A A A
Oppekava infoportaal > Uncategorized > Kodanikuharidus ja kodanikuühiskond

Kodanikuharidus ja kodanikuühiskond

Aimar Altosaar

 

Eesti Vabariigis on viimase kahekümne aastaga taas tekkinud kodanikuühiskond. Loomulikult ei ole kodanikuühiskonna teket võimalik määratleda mõne konkreetse kuupäevaga, sest tegemist on protsessiga, mis saab alata teatud poliitiliste tingimuste ja õigusliku ruumi olemasolul ning areneb edasi koos demokraatliku ühiskonnaga. Küll on aga võimalik meie kodanikuühiskonna arengut jälgida läbi konkreetsete, seda protsessi iseloomustavate sündmuste.
Taasiseseisvunud Eestis sai esimeseks kodanikühiskonna arendajaks filantroop Georg Sorosi poolt 1990. aastal asutatud Avatud Eesti Fond (http://www.eof.ee), mis on siiamaani üks vabaühendusliku tegevuse vedureid Eestis. Mõjukas omamaine mõttekoda on ka 1991. aastal asutatud Jaan Tõnissoni Instituut (http://www.jti.ee), mis levitab demokraatliku ühiskonna ideed ning püüab kaasaega tuua oma nimeandja, möödunud sajandi ühe suurima riigimehe ja ühiskonnategelase Jaan Tõnissoni ideid ning ühistulise mõtlemise vaimu.

 

Nende kahe organsatsiooni initsiatiivil loodi 1996. aasta Eesti Mittetulundusliitude ja Sihtasutuste Liit (EMSL, http://www.emsl.ee), mis on kujunenud kodanik-ühiskondlike organisatsioonide mõjukaks esindusorganisatsiooniks. Suurimaks ettevõtmiseks oli Eesti seadusandluse läbivaatamine, et kujundada see võimalikult sõbralikuks kodanikualgaslikule tegevusele. Ühtlasi hakati ette valmistama Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsiooni (EKAK). See dokument „määratleb avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid avaliku poliitika kujundamisel ja teostamisel ning Eesti kodanikuühiskonna ülesehitamisel“ (http://www.siseministeerium.ee/index.php?id=5642). Suhteliselt pika ja palju kannatlikkust nõudnud koostamisprotsessi käigus veendi erakondi ja poliitikuid kodanikuühiskonna arendamise möödapääsmatuses. See töö polnud kuigi kerge, sest paljud poliitikud ja arvamusliidrid ei osanud näha kolmanda sektori, kui kodanikuühiskonna tuumiku rolli tänapäeva demokraatias. Siiski õnnestus kodanikuühiskonna liidritel Riigikogu enamus kaasa haarata ning 2002. aasta 12. detsembril seadustati EKAK riiklikult tähtsa dokumendina Riigikogus.
2005. aastal kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt kaasamise head tavad, millega valitsus võttis endale kohustuse kaasata vabaühendusi otsustusprotsessidesse. 2007. aastal asutati valitsuse poolt Kodanikühiskonna Sihtkapital (KÜSK, http://www.kysk.ee), mille missiooniks on kujundada kodanikuaktiivsust soodustavat keskkonda ning aidata kaasa vabaühenduste tegevusvõimekuse suurendamisele läbi organisatsioonide, uuenduslike ideede ja tegevuste rahastamise. KÜSK-i esimene peadirektor Agu Laius on täitnud silmapaistvat rolli kodanik-ühiskondliku ideestiku ja seadusandluse väljatöötamisel, samuti EKAK-i koostamisel.

 

