Eha Jakobson, Unipiha Algkool, 2010
Esimest korda sõnastab uus õppekava loodusõpetuse üldalused, õpitulemused ja õppesisu viisil, mis seab õuesõppe möödapääsmatuks õpikeskkonnaks ja õpiviisiks. Algselt Mikk Sarve poolt sõnastatud definitsioon „Õuesõpe on õppimine ehedas keskkonnas, rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasi õpetamist“ on nüüdseks koha leidnud paljudes loodusõpetust käsitlevates kirjutistes. Viimase viie aastaga on eestikeelse õuesõppealase kirjanduse hulk jõudsasti kasvanud, nii et siinkohal ei hakka ma üle kordama põhitõdesid ega loetlema paljusid õuesõppe võimalusi. Lugedes tekib õpetajal endal ideid, kuidas seda oma kooli võimalusi kasutades teha saab. Käesoleva artikli viimases osas annan ülevaate kirjandusest ja õppematerjalidest, mis ei tähenda, et loend oleks täielik.
Artikli eesmärk on tekitada teatud raam, millele toetudes võiks õues õppimist korraldada. Sisulise ülevaate saavad asjast huvitatud kirjandusega tutvudes või koolitustel käies. Kindlasti pole siin midagi uut neile väga paljudele õpetajatele, kes sellega juba aastaid tegelevad, sest paljud väljaantud materjalid on just tegevõpetajate loodud.
Planeerimine
Kui võtate lahti loodusainete koha riiklikus õppekavas, satute üldosale, mis määratleb täpselt ja selgesõnaliselt eesmärgid, pädevused ja lõimingu, sätestades ka selle, et õppimise keskmes on loodusteaduslike probleemide lahendamine loodusteaduslikule meetodile tuginevas uurimuslikus õppes. Siin on nimetatud ka klassikalised uurimismeetodid, mida täies mahus nähtavasti pole võimalik rakendada näiteks 1. klassi alguses. Miks-küsimus peaks küll suunama analüüsile ja ennustamine hüpoteeside sõnastamisele, kuid esialgu peaks vaatama/vaatlema, mis ja kes meid looduses ümbritsevad, looma sellega isikliku kontakti, mis paneb aluse väärtushinnangutele ja hoiakutele. Seda aga pole võimalik teha ilma lõiminguta ehk personaalse, sotsiaalse ja kultuurilise ruumita, milles õpilased viibivad.
Milliseid küsimusi võiks õpetaja endale esitada või millele keskenduda, kui ta hakkab õuesõpet planeerima? Loodetavasti on allpool toodu väikeseks abimeheks.
Oma kooli loodusõpetuse ainekava koostamine
Juba enne ainekava koostamist maksab lugeda Eve Kikase toimetatud raamatut „Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes“ ja väljaandeid, mis puudutavad õuesõpet. Seejärel peaks endale ütlema, et pole olemas eraldi toas- ja õuesõpet, vaid need on erinevad õpikeskkonnad, kus rakendatakse erinevaid õppemeetodeid, mis aga kokkuvõttes seisavad lapse arengu teenistuses.
Kuna riiklik õppekava esitab ainesisu kooliastmete, mitte klasside kaupa, siis maksab siingi väga tähelepanelik olla ja mitte jääda lootma/toetuma ainult õpikule. Kui 1. klassis on laps juba näiteks paljud taimed-loomad selgeks õppinud, siis 2. ja 3. klassis ta juba rühmitab ja vaatleb neid kui organisme. Uurimise teel selguvad nendevahelised suhted, mitmekesisused jne. Liitklassi ainekava koostamine on selles mõttes eriti oluline, et kõrvuti tuleb panna mitme aasta materjal. Mida enam me suudame näha seoseid ja võimalusi, seda lihtsam on õpetajal ja huvitavam õpilastel.
Niisiis, esimene töö võiks olla õppesisuga: teha endale selgeks, mida on mõttekas õppida õues, mida klassiruumis, mida kombineeritult.
