Lauri Vahtre – Eesti Vabariigi Riigikogu liige
5. klass, 35 tundi
ALGÕPETUS
1. Ajaarvamine
2. Ajalooallikad
3. Eluolu
4. Ajaloosündmused ja ajaloolised isikud
11–12 aastasi õpilasi köidavad ajaloo puhul eelkõige põnevad sündmused ja seigad ning värvikad isikud, mitte süsteemse vundamendi ladumine oma tulevasele ajalooteadmiste hoonele. Seda tuleb silmas pidada ka algõpetuse kursuses ning pakkuda lastele eelkõige huvitavaid ennäe-teadmisi, mille sügavamat tähendust ja asetust ajaloolises kontekstis võib avastada mõni aasta hiljem.
See aga ei tähenda, nagu peakski algõpetuses jagatavad teadmised jääma kaootiliseks ja eraldi seisvaks. Oluline on lastes kujundada arusaam, et enne meid on olnud „vanasti“, mil elati teisiti, ning et see „vanasti“ on olnud väga pikk, mistõttu üht „vanastit“ ja teist „vanastit“ võivad lahutada tuhanded aastat.
Algõpetuse esimesed kolm teemat on tegelikult kõik kultuuriteemad. Ajaarvamise meetodite, aja mõistmise, ajaühikute jpm kõrval tuleb mõtestada tõsiasja, et aja arvamine on eelkõige sotsiaalne tegevus, st aja arvamise vajadus on tekkinud inimeste koostöös ning arenenud selle koostöö (või koostegutsemise) arengu põhjal. (Õpetajale võib abiks olla minu raamat „Eestlase aeg“ (Tallinn, 2000) koos selles sisalduvate viidetega.) Näiteks kui taluelus võis lõunapausi pidada n-ö silma järgi (kui kõrgel või madalal päike on), siis vabrikutööliste lõunapausi määras juba kell ja kellaajast andis märku vabrikuvile. Üldine tendents on olnud, et ajaarvamine on muutunud täpsemaks, praktilisse kasutusse on tulnud aina lühemad ajaühikud (nt puudus keskajal varastel mehaanilistel kelladel minutiosuti; tänapäevasel lauakellal on peale minutiosuti ka sekundiosuti; viimase poolsajandi jooksul on spordis võistlustulemuste fikseerimisel üldiseks saanud sajandiksekunditäpsus, sellal kui veel 1960ndail, kui mitte 1970ndail rahulduti kümnendikutäpsusega). Lastele peab tutvustama huvitavat kultuurifenomeni, et varem, kui inimestel puudusid jõudsad masinad ja liiklemisvahendid (mis on kõik mõeldud vaeva ja aja säästmiseks), oli neil rohkem aega kui tänapäeval.
Kui elavate inimeste mälestused ning mälestuste mälestused kõrvale jätta, siis on meil ajalooallikate näol tegemist inimtegevuse jälgedega, mis on ajalooallikaiks kas mõeldud või selleks kogemata saanud. Usutavasti pakuvad kõnealusele vanusele suuremat huvi eriti viimased, s.o pigem mõni ajalooline hoone (või arheoloogiline leid, vanad fotod, ajalehed, postkaardid, isegi vana saapapaar) kui Läti Henriku kroonika. Sääraste ajalooallikate puhul öeldakse põhjusega, et nad jutustavad meile midagi ammu elanud inimestest, nende tegevusest ja mõttemaailmast ehk lühidalt öeldes kultuurist. Siin võib tuua üsnagi hirmutavaid näiteid kuni inkade ohvrilaste muumiateni (mis heidavad valgust omaaegsetele religioossetele tõekspidamistele, aga eelkõige tõendavad, et „vanasti“ nägid inimesed maailma hoopis teisiti), aga sama valgustavalt mõjub mõni praeguse sirge maantee alt korduvalt läbi looklev vana teetamm (miks olid teed käänulised? miks neid aina sirgemaks aetakse, künkaid maha kaevatakse ja orge täidetakse?). Huvitav näide: koht Tartu-Otepää maanteel, kus kunagi löödi esimest korda lehvima sinimustvalge lipp, sest hakkas paistma Otepää kiriku torn; praegu see paraku ei paista, sest teed on õgvendatud.
Maastikus, lauasahtlis või pööningul peituvate ajalooallikate kõrval võiksid lastele huvi pakkuda ja kergesti meelde jääda ka keeles säilivad muistised (nt „aasta“ tulenemine sõnadest „ajast aega“ või „veski“ tulenemine „vesikivist“; palju on muistiseid kohanimedes). Sääraste ajalooallikate tuvastamine ja n-ö lahtimuukimine sisaldab põnevust, mis vanemate inimeste mälestuste kuulamises ja ülesmärkimises tavaliselt puudub.
