Heie Treier, Tallinna Ülikooli Kunstide Instituut, 2010
Kunstiajalugu saab alguse konkreetsete kunstnike konkreetsetest töödest. Parimad kunstinäited sööbivad meie silmamällu ja moodustavad omaette maailmu, nende vahel tekivad seosed, mis omakorda muutuvad jutustuseks. Need on kunstiajaloo baasteadmised. Kuid siit on võimalik mõtlemises edasi minna – abstraheerida, teoretiseerida ja üldistada. Selline mõtlemine on samavõrd oluline kui kunstiteose analüüs, andes meile ajastute „suure pildi”, kuhu kuulub mosaiigikilluna iga konkreetne kunstiteos.
Siinne peatükk on kirjutatud eesmärgiga näidata kunsti laiemat rolli erinevate distsipliinide visuaalse vahendajana, „tõlgina”, ühiskondliku „liimina”. Eesmärk peaks olema kunstitunnile „kõrgema katuse” ehitamine, et õpetaja saaks metodoloogilisi vihjeid ning oskaks esitada kunsti kui midagi olulist, mis suudab kaasa rääkida ajaloos, füüsikas, matemaatikas, keemias, filosoofias jt teemadel. Järgnev käsitlus annab mõned olulised märksõnad ja terminid. Hea on, kui see ühtlasi inspireerib nägema seoseid ning ärgitab neid ka ise looma, et integreerida kunstispetsiifilisi teadmisi teiste koolitundidega.
Kui vaadata kunstiajalugu linnuperspektiivist, makrotasandilt, jättes üksikjuhtumid rohujuuretasandile, avanevad laiemad ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised (globaal)protsessid, mis on tihedalt seotud oma ajastu teaduslike, filosoofiliste ja religioossete tõekspidamistega. Hoides terveid sajandeid „peo peal”, avastame teatud konstante või seaduspärasusi, ent ka inimlike tõekspidamiste pidevat muutumist. Muutuste olulisteks taganttõukajateks võib pidada loodusteadusi – füüsikat, keemiat, aga eriti astronoomiat, tänapäeval bioloogiat –, mille uued avastused sunnivad muutma filosoofilist maailmapilti. Järgnevad juba nihked ühiskonnas, poliitikas, majanduses ja kultuuris laiemalt.
Paradigma mõiste ja kuidas see seostub kunstiajalooga
Paradigma mõiste selle praeguses tähenduses pärineb teadusfilosoofilt Thomas Kuhnilt (1962. aastal ilmunud väga mõjukas raamat „Teadusrevolutsioonide struktuur”). Mõiste on laialdaselt käibel ka humanitaarteadustes, sh kunstiteaduses.
Paradigma (kr k paradeigma – muster, näide, näidis) tähendab üldaktsepteeritud usku, et mingi maailmapilt, teooria ja selle printsiibid on õiged. See usk põhineb (reaal)teaduste tõsikindlatel faktidel ja tõekspidamistel, mida peetakse omas ajas vääramatult tõeseks. Igas paradigmas ilmneb siiski tõiku, mis ei lähe kokku valitseva maailmapildiga – neid lihtsalt ignoreeritakse kui „väärasid”. Ometi astub mingil hetkel esile julgeid teadlasi, kes vaidlevad ilmselgete faktide ja tõestustega senistele kesksetele tõekspidamistele vastu. Ehkki neid teadlasi reaalaja akadeemiates vihatakse, ignoreeritakse ja karistatakse, tekib paradigma sees pikapeale piiride hägustumine ja reeglite lõdvenemine, tuues järkjärgult kaasa paradigmavahetuse. Kuhn käsitlebki teadusajalugu kui paradigmavahetuste ajalugu.
