ekraan). I kooliastme õppetegevused: 1) tantsuelementide ja keha liikumisvõimaluste tundmaõppimine; 2) liikumise seostamine rütmi ja helidega; 3) tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutuste õppimine ja sooritamine; 4) loovmängude mängimine; 5) lihtsamate pärimustantsude tantsimine; 6) tantsuürituste külastamine; 7) tantsu oskussõnavara mõistmine. I kooliastmes on kesksel kohal tantsuelementide (aeg, ruum, jõud, keha) tundmaõppimine loovas tantsualases ja mängulises tegevuses. Laps õpib tundma oma keha ja kehaosade liikumisvõimalusi (nt painutus, sirutus, jooks, hüpe, jne), liikumist ruumis (suunad, tasandid); liigutuse iseloomu eristamist (jõuline, sujuv, terav, voolav jt). Liikumist ja tantsu õpitakse nii muusikaga kui ilma (keha-, rütmipill, tempo, paus, jne). Tasakaalu-, koordinatsiooni- ja teiste harjutuste ning repertuaari valikul väärtustatakse lapse enda loomingulist panust (nt improvisatsiooni võimalused pärimustantsus ja loovmängus). Tegevuste valikul jälgitakse, et kaasatud oleksid kõik õpilased. Oluline on lapse individuaalse arengu toetamine ja rühmatööks vajalike põhimõtete tutvustamine ja rakendamine. Selles vanuseastmes rajatakse alus tantsuhuvile, tantsutraditsioonide säilitamisele ja edasikandmisele. Luuakse tingimused lapse tantsulise mõtlemise ja loovuse arenguks. Igale lapsele võimaldatakse tantsimise (sh esinemise) ning enda ja teiste liikumise jälgimise kogemus (eakohased tantsuetendused, kontserdid jm). Saadud kogemuste väljendamiseks kasutatakse erinevaid vorme (kirjutamine, vestlus, joonistamine jm). Õpitakse märkama liikumiste erinevust ja liikujate eripära. Õpilane õpib mõistma tantsutunnis kasutatavaid termineid ja väljendeid. II kooliastme õppetegevused: 1) loomuliku ja õige kehahoiaku kujundamine; 2) lihaskonna teadlik ja tasakaalustatud treenimine; 3) liikumismälu, koordinatsiooni ja tasakaalu arendamine; 4) erinevate tantsuelementide kombineerimise ja koostoime õppimine; 5) tantsimine muusikasse; 6) improvisatsioonivõime arendamine; 7) tantsuüritustel osalemine; 8) tantsu oskussõnavara mõistmine ja kasutamine. II kooliastme õpilasele omast aktiivsust rakendatakse tantsulistes tegevustes. Selles eas tähtsustub õpilaste individuaalsete võimete arendamine, paaris- ja rühmatöö, mille käigus täienevad sotsiaalsed oskused. Tantsuõppe põhirõhk on lapse loovuse ja adekvaatse enesehinnangu arengul, keha teadlikul kasutamisel, loomulikul ja õigel kehahoiul, mis on aluseks tervisliku eluviisi kujunemisele. Kontsentratsioonivõime, usalduse, koordinatsiooni ja tasakaalu arendamiseks kasutatakse kontaktharjutusi ja akrobaatika elemente. Õpitakse arvestama liikumiste erinevuste ja liikuja eripäraga. Suureneb kasutatavate füüsiliste harjutuste intensiivsus ning oluline on tähelepanu pöörata treeningmetoodikale (nt venitusharjutused tunni lõpus). Süvendatult tegeletakse keha liikumisega ruumis (tasandid, suunad, joonised), liikumise ja liigutuste ulatuse ning iseloomuga (pehme, terav, voolav, järsk jne). Pööratakse enam tähelepanu teadlikule harjutamisele, täpsusele ja detailidele. Tantsulist mõtlemist ja liikumismälu arendatakse koreograafiliste jadade õppimise, loomise ja improviseerimise kaudu. Liikumise musikaalsus ja muusikasse tantsimine omab suurt rolli. Tantsuhuvi hoidmiseks võetakse muusika valikul arvessse ka õpilaste eelistusi. Tantsu vaadates arendatakse analüüsivõimet, võrdlusoskust ja tantsuvaldkonna terminite kasutamise oskust. Tantsuüritustel osalemine sisaldab etenduste, kontserdite külastamist, esinemist või ühistantsimist. Kultuurilise järjepidevuse hoidmiseks ja rahvusliku identiteeditunde kujundamiseks tähtsustatakse kohalikku tantsutraditsiooni. III kooliastme õppetegevused: 1) esmaste kompositsioonipõhimõtete ja -võtete tutvustamine; 2) improvisatsiooni- ja kompositsiooniülesannete loov lahendamine; 3) erinevate liikumiskvaliteetide katsetamine; 4) lihaskonna teadlik ja tasakaalustatud treenimine; 5) hingamisharjutused ja liikumisel õige hingamise kasutamise õppimine; 6) liikumismälu, koordinatsiooni ja tasakaalu arendamine erinevate tantsutehnikate kaudu; 7) tantsuajaloo ja erinevate stiilidega tutvumine, tantsu