Teine küsimus, mis tuleb läbi mõelda: millised võiksid olla pikaajalised või perioodilised vaatlused (nädal, kuu, kaks kuud jne)? Tavaliselt on selleks ilmavaatlus, kuid miks mitte ka oma puu võrdlev vaatlus, linnuvaatlus (loendus), pilvede vaatlus, liiklustiheduse vaatlus jne.
Kolmandaks: milliseid katseid saab teha toas, milliseid õues? Ehk on toas tehtud katseid võimalik õues kontrollida?
Neljandaks: millised õppekäigud oleks mõttekas teha kaugemale (metsa, parki, muuseumisse, looduskeskusesse, looduskaitsealale, laborisse, linna-, alevi- või külakeskkonda), et need oleksid õppetöö orgaanilised osad, mitte eraldiseisvad meelelahutused?
Viiendaks: milliste teemade juures saab rakendada IKT vahendeid ja milliseid nimelt? Siia võiks lisanduda ka fotode tegemine ja nende kasutamine.
Hindamine (sellest tuleb juttu allpool), testid ja kokkuvõtvad tunnid sõltuvad ilmselt kõige rohkem koolisisestest kokkulepetest.
Lõimimine, koostöö kolleegidega ja teiste täiskasvanutega
Esimeses kooliastmes on klassiõpetajal õppeaineid üldõpetuse põhimõttel lõimida ilmselt kõige lihtsam. Kui lõimimist võtta väga loomulikuna, siis ilmneb varsti, et sellega on võimalik mitte ainult aega kokku hoida, vaid ka kogeda seda, miks on vaja emakeeletunnis õppida lugemist ja kirjutamist. Näiteks kõikide sõnaliikide lai, arendav ja täpne kasutamine loodusobjektide kirjeldamisel tuleb kasuks keeleõpetusele; vaatluste ülestähendamine ja vormistamine aga arendab ning kinnistab kirjutamisoskust. Kõik mõõtmised, geomeetria ja ruumi tajumisega seotud tegevused õues on seotud matemaatikaga, aga ka tööõpetuse ja kunstiga. Õpetades last käsitsema nuga, väiksemat kirvest või nööri, oleme talle õpetanud ka ohutusnõudeid, vastutust, käelisi oskusi, materjalide omadusi, konstruktsioonide ehitamist jms.
Esimeses kooliastmes on loodusõpetuse kohustuslikke nädalatunde üks, mis ilmselt on ebapiisav, kui võtta tõsiselt ka õuesõpet. Küll aga on olemas tundide varu, mida kool saab omal äranägemisel kasutada. Tarvilik on koolisiseselt otsustada prioriteetide üle nii, et see oleks kõigile arusaadav, samuti lõimida erinevate aineõpetajate töökavad vastastikust huvi ja kasulikkust silmas pidades.
Hea oleks teada ka lapsevanemate tausta: võib-olla on nende hulgas mõne loodusõpetuse teema eksperte ja nad oleksid nõus kaasa lööma. Kokkulepped tuleb teha võimalikult vara ja teil peab olema selge, mida te nendelt täpselt ootate. Sama käib kogukonna kohta: kui te teate, et teie külas, alevis, linnas on inimesi (eelkõige vilistlasi), kes võiksid teiega koostööd teha, ärge jätke seda kasutamata. Mõelge ka sellele, mida ekspert teilt vastu saab. Kindlasti on see rõõm ja rahulolu, kuid tänu ja tähelepanu, mõne lapse korralikult raamitud kunstitöö on kindlasti asjakohane.
Kõik kaugemad õppekäigud, kus kasutate kohapealseid juhendajaid, tuleb aegsasti kokku leppida, teha selgeks, milliseid eelteadmisi teie õpilased vajavad, et õppekäigust maksimaalne kasu oleks ja see haakuks teie ainekavaga. Pärast õppekäiku on kindlasti vaja teha oma kokkuvõte, kuigi ka kohapeal see ilmselt tehti.
