Leonhard Soom, Türi Majandusgümnaasium, 2010
Kaugushüppe õpetamine tundub olevat lihtne, kuid tegelikult on ta koordinatsioonilt raskesti õpetatav. Kaugushüppel tuleb kiireneval hoojooksul täpse paku tabamisega sooritada äratõuge koos õhulennu ja maandumisega. Neid hüppe komponente ei ole omavahel kerge ühendada ka võistlussportlasel, rääkimata õpilasest. Soovitan põhikooli õpilastele õpetada sammtehnikaga hüpet, kuna see on kõige loomulikum.
Sammtehnikaga hüppe õpetamine
- Ettekujutuse loomine: jooksen kõrgel päkal kiirenevalt üle paku, pilk (lõug ülal) on suunatud ette kaugusesse. Äratõukel pakku ei näe (ei vaata) ja on selline tunne, nagu astuks täistallaga trepile või hüppaks üle kraavi, viies hoojala põlve ette-üles. Tõukejalapoolne käsi on küünarnukist kõverdatult kõrgel ees, teine käsi puusa kõrgusel taga. Maandumiseks viin mõlema jala kannad kaugele ette.
- Nüüd tuleb neid elemente harjutada eraldi, kuni nad õnnestuvad ning siis võimalikult ruttu tervikuks liita. Enne hoojooksult liivakasti hüppamist on soovitav need elemendid igal aastal uuesti läbi harjutada, sest kehaliste võimete kasvu ja kehakaalu muutustega muutub kohe ka hüppetehnika.
- Hüppeliigutuse kogemuse omandamiseks teeme eelnevalt looduses, murul või mujal hüppeid üle kraavi, mahalangenud puude-kändude või rajale joonistatud „kraavide”. Sooritame hüppeid tõukejalalt igal paarissammul või 4–6 jooksusammu järel. Äratõuke õpetamiseks on hea hüpata umbes 30–35-kraadise kaldega mäkke, kui hüppaja on sunnitud äratõukel tõukejalga sirutama ja maandumisel kannad ette viima.
- Enne rajal hoojooksult hüppamist õpetame selgeks maandumise paigalt. Teeme seda nii:
- loe „üks” – see on paigalt hüpe ette-edasi, keha täielik väljasirutus, käed ees-üleval; väikese pausi järel loe „kaks” – maandumiseks viiakse veidi kõverdatud jalgade kannad kõhu alt läbi nii kaugele, nagu kukuksime istmikule, käed liiguvad vastukaaluks taha.
- Hüpped liivakasti, 4–8-sammuliselt hoojooksult üle imiteeritud kraavi (kus on näiteks „vesi”). Maandudes läbijooksuga eesolevale jalale hoogu mitte pidurdada. Jälgida, et ülakeha ei kalduks äratõukel ette.
- Äratõukekohaks sobib panna 1-meetrine kummimatt (või muu kõrgem alus) ja sooritada 6–10-sammuliselt hoojooksult juba tervikhüpe. Õpetamisel täishoojooksu ei kasutata, sest õpilased ei suuda täishoolt palju hüpata. Võistlusel või hindamisel võib kasutada 12–16-sammulist hoojooksu. Hoojooksu üks jooksusamm võrdub umbes kahe käigusammuga, mõõdetuna äratõukekohast.
- Äratõukekohta ei tohi vaadata, joostes üle äratõukejala rebida vabajalg põlvest kõrgele sammasendisse, teha õhus väike paus ja enne maandumist viia mõlema jala kannad kiiresti kaugele ette.
Soovitusi
- Põhikoolis võiks kaugushüpet õpetada ja mõõta äratõukega ühemeetriselt alalt. See on lastele võimetekohasem ja aitab paremini hinnata õpilase arengut. Hindamisel võiks olla põhikriteeriumiks lapse areng tema enda varasema tulemusega võrreldes.
- Lisaalana on tunnis hea kasutada madalatel tõketel tõkkejooksu. See arendab kehalisi võimeid kombineeritult ja on väga suureks abiks kiirjooksu ning kaugushüppe õpetamisel. Samuti võib teha mitmesuguseid võistlusmänge ja teatejookse, näiteks üle kraavi puhtalt hüppamist, kas kordade arvule või kiirusele jms.
Et kaugushüpe ei ole lihtne „jookse ja hüppa”, näitab seegi, et üle kaheksa meetri hüppavaid mehi ja seitse meetrit hüppavaid naisi ei ole maailmas kuigi palju.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6