Eluolu teema näol ongi tegemist puhtalt kultuuriga selle laias mõttes ning õpetajale mingeid soovitusi anda on raske kui mitte võimatu. Teema mõtteks on edasi anda arusaama, et eluolu on pidevas muutumises. Tänu pöörase kiirusega arenevale infotehnoloogiale (eriti mobiilside vallas), ent ka muule arengule on isegi 10aastastel lastel sellest asjaolust juba isiklik kogemus. Tähtis on see kogemus teadvustada, et lapsed õpiksid eluolu muutumist märkama. Sellel on praktiline väärtus, õpetades muutustesse suhtuma kriitiliselt. See on lähedalt seotud teise arusaamaga, nimelt et enamiku muutuste põhjuseks on inimene ise (oma soovide ja vajadustega), aga unustada ei saa ka inimesest sõltumatuid põhjusi (nt kliima muutumisest tingitud). On ka vahepealseid: ühe inimrühma mõju teisele (nt said indiaanlastest, kelle valged preeriasse ajasid, karjakasvatajad ja uljad ratsanikud, kuid enne olid nad olnud põlluharijad).
Ajaloosündmuste ja ajalooliste isikute puhul on kultuurilise aspekti arvestamine, sissepõimimine ja esiletoomine õpetaja otsustada. Võib ehk isegi öelda, et kultuurinähtuste teadvustamine on selle teema raames teisejärguline. Esikohal on lood, lugude tuum on aga enamasti kõlbeline („õpetus on see iva“). Näiteks kui rääkida lastele põnevaid lugusid Lembitust või Julius Kuperjanovist, siis kerkivad tahes-tahtmata esiplaanile niisugused mõisted nagu julgus, visadus, valmisolek oma elu ohverdada; asjaosaliste riietus ning isegi usulised veendumused ei pruugi olulist osa etendada. Samas on kõlblus otseselt seotud konkreetsel ajastul valitsenud arusaamadega õigest ja valest, nii et vajaduse korral tuleb ka kõlbeline sõnum (kui see pole lausa igikestev, nagu näiteks emaarmastus) asetada delikaatsel viisil ilma ülearu moraliseerimata ajastu konteksti.
6. klass, 70 tundi
MUINAS- JA VANAAEG
1. Muinasaeg (10)
2. Vanad Idamaad (20)
3. Vana-Kreeka (20)
4. Vana-Rooma (20)
Muinasaja teema on valdavalt Eesti-keskne ja materiaalse kultuuri keskne. Kuivõrd nagunii tuleb mängu termin „arheoloogiline kultuur“, siis on ilmselt õige koht natuke lahata kultuuri mõistet ning tutvustada termini erinevaid kasutusi (laiemat, kitsamat ja spetsiifilisi, nagu nt Kunda kultuur, põllukultuur või talupojakultuur).
Õpilastele tuleb teadvustada, et ehkki arheoloogilised ajalooallikad kõnelevad meile oma aja inimesest, ei kõnele nad siiski valjusti ega selgesti, nii et päris seda, mida näiteks keskmise kiviaja inimesed Eestis mõtlesid, mida kartsid, mille üle naersid ja kuidas arutlesid, ikkagi ei tea. Kõik meie andmed selle kohta on kaudsed. Kaudsete andmete põhjal ei saa täpselt öelda, milline oli toonaste inimeste ettekujutus hauatagusest elust, kuid saab siiski öelda, et hauataguse elu olemasolusse ilmselt usuti, ja seegi on oluline.
Samaaegu on põllundusele üleminek, ümarapõhjaliste nõude asendumine lamedapõhjalistega (mis tähendab mööbli kasutuselevõttu), kudumistehnikate areng, erinevate metallide järkjärguline kasutuselevõtt omaette küllaltki tähtsad kultuurimuutused, et neid õpilastele paeluvaks teha.
Nii Eesti kui ka kogu Lähis-Ida/Vahemere kultuuriareaali esiajaloos on otstarbekas esile tuua nn neoliitilise revolutsiooni tähtsust (üleminek põllundusele ning paiksele eluviisile, keraamika ja metallide kasutuselevõtt). Kõik suured kultuurid, millest allpool juttu tehakse, põhinevad sellel suurel murrangul. Ka need kõrgkultuurid, mis jäävad nimetatud areaalist väljapoole (Hiina, India, Kesk-Ameerika), tärkasid analoogsete asjaolude baasil.