Kuidas seostada paradigma mõistet kunstiajalooga? Igal ajastul on kunst seotud (lisaks igapäeva olmele ja sündmustikule) mingi teda ümbritseva kõrgema „paradigmaga” – kas otseselt või kaudselt, näiteks esteetika kaudu. Osasid kunstiteoseid võib nimetada paradigmaatilisteks, mis tähendab, et nendes visualiseeruvad kõige puhtakujulisemalt ajastu esteetilised ja maailmavaatelised ideaalid-tõekspidamised. Enamasti koosnevadki üldkunstiajaloo käsitlused enam-vähem ühtedest ja samadest paradigmaatilistest teostest, nende hulka ei jõua arvukalt teisi n-ö ajastu fooniks jäävaid kunstnikke ja teoseid.
Näiteks Raffaeli maalil „Ateena kool” (1509, asub Vatikanis Stanza della Segnaturas) on esile toodud kesksed lääne filosoofid tolle aja seisuga. Maal visualiseerib kahte omavahel lepitamatult vastandlikku liini lääneliku mõtte ajaloos. Sümmeetrilise kompositsiooni keskmes on Vana-Kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles. Platon näitab käega taeva poole, osutades silmale nähtamatu, meie mõistes Jumala primaarsusele, siit on alguse saanud idealistliku filosoofia liin hilisematel sajanditel. Aristoteles näitab käega Maa poole, osutades silmaga nähtava ehk mateeria primaarsusele, millest on alguse saanud materialistliku filosoofia liin. 20. sajandi ajalugu ja kultuuri on erakordselt palju mõjutanud saksa klassikaline idealistlik filosoofia (Hegel ja Kant) ning sellest välja kasvanud ning sellega vastuolus olnud materialistlik filosoofia (Marx ja Engels). Mõtlemise vastandust visualiseerib aga juba Raffaeli maal viitega Vana-Kreekale.
Kõige varasematel sajanditel oli juhtivaks paradigmaks religioon või riigivõim. Renessansi perioodil hõivas selle koha võimsalt teadus, tolle aja kesksed kunstnikud samastasidki end teadlastega. Teaduses endas põhjustas tulevikku muutva paradigmavahetuse Copernicus, kelle surma-aastal, 1543. aastal avaldati heliotsentrilise kosmoloogia uurimus. Selle kohaselt ei ole universumi kese Maa, nagu arvati siiani, vaid Päike. Copernicuse teadusrevolutsioonil oli otsene mõju kunstile: kõrgrenessansilik üsna enesekindel maailmamudel, kus universumi keskmeks peeti Maad ja imetleti inimese kehalisust, asendus üha ebakindlama väänduvaid vorme kujutava manerismiga, sillutades teed barokile.
Newton kinnitas 17. sajandil Copernicuse heliotsentrilist mudelit ning põhjustas samuti paradigmavahetuse, sõnastades 1686. aastal universaalse gravitatsiooniseaduse ja mehhanitsismi printsiibid, kus kogu loodus pidi alluma vääramatule põhjuse-tagajärje ahelale. Selle mõju laienes füüsikast väljapoole, kehtestades koguni mehhanitsistliku maailmapildi, kus isegi mittefüüsikalised protsessid taandati vääramatule põhjus-tagajärg ahelale. Visuaalselt võiks sellisele korrastatud maailmapildile vastata kunstiajaloos klassitsismiperioodi rangus ja peegelsümmeetria nii arhitektuuris kui ka kujutavas kunstis, moes jm visuaalkultuuris. Kui liita siia sotsiaalteadustest Marxi klassiühiskonna analüüs, väljendab klassitsistlik arhitektuur ja kunst tõusva, järjest enesekindlama kodanluse maitset, kelle asjalik maailmapilt püüdis korrastatuse ja siit tuleneva ärilise kasumi poole. Klassitsistlik arhitektuur sisendab distsipliini, mis on kooskõlas riigi- ja valitsusametite, militaarsete või akadeemiliste asutuste raames toimuvaga. Newtoni mehhanitsistlik paradigma füüsikas kehtis üle kahesaja aasta, kuni tuli Einstein.
