Keele- ja kirjandusõpetuse lõiming

Martin Ehala, 2010

Aine- ja pädevuskeskne õpetamine

Eesti emakeeleõpetuse üks keerukamaid valdkondi on olnud keele- ja kirjandusõpetuse lõiming. 1997. aastal jõustunud riiklikus õppekavas olid senised eraldi õppeained eesti keel  ja kirjandus ühendatud õppeaineks emakeel; 2002. aasta õppekavas oli III kooliastmes muudetud aine nimetust (eesti keel ja kirjandus), kuid see jäi siiski üheks õppeaineks. Uues riiklikus õppekavas on eesti keel ja kirjandus eraldi õppeained alates 5. klassist. Selline areng näitab, et keele ja kirjanduse ühisõpetuseks ei ole leitud sobivat vormi.

Tuleb ka tunnistada, et vaatamata pikale ajale ei ole ühtki sisuliselt lõimitud eesti keele ja kirjanduse õpikut või suuremahulist õppevara ilmunud. Lõimimiskatseid on küll tehtud, kuid seni ei ole ükski neist jõudnud kaugemale eri ainete materjali esitamisest peatükkide kaupa vaheldumisi (vt näiteks V. Maanso, K. Vardja ja M. Vardja või P. Hiisjärve põhikooli õppekomplekte). Pole ka teada, et neid aineid koolipraktikas oleks sisuliselt lõimitult ka õpetatud. Ilmselt ongi vähegi mõistliku metoodika puudumine kõige määravam põhjus, miks eesti keele ja kirjanduse ühendamine üheks õppeaineks pole siiani õnnestunud. Tundub, et põhiline takistus uue metoodika väljatöötamisele on olnud sügavalt juurdunud ainekeskne õpetamispraktika, mida võtavad loomulikuna niihästi metoodikud, õpikute autorid, õpetajad kui ka õpilased.

Näiteks oleme harjunud jagama gümnaasiumi emakeeleõpetuse kursusteks, millest igaüks keskendub selle õppeaine ühele tahule: õigekeelsusele, keele struktuu­rile, tekstiõpetusele, kõneõpetusele. Iga kursus jaguneb teemadeks, mille all antakse niihästi teoreetilisi teadmisi kui ka kinnistatakse neid harjutades. Kuigi kursuste tulemused on ainekavas kirjeldatud pädevustena, rõhutab kogu aine ülesehitus siiski eeskätt teadmiste edasiandmist. Selle praktika puhul ei ole eesti keele ja kirjanduse õpetust võimalik lõimida, sest nende ainete sisu on erinev: ei saa ju ühes tunnis käsitleda vältevaheldust ja „Jumalaema kirikut Pariisis”.

Keele- ja kirjandusõpetuse lõiming muutub aga täiesti loomulikuks, kui suhtume emakeeleõpetusse kui praktilisi oskusi arendavasse õppeainesse nagu võõrkeeleõpetus, tööõpetus, kehaline kasvatus või laulmisõpetus. Sellise nägemuse kohaselt oleks eesti keele õpetuse põhiraskus praktilise keeleoskuse arendamisel ja teoreetilisi teadmisi antaks selles mahus, kuivõrd on vaja oskuste arendamiseks. See aga tähendab, et emakeeleõpetuses tuleb teoreetilise ja praktilise osa vahekorda muuta. See ei ole lihtne ülesanne, sest õpikud ja õpetajad on harjunud edastama kõigepealt mingit kindlat teadmist ja siis seda harjutamisega kinnistama. Pädevuse arendamine aga eeldab vastupidist – arendatakse eeskätt keele kasutamisoskust erinevates suhtlusolukordades ja vajadusel antakse sellele toeks teoreetilisi teadmisi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et seniste emakeeleõpetuse lõimimiskatsete ebaõnnestumise põhjus on traditsioonilises ainekeskses õpetuses, mis ei võimalda aineid ühendada, sest erinevad sisud lihtsalt ei haaku. Kui aga eesti keele õpetuses võtta aluseks pädevuste arendamisele suunatud metoodika nagu võõrkeeleõpetuses, siis oleks võimalik eesti keele õpetust väga efektiivselt lõimida niihästi kirjandusõpetuse kui ka mõnede teiste õppeainetega. Seega muudaks pädevuspõhisele metoodikale üleminek eesti keele ja kirjanduse õpet oluliselt tõhusamaks, samuti muutuks oluliselt kergemaks eesti keele õpetuse lõiming tegeliku koolivälise eluga, milles toimetulekuks ju emakeelepädevust üldse vaja ongi. Alljärgnevalt näitan, kuidas pädevuspõhises õppes eesti keelt ja kirjandust lõimida.