On maitseküsimus, kas vanade Idamaade puhul alustada Egiptusest või Mesopotaamiast. Kui tähtsustada ratta leiutamist sumerite poolt, siis langeks vaekauss viimase kasuks; kirjani jõuti mõlemal pool enam-vähem korraga. Egiptus on mõnevõrra atraktiivsem ja seda tuleb kasutada, ent kui arvestada Vahemere maade tsivilisatsiooni hilisemat arengulugu, siis leidub Mesopotaamia käsitluses mõnevõrra rohkem n-ö integreerivat materjali, st nähtusi ja teadmisi, mis on mingil kujul kandunud edasi Euroopa ja ka Eesti kultuuri. Võib-olla just nende, läbi aastatuhandete kanduvate kultuurisidemete teadvustamine ongi Idamaade ajaloo kultuuripeatükkide kõige olulisem ülesanne. Näiteks on Mesopotaamiast pärit 360-kraadine ring (tuletatud aasta ümardatud päevade arvust), sealt on pärit nädalapäevade nimetused (pühendatud Päikesele ja planeetidele – jälg eesti keeles: „reede“ < Freya < Ištar); Käsu Hansu nutulaul on loodud Piibli Jeremija nutulaulude eeskujul, neil on aga omakorda sumeri kirjanduseni ulatuvad eeskujud; Piibli kaudu on edasi kandunud veeuputuse müüt jpm. Mesopotaamias vahetasid suurriigid üksteist välja ja vahetusid ka keeled, kuid sumeri aluspõhjaga kultuuri põhijooned säilisid aastatuhandeid ning paljud selle jooned jõudsid pärslaste, kreeklaste, roomlaste (jt) kaudu tänapäeva.
Juutide ajalugu on selles mõttes unikaalne, et see on otseselt seotud nii Mesopotaamia kui ka Egiptusega. Juudi kultuuri kaudu kanduski mälestus neist mõlemast kristlikusse Euroopasse. Iisraeli ajaloos ei saa mööda piibellikust ainesest, kuid eraldi rõhutada tuleb nende religioosset saavutust – ainujumala kultuse loomist, mis erines teravalt egiptlaste ja Mesopotaamia rahvaste jumalate paljusest (v.a Echnatoni reformikatse Egiptuses).
Foiniiklased vahendasid kultuuri, mõjutasid sündivat kreeka kultuuri ning lõid tähtkirja. Foiniiklased on ere näide selle kohta, kui tähtis on kultuuri arengule suhtlemine. Selle kõrval oli Egiptusel huvitav positsioon – kultuur, mis suutis mitme aastatuhande vältel peaaegu paigal püsida, muutumata eriti ise, kuid suutmata enam oluliselt mõjutada ka naabreid.
Vana-Kreeka kultuuri puhul ongi tähtis näha kõigepealt selle kultuuri juuri, mis asusid Lähis-Idas ja Egiptuses. Näiteks oleks Kreeka ja Pärsia sõdade puhul täiesti vale kujutada neid Euroopa kultuurrahva sõjana Ida barbarite vastu – pigem võisid pärslased barbariteks pidada hoopis kreeklasi. Sajandite jooksul pilt siiski muutus, Kreeka positsioon Vahemere/Lähis-Ida kultuuriareaali keskmena sai domineerivaks, nii et hellenismiajastul võis liikumine olla esimest korda vastupidine – kultuuri eksport Läänest Itta (kusjuures Ida oli endiselt säilitanud suure osa oma vanast kultuuripõhjast).
Kreeka kultuurisaavutuste nimekiri avaldab muljet (kujutav kunst, kirjandus, arhitektuur, filosoofia jpm), kuid üldise ülevaate omandamine on täiesti võimalik. Tähtis on, et kreeka mõjud kiirgasid ka Põhja-Euroopasse, kaasa arvatud Eestisse (on oletatud, et nn kivikirstkalme on kaudselt seotud Vahemere maade matmiskommetega). Tasub vältida „sõjaka Sparta“ ja „kunstilembese Ateena“ liiga lihtsustatud vastandamist (ka Ateena poisid võeti 7aastaselt sõjaväkke). Kreeka kultuuri pikaaegset ülimuslikkust näitab see, et Roomas peeti veel keisririigi hiilgeajal haritud inimese tunnuseks kreeka keele oskust. Kreeka keel on sillaloojana toiminud aastatuhandeid hiljemgi (nt Egiptuse hieroglüüfide dešifreerimisel; vrd pärsia keele rolli kiilkirja dešifreerimisel). Kreeka laensõnad on tänapäeva keeltes, sh eesti keeles – õpilastele saab näidata, et nemadki oskavad mõnd kreeka keele sõna (kosmos, demokraatia jm).
Arvatavasti võib selle teema raames mainida kreeka kultuuri hilisemat käekäiku (Bütsants, õigeusk). Lastel võib olla huvitav teada, et enamik nn vene nimesid on tegelikult kreeka algupäraga (nt Vassili – Basileos, st kuningas).