kultuurilise tausta käsitlemine; 8) tähelepanu pööramine tantsukunsti seostele teiste kunstiliikidega; 9) esinemisvõimaluste pakkumine ja õppekäikude korraldamine; 10) aruteludes isiklike põhjendatud seisukohtade avaldamise võimaldamine. III kooliastmes on tähelepanu keskmes iseseisva tantsulise mõtlemise süvendamine, loomingulise eneseväljenduse toetamine ning õpilaste võimete edasiarendamine ja rakendamine tantsulistes tegevustes. Kompositsioonivõtetest olulisim on idee väljendamine tantsukunsti vormis. Grupikoreograafia loomisel pööratakse tähelepanu tantsijate asetusele ruumis, tegevuse ajastatusele, tasanditele, suundadele ja vajadusel sobiva muusika (vm helitausta) leidmisele. Improvisatsiooniliste ülesannete lahendamisel suunatakse õpilasi kasutama erinevaid liikumiskvaliteete. Seoses luustiku ja lihaskonna soolise arengu erinevusega (erinev liikumisvõimekus, jõud ja painduvus) eristub kasutatavate füüsiliste harjutuste valik ja intensiivsus. Läbi süsteemse tantsutreeningu kujundatakse harjumus keha füüsilise tervise hoidmiseks. Tähelepanu pööramine hingamisele õpetab keskendumist ja aitab hoida õpilase vaimset ja füüsilist terviklikkust. Erinevate tantsustiilide kasutamine arendab liigutusvõimekust, liikumismälu, koordinatsiooni ja tasakaalu. Paaris- ja grupitöö loob tingimused usalduslike suhete tekkimiseks ning isiksuse sotsiaalseks ja emotsionaalseks arenguks. Tantsuajaloos käsitletakse praktiliste ja muude tegevuste kaudu ka tänapäevaseid kultuure, perioode, stiile ja žanre. Tantsu seostatakse teiste kunstiliikidega ning loomeprojektides tehakse koostööd kujutava kunsti, multimeedia, sõnateatri ja teiste valdkondadega. Tantsuüritustel osalemine sisaldab etenduste, kontserdite külastamist, esinemist, osavõttu õpitubadest, loomingulistest projektidest või ühistantsimistest. Tantsu vaadates ja selle üle arutledes tähtsustub oma arvamuse kujundamine ning selle põhjendamine nii suuliselt kui ka kirjalikult, toetudes tantsu oskussõnavarale. Kultuurilise järjepidevuse hoidmiseks ja rahvusliku identiteeditunde kujundamiseks tähtsustatakse kohalikku tantsutraditsiooni (tants pärimuskultuuris, tantsupidude traditsioon Eestis) ja tutvutakse rahvusvahelise tantsueluga (rahvaste tantsud, erinevate koreograafide tööd, festivalid jm). 1.1.4. Hindamine Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa ja teiste hindamist reguleerivate õigusaktide käsitlusest. Tantsuõpetuses annab hindamine tagasisidet õpilase võimekuse ja tema individuaalse arengu kohta, on lähtekohaks järgneva õppe kujundamisele, stimuleerib ning motiveerib õpilast parematele tulemustele ja enesearendusele. Hinnatakse õpilase teadmiste ja oskuste rakendamist tantsulistes tegevustes, arvestades ainekavas taotletavaid õpitulemusi. Hindamisel arvestatakse kõiki tantsuõpetuse komponente: tantsimist, tantsu loomist, tantsu üle arutlemist ja teadmisi tantsuajaloost. Lisaks võetakse arvesse õpilase isiksuseomadusi ja osavõttu erinevatest tegevustest. Õpitulemusi hinnatakse suuliste sõnaliste ning numbriliste hinnetega. Tantsuõppes on soovituslik kasutada pigem protsessipõhist suulist ja kirjalikku sõnalist hindamist või tagasisidet. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised ning vastavuses õpitulemustega. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, mis hindamisvahendeid kasutatakse ning mis on hindamise kriteeriumid. I kooliastmes hinnatakse peamiselt osavõttu loovmängulistest liikumistegevustest. II ja III kooliastmes on hindamisel suurem kaal erinevate tantsutehnikate tundmisel, õige tervisliku kehakasutuse praktikasse rakendamisel ja looval isikupärasel väljendusoskusel. III astmes hinnatakse ka teadmistel põhinevat arutlusoskust. 1.2. I kooliaste 1.2.1. Õpitulemused I kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 3. klassi lõpetaja: 1) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes; 2) osaleb loovmängudes ja oskab arvestada reeglitega; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust suunavate küsimuste abil. 1.2.2. Õppesisu 1. Tantsimine ja tantsu loomine Õpilane: 1) võtab osa liikumisharjutustest ja loovmängudest; 2) eristab tantsuelemente (keha ja kehaosade liikumisvõimalused: nt. painutus, sirutus, jooks, hüpe, jne.; liikumine ruumis: suunad ja tasandid); 3) õpib tunnetama liikumise sisu ja meeleolu (jõuline, sujuv, terav, voolav jt.) 4) seostab liikumist rütmi ja helidega; 5) sooritab lihtsamaid tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutusi; 6) tantsib lihtsamaid pärimustantse. 2. Tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine Õpilane: 1) huvitub tantsust nii koolis kui ka väljaspool kooli; 2) kirjeldab nähtud tantsu suunavate küsimuste järgi; 3) õpib mõistma tunnis kasutatavat oskussõnavara. 1.3. II kooliaste 1.3.1. Õpitulemused II kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 6. klassi lõpetaja: 1) võtab osa erinevatest tantsulistest tegevustest; 2) julgeb esitada oma ideid ja improviseerida; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust avaldades oma arvamust. 1.3.2. Õppesisu 1. Tantsimine ja tantsu loomine Õpilane: 1) on teadlik loomulikust ja anatoomiliselt õigest kehahoiakust; 2) omandab esmased teadmised tantsutreeningust; 3) sooritab erinevaid liikumiskombinatsioone; 4) omandab algteadmised tantsuelementidest ja nende koostoimest; 5) kombineerib tantsuelemente loomingulistes ülesannetes; 6) tantsib muusikasse ja liigub vastavalt rütmile; 7) tantsib pärimustantse; 8) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes, mõistab oma panust ning toetab ja tunnustab kaaslasi. 2. Tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine Õpilane: 1) osaleb tantsuüritustel ja huvitub oma kooli ja kodukoha tantsuelust; 2) avaldab oma arvamust tantsu kohta suunavate küsimuste ja omandatud tantsu oskussõnavara abil; 3) eristab tantsustiile ning leiab iseloomulikke jooni eesti ja teiste maade rahvatantsudes. 1.4. III kooliaste 1.4.1. Õpitulemused III kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. Põhikooli lõpetaja: 1) suudab omandada ja taasesitada erinevate tantsutehnikate liikumiskombinatsioone; 2) julgeb improviseerida, esitada oma ideid ning rakendada neid loovates tantsulistes eneseväljendustes; 3) jälgib tantsu ja räägib tantsust põhjendades oma arvamust. 1.4.2. Õppesisu 1. Tantsimine ja loomine Õpilane: 1) õpib tundma ja kasutama esmaseid kompositsioonipõhimõtteid ja –võtteid, väärtustab enese ja teiste loomingut ning autorlust; 2) lahendab loovalt improvisatsiooni- ja kompositsiooniülesandeid; 3) eristab ja kasutab erinevaid liikumiskvaliteete; 4) omandab algteadmisi lihaskonnast ja tasakaalustatud treenimisest; 5) mõistab hingamisharjutuste tähtsust ja hingamise seoseid liikumisega; 6) eristab erinevaid tantsustiile ning tunneb nende ajaloolist ja kultuurilist tausta. 7) tantsib ja tunneb Eesti ja teiste rahvaste pärimustantse. 2. Tantsu jälgimine ja tantsust rääkimine Õpilane: 1) oskab märgata tantsukunsti seoseid teiste kunstiliikidega; 2) osaleb esinemistel ja õppekäikudel; 3) saab ülevaate tantsuga seotud elukutsest ja võimalustest tantsu õppida; 4) osaleb meeleldi tantsulistes tegevustes ning väärtustab tantsukunsti erinevaid avaldusvorme. 1.5. Füüsiline õpikeskkond Tantsutunnid planeeritakse tunniplaani osana ja viiakse läbi selleks sobivates ruumides. Tantsutunnid toimuvad soovituslikult spetsiaalselt sisustatud ruumis: tantsusaalis, kus on vetruv tantsupõrand, ventilatsioon, kaetavad peeglid, põrandapind 10×10 meetrit, puhas kõrgus 3,5 meetrit, heliisolatsioon, kaasaegne helitehnika, klaver või süntesaator, arvuti, projektor ja ekraan. Tunde võib pidada ka aulas või mõnes muus tantsuõpetuseks sobivas ruumis. Oluline on jälgida, et tunnis osalejatel on sobiv riietus ja jalatsid. Tantsusaali kõrval on abiruumidena riietumis- ja pesemisvõimalused. Tantsusaalis peavad vahendid olema paigutatud nii, et neid oleks käepärane kasutada, ning asjadel peavad olema kindlad hoidmise kohad. Muud vahendid: 1) õppekirjandus; 2) fonoteek (CDd, DVDd, VHSid); 3) vahendid pärimus-ja loovtantsude tantsimiseks: rätid, pulgad, pallid jm.; 4) vahendid helide tekitamiseks: rütmipillid (kõristid, kõlapulgad, trianglid jne); 5) võimlemismatid; 6) vahendid füüsise arendamiseks: hüppenöörid, lindid, võimlemisrõngad jm; 7) kaasaegne infotehnoloogia.

