Mari-Liis Lind, Tallinna Ülikool
Varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise ehk VÕTA eesmärk on muuta nähtavaks ja väärtustada kõiki inimese teadmisi ja oskusi, olenemata nende omandamise ajast, kohast ja viisist (HTM). Kuigi VÕTAst on räägitud enam täiskasvanuhariduse kontekstis, siis Põhikooli ja gümnaasiumiseadusega (PGS, § 17, lg 4) on koolidele loodud võimalus õppekavavälise õppimise või tegevuse arvestamiseks õppekava täitmisel. Veelgi enam, VÕTA rakendamist üldhariduskoolis nõuab reaalne olukord, kus õpilane võib olla
- huvi- ja teadushariduses osaleja;
- andekas või eriandega;
- kodumaale tagasi pöördunud, teistsuguse haridustaustaga;
- sisserännanud muu emakeelega noor;
- haridustee katkestanud ja uuesti alustanud;
- õppetööst ajutiselt eemal viibiv, sh õpirändes olev õppija;
- õppetöö kõrvalt vabatahtliku töö tegija või palgatöötaja jne.
Kuigi VÕTA üldhariduses võib tunduda midagi uut, siis asudes lähemalt uurima, toovad koolid tihtipeale välja, et juba “aegade algusest” on näiteks kehalise kasvatuse tundide osas olnud teistsugused aine sooritamise nõuded neile õpilastele, kes käivad lisaks trennis. Või samalaadsed näited õpilastega, kes õpivad muusika- või kunstikoolis. Ehk siis uus on eelkõige protsessi formaliseerimine, mille vajalikkus tuleneb ühest küljest seadusandlusest, kuid ennekõike sellest, et õppijatel oleksid võrdsed võimalused, tagatud võrdne kohtlemine ning protsess toetaks erinevaid osapooli.
VÕTA puhul on oluliseks märksõnaks usaldus. Õpilane ei pea ilmtingimata olema samas klassiruumis, et toimuks õppimine ning samal ajal ei ole VÕTA vabastus õppimisest. Õpilane õpib, aga ta teeb seda mujal ning sageli ka teisiti, näiteks õppides tehnikaringis või osaledes vabatahtlikuna koolilaagri korraldamisel või uurides süvitsi mõne ajaloo perioodi kohta iseseisvalt omaenese huvist. Üldjuhul ei saavuta õpilane ainekavas ettenähtud õpitulemusi üks ühele, kuid õpilane õpib ja lisaks ainealastele ning silmaringi laiendavatele teadmistele arenevad ka õpilase üldpädevused. VÕTA eeldab arusaama sellest, et õppimine ei toimu vaid formaalhariduses, vaid on ajas jätkuv ning hõlmab ka mitteformaalset ja informaalset õppimist (HTM). On keeruline piiritleda, mida on võimalik VÕTAga arvestada, küll aga on oluline meeles pidada, et VÕTA rakendamine toimub õppekava kontekstis ning kõike, mida väljaspool klassiruumi omandatakse, ei pruugi olla võimalik õppetöös arvestada.
VÕTA protsess
VÕTA protsess algab taotleja huviga VÕTA võimaluste kohta. Taotlejaks on õpilane ning kuna tegu on alaealisega, siis ka tema perekond. Informatsioon VÕTA võimalikkuse osas peab olema kajastatud nii kooli infokandjates kui teada ka õpetajatele, juhtkonnale ja tugipersonalile. Üheks oluliseks info allikaks võivad olla näiteks klassijuhatajad, kes on õpilaste kooliväliste tegevustega enam kursis ning kellel on suurem kontakt ka lapsevanematega. Samuti võivad info jagajateks olla huvikoolid. Kuigi haridusasutusel on oluline roll info edastamises, siis soov mujal õpitut arvestada peab tulema õppija poolelt.