Vana-Rooma kultuuri seos tänapäeva maailmaga on veelgi ilmsem ning sellele tuleb vajalikul määral tähelepanu pöörata, nt kunst (eriti ilmne skulptuuri puhul), klassikaline ilu jms. Ühtlasi on rooma kultuuri arengut ja allakäiku vaadeldes võimalik osutada kultuuri lagundavatele arengusuundadele ja tendentsidele. Maailma hukkamineku teema – mida sellest võiks tõsiselt võtta, mida mitte? Paralleelid tänapäevaga, nt populism ja lõbujanu – leiba ja tsirkust. Vana-Rooma ühiskond ja roomlased kui rahvas surid võrdlemisi järsult välja (võib rääkida kokkuvarisemisest – sel juhul jällegi: miks?), pärandades järelmaailmale keele, katoliku usu, rohkesti tehnilisi oskusi (millest on paljud küll sajandeiks unustusse vajunud) ning hulgaliselt vaimuvara, nt õiguse ja riigi valitsemise põhimõtted koos vastavate terminitega, mis suurelt osalt toimivad tänini. Sageli kujutab roomlaste pärand tegelikult vanemate (kreeklaste ja Lähis-Ida rahvaste) kultuuride töötlust, kuid see ongi kultuuriloos tüüpiline. Lühidalt: õpilastel võiks kujuneda arusaam, et meiegi kõnepruugis, põhimõtetes, ühiskonnakorralduses ja paljus muus on roomlaste loodud või vahendatud osi, st Vana-Rooma elab meis mingil määral ka praegu edasi.
Üks kõige püsivamaid osi Rooma riigi pärandist on muidugi ristiusk. Sõltumata õpetaja või õpilaste religioossetest tõekspidamistest, tuleb ristiusu teket ning tõusu Rooma riigiusuks vajalikul määral käsitleda ja avada. Tähtis on, et õpilased saaksid põgusaltki aimu, mis oli Jeesuse kuulutuses uut võrreldes n-ö vana seadusega.
7. klass, 70 tundi
KESK- JA VARAUUSAEG
1. Keskaeg 476–1492 (50, sh Eesti); oluline 12. saj murrang
2. Varauusaeg 1492 – 1600 (20)
7. klassi õpilasele on täiesti jõukohane märgata ja mõista seda tohutut muutust, mille Euroopa keskaja jooksul läbi tegi just kultuurilises mõttes. Rooma riigi kokkuvarisemise järel elas antiikkultuur mõnda aega edasi, esimesed barbarite riigid ja valitsejad üritasid kopeerida Roomat. Tasub meelde jätta, et Euroopa oli 5.–8. sajandil ise barbaarne ning pidevate sõdade all kannatav piirkond, mille kohal varitses reaalne oht saada Araabia kalifaadi osaks. Suurem osa kristlikust ja antiiksest vaimuvarast oli varjul Iirimaa kloostrites.
Islami ja kalifaadi tekke juures on oluline esile tuua, et algselt kavandas prohvet Muhamed kristliku usulahu rajamist ning Koraan tunneb paljusid Piibli tegelasi, kaasa arvatud Jeesust. Õpilased võiksid teada saada, et kuni araablaste vallutuseni säilis Rooma pärand ka selles mõttes, et Aafrika põhjarannik (nt Egiptuski) oli kristlik. Muistsete egiptlaste järeltulijad läksid ristiusku ning tänapäeval nimetatakse neid koptideks. Alles islami võidukäik asetas Vahemere lõuna- ja põhjakaldad (kui lihtsustada – Hispaania erand) eri kultuurkondadesse, kuid näiteks ehitistes ja kokakunstis elab ühtne Vahemere-kultuur edasi tänapäevani. Selles mõttes on Euroopa kui iseseisva maailmajao sünd mõnevõrra juhuslik ning nüüdisaegne püüdlik vahetegemine Euroopa, Aasia ja Aafrika vahel on eksitav.
Tugev side antiikajaga säilis veel Karl Suure ajal, kes üritas Rooma impeeriumi taastada, kõneles nii ladina kui ka kreeka keelt ning laskis kopeerida rohkesti antiikkäsikirju, mis on tänapäevani säilinud just nende koopiatena. Frangi riiki on otstarbekas mõista Rooma impeeriumi taastamise katsena, mis sellisel kujul luhtus, kuid mis pani aluse säärasele Euroopale, mida tunneme meie päevilgi. (NB! Ka tänapäeval peavad lääneeurooplased „tõeliseks Euroopaks“ just neid maid, mis kunagi kuulusid Karl Suure impeeriumi.) Frangi riigi jäljed: Danmark (mark: piiriala), Östermark (Idamark, siit Idariik, Österreich).