Keeleteadmiste esitamine pädevuspõhises õppes

Põhikooli II ja III astme eesti keele ainekava õppekava esitab neli õppevaldkonda: suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome ning õigekeelsus ja keelehoole. Kui vaadata ainekava lahti kirjutust, siis esimesed kolm on esitatud selgelt osaoskustest lähtuvalt, õigekeelsuse ja keelehoolde materjal aga väga traditsiooniliselt ja keele struktuuri keskselt.  Sarnane paralleelsus on ka gümnaasiumi eesti keele ainekavas, mis esitab kolm sisukursust ja kolm praktilise eesti keele kursust. Õppeaine sisu jagamine praktiliseks ja teadmistepõhiseks pooleks tõstatab otsekohe küsimuse eesti keele ainesiseste õppevaldkondade omavahelisest lõimingust.

Traditsiooniliselt on kommunikatiivsete pädevuste arendamisele suunatud kolm õppevaldkonda olnud omavahel hästi lõimitud, sest suhtlus, tekstiloome ja teksti vastuvõtt on praktilises keelelises toimimises paratamatult tihedalt läbi põimunud. Paraku on aga keeleteadmiste osa olnud niihästi ainekavas, õppekirjanduses kui ka õppepraktikas teistest õppevaldkondadest peaaegu sama eraldatud kui näiteks kirjanduse ja ajaloo õpetamine – nad lihtsalt kulgevad kõrvuti. Heaks näiteks on põhikooli emakeeleõpikute komplekt „Noor keelekasutaja”, milles keeleteemadele pühendatud peatükid vahelduvad tekstiõpetusele pühendatud peatükkidega, ilma et nende vahel mingit sisulist kokkupuutepunkti oleks.

Selline praktika vaatab mööda kõige ilmselgemast ja vaieldamatust faktist, et kogu suhtlemine põhineb keelel – erinevad tekstid, olgu siis suulised või kirjalikud, kasutavad keelevahendeid ja need vahendid on teksti tüübist sõltuvalt erinevad. Kui keeleteadmisi õpetataks koos tekstiõpetusega vastavalt sellele, milliste tekstidega parasjagu tegeldakse, oleks võimalik ainekesksust emakeeleõpetus oluliselt vähendada ja kujundada õpetus tervikuna pädevuskeskseks. Alljärgnevas tabelis on eesti keele ainekava õigekeelsuse ja keelehoolde materjal viidud vastavusse keelepädevustega.

Tabel 1

Nagu ülaltoodud tabelist nähtub, seostub ühe kindla tekstiliigiga tavaliselt keeleteadmisi erinevatelt keele struktuuritasanditelt, näiteks õigehääldus, tegusõnavormid, liitlauselisus ja kirjavahemärgistus. Erinevate tekstide puhul on aktuaalsemad ühed või teised keeleteadmised. Nii on kaudne kõneviis sage seltskonnaajakirjanduslikus kõmuloos, käskiv kõneviis aga juhendites. Traditsioonilises õpetuses käsitleti neid mõlemaid kõneviiside õppetunnis koos, kuid lahus nende funktsionaalsetest ülesannetest. Ülaltoodud lõimingukava kohaselt on nende omandamine ajaliselt lahutatud ja toimub lähtuvalt keelepädevuste arendamise vajadustest, mitte keele struktuuri loogikast. Selline lõiming võimaldab rakendada keeleteadmised efektiivsemalt praktiliste oskuste arendamise teenistusse.

Õppevaldkondade lõimimine eesti keele õpetuse sees nõuab põhimõtteliselt uudse õppevara väljaarendamist, kus keeleteadmised ei oleks esitatud lineaarselt keele struktuuri loogikast lähtudes, vaid vastavalt sellele, milliseid funktsionaalseid pädevusi parasjagu arendatakse. Kuigi uudne emakeeleõpetuse jaoks, on selline metoodika laialdaselt kasutusel võõrkeeleõpetuses ja on ennast seal täielikult õigustanud.

