Kirjutamine I kooliastmes

2010
Anne Uusen, Tallinna Ülikool
Ene Hiiepuu, Tallinna Ülikool

1. Kirjutama õpetamise lähtekohti

Kirjutamine on sõnumi või tähenduse edastamine kirjalikus vormis. Lugeja jaoks on oluline kirjutatud tekstist arusaamine – tähenduse või sõnumi mõistmine.

Kirjutamine kui tekstiloome kompleksne protsess hõlmab paljusid eri komponente: käekiri, häälikuanalüüs, õigekiri, punktuatsioon, sõnavalik/sõnavara, süntaks, kirjutamise eesmärk, teksti ülesehitus, selgus ja rütm, lugejate võimalik reaktsioon jne. Kirjutamisoskus eeldab kõigi nende komponentide valdamist.

Kirjutise sisu ja vorm tulenevad suuresti sellest, milline on kirjutamise eesmärk ja ülesanne ehk milline on kirjutamise funktsioon. Kirjutamisel on tähtis, et osataks oma mõtteid selgelt, täpselt ja veenvalt edasi anda, arvestataks lugeja olemasolu. Teisisõnu, kirjutaja peaks endalt pidevalt küsima, kas ta kirjutatu on arusaadav.

Tänapäeval peetakse kirjutamise puhul väga oluliseks võimet mõista ning kasutada neid kirjaliku kõne vorme, mida nõuab ühiskond ja väärtustab indiviid. Seega on tähtis, et inimene tuleks toime erinevates suhtlussituatsioonides, suudaks osaleda kõigis neis tegevustes, kus on vaja kirjaoskust. Teisiti öeldes, vajalik on funktsionaalse kirjaoskuse omandamine.

Koolis pakutavad kirjutamisülesanded peaksid olema võimalikult mitmekesised ja pidama silmas erinevaid eesmärke. Olenevalt sellest, milliseid konkreetseid sotsiaalseid eesmärke kirjutamisega taotletakse ja kellele kirjutatakse, valitakse sobiv teksti liik (žanr). Iga lugemikupala või teema kohta saab õpilaste jaoks välja mõelda mõne elulähedase, olukorrakohase või loomingulisemat laadi kirjutamisülesande, mis võimaldab kirjutada ka erinevale lugejale. Mõned näited: kirjuta teade või sõnum pala ühelt tegelaselt teisele; koosta reklaam, kuulutus, hõige, teadaanne, kaebekiri, kiidukiri, murekiri, seletuskiri mingis palas või teemas sisalduva sündmuse või probleemi kohta; koosta juhend, retsept, kasutamisõpetus mingi asja kohta; koosta ostunimekiri.

Kirjutamisõpetus peaks kujundama ka oskusi enesekontrolliks, oma tegevuse analüüsiks, mõistmiseks ning tulemuste hindamiseks, looma võimalusi arutlusoskuse arenemiseks, pakkudes õpilastele elulisi, loomingulisi ning mõtlemisainet ja arutlusvõimalusi pakkuvaid ülesandeid. Osaoskuste, sh kirjutamise õpetamisel tuleb lähtuda tekstist või keelekasutuse funktsioonist. Õpilasi tuleb maast-madalast harjutada oma tekstiga tööd tegema. See peab saama kirjutamise loomulikuks osaks.

Koolikirjutamise eesmärgiks on kasvatada igast lapsest isiksus, kes julgeb oma mõtteid kirja panna ja tuleb nõutaval tasemel toime argielus vajaliku kirjutamisega. Kirjutamisülesanded peavad seetõttu olema elu- ja lapselähedased: kirjad, meenutussedelid, sünnipäevakutsed, märkmed, seletuskirjad; muinasjutud, luuletused; kuulutused, reklaamid, juhendid, retseptid, mida inimesed igapäevaelus kirjutavad.
Koolikirjutamine ei tohiks pidada vormi tähtsamaks kui ideid (vorm kasvab välja ideedest) ega võtta ära loomingurõõmu. Samas tuleb õpilastele anda aega ideede genereerimiseks ja võimalust nendest rääkimiseks ning tekstiga töötamiseks.

