2010
Jaan Krinal, Maksu- ja Tolliamet
Dmitri Jegorov, Norra Kõrgem Kommertskool
Sissejuhatus
Riik on nüüdisaja ühiskonna toimimise vorm – see on viis, kuidas inimesed korraldavad ühiseid ettevõtmisi kindlate struktuuride kaudu (avaliku sektori organisatsioonid), lähtudes konkreetsetest kokkulepetest (nt seadustest). Mitmesugused põhjused tingivad vajaduse sellise ühise tegutsemise järele, mida tuntakse kui avalike teenuste pakkumist. Esiteks ei ole paljude põhiõiguste teostamine ilma avalike teenusteta lihtsalt mõeldav – kõik me vajame puhast joogivett, haridust, transporti, tervisekaitset, turvalisust ja puhast keskkonda, mida riik peab meie ootuste kohaselt alati tagama. Teiseks pakub just riik paljusid teenuseid odavamalt ja lihtsamalt kui konkureerivad ettevõtted (vrd nt kolme konkureerivat Tallinna-Tartu maanteed, mis oleks absurd, kolme sel maanteel opereeriva transpordiettevõttega, mis on täiesti normaalne). Arusaadavalt on niisuguste teenuste pakkumist vaja kuidagi finantseerida, sest siin on hõivatud inimesed (nt politseinikud, päästjad, arstid), kellele peab maksma palka, ning mõistagi kulub teenuste osutamisele teisigi ressursse, mida riik peab ostma.
Riigi peamine finantsdokument on riigieelarve. See on detailne kokkuvõte kõigist riigi ees seisvatest kulutustest avalike teenuste pakkumisele (kulude plaan) ning riigi tuludest, millest nende teenuste pakkumist rahastatakse (tulude plaan). Enamikus riikides koosneb tulude plaan suures osas maksutuludest. Maksude osakaal riigituludes sõltub sellest, kui aktiivselt riik ise konkureerib erasektoriga kaupu tootes ja teenuseid pakkudes, et teenida tulu säärasest tegevusest, ning sellest, kui palju on riigil juba kogunenud kapitali, et saada sellelt näiteks intressi- või renditulu. Aeg-ajalt võivad osa riigituludest moodustada ka abivahendid (teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide toetused ning abiraha). Eesti on liberaalse ehk vaba majandusega riik ja see tähendab, et riigi roll selles on nii väike kui võimalik, jättes üsna palju tegutsemisruumi ettevõtjaile. Seetõttu saab Eesti riik teenuste osutamiseks vajalikku raha enamjaolt (75–80%) maksutuludest.
Maksustamine toimub riigis kehtivate seaduste alusel ning makse tohibki kehtestada ainult Riigikogu seadusega. Maksuhaldur on Eestis Maksu- ja Tolliamet, kes järgib oma tegevuses riigi põhiseadust ning maksuseadusi. Maksuhalduri tegevuse aluseks on maksukorralduse seadus, mis on üldisi põhimõtteid sisaldav maksustamise raamseadus. Üksikute maksude rakendamiseks on vastu võetud maksuseadused: tulumaksuseadus, käibemaksuseadus, sotsiaalmaksuseadus jne.
Riiklikud maksud, nende eripära, kehtestamise eesmärk ja roll
Makse jagatakse riiklikeks ja kohalikeks ning nende jagunemine sõltub sellest, kellel on õigus maksu kehtestada, mitte aga sellest, kellele maksutulu laekub. Kuigi kõik maksuliigid on meil kehtestatud Riigikogu seadusega, peab omavalitsuse volikogu (n-ö kohalik parlament) kohalike maksude rakendamiseks otsuseid tegema lähtuvalt kohalike maksude seadusest – nt kas kehtestada omavalitsuse territooriumil parkimistasu või loomapidamismaks. Riiklikud maksud on aga kehtestatud otse vastava seadusega (nt tulumaksuseadus, maamaksuseadus jne) ning neid rakendatakse terves riigis ühtemoodi ka siis, kui maksutulu laekub kas suuremas osas või täielikult ainult kohalikule omavalitsusele. Näiteks läheb füüsilise isiku tulumaksu laekumine suuresti linnadele ja valdadele selle järgi, kus on inimese registreeritud elukoht. Maamaks laekub aga 100% ulatuses ainult maa asukohajärgsele omavalitsusele, kusjuures maamaksu tasub omavalitsusele ka riik selle maa pealt, mis talle ühes või teises linnas või vallas kuulub. Nii tulumaks kui ka maamaks on riiklikud maksud, sest need kehtivad terves riigis ning ühelgi kohalikul omavalitsusel pole õigust kedagi neist vabastada.