Kui viimane tõsine katse ühtset Lääne impeeriumi taastada luhtus, algas aeglane rahvusriikide kujunemine. Kultuurilises mõttes toetuti endiselt antiikvundamendile kuni 12. sajandini, mil pandi alus gootikale – Euroopa n-ö oma kultuurile, kunstile, arhitektuurile. (Väga hea lisalugemine õpetajale: Robert Bartletti „Euroopa sünd“, Tallinn, 2001.) See oli erakordse kultuurilise, majandusliku ja sõjalise aktiivsuse ning originaalsuse ajajärk, sellesse konteksti asetus ka Eesti vallutamine (mis tähendas ühtlasi meie maa hõlmamist katoliiklikku Lääne-Euroopasse). Tasub rõhutada gooti arhitektuuri ja skulptuuri vormilist uudsust (gootilik konstruktsioon, teravkaared jm), mille sisu jäi valdavalt religioosseks. Kuigi poliitiline ühtsus oli kadunud, säilis tugev ühtsustunne ristirahva, ühtse kristlaskonna (ja ka ladina keele) kaudu – üheks selle avalduseks olid ristisõjad. Kindlasti tuleb meenutada ristisõdadega kaasnenud kultuurimõjusid, kus eurooplased olid eelkõige saajaks pooleks.
Paralleelselt kestis Ida-Rooma nn postuumne eksistents Bütsantsi näol. Suure kirikulõhega seondus õigeusu toime slaavi rahvaste juures, mille üheks avalduseks oli Venemaa pretensioon pärast Konstantinoopoli langemist (1453) esineda Rooma impeeriumi mantlipärijana („kolmanda Rooma“ kontseptsioon). Hagia Sophia oli kui eeskuju nii õigeusu kui ka islami arhitektuurile (võib nt võrrelda Kiievi Sofia katedraali ja Kairo Muhamed Ali mošeed). Unustada ei tohi türklaste sissetungiga kaasnenud kultuurimõjusid (kõverad mõõgad, rõivad, kohv, türgi muusika jpm).
Eesti keskaja puhul ei saa mööda minna ega peagi seda tegema Tallinnast, mis on ideaalne õppevahend linnaelu tundmaõppimiseks. Laiemas plaanis on tarvis esile tuua katoliikliku kultuuriruumi tähtsust. Piltlikult öeldes oli Rooma tollal Eestile (ja ka eestlastele) lähem kui iial varem või hiljem.
Renessansi puhul tuleb taas rõhutada murrangulisust – kui gooti perioodi inimesepilti oli iseloomustanud isetus (nt ei signeerinud kunstnikud oma töid), siis renessanss ja humanism tähistasid inimese, isiku, indiviidi tähtsust. Ka renessansiajastu oli sügavalt religioosne, kuid ometi on öeldud, et just sellest perioodist peale on väärtuste mõõdupuu inimene, mitte Jumal. Need nihked kajastuvad selgelt kunstis ning arhitektuuris (kaob näiteks gootikale omane kõrgusse pürgimine, vertikaalsus, kujutava kunsti süžeedesse sugeneb varasemast rohkem mittereligioosseid teemasid, kujutusviis muutub realistlikumaks, kunstnikud hakkavad arvestama perspektiivi jm). Pimeda keskaja kontseptsioon pärineb just renessansiajast; sellesse kontseptsiooni tasub tänapäeval suhtuda kriitiliselt. Renessansiajastul on negatiivseid jooni (poliitiline korruptsioon, raha võim, prostitutsioon jm).
Ilmselt tasub õpilasi teavitada, et varauusaega on loetud ka keskaja osaks ning et keskaja lõppu on paigutatud hilisemassegi aega. Erinevate piiritluste põhjendused on sageli kultuurilised (eriti selgelt juhul, kui lõpetada keskaeg hoopis reformatsiooniga ja ühtse katoliku kiriku lagunemisega). Nii või teisiti on varauusaeg üleminekuperiood keskaegsest, usuliselt ühtsest, ladinakeelsest Euroopast rahvusriikide Euroopaks, kus kiriku ja usu osatähtsus igapäevaelus ning poliitikas kiirelt vähenema hakkab ja kus üksikisiku õigused ning iseseisvus kiirelt kasvama hakkavad. Võtmemõisteks on siin kahtlemata reformatsioon ehk usupuhastus. Selle kultuurilised mõjud on tohutud. Ka Eesti ajaloos on 16. sajand murranguline, ja seda murrangut saatis märkimisväärne kultuuriline segadus (eesti talupoegade kiindumuse näited n-ö külakatoliiklusse, selle põhjused). Reformatsiooni tohutu mõju kirjaoskuse, rahvuskeelte ja üldse hariduse arengule (seda ka vastaspoole esindajate, nt jesuiitide tegevuse tulemusel) avaldub hästi Eestiski. Ususõjaga kaasnes võidujooks hariduses, mille silmapaistvaim õis Eestis (Tartu Ülikool) puhkes siiski järgmisel perioodil, ent selle juured peituvad 16. sajandis.