Siinkohal on mõistlik juhtida tähelepanu ka sellele, et kirjutamise õpetamisest saab rääkida kahest põhimõttest lähtuvalt: 1) esmaste kirjutamisega seotud oskustega tegelemine ehk transkriptsiooniliste oskuste õpetamine (tähtede kirjutamine, kirjatehnika, sõnade õigekiri jms); 2) kirjutamise õpetamine laiemas mõttes ehk teksti loomine ja tekstiga tegelemine.

Kirjutamise algõpetusest lühidalt nii palju, et kirjutamise õpetamise meetodid järgivad lugemise meetodeid ja on jagatud nelja rühma:
a) motoorikakesksed – jäljendamine ja kopeerimine, sujuva kirjutamise saavutamiseks vajatakse motoorseid harjutusi (nn ilukirja lihvimine);
b) sensomotoorsed – vaatlustegevused seotakse motoorsete tegevustega, häälikute ja tähtede vastavust analüüsitakse multisensoorselt, nn häälikmeetodil (sobib lastele, kellel on lugemisraskused);
c) motivatsiooni tähtsust rõhutavad;
d) keele terviklikkust rõhutavad.

Viimast kahte rühma esindavad analüütilised meetodid: sõna- ja lausemeetod ning nn “lugema kõne põhjal” ehk keelekogemuslik lähenemine.

2. Grammatika ja õigekirja õpetamine

Igasuguse teksti kirjutamine eeldab peale kirjatehnika valdamise ka grammatika ja õigekirja tundmist. Grammatika õpetamisel lähtutakse emakeelest kui tervikust ja teksti vajadustest. Praegused emakeeleõpetuse arendajad väidavad, et formaalne grammatika õpetamine (reeglite päheõppimine, drillharjutuste tegemine jne) ei aita kaasa ei lugemise, kirjutamise ega kõneoskuse arengule, samuti ei tõuse sellest suuremat tulu teise keele omandamiseks. Kui pöörata nooremates klassides grammatika õpetamisele liiga suurt tähelepanu, siis võib see laste kirjutamise arengut koguni pärssida. Kui lapsel on kirjutamiseks vajalik huvi, tahtmine, mõtted ning sõnavara, siis saab teda õpetada grammatilisi eksimusi leidma ja analüüsima ning otsima erinevaid võimalusi puuduvate teadmiste hankimiseks. Kui lapsel ei ole aga millestki kirjutada või rääkida, siis ei ole ka tema kirjutatus midagi parandada ning grammatilised teadmised osutuvad kasutuks. Seega, enne sisu, siis vorm.

Grammatikat saab põhimõtteliselt õpetada kahte moodi:
1) varjatult (mitteformaalselt, kaudselt);
2) avatult (formaalselt, otseselt, traditsiooniliselt).

Grammatika varjatud õpetamine tähendab seda, et grammatiline teema või vorm on õpilastele peidetud. Õpilased loevad teksti, milles antud grammatiline vorm sisaldub, kuid nende tähelepanu on suunatud teksti sisule, mitte grammatikale. Varjatud grammatikaõppe puhul aitab õpetaja lastel omandada ja/või praktiseerida keelt, kuid ta ei rõhuta eriliselt grammilist fakti. Lapsed kasutavad keelt, omandavad selle käigus alateadlikult keele kui terviku ja teevad järeldusi keele kohta.
Grammatika avatud õpetamise korral annab õpetaja lastele grammatikareegleid või seletusi. Lapsed õpivad keele grammatikat.

Üldiselt tundub siiski, et suur osa sel teemal kirjutanud autoritest pooldab seisukohta, et:

• kokkuleppeid (õigekirja, kirjavahemärgistamist) ning grammatikat on noorematele õpilastele kõige otstarbekam õpetada eesmärgistatud lugemise ja kirjutamise kontekstis;
• kokkulepped ja grammatika on ainult üks osa keelest ning selle õpetamise programmist.

Kirjutamise ja lugemise arengu seisukohast peetakse kasulikuks tegeleda mitmesuguste lausestusega seotud ülesannetega, nagu lausete moodustamine segipaisatud sõnadest, algvormis sõnadest, alguse või lõpu järgi, etteantud mudelite järgi, pildi alusel jne.