Võõrkeeleõpetusele omase praktilise ja teoreetilise materjali tihe omavaheline sidumine lähtuvalt praktiliste pädevuste arendamise vajadusest on emakeeleõpetuse jaoks oluline veel seetõttu, et ainult sellisel viisil on võimalik efektiivselt lõimida eesti keele ja kirjanduse õpetust.

Eesti keele õpetuse ja kirjandusõpetuse lõimimine

Nagu artikli alguse analüüs näitas, muudab eesti keele ja kirjanduse õpetuse lõimingu sisuliselt võimatuks asjaolu, et eesti keele õpetuse keskmes on keeleteadmiste omandamine keele struktuurist lähtuva lineaarse õppimise teel. Ülalesitatud lõimimiskava aga seab aine sisus kesksele kohale suhtluspädevused, mille arendamine võib toimuda väga erineva sisu põhjal alates poliitikast ja igapäevaelust kuni ilukirjanduse ja filosoofiani välja. See asjaolu avabki loomuliku tee kirjandusõpetuse ja eesti keele õpetuse ulatuslikuks ja tõhusaks lõimimiseks. Alljärgnevas tabelis on viidud vastavusse põhikooli III astme eesti keele ainekavas ja kirjanduse ainekavas esitatud õppesisud.

Tabel 2

Nagu tabelist 2 nähtub, kattub kirjanduse ainekava sisu vägagi suurel määral eesti keele ainekava sisuga. See tähendab, et praktikas võimaldaks kahe aine lõimimine ülaltoodud teemade käsitlemisel suurendada mõlema aine käsutuses olevat ajaressurssi kuni 1/3 võrra. Seda on võimalik ilmestada järgmise näitega.

Oletame, et mingi teose, näiteks „Libahundi” käsitlemiseks on õpetaja töökavas ette nähtud viis tundi, millest üks tund on pühendatud teose tegevusele ja põhiideele, teine tund tegelaste iseloomustamisele, kolmas tund tegelaste vaheliste konfliktide analüüsile, neljas tund teoses käsitletud eksistentsiaalsete teemade analüüsile ja viies tund teose keelele ja stiilile. Eesti keele õpetuses oleks samal ajal planeeritud kolm tundi meediatekstidele ning kaks tundi keeleteadmiste ja õigekeelsuse arendamiseks. Eesti keele ja kirjanduse õpetuse lõimimise korral saaks kumbi aine oma eesmärkide saavutamiseks kasutada vähemalt kaks tundi rohkem aega. Alljärgnevas töökavas on õppetegevuste taga sulgudes eri ainete eesmärkide saavutamisele pühendatud aeg, mis ületab tunni tervikmahu. Keelepädevuse arendamise ühendamine kirjandusõppega võimaldab saavutada mõlema õppeaine eesmärgid lühema ajaga.

1. tund. Põhilised meediatekstid, uudis. Õpilased koostavad „Libahundi” tegevustikust lähtudes igaüks mingi uudise. (Keeleõpe 45, kirjandusõpe 30 min)

2. tund. „Libahundi” tegevustiku ülevaade – analüüsitakse uudiseid ja leitakse selle põhjal teose võtmekohad, rekonstrueeritakse kogu tegevustik. (Kirjandusõpe 45, keeleõpe 20 min)

3. tund. Selgitatakse intervjuu andmise ja võtmise põhimõtteid. Osa õpilasi kehastub „Libahundi” tegelasteks ja valmistub seltskonnaajakirjale intervjuud andma, osa kehastub ajakirjanikeks ja võtab intervjuu. (Keeleõpe 45, kirjandusõpe 20 min)

4. tund. Käsitletakse lühidalt kaudset kõneviisi ja leksikaalseid võimalusi vahendatud info edastamiseks (vist, kuuldavasti jt), samuti kaudse kõne kajastamist kirjas (refereerimissõnad, et-lause ja selle kirjavahemärgistus). Ajakirjanikud vormistavad intervjuu, tegelasteks kehastunud kirjutavad seltskonnaajakirjale „sahina” „Libahundi” põhjal. (Keeleõpe 45, kirjandusõpe 15 min)

5. tund. Loetakse ette mõned intervjuud ja „sahinad“ ja rajatakse sellele tegelastevaheliste konfliktide analüüs. Õpilased jagatakse rühmadesse, toimuvad rühmaarutelud – enne arutelu meenutatakse arutluse struktuuri, argumenteerimist, põhjendamist ning arutelu kokkuvõtte koostamist. Töörühmad koostavad arutelukokkuvõtted. (Kirjandusõpe 45, keeleõpe 20 min)

6. tund. „Libahundi” tegelaste intervjuude ja selleteemaliste „sahinate“ keeleline analüüs õigekeelsuse ja kaudse teatamislaadi saavutamise osas. Põhiliste vigade esiletoomine. Uus materjal: otsene kõne ja kindel kõneviis. Õpilased saavad ülesande: teisendada intervjuudes kaudne kõne otseseks kõneks; teisendada „sahinad“ uudisteks, asendades kaudse kõneviisi kindla kõneviisiga. (Keeleõpe 45, kirjandusõpe 10 min).