Makse võib jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsesed maksud on sellised, mille puhul maksumaksja ning maksukoormuse lõplik kandja langevad kokku. Nii on näiteks tulumaks otsene maks, sest seda maksab tulu saaja ning tal ei ole võimalik oma maksukoormust kellelegi teisele panna. Otsesed maksud on ka sotsiaalmaks ja maamaks. Käibemaks on aga kaudne maks, sest näiteks kauplus, kes lisab kauba hinnale maksu, on küll ise maksumaksja, kuid raha maksu tasumiseks saab ta maksu kaudu kõrgema hinna tarbijalt, kelle rahakotti kaudne maks lõppkokkuvõttes koormabki. Kaudsed maksud on ka aktsiisid.
Kolmas võimalus makse rühmitada on jagada neid üldisteks või eriotstarbelisteks. Aktsiisid on eriotstarbelised maksud, sest nende eesmärk on peale maksutulu teenimise selgelt regulatiivne ehk tarbijakäitumist suunav. Alkohol ja tubakas on kõrgelt maksustatud selleks, et inimesed neid kaupu vähem tarbiksid. Kangem alkohol on aga kõrgemalt maksustatud kui lahja, sest see võib avaldada suuremat kahjulikku mõju inimese tervisele. Ka kütus ja elekter on maksustatud aktsiisiga, et inimesed säästaksid rohkem ressursse, kusjuures kahjulikumaid kütuseid võib maksustada suurema maksuga selleks, et soodustada keskkonnasäästlikuma kütuse tarbimist.
Mõisted
Maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline kohustus, mida tuleb täita seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks (MKS § 2).
Maksusubjekt on füüsiline (inimene) või juriidiline (osaühing, aktsiaselts jm) isik, kellele on seaduse alusel pandud maksukohustus. Reeglina on maksukohustuslane ise ka maksumaksja. Erandi moodustavad kinnipeetavad maksud (nt tulumaks, kogumispension, töötuskindlustusmaks palgalt), mille peab maksumaksja palgalt kinni ja kannab riigieelarvesse kolmas isik (tööandja). Maksuseadustes eristatakse maksu kinnipidajat maksumaksjast. Näiteks palga maksustamisel tulumaksuga on maksukohustuslane töövõtja, sest tema saab maksustatavat tulu, kuid maksu peab kinni ja kannab riigituludesse tööandja.
Maksukandja (maksukoormuse kandja) on isik, kelle tuludest tegelikult maks tasutakse.
Maksuobjekt on maksumaksja tulu, varandus või käive, millelt maksu arvutatakse. Maksuobjekti kehtestab maksuseadus. Sellega määratakse kindlaks, mis on maksu alus. See võib olla rahasumma, majandustegevuse tulem, ostu-müügiakt, isiku sissetulek, puhastulu, maa, auto, maja, tarbimine, teenuse osutamine jne.
Maksustamisühik on maksuobjekti ühik, mille kohta on kehtestatud maksumäär (tulumaksu puhul tuluühik, maamaksu puhul maa jne).
Maksumäär on maksustamisühikult võetav maksusumma.
Palga maksustamise korral on maksukandjaks töövõtja, maksuobjektiks on saadud palk. Maksusubjektiks on aga tööandja, kes peab palgalt seaduse põhjal kinni tulumaksu ja kannab selle üle riigile.
Maksustatav tulu on üksikisiku sissetulek, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised.
Eesti maksusüsteem
Eesti maksusüsteem koosneb riiklikest ja kohalikest maksudest. Riiklikud maksud on:
- tulumaks;
- sotsiaalmaks;
- maamaks;
- hasartmängumaks;
- käibemaks;
- tollimaks;
- aktsiisid;
- raskeveokimaks.
Neile lisanduvad töötuskindlustus- ja kogumispensioni makse, mille eesmärk on kindlustada vahendeid, et toetada inimesi, kes on ajutiselt kaotanud töö, ning koguda raha, mis võimaldaks pensionil olles elada täisväärtuslikku elu.
