5. klassi õpetaja Katri Sild (eesti keel ja kirjandus, ajalugu, uurimine, digipädevus)
Mulle meeldib Emili kooli projektõppes see, et õppimisel on käegakatsutav tulemus, mis toetab õpilaste õpimotivatsiooni. Samas muutub ainete lõimimine iga aastaga järjest keerulisemaks, sest õppeainete teemad lähevad üha rohkem süvitsi ja ka laiemaks. Lõimingut tuleb teadlikult otsida. Otsin seda lõimingut, mis on õppekavasse sisse kirjutatud. Olen avastanud, et eesti keele, kirjanduse ja ajaloo õppekavas on väga suur ühisosa. Nendel ainetel võiks olla ühised õpikud.
Näiteks oli 2. klassis teema „Eesti Vabariik 100“. Tegime projekti väljundiks lauamängu, millega võib erinevaid teemasid käsitleda. Lapsed said üksteise lauamängudes mööda Eestit seigelda. Neil oli vaja ise teha mängukaadid ja -juhend. Sellega sai väga hästi siduda kunsti ja emakeele õpitulemused. Kõige keerulisem oligi mängujuhendi koostamine, sest see pidi teistele arusaadav olema. Samas oli laste jaoks mängu ise väljamõtlemine äge.
2. klassis tegime toidupüramiidi ja koostasime peomenüü, kuhu saab siduda emakeele, matemaatika ja kunsti teemasid. Lastele meeldis ise käed külge panna ja meisterdada.
Mulle tundub, et kui õpetaja on ainetundidega harjunud, siis on keeruline mõista, mis õpitulemused projekti kaudu saavutatakse. Õpetaja võiks otsida viise, kuidas saaks mitu eesmärki täita ühe suurema projektiga ning samas jagada ka õpilastele rohkem vastutust.
Muusikaõpetaja Anete Sammler
Minu meelest on projektõppe kõige suurem pluss koostöö teiste õpetajatega. Tutvun teiste ainekavadega ja saan teada, mida võin õpilaselt üldse nõuda. Näiteks kas õpilane teab, mis on silp, või mis tasemel õigekirja võin talt oodata. Mulle meeldib, et ma ei pea olema enda aine raamides. Vahel viitavad teisedki õpetajad minu ainele.
Näiteks kui 1. klassi esimene projekt on „Minu raamat“, siis on minu meelest tore see, et seal on ka nende lemmikmuusika lehekülg ning õpilased avastavad ja tutvustavad teistele seda osa endas. 4. klass tegi skeleti maketi. Lisasime sellele häälepaelad ja kopsud ning lapsed said aru, miks on vaja lauldes sirge seljaga istuda.
Mulle on meeldinud tagasivaatavad ja ajalooga seotud projektid. Olen siis toonud klassi vinüülplaadi või CD ning tutvustanud sääraseid helikandjaid, mida tänapäeval enam nii palju ei kasutata. Õpilased uurivad näiteks oma vanavanemate käest lapsepõlvelaulude kohta ning saavad teada, et nemad laulsid ka lugu „Teele-teele, kurekesed”. Näen, kuidas lapsed on uhked selle üle, et laulavad samu laule.
Minu meelest on projektõppe kitsaskoht ainekava. Muusika riikliku õppekava ainekava on väga spetsiifiline ning minu meelest ei peaks 3. klassi õpilane oskama kõike seda, mis seal I kooliastmesse kirja on pandud. Kuna olen viimased kolm aastat olnud projektõppega seotud, siis tunnen, et hakkan samadest õpitulemustest väsima. Õppekavas võiksid õpitulemused olla laiemalt sõnastatud, nii oleks põnevam lõimida. Mulle tundub, et faktilisest muusikateadmisest ei kasva välja muusika tegemine. Mind on väsitanud see, et alati on projekt kellegi teise oma, sest minul on vähe ainetunde. Toetan pigem teisi ained kui teised õpetajad muusikat. Tahaksin endale rohkem omanikutunnet. Mulle meeldiks, kui oleks rohkem aega projekti ette valmistada. Kahe projekti vahel võiks olla settimisaeg või paus.
3. klassi õpetajad Kairi Meressaar (eesti keel, matemaatika, uurimine) ja Anni Niinep (kunst ja tööõpetus, uurimine)
Meile meeldivad need projektid, kus lapsed ise loovad midagi. Näiteks tegime eelmisel aastal koos sõbrapäevaürituse, kus lapsed mõtlesid ise kõik välja. Õpilased olid väga aktiivsed. Projekt õnnestub hästi siis, kui teema ja väljund kõnetab õpetajat, sest siis sütitab ta ka õpilasi. Õpetajal on tore siis, kui projekti mõeldes tekivad seosed õpitulemustega. Eriti äge on, kui lapsed ise linke leidma hakkavad. Neil tekivad pöörased ideed, mida projekti vältel teha, ja see näitab, et nad saavad asjale pihta.
Meile meeldib väga, kui lapsed võtavad end tõepoolest kokku ja vastutavad projekti tulemuse eest. Näiteks valmistusid õpilased enne sõbrapäevaüritust väga põhjalikult ja keskendusid hoolega. Tore oli õpilastega koos reklaamplakatitega klassist klassi käia ning sõbrapäevaüritust teistele tutvustada. Oli näha, kui tõsiselt nad seda võtavad. Projektõpe sunnibki andma lastele rohkem vastutust kui tavaline õpe, mis on rohkem õpetaja asi. Projektid on tihti rühmades, ning kui rühmatöö õnnestub, siis töötabki projektõpe väga hästi, sest õpilased tunnevad üksteise ees suurt vastutust. Õppimine annab neile päriselu kogemuse. Nad õpivad oskusi, mida saab üle kanda hilisemasse tööellu või hobidega tegelemisse.
Projektõppe plaanimiseks kulub väga palju aega. Enne saab aeg otsa, kui projekt valmis saab. Planeerida aitab see, kui on kindel projektitundide aeg nädalas ning kui kõik ei pea olema lõimitud. Oleme märganud, et pärast pikka tööpäeva lastega on energiat vähe, aga loovad projektiideed tulevad puhanuna, näiteks vaheaegadel. Projektõppes on huvitav see, et kui mitu inimest koos töötavad, on igaühel oma ideed ja pilt asjast ning on vaja palju arutada ja läbi rääkida. Üksi saaks kindlasti kiiremini, aga tegelikult enam nii ei taha.