Mul on olnud üks teisest rahvusest õpilane, kes ootas iga tunni alguses mind koridoris, et öelda mulle vaikse sisinaga: „Ma vihkan eesti keelt!“ Meie koostöö algas 5. klassis, kui ta tuli meie kooli. Ta oli elanud ja õppinud mitmes riigis, kuid oskas üsna hästi eesti keelt kõnekeelena. Ta jäi meelsasti pärast tunde, et teha mulle selgeks, miks ta vihkab eesti keelt. Päris tükk aega ei õnnestunud mul tema suhtumist muuta, kuigi püüdsin igati. Väikeste või väga väikeste edusammudega liikusime kolm aastat kuni 8. klassini. Peamiselt tuli ta minu tundi selle pärast, et lubasin tal laual hoida muukeelseid ajalooteemalisi raamatuid, mida talle meeldis lugeda. Kirjalikud grammatikatööd sooritas ta rahuldavalt, aga ilukirjanduse lugemine eesti keeles edenes vaevaliselt. Siis oli ajaloohuvi viinud teda poliitikasse ja ta oli ühinenud ühe erakonna noorteorganisatsiooniga. Sain kingituseks isegi nende logoga särgi. Tähtsam oli muidugi see, et lävides eestlastest mõttekaaslastega, paranes tema suhtumine eesti keelesse ja lugemisesse eesti keeles. Põhikooli lõpuks oli tal piisav õigekirjaoskus koolitee jätkamiseks eesti keeles.
Tihtipeale seisneb pedagoogiline tarkus väga lihtsas tegevuses: tuleb rahulikult oodata, olla positiivne ja leida ka kõige väiksem ühisosa, et õpilane tuleks tundi.
Üks lätlasest õpilane ei osanud enne Eestisse elama asumist eesti keeles ühtegi sõna. Ta haaras lennult uusi sõnu, grammatikat eriliselt õppimata rääkis ta juba poole aasta pärast õigesti ja aktsendita. Kuidas on see võimalik? Ta oli ja loodetavasti on praegugi väga avatud ning julge suhtleja. Ta võis vabalt tunni alguses öelda: „Õpetaja, teil on täna väga ilus kleit, see sobib teile!“ Grammatiliselt oli lauses kõik õigesti. Samas võis ta 5 minuti pärast öelda, et ärme täna rohkem loe ega kirjuta, parem mängime sõnamänge, sest tal on asjad kodus. Teda tuli järjepidevalt motiveerida, et keeleõpe vajab ka harjutamist ja iseseisvat tööd. Vahel jäid käed siiski jõuetusetundest rüppe, sest kui ta ei saanud piisavalt tähelepanu, hajus tema õppimissoov kohe. Põhikooli eesti keele eksami sooritas ta muidugi suurepäraselt. Minu panus oli suunata õpilase energia õigesse rööpasse, mis mul üsna tihti ei õnnestunud, sest tal oli tegutsemisindu mitme inimese jagu – küll lendas vahetunnis aknast midagi välja, küll tekkis tüli klassikaaslasega.
Praegu on mul mõlemast poisist soojad mälestused.