Anne Uusen, Tallinna Ülikool, 2010
Kuulamisoskus on keelekasutuse osaoskus, mille arendamisel on esimese kooliastme keeleõpetuses tähtis koht. Kuulamine on aktiivne protsess, mis nõuab kaasa mõtlemist ja kuulatava materjali interpretatsiooni. Kuulajad küsivad, jätavad midagi kõrvale, naudivad ja arvustavad kuulatavat, samal ajal ka vastavad kuuldud materjalile. Pajupuu järgi (1995) on see selges seoses rahvusomase kultuuritüübiga. Näiteks, soomlased on n-ö head kuulajad, aga eestlased katkestavad, korrigeerivad, püüavad mõtteid ette ära arvata – on tähelepanematud, aga aktiivsed. See teadmine annab õpetajale tuge, et lapsi suunata enam tähele panema ja vähem sekkuma. Õpetajal tuleks ka ennast jälgida ja korrale kutsuda, et olla ise hea kuulaja. Nagu kõik muu, nii nõuab ka kuulamise arendamine vastutustundlikku ja süstemaatilist õpetamist. Õppetöö, sh kuulamisoskuse arendamise planeerimisel on kasulik teada kuulamise osaoskuste ja nende arengulist järgnevust (hierarhiat).
Kuulamise osaoskuste arenguline järgnevus (hierarhia)
1. Keskkondlikud oskused:
- eristada hääli intensiivsuse järgi;
- eristada hääli kõrguse järgi;
- eristada hääli kestvuse/vältuse järgi;
- määrata hääle asukoht ruumis.
2. Eraldamisoskused (eriti olulised õigekirja õppimise seisukohast, sest põhinevad peamiselt häälikuanalüüsil):
- eristada hääli intensiivsuse, kõrguse ja vältuse järgi;
- ära tunda:
- erinevad häälikud sõnas;
- erinevused sõnade algus- ja lõpuhäälikutes (karu-maru; isa-ise);
- erinevused sõnade keskel olevates häälikutes (kas-kus);
- häälikute ja silpide järjekord sõnas;
- sõnade alguse- ja lõpuhäälikud;
- otsitav sõna lauses;
- sõnade järjekord lauses;
- rõhuline sõna lauses;
- riimuvad sõnad.
3. Arusaamisoskused:
- ära tunda verbaalsed absurdsused;
- ühendada kuuldud sõnad pildi, teksti või objektiga;
- kasutada kuuldud uusi sõnu;
- kasutada konteksti sõnade äraarvamiseks lauses;
- ühendada uus informatsioon varasemate kogemustega;
- ära tunda lihtsa loo peamõtted;
- järjestada korrektselt detaile;
- kuulata spetsiifilist informatsiooni;
- järgida korrektselt juhendeid.
Kuulamist mõjutavad faktorid
Õpetaja peab teadma, millised on kuulamist mõjutavad faktorid, et osata õppe planeerimisel ja õppeprotsessis neile tähelepanu pöörata ja neid arvestada. Väga oluline on, et lapsed oleksid aktiivselt kaasatud. Tähtis on rühma struktuur ja vaikus klassis.
Erilist tähelepanu tuleb õpetajal pöörata kuulamisprobleemidega lastele. On terve rida asju, mida õpetaja peaks nende abistamiseks teadma/tegema.
1. Koht klassis:
- istumiskaugus hääleallikast peaks olema 2–3 meetrit;
- lubada neil vajadusel oma istekohta muuta;
- lubada neil pöörata ennast hääleallika suunas.
2. Õpetaja korralik rääkimismaneer:
- vältida liiga valju häält, liialdatud žeste ja suuliigutusi;
- vältida käte või raamatu hoidmist rääkimise ajal suu ees;
- hääldada selgelt;
- kontrollida järjepidevalt, kas probleemsed lapsed on kuuldut mõistnud.
3. Märkamatu abistamine:
- kirjutada uued sõnad tahvlile;
- paluda teistel lastel neid aidata;
- abistada neid keeletegevustes, kus kuulamine on eriti oluline (nt häälikuline töö);
- korrata (ainult) neile juhendeid vastavalt vajadusele.
4. Füüsilise seisundi jälgimine:
- planeerida õppetöö nii, et tegevused vahelduksid piisavalt sageli.
5. Osalemise ergutamine:
- võimaldada lõdvestumist (kuulata muusikat);
- leida tegevusi, kus nad saaksid tunda eduelamust.
Kuulamise liigid
Eristatakse kolme kuulamise liiki, mis erinevad üksteisest selle poolest, kui suurt keskendumist need kuulajatelt nõuavad. Liigid on: väärtustav/nautiv, tähelepanelik ja kriitiline kuulamine.
Väärtustav/nautiv kuulamise eesmärk on kuulamist nautida ja loominguliselt vastata. Nõuab vähem kontsentreerumist kui teised kaks. Kuulajad on lõdvestunud.
Tähelepanelik kuulamine võimaldab mõista juhendeid, seletusi ja muud suulist teksti ning hõlmab suurema osa kooliajast. Tähelepanelik kuulamine eeldab, et kuulajate tähelepanu oleks suunatud ühele hääleallikale, nii et nad saaksid kuulatavale vastata kas suuliselt või kirjalikult. Esimeses kooliastmes (eriti 1. klassis) tuleb süstemaatiliselt tegelda kirjutamisoskuse arengut toetava tähelepaneliku kuulamisega.
Kriitiline kuulamine on kõige komplekssem kuulamise liik nii õpetamise kui ka õppimise seisukohalt. Kriitiline kuulamine eeldab suuremat keskendumist ning analüüsi- ja otsustamis- võimet ning võimaldab aru saada ka keerulisest jutust.
Kuulamisoskuse parandamiseks tuleks õpilastele vahendada teatud kuulamise strateegiaid, mille abil on kergem kuulatavat meelde jätta ja sellest aru saada.
Kuulamisülesanded ja -tegevused tuleb kavandada konkreetse tunni teemast, keelekasutuse olukorrast või käsitletavast tekstist lähtudes.
Soovituslik kirjandus
Hiiepuu, E. Aabitsa metoodiline juhend. TLÜ Haapsalu Kolledž. AS BIT, 2009.
Hiiepuu, E. Eesti keele metoodiline juhend. 1. klass, 2. osa. TLÜ Haapsalu kolledž. AS BIT, 2010.
Hiiepuu, E., Hiisjärv, P. Õpetame eesti keele tundides kuulama. AS BIT, 2005.
Uusen, A. Emakeele õpetamisest klassiõpetajale. Tallinna Pedagoogikaülikool, 2002.
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Toimetanud E. Kikas. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium, 2010.