Selle perioodi teine ülioluline tunnusjoon oli eurooplaste maailmapildi järsk avardumine. Teadmine, et maailm ei piirdugi senituntud maadega (pluss kuskil kaugel asetsevad India ja Hiina), oli kultuurišokk. Maailm muutus senisest märksa suuremaks, kiirelt hakkasid arenema merendus ning geograafia. Need protsessid jätkusid jõuliselt ka 17. ja 18. sajandil.
8. klass, 70 tundi
UUSAEG
1. Uusaeg A 1600–1815 (35)
2. Uusaeg B 1815–1918 (35)
Uusaja esimest perioodi võib kultuurilises mõttes väga lihtsustatult öeldes nimetada Euroopa barokiajastuks. Baroki kui kunstiparadigma esitlemiseks leiab kirkaid näiteid küllaga nii Eestist kui ka kaugemalt. Märkimist väärib, et kui keskajal oli kunstiteoste – ehitiste, maalide, skulptuuride, muusikateoste – loomise taga peamiselt kirik, siis barokiajastul muutuvad otsustavaks ilmalike valitsejate (ja rikaste eraisikute) tellimused.
Poliitilises mõttes oli barokiajastu Prantsusmaa hiilgeaeg. Pariis kujunes Euroopa vaieldamatuks kultuuripealinnaks ning Prantsuse õukonna hiilgusel ei olnud Louis XIV alates võrdset. Kõikjal püüti järele teha Verssaille’ atmosfääri, kombeid ja rõivaid.
Perioodi avav 17. sajand ei olnud ainult Richelieu, vaid ka Hollandi sajand – maailma jätkuva avardumise, humanismi, kaubanduse, panganduse ja krediidi ning René Descartes’i sajand. Uusaja esimese perioodi jooksul kujunes arusaam teaduslikust mõtteviisist ning teaduslikest meetoditest. Selle arengu tipuks võib pidada Isaac Newtoni mehaanikat ja maailmapilti, mida kaua peeti lõplikuks ning veatuks.
On loogiline, et teaduse nii võimsa arengu ja vaieldamatute saavutuste taustal süvenes arusaam, et mõistus võidab lõpuks kõik takistused ning väärarvamused – siit valgustusideede levik, mis avaldus eriti selgelt ühiskonnakorraldust käsitlevate teemade puhul, ent ka usuelus ning mujal. Huvitav paradoks: teaduse sünnisajand, kui selleks lugeda 17. sajandit, oli ühtlasi ebausu ja nõiaprotsesside kõrgaeg. Oluline seik: katoliku kiriku algne vastuseis usule nõidadesse (st initsiatiiv pärines n-ö altpoolt) ja sellega seoses võib teha ekskursiooni rahvausundi ning kõrgkultuuri (sh kiriklike doktriinide) vahekorra teemadesse. Siingi on Eesti näiteid küllaga, kuid need tuleb asetada üleeuroopalisse konteksti. Eestlaste seisukohalt oli reformatsioonil paljude positiivsete mõjude kõrval ka kaheldavama väärtusega tõik: kui varem oldi seotud kogu Euroopa kultuurieluga, siis nüüdsest peamiselt kitsamalt saksakeelse kultuuripiirkonnaga, ning see säilis ka pärast Eesti ja Läti liitmist Vene impeeriumiga. Saksa kultuuripiirkond leidis aga 18. sajandil (ja hiljemgi) eeskujusid eeskätt Prantsusmaalt. Detail, mis väärib kommentaari: Saksa printsessist Vene keisrinnaks tõusnud Katariina II sõprus Voltaire’iga.
Just 18. sajandil astuvad meie ette kõigi aegade suuremate hulka liigitatud heliloojad Bach, Mozart, Haydn jt.
Prantsuse revolutsioon oli kui kultuuriline murrang – inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon, viha kiriku vastu (viide taas Voltaire’ile, Cluny kloostrikiriku lammutamine, kodanlik abielu jm). Tekkis tarvidus eristada antiklerikalismi (kirikuvaenu) ateismist, mis tollal veel üldine ega aktsepteeritud ei olnud. Oluline on märgata John Locke’i panust ja tõsiasja, et ameeriklased jõudsid vabaduse ning võrdsuse põhimõtete ellurakendamisega prantslastest ette (ja nimetavad oma iseseisvussõda tänapäeval revolutsiooniks, mis on mitmes mõttes täiesti õige). Silmas tuleb pidada Thomas Jeffersoni rolli terve Lääne kultuurkonna kontekstis.