Õppe- ja kasvatuseesmärgid:

1. Teadmised: Õpilane mõistab draama kui kunstiliigi toimimise põhimõtteid, tunneb erinevaid draamatehnikaid ja eakohasel tasemel teatriterminoloogiat.
2. Oskused: Õpilane arendab draamatehnikate kaudu sotsiaalseid oskusi, eneseväljendust ja loovust ning arusaamist inimsuhetest ja ühiskonnast.
3. Hoiakud: Õpilane väärtustab loomingulist koostööd, ideede paljusust ja võtab vastutuse tulemuse eest.

Õpitulemused

1. Rakendab oma ideid individuaalses ja ühistegevuses, väärtustab enese ja teiste loovust.
2. Tunneb erinevaid draamatehnikaid ja kasutab neid sotsiaalse tegelikkuse tundma õppimiseks ja sellega toime tulemiseks.
3. Tunneb oma individuaalseid füüsilisi ja psüühilisi ressursse, teab oma tugevusi ja nõrkusi, arendab oma kehakeelt ja eneseregulatsiooni oskusi.
4. Osaleb sotsiaalsetes tegevustes, julgeb võtta vastutust.
5. Arendab oma esinemisoskusi: teeb ennast publikule nähtavaks ja kuuldavaks ning oma sõnumi arusaadavaks.
6. Mõistab draama kui kunstiliigi toimimise põhimõtteid, tunneb teatriterminoloogiat ja annab ausat, konstruktiivset ja heatahtlikku tagasisidet teiste sooritusele.