Grammatika ja õigekirja õpetamise aluseks saab võtta laste endi tööd ja keelekasutuse: pöörata rohkem tähelepanu neile keeleteemadele, milles lapsed sagedamini eksivad. Seda saab ja tuleb teha aeg-ajalt ka individuaalse tööna nn teksti toimetamise nõupidamise ajal. Sel ajal, kui lastel on käsil iseseisev töö, kutsub õpetaja ühe õpilase tema kirjutisega enda juurde. Koos loetakse õpilase kirjutist ja leitakse võimalikud vead (õpetaja ei ütle, kus viga on, vaid juhib sellele tähelepanu). Ühise arutelu käigus tehakse parandused. Ühes tunnis jätkub aega vast ehk kahe-kolme õpilase jaoks. Sellistest nõupidamistest saab ka ainest nn minitundideks.

Keelemõisteid saab alati tutvustada sobivas kohas, kui need palas või õpilase kirjutises ette tulevad. Arutleda võib ka selliste keeleteemade üle, mille õppimine ei ole veel kohustuslik, kuid mille järele on töö käigus tekkinud vajadus. Õpilased võivad koostada näiteks isikliku grammatika käsiraamatu, mis pidevalt täieneb õpitavate keeleteemadega.

Õigekirja õpetamine
Õigekirja õpetamise üldised põhimõtted ühtivad suuresti eelpoolöelduga, ehkki sõnade õigekirja ei seostata mitte igas emakeele didaktikat käsitlevas kirjandusallikas grammatika õpetamisega. Mõned autorid on selle kokku pannud hoopis sõnavara temaatikaga või siis käsitlenud pigem eraldiseisvana. Kirjutamise protsessi järgivas õpetuses on õigekirja kontrollimine ja parandamine viimane kirjutamise etapp enne töö lõplikku valmimist. Õigekirjaõpetuse kavandamisel soovitatakse õpetajal teadvustada järgmisi põhimõtteid.

• Õigekirja õppimine on pigem aktiivne mõtestatud protsess kui päheõppimine. Õigekirja õppimine tähendab eelkõige sõnade rühmitamist ja nende kohta üldistuste tegemist.
• Õigekirjutuse õpe tuleb seostada eesmärgistatud kirjutamise ja üldise keeleõppega. Õigekirjaga tegelemine peaks olema loomulik igapäevane kirjutamisega kaasnev tegevus.
• Õpilased peavad mõistma, et õigekirjutusel on teatud kindlad unikaalsed aspektid. See on suulist ja kirjalikku keelt ühendavaks lüliks. Õigekirjal on spetsiaalne funktsioon esitada keelt graafiliselt käsi- või masinkirjutuse läbi.
• Õpilased teevad juhuslikke õigekirjavigu väga harva. Enamasti teevad õpilased teatud kindlat liiki õigekirjavigu, nt kaashäälikuühendi õigekiri, sulghääliku õigekiri jne. Nii saab õpetaja õpilaste vigu analüüsides koostada oma isikliku õigekirjaõpetuse strateegia.
• Tänapäevased õigekirja õpetamise eesmärgid peaksid keskenduma õigekirja õppimiseks vajalike strateegiate (nt sõnade rühmitamine sarnase kirjapildi põhjal; seaduspärasuste leidmine sõnade õigekirjas jms) õpetamisele.
• Oluline osa õigekirja õpetamises on õigesti kirjutatud ja valesti kirjutatud sõnade eristamisel, et seeläbi oleks võimalik parandada nii vigu kui ka nende tekkimise põhjusi. See tähendab metakognitiivsete oskuste arendamist. Kui õpilane teab, milliseid sõnu ta alati õigesti kirjutab ja millistes tal on oht eksida, siis saab ta veaohtlike sõnade õigekirja erinevate allikate abil (pinginaaber, sõnaraamat, õpetaja jms) kontrollida.
• Õpilased peaksid teadvustama, et eesti keele õigekiri on vägagi reeglipärane ja igaüks võib ise need reeglipärasused avastada.

Üldiselt peaks õigekirja õpetamine olema nii individuaalne ja loominguline kui vähegi võimalik. Arvuti kasutamine on andnud samuti väga häid tulemusi, eriti kirjutamisraskustega õpilaste puhul.

