Tiit Hennoste, 2010
See pole minu stiil! Tal on stiili! Ta langes stiilist välja. Nii öeldakse stiili kohta. On kerge näha, et stiil on midagi head, mis peaks tooma välja erinevused inimeste ja tekstide vahel ning olema samas tekstis ühtne. Ametlik määratlus on kainem: stiil on suhtlusolukorrale ja suhtluseesmärgile vastav keelekasutus. Sellises tähenduses on stiil sama mis register ja nõuab seda, et me arvestaksime teksti tehes suhtlussituatsiooniga.
Keelelised vahendid ehk sõnad ja grammatika on kõigi kirjutajate ja kõnelejate jaoks samad. Eri stiilide puhul kasutatakse neid erinevas kombinatsioonis ja eri sagedusega. Seega on stiili uurimisel ja analüüsimisel oluline leida need vahendid ning võtted, mida antud stiili puhul on kasutatud palju ja mida väga vähe (nt lauselühendeid, täiendeid, lihtlauseid jne).
Kas on olemas neutraalstiil? Uurimused osutavad, et on. Kui kõigi keeleliste vahendite kasutussagedus on keskmise lähedal, siis saame neutraalstiili. Selline stiil on tihti kasutusel näiteks ajaleheuudises.
Sõnalised ja grammatilised vormid stiilivahenditena
Olulisim on teada, et sõnalised ja/või grammatilised vormid ja valikud ei ole iseenesest head ega halvad. Pole olemas ühte ja ainsat hea stiili kaanonit. Erinevad vahendid ning võtted annavad tulemuseks erineva stiiliga tekstid. Ja erinevad situatsioonid, tekstitüübid, allkeeled nõuavad meilt erineva stiiliga tekste. Näiteks kirjaliku teksti ettelugemine põhjustab talumatu igavuse ja kuulajad ei saa tihti asjast aru. Samas pole lühike lause primitiivse teksti tunnus ega keerukas lause mõtete sügavuse tunnuseid. Lause pikkusel pole üldse pistmist kirjutaja mõtete sügavusega. Sünonüümide vaheldamine ei ole parem kui sõnade kordamine. Ajaleheuudises on range soovitus mitte vahetada, vaid korrata kogu aeg saatelause verbi ütles. Põhjus on selles, et teised verbid kannavad enamasti erinevat hinnanguid. Samal ajal ilukirjanduses võib selline kordamine minna tüütuks.
Soovitusi grammatika ja stiili seostamiseks
Kõige esimene soovitus: teksti tegemine algab mõttest, ideest ja selle põhjal kirjutatud kavanditest ja mustanditest, mille puhul stiili ei järgita. Stiili saavutamine algab tekstide redigeerimisel.
Teksti redigeerimiseks on olemas ainult neli võtet: kustuta maha, lisa juurde, asenda, muuda järjekorda. Seega on ka stiili saavutamiseks ja läbiviimiseks kasutada ainult need võtted. Nende abil saab teha oma mustandist erinevas stiilis tekste, näiteks tõmmata mustandist kõik omadussõnad maha või kirjutada tekst uuesti lõpust alguse poole.
Võimalik on kasutada sõnavalikuid. Saab koostada tekste, milles valitsevad või puuduvad omasõnad või võõrsõnad, üldsõnad või oskussõnad, tänapäevased sõnad või arhaismid, üldsõnavara või släng, madalkeel või kõrgkeel, sõnade kordamine või sünonüümide kasutamine, neutraalsed sõnad või hinnangusõnad, täistähenduslikud sõnad või asesõnad jne. Ka võib koostada sama sisuga teksti, milles on kasutatud minimaalselt ja maksimaalselt oskussõnavara või võõrsõnu, ning analüüsida saadud tulemusi.
Teise valikuvõimaluse annavad grammatilised vahendid ehk erinevad lausekonstruktsioonid. Siin on kasulik pidada lahus suulise ja kirjaliku suhtluse stiiliideaale ning teisalt erinevates avalikes (kirjalikes) registrites tavaliselt kasutatava keele ideaale.
Suulise ja kirjaliku keele erinevusi
- Suulises keeles on laused enamasti lühikesed, kirjas palju pikemad.
- Suulises keeles on väga vähe täiendeid, kirjas on neid mitu korda enam.
- Suulises keeles kasutatakse vaid kõige üldisemaid sidesõnu (ja, aga, et) ja tihti pannakse lihtsalt laused sidenditeta kõrvuti. Kirjalikus keeles kasutatakse palju konkreetsemaid ja täpsemaid sidendeid.
- Suuline keel kasutab vähe kõrvallauseid, kirjalik keel kasutab palju kõrvallauseid.