Tähtsad on Napoleoni ajastuga kaasnenud ja/või sellest lähtunud kultuurilised impulsid. Huvitav seaduspära: nii renessanss kui ka Prantsuse revolutsioon deklareeris lahtiütlemist vanast korrast ning mõlemal juhul kaasnes sellega katse pöörduda tagasi klassika, st antiikaja juurde, vähemalt kunstis ja rõivastuses. Kõnelema peab ampiirstiilist arhitektuuris (klassitsismi haru, sõnast „impeerium“), selle headest näidetest Tartus. Eraldi tutvustamist väärib kaunis ampiirmööbel. Esile tuleb tuua ka Napoleoni-ajastu tohutut mõju rahvuslik-romantiliste meeleolude levikule. Oleme eestlaste rahvuslikku ärkamisaega harjunud pidama peaaegu asjaks iseeneses, unustades, et rahvusliku ärkamisaja elasid veidi varem läbi sakslased ise.
Uusaja teist perioodi võiks tinglikult (kuni maailmasõja puhkemiseni) nimetada Napoleoni-järgseks ajastuks, sest vähemalt Euroopa poliitikas püsiti üldiselt nendes rööbastes, mille oli maha pannud Viini kongress. Kunsti ja kultuuri vallas väljendub see tõigas, et enamik sellest perioodist möödus klassitsismi tähe all, segunedes puhuti romantismiga. Kuid romantism ei olnud kaugeltki nii laiahaardeline kui klassitsism; näiteks ei ole loodud romantistlikku arhitektuuri.
Öeldu ei tähenda, et 19. sajandit saaks pidada kuidagi staatiliseks. Tohutu areng eriti materiaalses sfääris (industrialiseerimine, raudtee, telegraaf, fotograafia jpm) kajastas ning põhjustas nihkeid kultuuris, tõekspidamistes ja maailmapildis. Üldiselt oli just 19. sajand see aeg, mil katkesid lihtrahva ja eliidi patriarhaalsed sidemed ning asendusid ametlike, seaduslike ja rahasuhetega. Siit ka kultuuriline segadus, mis on mõnes mõttes võrreldav ususõdadeaegsega, ning pahempoolsete ideede levik. Tekkis klassivõitluse kontseptsioon (esimene ideoloogia, mis kuulutas õigluse saavutamise peamiseks vahendiks vägivalla).
Huvitav fenomen: kultuuriline n-ö polüfoonilisus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, viktoriaanliku ajastu lõpp, mida võib pidada 19. sajandi muude, eeskätt majanduslike ja tehniliste uuenduste loogiliseks tagajärjeks. Kultuurielu kõige üldisem iseloomustav joon oli otsing. Selle algmed on muidugi kaugemal, eriti markantselt impressionistide esileastumises. Kui sageli arvatakse ja öeldakse, et I maailmasõda pühkis minema vana hea Euroopa, siis on see vaid osaliselt tõsi. Maailmasõda pühkis minema keisririigid, kuid kunstis, kultuuris jne oli murrang alanud enne sõda. Oluline on märgata Ameerika saamist Lääne kultuurielu täieõiguslikuks osaliseks just sel ajajärgul.
Maailmasõda oli kui kultuurifenomen – mõjud nii rindemeeste kui ka tagalasse jäänud inimeste psüühikale ja tõekspidamistele. Head abimaterjalid (kui nimetada vaid mõnd) on „Läänerindel muutuseta“ ja „Vahva sõdur Švejk“. (Viimase puhul tuleb siiski märkida, et autori maalitud pilt Austria-Ungarist on tugevalt karikeeritud.) Paljude tunnistajate seisukoht oli, et peamine emotsioon, mis ellujäänuil sõjast jäi, oli pettumus.
9. klass, 70 tundi
LÄHIAJALUGU
1. Kahe maailmasõja vahel 1918–1939 (25)
2. II maailmasõda 1939–1945 (25)
3. Maailm pärast II maailmasõda 1945–2000
Kahe maailmasõja vaheline periood on meie ajaloolises mälus võrdlemisi helge, kuid Lääne-Euroopa rahvastele mitte nii väga. Esimese maailmasõja järgsele pettumusele (uut ja paremat maailma ei sündinud) järgnesid lõbujanulised (n-ö kergemeelsed) kahekümnendad, neile omakorda konservatiivsemad (n-ö korralikumad) kolmekümnendad.