Vabast ühiskonnast rääkides rõhutatakse tavaliselt südametunnistuse-, sõna- ja avaldamisvabadusi, mis on sätestatud Eesti Põhiseaduses (§45 ja §46). Elementaarseks peetakse ka ettevõtlusvabadust ja eraomandi kaitset (§31 ja §32). Vähem on rõhutatud §47 ja §48, mis tagavad kodanikele õiguse koonduda mittetulundusühingutesse ning avaldada vabalt meelt. Ka §19 (igaühel on õigus eneseteostusele) võiks olla paremini teadvustatud.
Me elame kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas, mida iseloomustavad avatus, vabadus, võrdsed õigused, võimude lahusus ja institutsioonide mitmekesisus ja nende tasakaal. Kaasaegne avatud ja demokraatlik riik võimaldab kõigil inimestel aktiivselt osaleda ühiskonnaelu korraldamises. Tänu telekommunikatsiooni, interneti ja e-suhtlusvõrgustike arengule on igaühel võimalik asutada seltsinguid ja seltse, mittetulundus- ja tulundusühinguid, algatada liikumisi ja otsida oma ideedele toetajaid. Aasta-aastalt paranevad kommunikatiivsed ja materiaalsed võimalused lubavad kujundada oma vahetut elukeskkonda, osaleda omavalitsuse ja kogu riigi elu korraldamises. Kuid kas me oskame neid vabadusi kasutada? Kas me teame, kuidas oma kodanikuõigusi parimal viisil tagada? Kas tunneme kodanikuühiskonna toimimist ja arengusuundi? Meie potentsiaalsed võimalused on enneolematult suured, kuid sageli oleme oma õiguste realiseerimisel abitud ning laseme riigisektoril ja äriühingutel kodanike huvide üle prevaleerida. Olles mures oma töö ja sotsiaalse staatuse pärast, annavad kodanikud tihti järgi põhiõigustes ega julge oma huve kaitsta. Selline käitumine annab omakorda valed signaalid organisatsioonidele ja ettevõtetele suurendada survet kodanikele. Sellises olukorras ei saa kodanikuühiskonnast enam rääkida.

 

Eesti on üles ehitatud kodanikuühiskonnale
Eesti rahvuse ja riigi kujunemisel on kodanikualgatusel olnud otsustav tähtsus. Rahva omaalgatuse teke 19. sajandi teise poole seltsiliikumise näol ning selle hoogustumine ja laienemine tegi võimalikuks eestlaskonna rahvuslike eesmärkide saavutamise, kindlustas ühtekuuluvustunnet ning suunas oluliselt kogu ühiskonnaelu. Rahva hariduspüüe juurdus haridusseltside traditsioonis; ühistulistes ettevõtmistes liitus majanduslik huvi vastastikuse abivalmidusega; laulu- ja mänguseltsid panid aluse professionaalsele kultuurile. Samaks ajaks oli kirjaoskajal ja seadusi austaval rahval olemas ka keisrile saadetavate ühispalvekirjade traditsioon. Sajandi teisel poolel pääsesid eestlased ka kohalike omavalitsuste juhtimise juurde, tänu millele tekkis halduskogemus.
Eriline koht kodanikuühiskonna, tegelikult aga kogu eestikeelse ühiskonna rajamisel on olnud Jaan Tõnissonil (1868-1941?). Alates „Eesti Postimehe“ peatoimetaja kohale asumisest 1895. aastal muutis ta tolleaegse meedia võimalusi kasutades ning ise silmapaistva energilisusega koosolekuid kokku kutsudes ja juhtides aastakümne jooksul seni peamiselt vaid kultuurilise eneseväljendusega seotud vabatahtliku tegevuse kõiki eluvaldkondi hõlmavaks kodanikuühenduste ja ühistute võrgustikuks. Selline ühiskond oli juba küps riikliku iseseisvuse väljakuulutamiseks ning võimeline mobiliseerima oma ressursse Vabadussõja võitmiseks. Seega on iseseisev Eesti riik olemas tänu elavale ja tihedalt võrgustatud kodanik-ühiskondlikule tegevusele. Nagu mitmed teisedki 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses tekkinud riigid on ka Eesti Vabariik rahva vabatahtliku ühispingutuse ja pikaaegse varasema organiseerimistegevuse tulemus, erinevalt vanadest Euroopa riikidest, mis on järjepidevalt välja arenenud monarhiatest.