Einstein, moodsa füüsika isa, tutvustas 1905. ja 1916. aastal relatiivsusteooriat, mis juhatas inimkonna tuumaajastusse. Einstein näitas aja, liikumise jm suhtelisust ning selline makrotasandi arusaam maailmast tõi kunstiajaloos kaasa ahelreaktsiooni, mis väljendus 20. sajandi modernistlikes või avangardsetes kunsti-, disaini- ja arhitektuurivooludes.
Veel teadusrevolutsiooni mõjust kunstile
Iga ajastu kunst on tugevalt mõjutatud ka oma aja tehnoloogilisest tasemest ja insenerimõttest, mis omakorda toetub füüsika, keemia jt reaalteaduste arengutasemele. Kunstiajaloos on hästi teada romaani kirikute üleminek gootikaks tänu uuele ehitustehnoloogiale, mis võimaldas ehitada teravkaart. 17. sajandi esimese poole loodusteaduses ja filosoofias oli üheks pöördeliseks mõtlejaks Descartes, kellelt pärineb metodoloogilise skeptitsismi idee ehk pidev kahtlemine senistes tõekspidamistes – tänini tunnustatud teadusliku mõtlemise alustala. Kunsti seisukohalt on oluline näiteks tema valgusteooria. Ta tõi valguse käsitlemise „taevast maa peale”, oponeerides skolastilist arusaama, et loodusteadlane peab valguse käsitlemisel piirduma üksnes piibelliku metafooriga Jumala kohalolust. Valgus oli tema kui teadlase jaoks pigem „külm” füüsikaline uurimisobjekt, mis allub loodusteaduslikele meetoditele ja vahenditele. Kunstis: võrdle Rembrandti maalide sooja religioosset valgust (17. sajand) ja Edward Hopperi maalide külma kalki valgusekäsitlust (20. sajand), mis ennustab 20. sajandi lõpu tehnikaajastu inimese veelgi suuremat võõrandumist iseendast ja kaasinimestest.
Siit tõmmakem mõttelise niidi 19. sajandisse, mil leiutati fotograafia ja film, ning 20. sajandisse, mil täiendavate baasuuringute tulemusena leiutati televisioon, videokaamera ja arvuti. Kunstnikud on võtnud uued tehnikasaavutused reaalajas kasutusele niipea, kui moodne teadus ja tööstuslik tootmine on need kättesaadavaks teinud. Nüüd antakse teostes edasi sõnumeid, teemasid ja tähendusi mitte tingimata pintsli ja lõuendi, vaid sageli hoopis kaasaegse tehnoloogia abil.
Modernism – 20. sajandi kunsti makrotasand
20. sajandi kultuuri, sh kunsti valitsevaks paradigmaks oli modernistlik maailmapilt, mis hakkas arenema prantsuse valgustusfilosoofia mõjul pärast 1789. aasta Suurt Prantsuse Revolutsiooni, sündmust, mis mõjutas tugevalt Vene 1905. ja 1917. aasta revolutsioone (ja selle kaudu ka Eestit). Neid omavahel seotud murranguid filosoofias ja ajaloos võib pidada 20. sajandi võtmeks. 19. sajandi lõpukümnenditel sai erakordse kiirenduse teaduse-tehnika revolutsioon, mis jätkub progresseeruvas tempos tänapäevani. Tehnikaajastu esitas küsimusi varasemate sajandite humanistlikule kultuurimudelile, justkui viimane oleks ajale jalgu jäänud ja pidanuks kaduma. Kultuur laiemalt ning kunst tulid inimesele appi, et aidata tal kohaneda uut tüüpi ühiskonna, tootmismudeli ja urbanistliku elulaadiga.
Modernistlikku kunstiajalugu on tavapäraselt käsitletud maalikesksete -ismide jadana, kus sooritati pidevaid sümboolseid revolutsioone lõuendil (impressionism, post- ja neoimpressionism, fovism, kubism, ekspressionism, futurism, abstraktsionism, purism, kubofuturism, suprematism, sürrealism, abstraktne ekspressionism, minimalism, opkunst jpt), millele sekundeerisid sarnased püüdlused skulptuuris, graafikas ja tarbekunstis. Oma liini ajasid nende kõrval arhitektuur (funktsionalism, internatsionaalne stiil jt), disain jt.