Õpilastele võib tutvustada seisukohta, mille järgi maailmasõdu tuleks vaadelda ühe suure sõjana, mis peeti kahes vaatuses. Säärasel seisukohal on otsesed seosed Euroopa kultuuri ja kultuurieluga. Esimese sõja järgne segadus, otsingud ja teatav peataolek – mis kõik kajastus kirjanduses, kujutavas kunstis, teatris, kinos (uus kultuurivaldkond) –, mida kroonis ülemaailmne majanduskriis (pankrotid, töötus, pettumus parlamentaarses demokraatias jms), asendus 1930. aastatel liikumisega autoritaarsete režiimide poole. Taas kajastus see kunstis – igatsus rahu, stabiilsuse ja arengu järele avaldus nt Eesti pallaslaste töödes, samuti mitmel pool (kaasa arvatud Ameerikas) püstitatud toretsevates hoonetes. Läänes levisid rahvusliku ühtsuse ideed, igatsus patriarhaalse alatooniga elukorralduse järele (see avaldus selgelt ka fašismis ja natsismis), mida võib pidada reaktsiooniks otsinguajale ning ka indiviidi emantsipatsioonile ja individualismile. Taas väärtustati kollektiivsust, ühist tegutsemist ja ühtsustunnet. Samaaegu võis säärane ideoloogia endas kanda vihkamist (eriti ilmne natsismi ja kommunismi puhul – hävitatavad vaenlased vastavalt juudid ja n-ö klassivaenlased). Maailm oli ebakindel ja heitlik, otsis uut ning püsivat korraldust.
II maailmasõda oli eelnenud arengu loogiline tagajärg. Euroopas oli kujunenud kaks jõudu, kes taotlesid uue maailmakorra kehtestamist (lisaks Jaapan Aasias), olles selles mõttes rivaalid, kuid teises mõttes liitlased – mõlema eesmärk oli hävitada demokraatia. Kes ja kuidas kellega lõpuks liitlaseks sai, on n-ö sündmuste ajaloo küsimus, mõjud kultuurile olid pigem tehnilist laadi (purustused, paljude kunstnike surmasaamine või sattumine raudse eesriide taha) kui põhimõttelised.
Sügavamad sisulised muutused lääne kultuuris sündisid pärast II maailmasõda. 1930. aastate esteetilised tõekspidamised (nt rõivastus, mööbel, arhitektuur, kujutav kunst) kestsid seevastu kuni 1950ndateni. Niisiis ongi põhjust rõhutada, et 20. sajandi suur kultuuriline murrang toimus 1950ndail ja 1960ndail, olemata ajalises mõttes otseselt seotud kummagi maailmasõjaga.
Sellele murrangule on omased väga paljud aspektid, millest sageli seatakse esikohale noorte esilekerkimist omaette poliitilise ja kultuurilise jõuna. (Pole mingit põhjust 9. klassi õpilaste eest varjata tõika, et oluline roll oli ka rasestumisvastaste vahendite levikul.) Tekkisid noortekultuur, noortemood, noorteprobleemid, noortekunst jne, samuti noorte eneseteadvust õhutavad filosoofid (või ideoloogid), nagu Jean-Paul Sartre või feminismi klassik Simone de Beauvoir. Need trendid olid tugevalt seotud teaduse ja tehnika ning kommunikatsioonivahendite arenguga (eriti televisiooni võidukäiguga 1960ndail). Hoogsalt ja jõuliselt levis võrdsuse idee (võitlus naiste, mustanahaliste jt õiguste eest) ning lootus, et maailm jääb n-ö noaterale püsima (külm sõda, kaks vastandlikku leeri, lootus nn rahumeelsele kooseksisteerimisele).
Juba 1970ndail vahetas Läänes maad võtnud optimistliku, teaduse ja mõistuse võidukäiku uskuva üldhoiaku välja skeptilisem suhtumine, mis edaspidi veelgi süvenes. Taas on Lääs, aga nüüd juba koos ülejäänud maailmaga (Hiina, araabia maad, India, Venemaa) otsimas püsiva elukorralduse aluseid, sest külma sõja aegne varises 1990ndate alguses kokku ja tekitas Läänes peale rõõmu ka hirmu. Tänapäeval on maailm ebamäärases seisundis, kõrgeimate põhiväärtuste kohta selget kokkulepet pole. Oluline on tähele panna, et kui veel ainult paar-kolmkümmend aastat tagasi vaheldusid Lääne rõivastuses, muusikas jne selged moevoolud, siis tänapäeva kultuur on seninägematult eklektiline – kanda võib nii alt laienevaid kui ka kitsenevaid pükse, õlgadeni juukseid või kiilaspead, viljelda popp-, rokk-, kantri-, süva-, meelelahutus-, estraadi-, punk- (jne) muusikat, ning kõigel on oma pooldajaid. Tegemist on sündinud infoühiskonna ootamatu aspektiga: mida tihedam ja lihtsam on suhtlemine, seda vähem on rahvad ning ühiskonnad tervikuna n-ö ühel lainel. Säärast killustumist tasakaalustavad niisugused ühisettevõtmised nagu (Eestis) laulupeod ning üleriigilised talgud. Eesti, Euroopa ja maailma eneseotsingud jätkuvad.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010