Kohalikud maksud kehtestab kohalik omavalitsus oma määrusega kohalike maksude seaduse järgi.
Riiklike maksude maksuhaldur on Maksu- ja Tolliamet. Kohalike maksude maksuhaldur on valla- või linnavalitsus või mõni muu määruses sätestatud kohaliku omavalitsuse asutus. Maksuhaldur on maksudega tegelevate asutuste üldnimetus.
Tulumaks
Kõige levinum maks on tulumaks. Maksuobjekt on tulu, maksjad aga nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Maailmas rakendatakse põhiliselt kahte tulumaksusüsteemi. Üks on progresseeruv (astmeline) tulumaks, st tulumaksu määr tõuseb tulu suurenemise järgi.
Võtame sellise näite. Kui kehtiks tulumaksusüsteem, kus oleks kolm määra:
1) 16%, millega maksustatakse tulu kuni 5000 krooni;
2) 24%, millega maksustatakse tulu vahemikus 5000 – 15 000 krooni;
3) 32%, millega maksustatakse tulu, mis ületab 15 000 krooni.
Tulumaks oleks erinevat palka saavatel isikutel järgmine:
1) maksumaksja A maksustatav tulu (maha on arvatud maksuvaba miinimum ning seadusega lubatud soodustused) on 5000 krooni. Tulumaks sellelt on 5000 x 16% = 800 krooni;
2) maksumaksja B maksustatav tulu on 12 000 krooni. Tema tulumaksukohustus on (5000 x 16%) + (7000 x 24%) = 800 + 1680 = 2480 krooni;
3) maksumaksja C maksustatav tulu on 22 000 krooni. Tema tulumaksukohustus oleks sel juhul (5000 x 16%) + (10 000 x 24%) + (7000 x 32%) = 800 + 2400 + 2240 = 5440 krooni.
Proportsionaalse tulumaksu rakendamisel maksavad kõik maksumaksjad oma tuludelt ühesuguse määraga tulumaksu. Eesti Vabariigis kehtib proportsionaalne tulumaksusüsteem ning maksumäär on 21%.
Eelmise näite puhul maksavad Eestis tulumaksu maksumaksja A 5000 x 21% = 1050 krooni; maksumaksja B 12 000 x 21% = 2520 krooni ning maksumaksja C 22 000 x 21% = 4620 krooni.
Kuidas kasutatakse tulumaksu? Deklareeritud ja laekunud üksikisiku tulumaksu arvelt kannab Maksu- ja Tolliamet residendist isiku elukohajärgsele omavalitsusele summa, mis on võrdne 11,4%-ga isiku tulust. Kui üksikisiku maksustatav palgatulu on 3000 krooni, siis on tulumaks 630 krooni (3000 x 21%), millest 342 krooni (3000 x 11,4%) läheb tema elukohajärgsele omavalitsusele, s.o vallale või linnale, kus ta rahvastikuregistri järgi elab jooksva aasta 1. jaanuari seisuga.
Ajaloos on kasutusel olnud ka regresseeruv tulumaks. See pole üldiselt levinud, kuid kombinatsioon progresseeruvast ja regresseeruvast võiks olla üpris huvitav. Seda võidakse kasutada, et väga suurt tulu teenivatel maksumaksjatel oleks motivatsiooni seda õigesti deklareerida (sest siis on maksumäär madal).
Sotsiaalmaks
Sotsiaalmaksu eesmärk on koguda vahendeid tervise- ja pensionikindlustuseks. Sotsiaalmaksu maksab tööandja oma tulult. Sotsiaalmaksu määr on 33%, millest 20% läheb inimese pensionikindlustuseks ning 13% tervisekindlustuseks. Kui inimese palk on näiteks 10 000 krooni, siis lisab tööandja sotsiaalmaksuna sellele summale 3300 krooni, mis deklareeritakse ja tasutakse konkreetse inimese nimel vastavatesse fondidesse. Sotsiaalmaks on personifitseeritud maks, st makstud summa läheb konkreetse isiku pensioni tagamiseks ja tervishoiuteenuste võimaldamiseks. Kui neid makse ei tasuta, siis võib juhtuda, et inimesel tuleb arsti juures tasuda teenuse eest summa, mis võib küündida sadadesse tuhandetesse kroonidesse, ning pension võib jääda väga väikeseks.
