Saaremaale naasnuna paistis Luce silma mitmekülgse ühiskonnategelasena ning haridus- ja kultuurielu edendajana. Kodu-uurijana avaldas ta ülevaateid Saaremaa ajaloost, loodusest, etnograafiast ja rahvaluulest. Tema eesmärk oli uue, avatuma kodanikuühiskonna ülesehitamine. Ta kujundas uue kohaliku elukorralduse, millega kaasnes suhtumise muutumine maa põlisrahvasse.
Luce hindas kõrgelt eesti keele arenemisvõimalusi. Eesti keele paremaks tundmaõppimiseks ja arendamiseks algatas ta 1817. aastal Kuressaare Eesti Elementaarkooli tegevuse (tegevus oli suunatud kohalikule rahvale ja eestikeelsele haridusele) ja esimese eesti seltsi, mis oli eeskujuks Õpetatud Eesti Seltsi rajamisele 1838. aastal.
Luce on kirjutanud mitu eestikeelset raamatut ja hulga artikleid. Eesti keelest rääkides kasutas ta alati ülivõrdeid: kiitis eesti keele kõla ja väljendusrikkust ning võrdles seda tuntud Euroopa keeltega nagu hispaania ja itaalia keel. Oma väidete tõestuseks tõi ta lause, mida ta oli talupoja vankris istudes oma teejuhi suust kuulnud. Muusikana olevat tema kõrvus kajanud, kui talumees oli oma hobusele öelnud: „Mine tasa üle silla!” Tänaseks on see lause kõigile eestlastele tuttav legendaarsest keeltevõistlusest, kuid vähesed teavad, et selle legendi tekkimise algataja oli ilmselt Luce. Hiljem asendati küll sõna „mine” sõnaga „sõida”, et viia meie kuulus õ Euroopasse.
Tema panus Saaremaa loodus-, meditsiini-, haridus- ja laiemalt kogu kultuurilukku on väärt mäletamist ning väärtustamist.
Tarmo Teder kirjutas 2017. aasta juunikuu Sirbis: „Sümboolse ja ilusa kingituse teevad saarlased nüüd Lucele temanimelise erakooli käivitamisega Kuressaares sel sügisel. Oli ju just Luce kunagi kaks sajandit tagasi see mees, kes asutas Kuressaare Eesti Elementaarkooli“ (Teder 2017). Luce kooli õpilaste helehallidel kampsunitel ilutseb nüüd kuninglikult lillal embleemil Luce nimi.