Õpilaste kaasamine
Kui õpetajal on oma esialgsed plaanid selged, siis peaks sinna kindlasti jääma tühi lahter õpilaste ideede jaoks. Ajurünnaku käigus võiks kirja panna kõik mõtted, mida lapsed õues õppimiseks välja pakuvad, ja siis hakata neid koos sõeluma, vaagima võimalusi, võtma vastu mingeid protseduurireegleid (millised on riskid, kuidas õues käituda). Ka hindamise reeglid tuleb lastega kokku leppida: kas hinnatakse individuaalset või grupitööd, mida täpselt hinnatakse, kas hinnatakse numbriliselt või kuidagi teisiti jne. Sel juhul tekib lastel kaasvastutus ja motivatsioon. Muidugi ei saa seda aasta algul teha kogu õppekava ulatuses. Alustage väiksematest asjadest ja hiljem, kui lapsed on juba oma plaanide elluviimise kogemusi saanud, oskavad nad koostööd teha konstruktiivsemalt, üksteist ja olusid arvestades.
Õuetunni ülesehitamine
Harjumused ja kokkulepped
Kohe aasta algul on tarvilik lastele teada anda, et õuesõpe saab nüüd nende loodusõpetuse tundide üheks osaks. Kui õpetaja on lastega läbi teinud „ideede laada“, siis peab ta nendega kokku leppima teatud asjades.
Esiteks: lastel peavad olema ilmale ja tegevusele vastav riietus ja jalanõud, eriti siis, kui minnakse kaugemale ja käiakse ka mujal kui mööda teed. Kui võimalik, siis anda vähemalt kuu ulatuses ka vanematele ette teada, et lapsed on õue õppima minemas. Väikestes maakoolides on asi lihtsam, sest üldiselt käivad seal lapsed ilmale vastavalt riides.
Teiseks: vaadake kooli juures välja koht, kuhu alati tunni algul ja tunni lõpul kogunetakse. Halba ei tee ka teatud rutiinsed protseduurid: need häälestavad lapsed tööle, annavad teatud raamid. Näiteks meie koolis on õuele maha joonistatud ring, kuhu on märgitud põhiilmakaared. Ringis olles ütleb igaüks, kus ta seisab, näiteks: „Mina seisan seljaga põhja poole ja olen näoga lõunasse.“ Seda tehakse alati, isegi siis, kui tunni teemal pole ilmakaartega mingit pistmist. Väiksematel võib alustuseks olla ka mõni laul või salmike. Seejärel toimub ülesannete jagamine ja selgitamine, gruppide/paaride moodustamine, vahendite/materjalide jagamine. Seesama koht on ka lõpukogunemise ja kokkuvõtete tegemise jaoks.
Kolmandaks: leppige kokku märguannetes ja selles, kus asub õpetaja või täiskasvanu, juhul, kui on vaja abi või nõu. Õpetajal võiks kaasas olla vile, väike kelluke või plokkflööt – igatahes midagi sellist, et ta ei peaks üle õue häält tõstma.
Tunni/tegevuste ettevalmistamine
Nagu igasuguse tunni puhul, algab ka õuetunni ettevalmistus selge eesmärgi seadmisega. Eripäraks on lihtsalt see, et ühe teema puhul võib olla tegemist kahesuguse keskkonnaga: töötatakse kas sise- või välitingimustes. Vastavalt eesmärkidele, oodatavatele õpitulemustele, lõimingule, hindamisele ja muudele väljunditele kujuneb ka tunni ülesehitus.
Mõelge läbi, milline eeltöö tuleb ära teha toas ja milline osa jääb õue. Võtame näiteks teema „Inimese meeled“. Kas oleks mõttekas kõigepealt klassiruumis tutvuda meeltega (nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine, maitsmine) ja alles siis minna õue ja kasutada vähemalt nelja meelt ümbruse tajumiseks? Või teha kõike kohe õues? Samuti tuleb mõelda, milline järeltöö tehakse klassis. Olenevalt eesmärkidest tuleb mõelda ka ajale: kas saab hakkama üksik- või paaristunniga või kulub õppekäiguks terve hommikupoolik. Vahel ehk saate minna looduskeskusesse mitmeks päevaks.