Järgmine samm protsessis on nõustamine, mille käigus aidatakse taotlejal mõista, mida ta teab, millised on tema võimalused ning milliseid dokumente, sh tõendusmaterjale on tarvis esitada. Nõustamine VÕTA kontekstis peab olema fokusseeritud lisaks VÕTA võimaluste ja protsessi tutvustamisele ka õppija edasijõudmise toetamisele ehk sellele, mis on VÕTA taotlemise eesmärk konkreetse õpilase jaoks, mida ta taotlemisega võidab, aga millest ka ilma jääb ning kuidas õpilane tuleb edasiste õpingutega toime.
Kui nõustamise tulemusena on jõutud järeldusele VÕTA protsessiga jätkata, järgneb taotluse koostamine. Kuigi täiskasvanuhariduses on kasutusel erinevad taotlusvormid, siis piisab VÕTA praktika alguses ka lihtsast õpilase avaldusest. Küll aga tasub läbi mõelda, millised on tõendusmaterjalid, mida taotlusele/avaldusele lisaks küsitakse – varasemate õpisoorituste tõend (sh huvikoolid, teiste riikide koolid), vabatahtlikku tegevust tõendavad dokumendid ning kindlasti jõutakse ühel hetkel sinnamaale, et on vaja mõelda, kuidas toimida juhul, kui tõendusmaterjale ei olegi. Taotluse/avalduse koostamine ning vajaliku tõendusmaterjali hankimine on taotleja (tema vanemate) ülesanne.
Taotluse esitamisele järgneb taotluse hindamine, mille käigus sisuekspert võrdleb, kas mujal õpitu vastab õppeainete sisule ja õpiväljunditele. Kuna hindaja vastutab VÕTA kvaliteedi eest ning selle eest, et õpilasel on tõesti olemas samaväärsed teadmised ja oskused nendega, kes õppeaine läbivad, siis võiks vähemalt VÕTA rakendamise algusfaasis toimuda hindamine rohkem kui ühe inimese poolt ehk kasutada hindamiskomisjoni, kuhu võib kaasata lisaks kooli personalile ka õpilasesinduse esindaja. Komisjoni kasutamine annab ühelt poolt võimaluse hindajatel omavahel taotluse sisu arutada, sh planeerida vajadusel eakohaseid lisahindamise võimalusi ning teisalt tagab hindamiskomisjoni kasutamine taotlejate võrdse kohtlemise. Hindajatel on õigus küsida taotlejalt lisamaterjali või kutsuda ta vestlusele, küll aga tuleks teadvustada seda, et taotleja on omandanud oma teadmised teisiti, mistõttu ei pruugi sobida talle samad hindamismeetodid, mida kasutatakse tavaõppijatega. Samuti tuleb jälgida seda, et VÕTA taotlejat ei hinnataks kaasõpilastest rangemalt. Hindamisprotsessis tuleb eelkõige keskenduda sellele, kas õppeaine sisu miinimum on omandatud. Positiivse otsuse või osalise arvestamise korral mõelda, kas ja millist tuge õpilane lisaks vajab. Negatiivse otsuse puhul väärtustada omandatud teadmisi ja oskusi ning tuua välja, miks neid ei ole võimalik antud õppekava kontekstis arvestada.
Varasema õpi- ja töökogemuse hindamine on väljakutse nii õppijale kui ka õppeasutusele, kuna eeldab valmisolekut ja oskust kogemusi ning neist õpitut nähtavaks muuta, analüüsida ja hinnata (HTM). VÕTA protsessi ning taotluste hindamiskriteeriumide kirjeldamine võimaldab anda igale konkreetsele juhtumile raami ja muudab selgemaks erinevate protsessi osapoolte rolli ja vastutuse. Samas on mõistlik hoida piirid esialgu laiemad ning lasta erineval kogemusel tekkida, kitsendused tekivad reeglina praktika pealt. Lisaks enda ja naaberkooli praktikale on võimalik küsida ka kutse- ja kõrgkoolide ning täiskasvanute gümnaasiumide kogemust, kus veel mõnda aega tagasi samamoodi kahtlust ja kõhklusi tekitanud VÕTA on muutunud tänaseks igapäevase õppeprotsessi loomulikuks osaks.