Alluvaid kõrvallauseid saab paigutada eri järjekorras: pealause ees, pealause järel, hõlmatud asendis. Suuline keel kasutab väga vähe hõlmatud osalauseid.
- Suuline keel kasutab väga vähe lauselühendeid. Kirjalikus keeles on neid kordi enam. Eriti suur erinevus on des-vormi kasutuses (lamades lugemine rikub…).
- Kõik eelnevad valikud on seotud sellega, et suuline keel peab olema kuulajale kiiresti ja koheselt mõistetav, sest kuulaja ei saa mitu korda sama lauset kuulata või minna tagasi varemkuuldud teksti juurde, sest see on ammu hajunud.
- Suuline keel kasutab palju otseseid tsitaate, mis loob kuulajale juuresoleku tunde. Kiri kasutab enam referaati ja kaudkõnet.
- Suuline keel väldib umbisikulist tegumoodi. Kiri kasutab seda enam. Umbisikuline tegumood varjab lauses alust ehk tegijat ja samas loob ametliku ja oma tekstist eemaldunud kirjutaja mulje.
Varieerides nende süntaktiliste tunnuste väärtust, saame teha nö maksimaalselt kirjalikku ja maksimaalselt suulist teksti. Eriti oluline on harjutada seda, kuidas teha kirjalikust tekstist suuliseks ettekandmiseks sobiv tekst, viies kõik süntaktilised jooned maksimaalselt suuliseks.
Avaliku suhtluse stiilid
Avalikus (eeskätt kirjalikus) suhtluses kasutatakse erinevaid stiile. Siin saame välja tuua nt stiilid vastavalt valdkondadele (kirjandus, ajakirjandus, asjaajamine, teadus, riigijuhtimine, usuelu jms). Eri valdkondades on omad stiili-ideaalid ja väljakujunenud stiilitavad. Teisalt on erinevused selle vahel, millist retoorilist tüüpi tekst on: jutustus, kirjeldus, seletus, analüüs või veenmine. Neid tekstitüüpe saab ja tuleb kasutada erinevates valdkondades. Ja kolmandast küljest tuuakse välja nn hea tarbestiili ideaalid. See on stiil, mida kasutatakse kõige enam ajakirjanduses, aga ka muus avalikus suhtluses, kus nõutakse, et teksti peavad mõistma paljud erinevate keelelise teadmistega inimesed. Sellise stiili ideaalideks on lihtsus, selgus, lühidus, elavus. Ükskõik, millisest aspektist me asja vaatame, on stiili tegemise vahendid ikka samad.
Järgnevalt mõned grammatilised vahendid, mille varieerimise abil võib proovida anda tekstile erinevaid stiilivarjundeid.
- Teksti teevad lihtsamaks ja selgemaks lühikesed laused, lauselühendite ja keerukate (eriti hõlmatud) põimlausete vähesus, pealausega algavad põimlaused, sisult kokkukuuluvate sõnade paigutus üksteise lähedale, täiendite vähesus.
- Teksti teevad tihedaks ja seetõttu raskelt loetavaks eritüübilised laused, lauselühendid, nominaalstiil (mine-vormid), hõlmatud osalaused, pikad laused, palju täiendeid ja määrusi samas lauses. Rasket ja tihedat stiili eelistatakse tihti asjaajamises, aga ka teaduses.
- Tekstile lisavad elavust isikuline tegumood, teonimede vältimine, erinevate lausekonstruktsioonide vaheldamine, lühikesed laused, otsene kõne, täiendid ja määrused, sünonüümid. Samas tuleb pidada meeles, et liiga palju lühikesi lauseid muudab teksti hakituks ja liiga palju täiendeid annab tulemuseks kenitleva plärabaroki.
- Eri valdkonnastiilide suhe grammatilistesse vahenditesse on erinev. Nii ei luba ajaleheuudis kasutada hinnangulisi täiendeid, sest see toob kaasa autori hinnangud. Isikuline tegumood tõstab esile grammatilise aluse (tegija), umbisikuline tegumood aga tõstab esile tegevuse objekti (mees tapeti) või varjab tegijat (kes tappis?), lubades lugejaga manipuleerida.
- Lühikesed laused loovad kujutatavast sündmusest kiire mulje ja pikad laused aeglase mulje. Teisalt aga sunnivad pikad laused lugema aeglasemalt ja lühikesed lubavad lugeda kiiresti.
Siin toodud lauseehituse vahendite lisamine või vältimine lubab ehitada erinevas stiilis tekste sama sisuga ning võrrelda neist saadavat muljet.
Artikkel on esmakordselt avaldatud õppekava veebis gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse valdkonnaraamatus, 2010. ISBN: 978-9949-487-55-4