Eesti keele kui teise keele õpe gümnaasiumis

Keeleõpe on pidev protsess, kus edasimineku tagab järjepidevus. Keeleõpe ei piirdu keeleoskustaseme saavutamisega mingiks hetkeks. Tähtis on toetada õpilaste motivatsiooni, arendada oskusi, kujundada enesekindlust ning saada keelekogemusi ka väljaspool kooli, mis loob eelduse elukestvaks õppeks. Eesti keele teise keelena õppega kujundatakse ainepädevus, mis sisaldab keelepädevust, väärtushinnanguid ja -hoiakuid ning õpioskusi.

Gümnaasiumi lõpus õpilane:

• oskab keelt tasemel, mis võimaldab Eesti ühiskonnas ja eestikeelses keskkonnas iseseisvalt toimida;
• on võimeline jätkama õpinguid eesti keeles ning kasutama eesti keelt töökeskkonnas ja ametkondlikus suhtluses;
• mõistab ja väärtustab oma ning eesti kultuuri sarnasusi ja erinevusi ning arvestab suhtluses eesti kultuurinorme ja tavasid;
• analüüsib oma teadmisi ja oskusi ning tugevusi ja nõrkusi; omandab elukestvaks õppeks motivatsiooni ja vajalikud oskused.

Eesti keele õpetuse tähtsamaid ülesandeid on kujundada keeleoskus, mis võimaldab Eesti ühiskonnas iseseisvalt toime tulla ning paneb aluse elukestvale õppele.

Eesti keele arendamise strateegiast tulenevalt seab käesolev õppekava eesmärgi liikuda C1-keeleoskustaseme saavutamise poole gümnaasiumi lõpuks.

Gümnaasiumi lõpetaja rahuldav õpitulemus eesti keeles teise keelena on B2.1. Hea õpitulemusega õpilane täidab osaliselt ning väga hea õpitulemusega õpilane kõik B2.2-keeleoskustaseme nõuded. Väga hea õpitulemusega õpilane on suuteline osaliselt täitma ka järgmise (C1) keeleoskustaseme nõudeid.

Eesti keele õppe kaudu toetatakse õpilaste suutlikkust õppida teisi aineid eesti keeles. Eestikeelne aineõpe arendab omakorda eesti keele oskust. Eelduseks on aineõpetaja ning eesti keele õpetaja vaheline koostöö.

Gümnaasiumis on üldteemaks „Mina ja maailm“. Viis teemavaldkonda ja nende alateemad on igapäevaelus omavahel läbi põimunud ning samamoodi on neid võimalik käsitleda ka keeleõpetuses. Erinevate teemade kaudu saab õpilane võrrelda Eesti ja teiste maade kultuuriruumi. Teemasid käsitledes peetakse silmas kursuse keeletaset, õppesisu, õpitulemusi jne, võttes arvesse teemade päevakohasust, õpilase huve ning kogemusi.

Kultuuriteadlikkust kujundades juhitakse õpilase tähelepanu erinevustele suhtlemisel emakeeles ja eesti keeles ning neid erinevusi selgitavatele kultuurinähtustele. Erinevate õppetegevuste kaudu suunatakse õpilasi teadvustama oma rolli ja vastutust ühiskonnas ning hindama adekvaatselt enda ümber toimuvat.

Õpetuses kasutatakse kommunikatiivse keeleõppe põhimõtteid. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel. Kommunikatiivne keeleoskus (suhtluspädevus) hõlmab kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm). Pragmaatilise pädevuse kaudu areneb õppija võime mõista ja luua tekste.

Suhtluspädevust arendatakse keeleliste toimingute (kuulamise, lugemise, rääkimise, kirjutamise) kaudu. Keeleteadmised ei ole eesmärk omaette, vaid vahend parema keeleoskuse omandamiseks. Keele struktuuri õpitakse kontekstis, järk-järgult jõutakse grammatikareeglite teadliku omandamise ja grammatiliselt õige keelekasutuseni (GRÕKi lisa 2 punkt 2.3. A1–C1-tase). Keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded, mis on seotud teemavaldkondadega ning lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte. Gümnaasiumi keeletunnis suheldakse ainult eesti keeles.