 

Kodanikuühiskonna areng jätkus ka iseseisvuse ajal. Seltsid ja ühendused, liidud ja liikumised, heategevuslikud ja isamaalised üritused kuulusid inimeste igapäevase elu juurde. Majanduses oli kaalukas osa ühistulisel tegevusel. Kaasamõtlemine ja osavõtt ühiskonna asjadest vähemalt kogukonna ja omavalitsuse tasandil oli normaalne osa aktiivse eluhoiakuga inimeste elust. Nõukogude okupatsiooni eest Läände põgenenud eestlased jätkasid seltsi- ja ühistegevust ka paguluses, hoides nii elus kodanikutegevuse vaimu. Kahtlemata püsis Eesti riikluse idee ja juriidiline õigusjärglus tänu arenenud kodanikuühiskonnale. Ilma arvukate pagulasorganisatsioonide aastakümneid kestnud töö, tuletamaks oma asukohamaade valitsustele ja maailma avalikkusele meelde Eesti okupeerimist, oleks iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel olnud praktiliselt võimatu. Samal ajal elas kodanikualgatus edasi ka okupeeritud Eesti piiratud võimalustes, näiteks looduskaitseseltside, raamatuklubide või laulukooride kaudu.
1980. aastate teise poole vabamates oludes tekkis sadu ja tuhandeid seltse ja liikumisi, loodi Rahvarinne ja Kodanike Komiteed – maailma ajaloo üks suuremaid rahvaalgatusi oma riikluse taastamiseks. Taastatud riigis aga jäi kodanikuühiskond esialgu väga nõrgaks. Sellel on mitu põhjust:
Vabanemise ajajärgu liidrid asusid ise riiki üles ehitama, looma avalikku võimu ja poliitilisi struktuure;

  1. Tähelepanu oli fokuseeritud erastamisele, omandireformile ja muule majandustegevusele; majanduslik surutis sundis inimesi tegelema kõige vahetumate elukondlike probleemide lahendamisega.
  2. Ühiskonna ja kogukondade loomupärased liidrid olid siirdunud poliitikasse, avalikku teenistusse või eraettevõtlusse ning kolmandasse sektorisse lihtsalt ei jätkunud aktiivseid eestvedajaid.
  3. Oma rolli mängis nõukogude režiimi vaimne pärand, mis oli võõrutanud inimesed koos- ja ühistööst, purustanud inimestevahelised usaldussidemed ning oskused vabatahtliku ühistegevuse arendamiseks. Kõik kollektiivsusele vihjavad tegevused tundusid sundkollektivistlikust ühiskonnast vabanenud inimestele halvas mõttes tuttavad. Poliitiliste vabaduste suurenedes julgeti küll meelsust avaldada, kuid sotsiaal- ja majandussfääris ühiste huvide eest seista veel ei osatud.
  4. Omajagu segadust põhjustas ka mõnede rahvusvaheliste aktivistide püüd suunata vabaühenduste aktiivsus valitsuse survestamisse, mis on vanades demokraatiates küll tavapärane, kuid Eestis tajuti riiki veel nõrgana ega soovitud seda ohtu seada.

Tänapäeval on objektiivne vajadus süsteemse ja laiaulatusliku kodanikuhariduse järele. Kuigi taasiseseisvumisele viinud laulev revolutsioon oli kogu ühiskonda hõlmav kodanikualgatuslik liikumine, ei osatud tollal vabaühenduslikus tegevuses näha võimalust ka sotsiaalse kapitali suurendamiseks ja majandustegevuse tõhustamiseks. Harjumus oodata riigi poolt antavaid lahendusi oli veel väga tugev ning ka poliitikud ja valitsusametnikud kandsid enamasti samu hoiakuid. Sellest ajast pärineb meie kohati liigselt ülereguleeritud seadusruum ja kohati liiga suletud avalik sektor. Esimestel taasiseseisvumise järgsetel aastatel tundus paljudele, et kui riik on juba olemas ja toimib, siis tegelgu iga kodanik oma asjadega. Nõukogude võimu vihati ja põlati, vaba Eestit igatseti, kuid aastakümnetega oli totalitaarne okupatsioonivõim süsteemselt lõhkunud inimestevahelisi seoseid, et juba eos vältida igasuguste ühenduste loomist väljaspool kultuurilist isetegevust. Harjumust ja oskust teiste inimestega üheskoos ühiseid probleeme lahendada, muuhulgas riigistruktuuridega avalikku dialoogi astuda 1990. aastate alguseks enam ei olnud.