Õigekirja õpetamine põhikooli I ja II astmes peaks sisaldama sõnade uurimist erinevate tegevuste käigus ja tulemuste üldistamist. Sellised tegevused võiksid olla järgmised:

1. sõnade rühmitamine vastavalt õigekirjareeglile analoogia põhjal: ühe või kahe vastava tähega, kaashääliku- või täishäälikuühendiga, s-i kõrval oleva k, p, t-ga jne;
2. “sõnade sein” – klassi seinale on riputatud nimekiri sõnadest, milles sagedamini eksitakse (sobib algajatele kirjutajatele);
3. õpilasel on sõnade õppimise märkmik või kaustik, kuhu ta kirjutab oma kriitilised sõnad;
4. õigekirja ja tähenduse seostamine: tähenduslikult sarnased sõnad kirjutatakse tavaliselt sarnaselt, vaatamata häälikulise koosseisu muutumisele.

3. Kirjatehnika õpetamine

Eesmärgid ja õppetegevus
Kirjatehnika õpetamise peamised eesmärgid on kirjutamiskiiruse tõstmine ning hästi loetava ja sujuva käekirja väljaarendamine. Selleks tuleb lastele õpetada

• õiget kehahoidu kirjutamisel,
• kirjutamisvahendite õiget käsitsemist,
• õigeid tähekujusid ja nende seostamist sõnaks,
• võtteid kirjutamiskiiruse tõstmiseks,
• kirjalike tööde vormistamist.

Kirjatehnika õppimine on eesti keele tunni üks osa. Kirjatehnikale tervet tundi ei pühendata, sest 45 minutit järjest ei suuda ükski laps kirjutada. Kirjutamise tehnika aluseks on õige istumisasend ja pliiatsihoid. Sellele tuleb pidevalt tähelepanu pöörata.

Kirjutamise õppimine nõuab kogu keha väga head koordinatsiooni, keskendumist ning intellektuaalset pingutust. Seetõttu peaks kirjutamistegevus last huvitama, võimaldama loomingulisust ja mängulisust.

Kirjatehnika õpetamine on tihedalt seotud eesti keele erinevate osaoskustega. Lastele tuleb teadvustada, et kirjutamine on peamiselt suhtlemise vahend, mille abil saab teistele sõnumeid edasi anda. Seepärast peaksid lapsed algusest peale kirjutama tähenduslikku teksti. Nii on kirjutama õppimine lapse jaoks motiveeritud tegevus. Kirjatehnikat ei harjuta laps niisiis ainult töövihikus spetsiaalseid harjutusi tehes, vaid talle tuleb pakkuda erinevaid kirjutamisülesandeid (õnnitluskaart, teade, kutse, kiri, jutt jms), kus tähelepanu all on ilus käekiri. Peale selle harjutab laps kirjutamist ju igas ainetunnis. Seoses oma või õpetaja kirjutatud teksti lugemisega vihikust ja klassitahvlilt saab rõhutada käekirja loetavuse olulisust.

Käekirja analüüsides tuleks vaatluse alla võtta kolm aspekti:

• kirjutamise tehniline külg:

kehahoid, vihiku asetus, pliiatsi/sulepea hoid;

• töö graafiline külg:

tähevorm, suurus, seostamine, kirjakallak; käekirja loetavus, ühtlane kirjarida;

kirja paigutus, töö puhtus ja üldilme;

• õigekiri.

Neid aspekte tuleks arvestada ka käekirjale sõnaliste ja kirjalike hinnangute andmisel ning numbrilisel hindamisel.

Kirjutusvahendid
1. klassi põhiliseks kirjutusvahendiks on harilik pliiats, millel on märge HB või B. Värvimisel ja kirja eelharjutusi tehes kasutatakse ka värvipliiatseid, õlipastelle või vahakriite.

2. klassi alguses kirjutatakse hariliku pliiatsiga, I veerandi jooksul minnakse üle tindipliiatsiga kirjutamisele. Töid, mida õpetaja hindab, kirjutavad õpilased ainult tindipliiatsiga. Neis töödes ei tohi kasutada ka korrektorpliiatsit.

3. ja 4. klassis on peamiseks kirjutusvahendiks tindipliiats.