 Kursuse lühikirjeldus

Draamaõpetus on valikaine, mis toetab kõikide teiste ainete õppimist. Selles kasutatakse teatrivahendeid ja draamatehnikaid õppija loovuse, suhtlemisoskuste ja ettevõtlikkuse arendamiseks ning inimsuhete mõistmiseks. Õpilased õpivad verbaalsete ja mitteverbaalsete draamatehnikate kaudu väljendama oma ideid, mõtestama inimsuhteid, kavandama loovalt draamakeskkondi, tegutsema erinevates situatsioonides ning hindama enese ja teiste toimetulekut kujutletavates olukordades. Koostöine draamategevus toimib kui sotsiaalne laboratoorium, kus on võimalik arendada elulisi oskusi ja võimeid: empaatiat, sallivust, koostöö-, läbirääkimis-, eneseväljendus-, enesekehtestamis- ja refleksioonioskusi, pingetaluvust ja kriitilist mõtlemist. Draama kaudu saab turvaliselt käsitleda õppijaile olulisi tundlikke teemasid ja harjutada erinevaid sotsiaalseid situatsioone. Draama kui kunstivorm kujundab väärtushinnanguid, toetab õpilase kultuurilist identiteeti, ettevõtlikkust ja vastutuse võtmist kodanikuna. Draamaõpetuses väärtustatakse protsessi, mitte lõpptulemust. Oluline on, et lisaks igas tunnis antavale tagasisidele reflekteeriks õpilane draamaõpetuse kursuse lõppedes kogu õppeprotsessi, sh enese panust ühisloomesse ja koostööoskust kaaslastega. Samuti reflekteerib protsessis osaleja enese toimetulekut, arengut ja saavutusi draamakursusel. Selleks võib kasutada loovtegevuslikke refleksioonimeetodeid: hetke märkimist, pilditehnikat, elavat skulptuuri jne.

Üldpädevuste kujundamine

Draamaõpetus arendab olulisi õpipädevusi: kuulamisoskust, oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist, suulist ja füüsilist eneseväljendust. Enesemääratluspädevuse ja ettevõtlikkuspädevuse ning vastutustunde kujunemist toetatakse õpilaste igapäevaelust lähtuvate eakohaste probleemide arutamise, seisukohavõtu ja lahenduste otsimisega. Ettevõtlikkuspädevuse kujunemist soodustab õpilaste osalemine rühmatöödes, mis eeldavad õpilaste omaalgatust ja aktiivsust. Suhtluspädevus areneb suulise suhtluse oskusi arendades, suhtluspartneri arvestamist ning sobiva käitumisviisi valikut, oma seisukohtade esitamise ja põhjendamise oskust.

Lõiming teiste valdkonnapädevuste ja ainevaldkondadega

• emakeel – mälutreening ja diktsiooni arendamine; väljenduslikkus ja esinemisjulgus
• kirjandus – kirjalike tekstide verbaliseerimine, analüüs ja läbimängimine (jutud, draamatekstid, luuletused jms)
• kehaline kasvatus – koordinatsioon ja kehalise aktiivsuse kujundamine;
• ajalugu – inimese käitumine ja mõtteviis erinevatel ajastutel;
• Inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus – erinevate rollide võtmine, olukordade läbimäng, probleemõpe
• kunstiõpetus, tehnoloogia ja käsitöö – kostüümielementide kasutamine, rekvisiidid ja lavakujundus­elementide kasutamine
• muusikaõpetus – muusika kasutamine erinevates loovülesannetes

Draamaõpetuses omandatud oskusi saab kasutada eelkõige muusikaõpetuses, eesti keeles ja kirjanduses, võõrkeeltes, inimeseõpetuses, ajaloos, ühiskonnaõpetuses, kehalises kasvatuses.

Läbivad teemad

„Väärtused ja kõlblus“ ning „Kultuuriline identiteet“ on ainevaldkonna eriomased teemad, mida käsitletakse läbivalt. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine“ eesmärgiseadega on kooskõlas kõik ainevaldkonnas taotletavad pädevused: õpipädevus, suuline eneseväljendusoskus, kehakeele kasutamine. Arendatakse õpilaste suhtlus- ja koostööoskusi, suutlikkust oma arvamust kujundada ja väljendada ning probleeme lahendada. Õpetegevus võimaldab õpilasel märgata oma ainespetsiifilisi kalduvusi ning arendada loomevõimeid. Läbivate teemade „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ ning „Tervis ja ohutus“ käsitlus taotleb õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, keskkonnateadlikuks, vastutustundlikuks ning tervist ja turvalisust väärtustavaks inimeseks. Läbiva teema „Teabekeskkond“ käsitlemine ainevaldkonna õppeainetes hõlmab eri allikatest (sh internetist) teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ja kasutamist erinevates harjutustes