 

Kodanikuharidus on aktuaalne
Kodanikuharidust võib mõista kitsalt ja laiemalt. Kitsamas mõttes tähendab see teatud teadmiste omandamist, näiteks ühiskonnaõpetuse kursuse läbimist üldhariduskoolis või kodakondsuseksamite sooritamist. Laiemas tähenduses mõistame aga kodanikuharidust, kui õppimist, kuidas olla oma riigi täisväärtuslik kodanik. Sõnal „täisväärtuslik“ ei ole siinkohal õiguslikku tähendust, sest seaduse ees on kõik kodanikud võrdsed. Küsimus on selles, kuivõrd kodanik kasutab oma põhiseaduslikke vabadusi ning osaleb ühiskondlikus protsessis. Kodanikuõigused ja kohustused seovad meid riigiga, kodanikuvabadused aga ühiskonnaga. Riigiga on inimesed selle tekkest alates kokku puutunud ja kõik mõistavad, et riigis kehtivaid seadusi tuleb täita. Seevastu oma vabaduste kasutamine on palju vähem levinud, eriti ühiskonnas, kus riik kuni viimase ajani reglementeeris kodaniku elu pisiasjadeni ning kodanikuinitsiatiivi ilmutamine oli praktiliselt keelatud. Vabaduste tunnetamine ja oma õiguste mõistmine ei teki iseenesest koos demokraatliku riigikorra kehtestamisega, sest harjumused ise oma õiguste eest seista, olla aktiivne, sekkuv ja kaasav kujunevad aeglaselt ja selleks võib kuluda mitu põlvkonda. Samas aga nõuab kaasaegne ühiskond juba praegu kodanike teadlikkust ja valmisolekut olla riigi partner senisest palju laiemal skaalal. Eesti-sugusele riigile võib passiivne kodanikkond olla ohtlik mitmel põhjusel:

  1. Väikese riigina, mis peab oma eksistentsi pärast pidevalt valvel olema, on parimaks julgeolekutagatiseks sidustatud ja aktiivselt ühishuvide eest seisev kodanikkond.
  2. Väike riik ei saa lubada liiga paljude kaasmaalaste lahkumist, depopulatsiooni, tervete piirkondade muutumist inimtühjaks. See aga võib toimuda, kui inimesed tajuvad oma riiki kalgi ja ükskõiksena, kui kodanikuühiskond ei toeta ega kaasa kõiki sotsiaalseid rühmi aktiivsesse ühiskonnaellu ning ei sunni avalikku ja erasektorit oma kodanike suhtes empaatiat ilmutama.
  3. Kaasaegne majanduselu muutub järjest võrgustikulisemaks ning e-riigina võib Eestil olla sellises maailmas eeliseid. Kuid need eeldavad tihedat koostööd kõigepealt Eesti ettevõtjate vahel, ühistulist lähenemist siiani domineeriva erahuvi kõrval ning oskust näha koos- ja ühistöö kasutamises ühiseid võite.