Vajalikud abivahendid, materjalid ja töölehed
Igal lapsel on vajalik isiklik A4-formaadis kirjutusalus, kuhu saab töölehti kinnitada ja millel klassiruumis on oma kindel asukoht. Tagumisel küljel võiks kleepsuga olla lapse nimi, sel juhul ei unusta lapsed neid nii kergesti kuhugi maha või on neid lihtsam üles leida. Hiljem võib töölehed koguda kas eri-või tavakausta. Kõige parem kirjutusvahend on harilik pliiats, pastakas ei pruugi õues kirjutada. Kõik muud vahendid (mitmesugused luubid, joonlauad, kogumisnõud, nöörid jms) peaks olema funktsionaalses kastis, mida on lihtne kaasa võtta. Pikemateks õppekäikudeks on mõnedel looduskeskustel väikesed seljakotid. Abivahendite ja materjalide kasutamise kord peaks olema samuti lastega kokku lepitud, sellega välditakse suuremat segadust.
Ülesandeid ja töölehti leiate hulganisti kirjandusest, mille loetelu on antud artikli lõpus. Neid saab alla laadida ja oma vajadustele vastavalt kohandada. Ei maksa alati ise hakata tühjalt kohalt midagi leiutama, sest sellekohast tööd on juba teinud paljud õpetajad, spetsialistid ja looduskeskuste töötajad. Lisage sinna ainult oma panus.
Mängud
Õuetunni üks osa on mäng. See võib toimuda tunni algul huvi ja motivatsiooni tekitamiseks või probleemi tõstatamiseks ning sissejuhatuseks. Tunni keskel ja lõpus võib see olla kordamiseks, vahelduse pakkumiseks, õpitust kokkuvõtte tegemiseks või uute teadmiste kinnistamiseks (vt Sirje Raadiku „Õpime õues mängides“).
Kui eesmärgid ja harjumused on paigas ning materjalid ette valmistatud, siis õpivad lapsed tunnis huviga. Õpetajatele valmistab aga peavalu hindamine.
Väljundid ja hindamine
Lihtsustatult võib kohe alguses öelda, et test näitab, mida õpilane teab ja oskab. Kuid uuriva õppe testid peaksid olema teistsugused kui reprodutseeriva õppimise testid. Kui juba alguses on mõeldud väljundite peale (ehk tagasi tulles õuesõppe definitsiooni juurde: “… rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasi õpetamist“), siis läheb paika ka hindamine. Kui olete lastega kokku leppinud, et hinnang/hinne kujuneb tegevuste käigus, olenedes ka sellest, kuidas nad oma uusi teadmisi vormistavad ja teistele esitlevad, siis ei tekita hindamine frustratsiooni, vaid on asjade loomulik käik.
Mõningaid võimalusi peale testi:
– Ühe aineosa kohta võib koostata ja kujundada kas klassi või personaalsed vihikud, mida saab kiirköitjasse kokku panna. See on ka levinuim ja vanim meetod.
– Andke lastele võimalus koostada Powerpointi või slaidiesitlus. Õpilased mõistavad, kui hea töövahend võib olla arvutiprogramm. Kes on juba kogenumad, saavad kasutada internetitarkvara, nt Glogster, mis on mõeldud elektroonilise plakati valmistamiseks. Õpilased annavad hinnangu üksteise töödele, kriteeriumid võiksid olla selgelt välja toodud.
– Korraldage klassi- või koolikonverentse, kus lapsed saavad oma töödega esineda.
Pildistamine
Nii õpetajate kui õpilaste tehtud fotod õppetööst on tänuväärne materjal esitluste jaoks, kuid ka arhiveerimiseks. Pikemas plaanis võib sellistel piltidel olla ka kultuurilooline tähendus.
Vahur Puik TLÜ-st soovitab õppetöö ajal pildistada, sest pildistamine:
– on haarav, mänguline;
– kujundab keskkonna vaatlemise oskust, arendab koha- ja ajalootunnetust;
– annab hea võrdlusaluse „enne ja nüüd“ vastanduseks, on kirjelduse ja analüüsi lähtematerjal; siin tulevad ilmsiks sarnasuse-erinevuse toimemehhanismid ning saavad selgeks muutuse ja arengu mõisted;
– selguvad fotograafi valikud, tema leitud väärtused mingi maastiku puhul.