Kirja eelharjutused
1. klassis kirjatähtede kirjutamist õppides ei tule lastel tähekujud algul õigesti välja. Peenmotoorika arenedes ja kirjutusvahendite valdamise paranedes muutuvad õigemaks ka tähekujud. Kõige tähtsam on saavutada käe vaba, sujuv ja otstarbekas liikumine. Seetõttu on kirja eelharjutustel väga oluline roll kogu esimese õppeaasta vältel.

Kõiki kirjatehnika töövihikus olevaid kirja eelharjutusi on soovitatav enne harjutada suurtel A3 formaati paberitel õlipastellidega ja alles seejärel teha värviliste pliiatsitega töövihikusse. Nii harjutavad lapsed kirjaliigutust enne suurel pinnal, joonistamisel töösse haaratud sõrme-, käe- ja õlavarrelihased saavad vabalt liikuda. Õlipastell ja värviline pliiats sobivad just seepärast, et need on lapse käe survele kergesti alluvad kirjutusvahendid ja võimaldavad teha tugevamat ning õrnemat joont. Harjutusi võiks alustada seinale kinnitatud paberil. Kui sellist võimalust kõikide laste jaoks pole, siis vasakukäeliste laste puhul tuleks seda kindlasti teha. Nii on pea, õlad, keha, käsi ja kirjutusvahend loomulikult õiges asendis.

Kätt aitavad kirjutamiseks ette valmistada mitmesugused tegevused erinevate õppeainete tundides, mis arendavad üldist koordinatsiooni ja peenmotoorikat, käe, silma ja kõne koostööd, kirja rütmi ja liikumise suunda ning liigutusmälu. Sellised tegevused on näiteks:
kunstiõpetuse tunnis

• kirja eelharjutused õlipastellide ja värviliste pliiatsitega suurtel paberitel,
• mustrite joonistamine,
• šabloonide järgi joonistamine,
• vaba joonistamine;

tööõpetuse tunnis

• voolimine,
• rebimine,
• lõikamine,
• meisterdamine jms;

kehalise kasvatuse tunnis

• tähe kujude läbi kõndimine,
• tähtede kujutamine kehaga,
• žongleerimine šifoonrätikute ja tangainetega täidetud kotikestega,
• ronimine,
• palli mängimine jms;

muusikatunnis

• muusika rütmis liikumine, tantsimine,
• näpu- ja laulumängud,
• sõrmelaulud, laulud koos liigutustega,
• kirja eelharjutused muusika ja rütmifraaside saatel.

Joonistähtede kirjutama õppimine
Kõik joonistähed on soovitatav 1. klassis enne kirjatähtede õppimist läbi korrata ka sel juhul, kui lapsed on eelkoolis neid juba õppinud. See on vajalik nii tähekujude meeldetuletamiseks kui ka käe õige liikumissuuna kordamiseks, sest suurte kirjatähtede õppimine toetub joonistähtede kirjutamisele. Eelharjutusena on soovitatav joonistada šabloonide järgi (ruut, ring, kolmnurk). Sobiva šablooni saab õpetaja valida vastavalt tähe kujule. Kui lapsed pole joonistähti varem õppinud ja tööd tuleb alustada algusest peale, siis peab õpetaja tähtede kirjutamise harjutamisel kasutama lisaks töövihikule 16-joonega vihikut või mõnda eelkooli töövihikut.

Kirjatähtede õppimine
1. klassi I õppeveerandist saab alustada väikeste kirjatähtede õppimist. Kui aga selle klassi õpilased alustasid joonistähtede õppimist alles sel sügisel, tuleb õpetajal valida aeglasem tempo: kinnistada joonistähtede kirjutamist ning alustada väikeste kirjatähtede õpetust II poolaastast. Suurte kirjatähtede õpetamine on soovitatav sel juhul jätta 2. klassi. Kiirustada ei ole mingil juhul mõtet, et kirjatehnika ei muutuks lastele vastumeelseks.

Iga tähe kirjutama õppimine jaotub kolme etappi:

• kirja eelharjutus,
• tähe kirjutama õppimine üksikult ja sõna koosseisus,
• kirjutamise harjutamine.