Kodaniku jaoks seovad riiki ja ühiskonda valimised. Valimistes osalemine on kodaniku jaoks üheaegselt sümboolne tegu, millega kinnitatakse oma osalemist riigi valitsemises, kuid sellega luuakse ka reaalset võimu ning antakse võimule õiguslik alus. Pärast oma valiku tegemist ja hääletamist kodanikud justkui kaotaksid kuni järgmiste valimisteni igasuguse kontrolli nende poolt valitud institutsiooni üle, sest ei kohalikel volikogudel ega Riigikogul ei ole kohustust valijatele oma tegevusest aru anda. Sellist esindusdemokraatia mudelit on väga palju kritiseeritud ning mitmed poliitilised jõud Euroopas ja Eestis (meil viimati Roheliste erakond) on toetanud otsedemokraatia mudelit, kus rahvahääletustel oleks seadusloomes tunduvalt suurem või isegi otsustav roll. Väga demokraatlikuna tunduv idee kutsuda rahvas valimiskastide juurde iga kord, kui parlamendis või valitsuses arutatakse mõnda seaduseelnõud, võiks esmapilgul olla parim väljakutse kodanikuühiskonnale. Tegelikkuses aga võib see mudel halvata riigi ja ühiskonna tegevuse. Arenenud seadusandlusega riigis on iga järgnev seadusakt suhteliselt keeruka struktuuri ja sõnastusega, vältimaks vastuolu kehtivate seadustega ja reguleerimaks konkreetset eluvaldkonda soovitud suunas, samas mitte tekitades pingeid ja probleeme mõnes teises valdkonnas. Referendumile saab aga panna seadusemuudatuse, mille sõnastus on lakooniline, et valijale oleksid alternatiivid selged. Paraku aga jäävad nii kõrvale olulised nüansid. Avalike referendumite puhul on rahakamatel äriühingutel ja organisatsioonidel võimalik suhtekorraldajate abil ja meedia kaudu avalikku arvamust manipuleerides saada soovitud tulemus. Ühishuvi asemel toetatakse selliste otsedemokraatlike referendumitega pigem korporatiivseid huve. Fareed Zakaria on raamatus „Vabaduse tulevik“ USA California osariigi näitel kirjeldanud, kuidas referendumite kaudu (mille tulemused olid seadusandjatele kohustuslikud), külmutati osariigi eelarve struktuur, välistati igasugune arenguvõimalus ning lühikese ajaga muutus USA edukas osariik suurte sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega autsaideriks (Zakaria 2005,198-211).
Kuigi otsedemokraatia seostab näiliselt kodanikke paremini oma riigiga, süvendab see demokraatiamudel tegelikult võõrandumist. Otsedemokraatia ei põhine mitte kodanike ühiskondlikul aktiivsusel, vaid poliitilise õiguse (valimisõiguse) ebamõistlikul kasutamisel. Kodanike koos- ja ühistöö arendamise asemel esitatakse neile referendumitel lihtsalt sõnastatud seaduseelnõusid ning ainus, mida neilt oodatakse, on õigel päeval hääletamine. Selle tagajärjel kodanike aktiivsus väheneb, ühiskond kaotab sidusust ja võimekust otsida uusi ja parimaid lahendusi ning reageerida paindlikult väliskeskkonna muudatustele.

 

Üldjuhul mõistame vabaühendusliku tegevuse all inimeste vabatahtlikku osalemist ühiskonna elus, ühiste eesmärkide püstitamist ja nende nimel ühist tegutsemist. Kodanikuharidus on vajalik selleks, et kodanikud oskaksid vahet teha reaalsete ja näiliste võimaluste vahel, saaksid teadlikuks oma võimalustest ja võiksid reaalselt kasutada oma põhiseaduslikke vabadusi. Mitmekülgne ja läbimõeldud kodanikuhariduse süsteem peaks kujundama positiivseid hoiakuid ühistegevuse suhtes ning suunama tähelepanu ühiskonna sisemistele seostele ja nende arengutele
Kodanikuhariduslikku tegevust võib jagada kolmeks:
1. Koolihariduse kaudu saadav teadmine ühiskonna toimimisest, mille põhjal teeb igaüks enda jaoks vajalikud järeldused.
2. Kodanikuühenduste poolt korraldatavad koolitused, töötoad ja kursused;
3. Õppimine läbi vahetu kogemuse.
See viimane viis on kindlasti kõige rohkem levinud ning ilmselt ärkab inimestes kodanikualgatuslikkus konkreetsete vajaduste tekkides. Näiteks korteri- ja majaühistud, millest on kujunenud kõige massilisem mittetulundusühenduste liik, on osutunud erastatud korterite omanike jaoks teatud mõttes turumajanduses elamise kooliks. Just maja- ja korteriühistud on väga paljudele esmaseks kokkupuuteks vaba ühiskonna kohustuste poolega. Kui otsida kodanikuühiskonna tuummõisteid, siis kahtlemata on selleks vabadusega kaasnev vastutus. Läbi oma elukondlike probleemide lahendamise (kodu haldamine) kaasatakse inimesed vabaühenduslikku otsustusprotsessi ja juhtimisse, kus nad kogevad vahetult oma otsuste soovitud tulemusi või hoolimatuse tagajärgi.