Õppekeskkonna kirjeldus

Sotsiaalne keskkond:

Draamatundides taotletakse tavatundidest erinevalt õppijate suuremat füüsilist liikuvust, emotsionaalset aktiivsust ja loovat panustust. Õpilaste hääleline ja kehaline eneseväljendus on oodatud, improvisatsioonitehnikad avavad õppijate spontaansust ja loovust, emotsioonid avanevad ja õhkkond võib kirglikuks minna. Et luua turvalist õhkkonda, tuleb grupil õppeprotsessi jooksul õppida üksteist kuulama, üksteisega arvestama, et koos tulemuslikult õppeprotsessi kujundada. Soovitatav on õppijate grupiga eelnevalt sõlmida draamalepe ja kehtestada suhtlemis ja ühistegevuse reeglid. Õpetaja suunab draamategevusi sageli interaktiivselt ja töötab selles suunas, et anda autoriõigus järk-järgult üle õppijatele, kes saavad rühmatöödes oma ideid sõnastada, tegevustesse vormida ning teistele esitada. Draamaprotsess ise on kaasav ja eeldab aktiivset osalemist. Teatritehnikad ja vahendid pakuvad õppijatele mitmel tasemel osalusvõimalust. Iga osaleja võib õppeprotsessis valida endale sobiva rolli, mil määral ja kuidas panustada. Draamatundides töötatakse grupikeskselt ja tihti ringis. Pidevalt grupiga läbi rääkides liigub õpetaja ühistegevuse reeglite kollektiivse jälgimise ehk iseorganiseerumise suunas. Grupis õppimine on ühtlasi demokraatia õpe – õppekeskkond annab võrdsed võimalused eneseväljenduseks ning taotleb igaühe panustust ning vastutust. Nii õpetaja kui õppijad reflekteerivad õppeprotsessi läbivalt kavandamise faasis, tegevuse kestel kui tegevuste järgselt. Õppijate tagasiside õppeprotsessile ja õpetajale on teretulnud. Õpetaja arvestab tegevuste valikul erivajadusi ja kavandab sellest lähtuvalt grupi õppeprotsessi.

Füüsiline keskkond:

Kvaliteetne draamaprotsess eeldab õppijatelt suuremat kontsentratsiooni, haaratust ja sisseelamist kujutletud olukordadesse, mistõttu on soovitav organiseerida õppegrupile pikemad tunnid kui 45 minutit. Draamatöö on tulemuslikum, kui ühes grupis on 16–20 õppijat ja kool saab suured klassikomplektid jaotada kaheks õppegrupiks. Tunde viiakse läbi hästi õhutatavas ruumis, kus on võimalik vabalt liikuda ja saab vajadusel mööblit ümber paigutada või siis kergesti teisaldavate toolide ja laudadega ruumis, kus on ka muusikavõimalused. Lava olemasolu ei ole ilmtingimata nõutav, aga lavavõimaluste, elementaarse heli- ja valgustehnika olemasolu annab võimaluse õppetegevusi mitmekesistada. Draamatundi tulevad õppijad mugavas, liikumist võimaldavas riietuses ja vahetusjalatsites. Mängud ja draamategevus kanduda põrandale, mis peab olema puhas ja ohutu. Kuna tegutsetakse ja häälitsetakse aktiivselt, võib tunni mürafoon olla tugevam, mispärast oleks hea, kui need ei segaks teiste tundide tööd.

Hindamine

Kujundav hindamine. Hindeline hindamine. Tagasiside andmiseks on väga olulisel kohal kujundav hindamine. Ühtki tegevust ei hinnata võimekuse, vaid isikliku arengu baasil. Hinnatavad tegevused ja etteasted tuleb eelnevalt õpilastega koos kokku leppida: stseenides või näidendis osalemine, luule- ja proosateksti esitamine, individuaalsed ülesanded, tunnitöö. Õppeprotsessi kirjeldus