Ümbrikupalgaks on Maksu- ja Tolliamet nimetanud palka, millelt makse ei ole tasutud. See on tegelikult pettus, püüd saada kõiki võrdseid teenuseid teiste, ausate maksumaksjate arvelt. Petetakse riiki, kaaskodanikke, aga ka iseennast, sest sel juhul riskib inimene tervise- ja pensionikindlustuse puudumisega.
Käibemaks
Käibemaks on lisandunud väärtuse maks. Käibemaksu määrad on Eestis 20%, 9% ja 0%. Valdav käibemaksumäär on 20%. Teatud kaupadele ja teenustele (nt õpikutele, töövihikutele, ravimitele, perioodilistele väljaannetele jms) on kehtestatud 9% käibemaksumäär. Eksporditav kaup maksustatakse 0% määraga.
Käibemaksukohustus tekib kõigil ettevõtjail, kui nende käibe maht aasta algusest arvates ületab 250 000 krooni.
Mida tähendab lisandunud väärtuse maks? Toome sellise näite. Ettevõtja ostis saekaatrist 2000 krooni eest saematerjali. Saekaatrifirma oli käibemaksukohustuslane. Seega lisas ta oma kaubale käibemaksu 20%. Ettevõtjale esitas ta arve koos käibemaksuga. Ettevõtjal tuli tasuda 2000 + 400 (käibemaks) = 2400 krooni. Saekaater deklareeris saadud käibemaksu ja tasus riigile 400 krooni.
Ettevõtja ehitas saematerjalist lemmikloomale maja. Koos tehtud kulutuste ja kasumiga kujunes toote hinnaks 4500 krooni. Ettevõtja oli samuti käibemaksukohustuslane. Ta müüs selle toote kaupmehele ja esitas talle arve, millele on lisatud käibemaks. Kaupmehel tuleb tasuda arve järgi 4500 + 900 = 5400 krooni. Ettevõtja deklareeris, et müüs kauba, millele oli lisanud käibemaksu 900 krooni. Et ta oli saematerjali ostmise eest juba tasunud 400, siis seda osa ta enam uuesti maksma ei pea. Makstud käibemaksuna deklareeris ta seega 400 krooni ning tal jääb veel tasuda 500 krooni (900 – 400), st ettevõtja tasus käibemaksu lisandunud väärtuse pealt.
Kaupmees lisas hinnale oma kasumina 10% ja lemmiklooma majakese hind on 4950 krooni (4500 x 10%). Kuna kaupmeeski on käibemaksukohustuslane, siis lisab ta hinnale käibemaksu. Kliendi jaoks on majakese hind 5940 krooni (4950 + 990). Kaupmees esitas oma käibedeklaratsioonis, et ta on saanud käibemaksuna 990 krooni, kuid on varem tasunud 900 krooni. Seega jääb temal tasuda riigieelarvesse veel 90 krooni.
Kokku on riik saanud käibemaksuna 400 + 500 + 90 = 990 krooni. See on võrdne summaga, mille klient kauba ostmisel tasus. Seega maksustati lisandunud väärtust.
Mahaarvamised maksustatavast tulust
Iga riik kehtestab erinevaid maksustatavast tulust mahaarvamise võimalusi. Sedasi saab riik sundida kodanikke üht- või teistmoodi käituma. Paljudes riikides rakendatakse maksuvaba miinimumi. Eestis on maksuvaba miinimumi aastasumma 27 000 krooni, mida saab rakendada igas kuus 1/12 osana, st kuus on maksuvaba miinimum 2250 krooni.
Eesti probleem 1990ndatel oli, et meil puudus piisavalt elav kinnisvaraturg ja elamistingimused olid paljudel kehvad. Arvestades tolle aja kõrgeid intressimäärasid, kehtestati võimalus eluaseme soetamisel maha arvata pangalaenuintresse. Samuti nimetati probleemiks väikest rahvaarvu. Riik kehtestas seega võimaluse, et alates teisest lapsest saab pere kanda kuludesse iga lapse pealt ühe maksuvaba miinimumi ehk 27 000 krooni. Näiteid on teisigi erinevate soodustuste rakendamise kohta.
