Andrus Org, Tartu Ülikool, 2010
Teose mõistmist toetav tegevus on küsimuste koostamine, esitamine ja nendele vastamine. Seda võib kirjandustundides teha nii suuliselt (s.o vestlusmeetodil) kui ka kirjalikult. Küsimuste koostamine ja nendele vastamine suuliselt on dialoogil põhinev õppeviis, kus toimub mõtete vahetamine vabas vormis ning õpetaja suunab vajadusel vestlust küsimuste esitamisega. Vestlusmeetod sobib õpilaste aktiveerimiseks, kuid eeldab õpetajalt küsimuste eelnevat läbimõtlemist ja sõnastamist, õige tempo valimist ning taktitundelist reageerimist.
Küsimuste raskusaste ja kognitiivne tase oleneb õpilastest (nende võimed, vajadused, huvid, valmisolek õppida) ja õppimise etapist (uus või vana materjal). Miks-küsimused ei soodusta mõnikord vestluse tekkimist, sest neile on psühholoogiliselt keerukas vastust leida. Vestlust soodustab ümbersõnastatavate küsimuste kasutamine: tegemist on õpilaste mõtete tagasipeegeldamisega, näitamaks, et õpetaja on õpilasest aru saanud.
Üldtuntud vestlusmeetodid on järgmised:
- katehheetiline vestlus – õpetaja ja õpilaste vahel toimub tavapärane ja sundimatu küsimuste-vastuste vormis vestlus;
- sokraatiline vestlus – õpetaja viib küsimuste esitamise ja järgneva analüüsiga õpilased tõe juurde;
- heuristiline vestlus – õpilased jõuavad (näiliselt) ise millegi avastamise või sõnastamiseni.
Vestlus on kirjandustunnis üks kaalukamaid õppemeetodeid. Vestluse võib edasi arendada juba keerukamaks seminarivormiks, kus küsimustele toetudes arutletakse teose üle, räägitakse kordamööda ja täiendatakse vastuseid soovi korral. Võib eeldada, et vestluse ja ühise arutelu käigus halbu hindeid ei saadagi.
Õpilastele on küsimuste koostamine kirjandusteose põhjal võrdlemisi keerukas ülesanne siis, kui eesmärgiks on sõnastada eri tüüpi küsimusi. Järgnevalt on esitatud küsimuste tüübid, mis sobivad kirjandusteose analüüsiks ja tõlgendamiseks. Näiteküsimused on koostatud Mehis Heinsaare novelli „Kohtumine Taageperas” põhjal.
- Fakti- ehk mäluküsimused – küsimused, mis eeldavalt lugejalt tegelaste tunnuste, süžee seikade, miljöö detailide ja muu täpset mäletamist. Kes on novelli peategelane? Mis juhtub Hannesega õunapuuaias?
- Tõlgendusküsimused – küsimused, mis nõuavad lugejalt teose detailidest lähtuvalt üldistuste ja järelduste tegemist, analüüsi ja sünteesi. Miks tunneb Hannes vanaisa talukohas ennast võõrana? Kuidas mõistad Hannesega aset leidvat moondumist?
- Fantaasiaküsimused – küsimused, mis eeldavad lugejalt kujutluslikku sisseelamist teosesse, sh sündmuste edasise käigu ja tegelaste tuleviku ennustamist, ent ka üldisemat loomingulist teemaarendust. Millisena kujutled Hannest viie või kümne aasta pärast? Kelleks ja millistel asjaoludel võiksid ise moonduda?
- Rakenduslikud küsimused – küsimused, mis asetavad teose laiemasse konteksti, aitavad näha kirjanduse ja elu seoseid, ning eeldavad isiklikku vaatepunkti. Milliseid erinevusi märkad tänapäeva maa- ja linnainimeste vahel? Kas tänapäeva noored on maaelust võõrdunud? Milliseid erinevusi või sarnasusi täheldad inimese ja linnu käitumises?
- Väärtus- ja hindamisküsimused – küsimused, mis eeldavad lugejalt isiklikku suhet kujutatud ainesega, kriitilist suhtumist ja hinnangut. Milline on Sinu suhe maaelu ja loodusega? Milline vanavanemate roll Sinu elus?
Sõltuvalt õpilaste võimetest ja huvidest tuleb neile esitada ja lasta neil endil koostada eri tüüpi küsimusi. Kindlasti ei tohiks lugemiskontrollis eelistada faktiküsimusi. Lugemistöö ei pea olema pelk läbilugemise kontroll või test (nt Mida tegid Villu ja Anna murakatega?), mis kontrollib vaid teose sisu detailide tundmist või mäletamist. Kirjanduslike tegelaste käitumise motiivide väljaselgitamine ning mõttevahetus eetiliste küsimuste, väärtuste ja teksti sõnumi üle jääb sel juhul paratamatult tagaplaanile. Lugemiskontrolli puhul on õpilasel raske kirjutada selgeid vastuseid keerulistele küsimustele või huvitavaid arutlusi kulunud teemadel. Oluline on nii seoste loomine kui ka fantaasia, ent samuti teosele kui allikmaterjalile truuks jäämine.