Modernistliku kunsti kulminatsiooniks ja triumfiks peetakse abstraktsionistlikku maali ja skulptuuri (nii vabakäelist kui ka geomeetrilist), kust on kadunud kujutavus, tegeliku maailma äratuntavus. See jõudis kontseptuaalne maalikunstini, kus lõuendil esitataksegi pildi asemel ideed, visuaalset tühjust (Malevitš, Klein, Fontana). Ning edasi kadus kunstiteose füüsiline objekt, jättes järele puhta idee (Yves Klein), mis teisenes happening’iks, performance-kunstiks, immateriaalseks video- ja internetikunstiks jms.
Modernistlikku ühiskonna, majanduse ja kultuuri mudelisse on sisse kirjutatud progressi idee, mis Hegeli ja Marxi filosoofia kaudu omandas 20. sajandil peaaegu religiooni tähenduse. Kuna 20. sajand on paljuski teaduse ja ateismi sajand, on Jumal siin asendatud teaduse ja progressiga – kunstnike jaoks aga kunstiga. Abstraktset maalikunsti tegi modernistlik kunstnik kui „püha” ning seda eksponeeriti valgete seintega galeriis (valges kuubikus, white cube) kui „kunsti pühakojas”. Kuna kunst usuti olevat Jumala ning Teaduse käepikendus, usuti ka kunsti enda universaalsusesse ja võimukusse (näiteks geomeetrilise abstraktsionismi seos matemaatika vääramatute valemite ja loodusseadustega).
Progressi mõistet võib pidada eriti Nõukogude Liidu kui 20. sajandi paradigmaatilise modernistliku riigi ideeliseks alustalaks. Progress pidi tähendama lõputut tehnoloogilist arengut (tipnedes kosmose vallutamisega) ning looduse ja ühiskonna allutamist inimese tahtele (nõukogude inimese aretamine, Siberi jõgede voolu tagurpidi pööramine). Progressi ideaali on kujutatud paljudes kunstiteostes, millest paradigmaatilisteks võib pidada Vera Muhhina 1937. aasta Pariisi Maailmanäitusel eksponeeritud monumentaalskulptuuri „Tööline ja Kolhoositar” ning Tatlini 1920. aastal loodud III Internatsionaali monumendi mudelit (esimene on figuratiivne, teine abstraktne teos, ent mõlemat iseloomustab hoogne kompositsioon tõusva diagonaaliga).
20. sajandi mõttevoolud ja 20. sajandi kunst
Paljud 20. sajandi kunstnikud rõhutavad kunsti loomisel teoretiseerimist ja intellektualiseerimist – oluline on „teaduslikkuse” ja „filosoofilisuse” komponent. Seetõttu võiks see olla ka üks võti niisuguse kunsti „lahtimuukimisel”. Võttes teejuhiks raamatu „20. sajandi mõttevoolud” (toimetanud Epp Annus, Tartu Ülikooli kirjastus, 2009), võiksime peatükkide kaupa viia filosoofilised voolud kokku kunstivooludega, mille visuaalsed väljendused „tõlgivad” pildilisse keelde abstraktseid ideid.
Näiteks:
- Elufilosoofia – sümbolism, juugend / art nouveau, ekspressionism, fovism, Chagall.
- Psühhoanalüüs – sürrealism, abstraktne ekspressionism.
- Fenomenoloogia – poeetiline realism, Fluxus.
- Eksistentsialism – teatud osa performance-kunstist, Abramović ja Ulay.
- Hermeneutika – „tõlkimisega” tegelevad pea kõik kunstnikud omal viisil.
- Analüütiline filosoofia – keelega tegelev kontseptualism, Art&Language, Joseph Kosuth.
- Marxism – kriitiline realism, sotsialistlik realism, sotsiaalrealism.
- Strukturalism – opkunst, minimalism.