Kuidas arvestada netopalka ja tulumaksu?
Kõik töövõtjad peavad saama palka. Eestis on kehtestatud, et iga inimene, kes töötab kaheksa tundi päevas, peab saama vähemalt miinimumpalka, mis on 2010. aastal 4350 krooni kuus.
Kunagi tuli maksukeskusesse noor tütarlaps, õpilane, kes oli suvel tööl käinud, ja kaebas, et tööandja on teda petnud. Kevadel lubas ühte palka, kuid sügisel maksis hoopis vähem. Tavaliselt tuleb palgavaidlustega pöörduda töövaidluskomisjoni poole, kuid vestluse käigus selgus, et neiu ei olnud arvestanud makse, mis tema palgast kinni peetakse. Tuli välja, et kõik oli korras.
Oletame, et kuupalgaks on kokku lepitud 5000 krooni. Kui palju saab inimene n-ö puhtalt kätte ehk netopalka? Tööandja peab töötasult kinni, deklareerib ja kannab üle 2% kogumispensioni- ning 2,8% töötuskindlustusmakset ning 21% üksikisiku tulumaksu. Kogumispensioni makse on 100 krooni (5000 x 2%). Töötuskindlustusmakse on 140 krooni (5000 x 2,8%). Tulumaksu arvestab ta järgmiselt: (5000 – 2250 – 100 – 140) x 21% = 2510 x 21% = 527 krooni. Netopalk on 5000 – 527 – 100 – 140 = 4233 krooni.
Kui inimene ei tööta täit aastat, siis tuleb esitada tuludeklaratsioon. Et tal on aastaks kehtestatud maksuvaba miinimum kasutamata, siis saab ta osa tulumaksu riigilt tagasi. Oletame, et inimene töötas kaheksa kuud. Selle aja jooksul sai ta 40 000 krooni palka ning tasus tulumaksu 4216 krooni (8 x 527). Tulumaksuseaduse järgi peaks see inimene maksma tulumaksu 2730 krooni (40 000 – 27 000 = 13 000, mida korrutame 21%ga). Seega tagastab riik talle pärast tuludeklaratsiooni esitamist 1486 krooni (4216 – 2730). Inimene on saanud kasutada seadusest tulenevat õigust saada aasta jooksul 27 000 krooni maksuvaba tulu.
Võtame teise näite. Oletame, et üks abikaasa peres ei tööta. Teine töötas terve aasta ja sai iga kuu 5000 krooni palka. Ta teenis aasta jooksul 60 000 krooni ning maksis tulumaksu 6324 krooni. Järgmise aasta alguses esitavad nad ühisdeklaratsiooni, mis võimaldab mõlemal abikaasal kasutada maksuvaba miinimumi. See on justkui riigi toetus peredele. Selle pere tulumaks arvutatakse järgmiselt: 60 000 – 27 000 – 27 000 = 6000, millelt võetav tulumaks 21% = 1260 krooni. Sellele perele makstakse tagasi 6324 – 1260 = 5064 krooni tulumaksu.
Füüsilisest isikust ettevõtja
Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) on üks ettevõtluse vorme. FIE toodab või vahendab kaupa või osutab teenust iseseisvalt. Ta vastutab oma ettevõtluse tulemuse eest kogu oma varaga.
FIE registreerib ennast enne tegevuse alustamist Äriregistris. Ettevõtluse registreerimisega kaasnevad rahalised kohustused. Nimelt tuleb kohe hakata tasuma avansilist sotsiaalmaksu. Sedasi saab FIE tagada endale haigekassa teenused ja teeb eraldisi tulevikuks pensionifondi.
Kui ettevõtlus registreeritakse enne nimetatud kuu 15. kuupäeva, tuleb tasuda avansiline sotsiaalmaks ka selle kuu eest. Avansilist sotsiaalmaksu tuleb tasuda üks kord kvartalis kvartali viimase kuu 15. kuupäevaks. Avansilist sotsiaalmaksu makstakse miinimumpalgalt. 2010. aastal on miinimumpalk 4350 krooni kuus. Sellest arvestatud sotsiaalmaks on 4350 x 33% = 1436 krooni. Kuna tasuda tuleb kord kvartalis, siis on kvartalimakse suurus 3 x 1436 = 4308 krooni.