7. tund. „Libahundis” tõstatuvate eksistentsiaalsete probleemide analüüs, teose sidumine tänapäevaga. Tutvustatakse/meenutatakse väitluse põhimõtteid, moodustatakse võistkonnad, toimub väitlus. (Kirjandusõpe 45, keeleõpe 20 min)

8. tund. Olemus- ja persoonilugu ja selle tunnused. Õpilased arendavad „Libahundi” intervjuude ja uudiste põhjal välja pikemad ja põhjalikumad olemus- või persoonilood, milles kajastatakse ka käsitletavate konfliktide tähtsust tänapäevaühiskonnas, näiteks „EE” persooniloo formaati arvestades (võib ka illustreerida). (Keeleõpe 45, kirjandusõpe 30 min)

9. tund. Käsitletakse „Libahundi” keelt ja stiili, tegelaste keelelist ja väljenduslikku omapära ning selle mõju teose atmosfäärile. „Libahundi” teemadel kirjutatud persooni- või olemuslugude stilistiline kohendamine, et anda tekstile alusteksti stiililist hõngu või muuta tegelaskuju väljendusviis originaalile lähedasemaks. (Kirjandusõpe 30, keeleõpe 30 min).

10. tund. Kokkuvõte „Libahundi” probleemistikust, tähtsusest omas ajas ja tänapäeval. (Kirjandusõpe 45 min)

Kirjandus- ja keeleteemade ülaltoodud viisil ühendamise puhul pikeneb mõlema õppeaine teemadele pühendatav aeg oluliselt, sest teemasid käsitletakse viie tunni asemel kümnes õppetunnis. Loomulikult ei ole mõlema aine kaal igas tunnis võrdne, nagu näitab ka ajaline jaotus ülaltoodud näites. Kui vaadata puhtalt ajalist mahtu, siis võib öelda, et kummagi aine temaatikale sai pühendatud mitte täis 10 tundi vaid 7 tundi õppeaega. Niisiis tähendaks keele- ja kirjandusteemade selline süstemaatiline lõimimine teemale pühendatud aja suurenemist umbes 30% võrra. Selline efektiivsuse tõus on muidugi võimalik vaid siis, kui keeleõpetuses loobuda keeleteadmiste õpetamisest keele struktuuri loogikast lähtuvalt.

Kokkuvõte

Õppeainete lõimimine on olnud kirglikult vaieldud teema viimase 12 aasta jooksul. Paraku ei ole siiani suudetud välja töötada tõhusat mudelit, mille alusel eesti keelt lõimida kasvõi kõige lähema sugulasaine, kirjandusõpetusega. Keele- ja kirjandusõppe lõimimist on takistanud traditsiooniline ainekeskne vaatenurk emakeeleõpetusele, mille kohaselt keelt õpetatakse üldhariduskoolis põhimõtteliselt samal viisil nagu seda on filoloogidele õpetatud ülikoolis. Sellise lähenemise korral on saavad lõimimiskatsed olla tõesti vaid väga pinnapealsed.

Käesolev artikkel esitas põhimõtteliselt uue mudeli eesti keele õpetamiseks, mis võtab eeskujuks võõrkeeleõppe metoodika. Selle mudeli rakendamine eeldab keeleteadmiste tihedat sidumist tekstidega ning praktiliste keelepädevuste arendamise seadmist õppe keskmesse. Et keel on vahend igasuguse sisu üle arutlemiseks, siis võimaldab praktilisel keeleõppel põhinev eesti keele õpetus kasutada näidistekstidena ka ilukirjandust. Metoodika uuendus tähendab ühtlasi, et emakeeleõpetuses kaob selge piir teoreetiliste ja praktiliste teadmiste vahel, samuti seda, et kaob keele- ja kirjandusõpetuse terav lahknemine.