Nimetatud mõtte- ja kunstivoolud on võimalik selguse loomiseks paigutada analüüsi-sünteesi teljele (Vitz ja Glimcher. Modern Art and Modern Science. The Parallel Analysis of Vision. Praeger Publishers, New York, 1984):
Analüütiline ja sünteesiv mõtlemine on teadusliku mõtlemise kaks vastandlikku meetodit. Neid termineid kohtab ka modernistliku kunsti sõnavaras (analüütiline ja sünteesiv kubism, psühhoanalüüs jm). Analüüsi ja sünteesi rakendab iga kunstnik kas teadlikult või mitte oma tööd luues. Ent telje eri kaugustele saab paigutada ka terveid 20. sajandi kunstivoolusid.
Telje analüütilise osa äärmises osas on mõtte- ja kunstivoolud, kus domineerib „külma” teadusliku probleemi lahkamine. Mõtteliselt võiks skaala seda poolust tähistada märksõnaga „aju”. Skaala vasakpoolsesse ossa võiks paigutada näiteks Seurat’ „teaduslikud” maalid, aga ka analüütilise filosoofia, mille vasteks kunstis on keelega tegelev kontseptualism, Art&Language, Joseph Kosuth.
Sünteesivad on mõtte- ja kunstivoolud, kus domineerivaks probleemiks on elu aspektid. Siin valitseb „soojus”, alates kehatemperatuurist kuni palavikulise ülekuumenemiseni. Siin jõutakse välja Jumala tunnetamise, holistliku religioossuse või irratsionaalsete impulssideni. Mõtteliselt võiks skaala seda poolust tähistada märksõnaga „süda”. Skaala paremale äärmusesse võiks paigutada elufilosoofia (vaste kunstis: sümbolistlik kunst, juugend või art nouveau, ekspressionism, fovism, Chagall) ja eksistentsialistliku filosoofia (vaste kunstis: teatud osa performance-kunstist, Abramović ja Ulay).
Enamus mõtte- ja kunstivoolusid ning kunstnikke paigutub skaalal kuskile vahepeale. Ehkki marksistlik teooria keskendub ühiskonna makromajanduse analüüsile inimmasside tasandil, jättes kõrvale üksikindiviidi, on sinna kodeeritud erakordselt kirglik ühiskonna muutmise kava, mis paneb marksismi ja sellega seotud kunsti nihutama skaalal sünteesiva pooluse suunas.
Postmodernism – 20. sajandi lõpuperioodi makrotasand
Alates 1960ndatest hakkas läänemaailmas modernistlik ühiskonna- ja kunstimudel koguma kriitikat. Kas on tõesti tegemist paradigmamuutuse või kõigest modernistliku paradigma sisese parandusega? Konsensus puudub.
1960ndatel asuti Prantsusmaal looma kriitilist poststrukturalistlikku filosoofiat, mis lähtub paljuski sotsiaalteadustest (Foucault, Barthes, Derrida, Lyotard, Gilles ja Deleuze). Eriala ringkondades kuulutati uus teooria algselt jamaks. Sama retseptsiooni sai samal ajal USA kunstimaailmas popkunst. 1970ndate USA-s tõusis esile postmodernistlik arhitektuur, mille põhjal kirjutati postmodernistlik arhitektuuriteooria (Venturi, Jencks). 1980ndatel lahvatasid lääne ülikoolides tulised vaidlused prantsuse poststrukturalistliku filosoofia üle ning noorte kunstnike põlvkond asus tühistama modernistlikku kunsti. 1990ndate rahvusvahelises poliitikas vankus senine modernistlik kants Nõukogude Liit ning edasise globaliseerumisprotsessiga liitus postkommunistlik Ida-Euroopa.