Ettevõtluse eesmärk on saada tulu. Tulu = sissetulek ettevõtlusest – kulutused, mis on tehtud selle sissetuleku saamiseks, ehk ettevõtlusega seotud kulud. Ettevõtlusega võivad tegelda kõik isikud, ka alaealised. Ettevõtluse kulud ja tulud peavad olema dokumentaalselt tõestatud, mis tähendab, et ettevõtjad on allutatud raamatupidamise kohustusele.
Maksulaekumiste ja riigi pakutavate hüvede seosed
Seaduse järgi on maks kas ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. See tähendab, et iga maksumaksja ei saa nõuda, et kuna tema on maksnud sel aastal rohkem makse kui eelmisel, siis olgu just tema tänav järgmisel aastal remonditud või tihendatagu just tema maja ees peatuvate busside sõidugraafikut. Samas ei kehti see reegel nii rangelt kõikide maksude kohta. Näiteks sotsiaalmaksu puhul on maksukohustuse ja selle eest saadavate hüvede vahel väga tugev seos, sest sellest maksust finantseeritakse iga inimese (maksumaksja) pensioni, ent ka tema ravikindlustust (nt saab inimene haigena kodus olles teatud osa oma tavalisest palgast edasi, kuid see sõltub, kui palju on tööandja tema eest sotsiaalmaksu maksnud).
Maksulaekumised tervikuna on aga väga tähtsad riigi pakutavate avalike teenuste finantseerimisel. Sestap võib öelda, et mida rohkem makse riigile laekub, seda rohkem ja paremaid teenuseid on meil võimalik riigilt oodata. Kõige suurem kulurida eelarves on läbi aegade olnud sotsiaalne kaitse ja tervishoid – see on eespool mainitud pensioni- ja ravikindlustus, millele kulub peaaegu 45% kõigist riigieelarvekuludest. Suuri kulusid peab tegema ka majanduse vallas (siin kulub raha peamiselt infrastruktuuri, nt teede korrashoiule, aga ka ettevõtlustoetustele), millele läheb 16% eelarvest, ning haridusele (koolid, ülikoolid), millele kulub 12% kõigist riigieelarvekuludest. Riigikaitse ja avalik kord ning julgeolek vajavad umbes 9% riigieelarvest.
Suurt rolli maksumaksjate eluolu korraldamisel mängivad kohalikud omavalitsused, kes saavad oma tulu valdavalt kas mõnest üleriigilisest maksust (tulumaks, maamaks) või kohalikest maksudest. Nende korraldada on haridus (lasteaiad, koolid), kohalik majandus (teed, kommunaal- ja elamumajandus, ühistransport), kohaliku eluga seotud vaba aeg ja kultuur. Suurim kulu on muidugi haridus, mis hõlmab kuludest veidi üle 40%. Majandus ja vaba aeg (viimane tähendab kultuurimaju, huvi- ja muusikakoole, raamatukogusid jmt) võtavad vastavalt 20% ja 14%.
Maksude tasumata jätmise tagajärjed ühiskonnale ja igale maksumaksjale
Kuivõrd maksud moodustavad väga suure osa riigieelarve tulust, tähendab maksude tasumata jätmine põhiliselt kitsamaid võimalusi finantseerida soovitud mahus erinevate avalike teenuste pakkumist riigi poolt. Igaühele meist võib tunduda, et kui õnnestub terves aastas umbes 100–200 krooni vähem makse maksta, siis mis see riigieelarve miljarditele ikka teeks. Kui me mõtleme aga sellele, et aktiivsetest tuluteenijatest maksumaksjaid on Eestis umbes 700 000 inimest, siis kokkuvõttes tähendaks meie säärane otsus riigile (ehk meile endile) 70–140 miljonit krooni väiksemaid laekumisi. Võrdluseks võib öelda, et selle summa eest võiksid 300–500 perearsti või politseinikku terve aasta tööd teha. Nii väikese riigi kohta kui Eesti oleks ju 300–500 perearsti või politseiniku puudumine tõsine probleem.
Tegelikult jääb riigile laekumata märksa suurem summa – nii moodustab maksude alalaekumine (nn maksuauk) maksuhalduri 2010. aasta hinnangul umbes 6 miljardit krooni. See on väga suur summa, mille arvelt oleks võimalik väga palju ära teha – paari-kolme aastaga õnnestuks ehitada valmis neljarealine Tallinna-Tartu maantee, renoveerida kõik koolid ja haiglad ning ilmselt jääks raha veel õpetajate, päästjate ja politseinike palkade tõstmiseks.