Kokkuvõte
Võib tunduda, et õuesõppe lülitamine loodusõpetuse meetodite hulka on tülikas ja töömahukas. Kõik oleneb aga õpetaja hoiakutest, iga uus asi võib esialgu tunduda raske. Õuesõpe on loodusõpetuseks loomulik keskkond. Tõe huvides peab lisama, et õuesõpe kui meetod võib kuuluda kõikide ainete juurde. Siintoodu on orienteerumiseks neile, kes siiani pole õuesõppega tegelenud. Muidugi saab igaüks vastavalt oma kooli ja keskkonna võimalustele ning koolisisestele kokkulepetele üles ehitada oma õuesõppe strateegia ja praktika. Ja veel üks soovitus: pange oma tegemised kirja, sest kõikide ideed on väärtuslikud – ehk on sellest abi teistele õpetajatele ja õppijatele.
Kirjandus
Valik raamatuid ja brošüüre
Brügge, B., Glantz, M., Sandell. K. (2008), Õuesõpe, Ilo.
Dahlgren, L., Szczepanski, A. (2006), Õuesõppe pedagoogika. Raamatuharidus ja meeleline kogemus. Katse määratleda õuesõpet, Ilo.
Kalamees, K., Kont, H. (2006), Aastaajad õpperajal. Juhendid looduse vaatlemiseks.
Kikas, E. (toim) (2010), Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (vt Loodusained), EDUKO, kättesaadav internetis http://eduko.archimedes.ee/files/EDUKOraamatkaanega.pdf.
Kägu. Õuesõppe eri (2006), Eesti Bioloogia ja Geograafia Õpetajate Liidu toimetised, nr 14
Läbi lodu rabast randa (2010), Õppemapp, Tartu Keskkonnahariduse Keskus, Muraste Looduskool.
Masing, V., Rebane, H., Pae, T. (2001), Õppekäigud linnarohelusse, Koolibri.
Matemaatika õppimine looduses, tõlgitud ajakirjast Bladet 3/2004.
Nyman, I. (2004), Õue meisterdama, Sinisukk.
Raadik, S. (2009), Õpime õues mängides, Ilo.
Tuusti, A., Lotman, K., Loide, M. (2005), Keskkonnamängude kogumik II, Eesti Loodushariduse Selts ja Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).
Õues oled vaba (2009), Melliste lasteaed-algkooli väljaanne KIK projekti raames.
Õuesõppe õppematerjalide kogumik (2009), Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus.
Valik linke
Infotehnoloogia ja õuesõpe – vastased või liitlased: http://www.slideshare.net/martlaa/infotehnoloogia-ja-uespe-vastased-vi-liitlased?src=related_normal&rel=133333
Keskkonnahariduse keskused: http://www.keskkonnaharidus.ee/50/?11&27
Kogumikud läbivate teemade ja lõimingu kohta: http://www.ut.ee/curriculum/Kogumikud
Õuesõpe (inglise keeles): http://www.lotc.org.uk/
RMK: http://www.rmk.ee/teemad/metsakool/ppematerjalid
Õppekäigud looduses, Tiigrihüpe: http://www.tdl.ee/algopetus/oppekaik/
Tule õue õppima: http://www.oue.ee/
Uurime ja avastame merd: http://enterprisingself.com/viru/oppematerjalide-lingid
Uurime ja avastame, Tartu Keskkonnahariduse Keskus: http://www.teec.ee/?lang=et&nodeid=242
Vahur Puik pildistamisest:
http://www.slideshare.net/puik/vahur-uik-cectseminar30102010maastikut88tuba
Vapramäe- Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse loodusõppeprogrammid: http://www.vvvs.ee/?221
Õpikeskkond avardub: http://www.slideshare.net/martlaa/pikeskkond-avardub-133333
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli loodusainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-2-8