Postmodernistlik mudel („postmodernismi” termini osas puudub ühtne arusaam, seetõttu kasutagem sõna kokkuleppeliselt; oluline on märgata termini mässulisust, mida näitab sellesse kodeeritud modernismi eitus) tõi kaasa mitmete modernistlike „pühade” uskumuste kriitika. Näiteks progressi kriitika, universalismi kriitika, võimukriitika, mehekesksuse kriitika, kunsti vormipõhise lahterdamise (-ismida) kriitika, millest hargnes edaspidi plejaad uusi uurimis- ja kunstisuundi, kus kunst on juba algstaadiumis läbi põimunud teooriaga, nii et neid on võimatu lahutada. Kunstis ja teoorias katkes vormitunnustel põhinev -ismide jada, selle asemele tuli teema- ja sisupõhine lähenemine.
Eelpool mainitud raamatu „20. sajandi mõttevoolud” (Annus 2009) abil saab postmodernistlikud teoreetilised kontseptsioonid viia kokku vastavate kunstinähtustega:
- poststrukturalism – kunstis kriitiline ja dekonstruktivistlik lähenemine võimu, ilu, soolisuse, seksuaalsuse, vähemuste, domineeritute jt suhtes,
- feministlik teooria – feministlik kunst (võrdsus- ja erinevusfeminism, kolmanda tee feminism),
- postkoloniaalsed uuringud – postkolonialistlik kunst.
Postmodernistliku teadusparadigma paradigmaatiliste mõtlejate Kuhni ja Popperi relativistliku ja skeptitsistliku järelduse kohaselt on tänapäeval reaalsus võimatu, seda polegi võimalik avastada. Sest ühiskonna ja teaduse nähtused on konstrueeritud ja konstrueeritavad, rõhutab Foucault. Või dekonstrueeritavad, lisab Derrida. Seda peetakse rohkem või vähem tõeseks väiteks ka kunstipraktikas ja -teoorias. Kui taolise äärmusliku relativismiga tõesti lõpuni minna, omandab tähenduse omakorda postmodernistliku mudeli kriitikute hääl, nii on saksa filosoof Habermas olnud filosoofilises meeleheites inimkonna motivatsioonikriisi pärast.
21. sajandi alguses oleme tunnistajaks ühelt poolt postmodernistliku teadusparadigma kestmisele, varasemate protsesside jätkumisele, ent teisalt on tekkinud vajadus mingigi kindla jalgealuse järele. Kunstis näeme modernistlike ideede tagasiimbumist uues tõlgenduses. Praegu toimub suuri murranguid eelkõige bioteadustes, mikrotasandil, kuid neid on eetiliste kaasprobleemide tõttu siiski raske kriitikavabalt tervitada. Ilmselt tuleks inimkonnal ümber mõelda oma eetilised seisukohad. Kooliõpetajal on siin oluline roll – ta peab teadvustama noore põlvkonna avatust ja vastuvõtlikkust erinevatele mõjutustele, et arutleda tunnis eetika vaimsete seaduste ning põhjuse-tagajärje seoste üle.
Lõpetuseks
Kui käesolev peatükk algas rohujuuretasandilt, st üksikteosest, ning tõusis paradigma tasandile, st makrotasandile, siis peatüki lõpetuseks julgustagem mõtlema vastupidi. Olles teadlikud erinevatest paradigmadest ja nende vahetumisest, jälgigem nüüd mistahes ajastu üksikteoste sobitumist või mittesobitumist ajastu paradigma raamidesse.
Igal ajastul on tunnustatud kunstnikud ja kunstiteosed. Nende kõrval tegutseb ka vähem tunnustatud kunstnikke, kelle looming võidakse „avastada” alles aastaid, aastakümneid või sajandeid pärast kunstniku surma. Võib-olla on nad eluajal kuulunud lihtsalt „valesse” paradigmasse ja nende looming on pidanud ootama aega, mil seda osataks väärtustada? Nii on 20. sajandi lõpu postmodernistlikus paradigmas avastatud tagantjärgi palju andekaid naiskunstnikke, kelle loomingut kunstnike elu ajal ei väärtustatud, kuna paljudel sajanditel peeti kunstiajaloo üle arvet üksnes „meesliini” pidi. Analoogiliselt võidakse ka praegu olla „pimedad” mõnede väärtuste suhtes, mille kohta meil puudub veel teooria.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0