Maksude tasumata jätmine puudutab igat maksumaksjat. Näiteks jääb inimene, kes on nõus töötama nn ümbrikupalga eest (ehk makse maksmata), paljudest riigi pakutavatest teenustest ilma või saab neid oluliselt väiksemas mahus. Kõige suurem probleem tekib muidugi sotsiaalkindlustusega. Kui inimene saab kuust kuusse kogu oma sissetulekut n-ö mustalt, siis ei olegi tal ei pensioni- ega ravikindlustust. See tähendab, et tulevikus hakkab ta saama minimaalset pensioni, mis ei taga väärikat äraelamist, ning kui midagi peaks juhtuma tema tervisega, pääseb ta arsti juurde vaid suurte summade eest (kui on üldse raha, millega maksta). Pikema haiguse puhul ei ole tal võimalik kuskilt tulu saada, sest haigusraha riik talle ei maksa (inimene ei ole ju kindlustatud). Noored emad jäävad ilma korraliku vanemapalgata, mis võimaldab neil olla lapsega üsna muretult kodus tervelt 1,5 aastat pärast lapse sündi. Kui peaks juhtuma, et inimene jääb töötuks, siis ei ole tal õigust saada ka töötuskindlustushüvitist, mis lubab rahulikult uut töökohta otsida, saades samal ajal üsna pika aja jooksul kuni 50% eelmisest palgast.
Maksude tasumata jätmisega on aeg-ajalt seotud teisedki teenused peale avalike. Ka pangad võivad keelduda laenu andmisest, sest inimesel puudub ametlik sissetulek. Nii ei saagi inimene osta laenuga kodu või autot.
Kokkuvõtteks
Maksude tasumine on niisugune kokkulepe, mille täitmisest ei tohi keegi kõrvale jääda, sest vastasel juhul peavad ausad maksumaksjad maksma nii-öelda topelt: kõigepealt enda eest ja seejärel nende eest, kes on maksude tasumisest keeldunud. Me elame sotsiaalses ühiskonnas, kus riik pakub meile valdavalt selliseid teenuseid, mida me kõik tarbime ja mida me ei saa tarbimata jätta. Ei ole võimalik ette kujutada maksupetturite kitsast kruusateed, mis jookseb kõrvuti asfalteeritud neljarealise maanteega ausatele maksumaksjatele; tänavavalgustus ei saa töötada ainult sel tänaval, kus elavad ausad maksumaksjad; kiirabi ei saa enne kutsele sõitmist uurida, kas inimesel on kõik maksud makstud; riigi võimaldatavat keskkonnakaitset, turvalisust tänavatel ja riigipiiride valvamist tarbime kõik, sõltumata maksude tasumisest. Seepärast ei saa mitte keegi keelduda maksude tasumisest, väites, et tema küll riigilt midagi ei saa või ei soovi saada.
Et vähendada kiusatust tarbida kõiki avalikke teenuseid nende eest tasumata, on riigil kaks võimalust. Ühelt poolt võiks riik minna totaalse kontrolli teed, kulutades palju raha nii maksurevidentide palkadele kui ka nende tehnilisele varustusele. Teine võimalus on kasvatada maksumaksjates maksude tasumisse soosivat suhtumist. Seda saab teha kõigepealt riigiraha selge, säästliku ja otstarbeka kasutamise kaudu, ent ka maksumaksjaid aktiivselt informeerides, mis teenuseid riik nendelt kogutava raha eest pakub ja miks just neid. Maksumaksjatena soovime saada maksuraha eest häid teenuseid. See on täpselt nii nagu kõigi meie igapäevaostude puhul: kui meile meeldib mõni kaup või teenus ja hind sobib, siis me ostame seda hea meelega ka edaspidi ning keegi ei pea meid selleks sundima. Sunniviisil kogutud maksuraha on kallis raha, sest iga laekunud maksukrooni kohta tuleb riigil endal kulutada päris palju ressursse. Sestap on äärmiselt tähtis, et vabatahtlikkus mängiks maksude maksmises olulist rolli.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-7-3