Kõiki etappe ei jõua ühes tunniosas läbida. Oluline on, et kirja eelharjutus ja esmane tähe kirjutama õppimine jääksid ühte tundi. Mingil juhul ei tohi terve tund kirjutamist harjutada.

Õpetamisel tuleks silmas pidada järgmist.

• Tähekuju jääb lapsele paremini meelde, kui õpetaja tähe kirjutamist tahvlil ette näidates jutustab ,,tähe sünniloo” – muinasjutulise lühiloo või kujundilise humoorika kirjelduse, millesse õpetaja põimib osavalt õige käe liikumise suuna.
• Igal lapsel peaks olema võimalus uut õpitavat tähte ka klassitahvlil harjutada, et õpetaja saaks teda individuaalselt juhendada.
• Õpetaja peab iga sõna tahvlile ette kirjutama ja käe liikumise suunda kommenteerima, et laps pööraks tähelepanu tähtede seostamisele, õigele proportsioonile ja näeks, kuidas sõna tervikuna kirjutada.
• Lapsele tuleb ettenäitamise käigus öelda, millal kätt tõsta tohib ja millal mitte. Tähelepanu tuleb pöörata ka üksiktähe ja üksiksõna vahedele, et tähed ei läheks liiga üksteise otsa ega oleks kirjutatud liiga laialt. Õpetaja peab joonistama klassitahvlile alati sama joonestiku, mis on töövihikus.
• Kirjutada võib järjest 10 minutit.
• Käelihaste lõdvestamiseks tuleb teha näpumänge, käeharjutusi muusikaga, rütmiga.

Kirjatehnika hindamine
Kõige olulisem on suunata laps ise oma tööd analüüsima ja näidistega võrdlema. Mida väiksem laps, seda lõbusam on oma töö hindamise sidumine huvitava õppejutuga. Näiteks võib õpetaja 1. klassis kirjutada tahvlile erinevaid tähti ja paluda lastel analüüsida, missugused tähed pääsevad tähtede moesõule, missugused tuleb viia haiglasse kosuma, sest nad on liiga kõhnad, või kõhnuma, sest nad on liiga paksud jne. Edasi saavad lapsed leida, missugused tähed neil igas reas õnnestusid. Nii pööravad lapsed tähelepanu tähe kuju mõjutavatele teguritele ja probleemkohtadele ning on ka ise kirjutades hoolsamad.

Lapse tööd parandades pööratakse tähelepanu valedele tähekujudele ja seostele, õigekirjavigadele ning teksti kujunduslikele vigadele. Analüüsitakse ka õpilase istumisasendit, pliiatsi/sulepea hoidu, vihiku asetust, millest sõltub käekirja loetavus ja sujuvus.

I ja II kooliastmes annab õpetaja lapse tööle nii suulisi kui kirjalikke sõnalisi hinnanguid. Kirjatehnikatöid hinnatakse numbriliselt vastavalt koolis kehtestatud korrale. Kui numbrilise hindamisega alustatakse 1. klassist, siis pole soovitatav tähtede kirjutama õppimise perioodil õpilase kirjatehnikatöid numbriliselt hinnata.

Soovituslik kirjandus

Lahi, R., Matesen, V., Muhel, I. Kirjatehnika käsiraamat õpetajale. Tallinn Valgus, 1990.
Lerkkanen, M.-K. Lugema õppimine ja õpetamine alus- ja algõpetuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
Kalamees, E. Kus mu pöial? TLÜ Rakvere Kolledž, 2006.
Kõve, I.-M. Tarkus tunneb rõõmu inimlapsest. Tallinn, 1994.
Kula, P. Õpilaste vasakukäelisusest tulenevad toimetuleku iseärasused koolis. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2008.
Meyer, R, W. Vasakukäelisus? Tormikiri. 1998.
Raadik, S. Mängime kirjutamist. Tallinn: kirjastus Tea, 2010.
Uusen, A. Kirjutamisest ja kirjutama õpetamisest. Tartu: Atlex, 2006.
Uusen, A. Põhikooli I ja II astme õpilaste kirjutamisoskus. Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduste dissertatsioonid 19. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2006.
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Toimetanud E. Kikas. Tartu: Haridus- ja teadusministeerium, 2010.