 

Ka riigikaitse ja isamaalise kasvatusega seotud ühendused on kodanikuaktiivsuse taimelavaks ning juba oma olemuselt ühiskonna ja riigi sidustajaks. Nende tegevus käivitus 1980. aastate lõpul tänu Teise maailmasõja eelsetele traditsioonidele ja veel elus olnud omaaegsete aktivistide kogemusele. Kaitseliidu õppused ja koolitused, kuigi spetsiifilised, on kodanikuhariduse levitamisel olnud asendamatud ning eeskujuks paljudele liikumistele.
Toimiv kodanikuühiskond tähendab avaliku, tulundustegevusliku ja mittetulundusliku sektori sujuvat koostööd ning kodanike kaasatust vabaühenduste või muude organisatsioonide kaudu, muutes nad lahutamatuks osaks kogu riigi toimimisest. Tänapäevastes valitsemiskäsitlustes ei vaadelda riiki ja valitsust enam ainsa ja peamise ühiskondlike protsesside määrajana (http://www.praxis.ee). Viimasel ajal on hakatud ministeeriumite juurde looma kodanik-ühiskondlikke üksusi kui alalisi nõuandvaid kogusid, mis nõustavad ministeeriume teatud valdkondades. Selline tegevus on kodanikuühiskonna arengus tähtis läbimurre avaliku sektori vältimatuks partneriks kujunemisel.

 

Majandussektor on senini olnud kodanik-ühiskondlikele vormidele vähem avatud. Ärilise tegevuse ühistuline vorm oleks mitmetes majandustegevuse sfäärides vajalik mitte ainult kodanike kaasamiseks, vaid ka eraettevõtetele terve konkurentsi pakkumiseks, eriti hinnakujunduse vallas. Näiteks oleks ühistulisele tegevusele ruumi kindlustus- ja pangandussektoris, kuid tarbija jaoks muudaks kindlasti olukorda soodsamaks ühistuline jaekaubandus ning kohalike toodete kokkuostu- ja turustusettevõtted. Võimalused ühistulise tegevuse arendamiseks on piiramatud, kuid ilma süsteemse kodanikuhariduseta on raske muutusi oodata. Taas tuleb ajaloost esile tõsta Jaan Tõnissoni kui ainsat ühistulise tegevuse professorit Tartu Ülikoolis. Tänapäeval oleks samuti mõistlik võtta ühistuõpetus koolide ja kõrgkoolide õppekavva kui haridussüsteemi ja kodanikuhariduse lahutamatu osa.
Kodanikuühiskondlikest võimalustest ja algatustest innustatud kodanikke peaks tegema murelikuks see, et leidub elanike rühmi ja terveid asumeid, kus inimeste enesekindlus ja teotahe on langenud allapoole kogukonna sisemise taaskäivitumise taset. Sotsioloog Aet Annist on uurinud Lõuna-Eesti endiste maamajandite keskasulate elanike sotsiaalset sidusust ning leidnud, et ennast sotsiaalselt alaväärtuslikena tajuvad ja heitunud inimesed tõmbuvad pigem endasse ning püüavad oma probleemidega ise hakama saada, selle asemel, et otsida üksteiselt tuge ning kasutada ühistegevuse võimalusi (Annist 2011). Seega tuleks kodanikuharidusse kaasata ka inimesed, kes muidu aktiivselt selliseid võimalusi ei otsi, kuid kes objektiivselt võttes vajaksid hästi toimivat kodanikuühiskonda teistest rohkemgi.
Kodanikuharidusega tegelevaid vabaühendusi ei ole tänapäeval sugugi liiga palju ning uutele tegijatele leidub piisavalt ruumi. Lisaks juba nimetatud Avatud Eesti Fondile ja Jaan Tõnissoni Instituudile võivad huvilised nõu ja informatsiooni saamiseks ühendust võtta ka Kodanikukoolituse MTÜ-ga (http://www.kodanikukoolitus.ee).

 

Kasutatud kirjandus:

 

Aimar Altosaar
Riigikogu liige 1999-2003, osalesin artiklis nimetud EKAK-i ettevalmistamises ja vastuvõtmises
Jaan Tõnissoni Instituudi tegevjuht 2008 – 2010
Vaba Ühiskonna Seltsi liige alates 2011
Keila vallavalitsuse liige alates 2009
Eesti Innovatsiooni Instituut, ärisuhete korraldaja alates 2010
Hariduselt sotsiaalpsühholoog, Tartu Ülikool 1982