Rakendatakse jätkuvalt paaris- ja rühmatööd, toetatakse eestikeelse suhtlus- ja esinemisoskuse väljakujunemist, kasutades selleks väitlusi, referaate, uurimistöid, arvutiesitlusi, suhtlusportaale, blogisid jne. Suureneb eestikeelse info otsimise ning rakendamise iseseisvus. Erinevate tegevuste kaudu innustab õpetaja kasutama eesti keelt aktiivselt ka tunniväliselt.

Selleks sobivad mitmesugused keelekeskkonnas toimuvad tegevused (õpilasvahetus, koolide ühistegevused, tunnikülalised, õppekäigud, teabe leidmine erinevatest allikatest, e-õpe, suhtluskeskkonnad jne). Keeleõpet rikastatakse keeleõppija isikliku kogemuse kaudu, mida õpilane saab jagada kaasõpilastega.

Õppes on jätkuvalt oluline õpioskuste arendamine, mis toetab edasisi keeleõpinguid ning paneb aluse elukestvale õppele.

Gümnaasiumi lõpetaja:

1) mõistab konkreetsel või abstraktsel teemal keerukate tekstide ning mõttevahetuse tuuma;

2) suhtleb eesti keelt emakeelena kõnelejaga spontaanselt ja ladusalt;

3) loob erinevatel teemadel sidusa ja loogilise teksti;

4) selgitab oma vaatenurka ning hindab kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi; suudab teha üldistusi ning kokkuvõtteid;

5) arvestab eesti kultuurinorme ja -tavasid;

6) tunneb huvi Eesti ühiskonna- ja kultuurielu vastu, loeb eestikeelset kirjandust ja trükimeediat, vaatab filme, telesaateid ja teatrietendusi ning kuulab raadiosaateid;

7) kasutab eestikeelseid teabeallikaid (nt sõnaraamatuid, internetti) vajaliku info otsimiseks erinevates valdkondades;

8) omandab keeleoskuse, mis võimaldab avalikult esineda;

9) seab õpieesmärke ja hindab nende saavutatuse taset ning valib ja muudab vajaduse korral oma õpistrateegiaid;

10) seostab omandatud teadmisi nii võõrkeelte valdkonna kui ka teiste eluvaldkondade teadmistega.

Keeleoskuse tase gümnaasiumi lõpus

Osaoskuste õpitulemused on esitatud GRÕKi lisa 2 ptk 2.3 osaoskuste tabelis.

Gümnaasiumis suureneb õpilase vastutus oma keeleoskuse arengu eest (eesti keele kasutamine, iseseisev õpe).

Gümnaasiumikursused võivad ülesehituselt varieeruda (nt teema-, oskusepõhised). Osaoskusi arendatakse võrdselt, kursuseti võivad rõhuasetused erineda.

Õpitavat keelt kasutatakse aktiivselt nii tunnis kui ka väljaspool eesti keele tundi (nt teised ainetunnid, õppereisid, õpilasvahetused, keelelaagrid ja kohtumised eesti keelt emakeelena kõnelejatega). Õpilasi suunatakse iseseisvalt lugema autentseid ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Õpetaja valib mitmekesiseid ülesandeid, mis eeldavad loovat käsitlust.

Keeletasemele vastava sõnavara ning keerukamate keelekonstruktsioonide õpetamiseks kasutab õpetaja ülesandeid, kus õpilane saab rakendada suhtlemisoskust erinevates keeleregistrites (nt suhtlemine ametiasutuses, töövestlusel, olmesfääris).

Õpetaja suunab õpilasi kõrvutama ning analüüsima keelte sarnasusi ja erinevusi, nägema keeltevahelisi seoseid ning jälgima oma keelekasutust. Õpitulemuste saavutamiseks vajalikud eesmärgid ja tegevused kavandatakse õpetaja ning õpilase koostöös.

Õppetegevuseks sobivad:

1) eestikeelsete autentsete meediamaterjalide, sh audiovisuaalsete materjalide, kasutamine;

2) iseseisev lugemine ja kuulamine ning erinevate ülesannete täitmine (nt märkmete tegemine, refereerimine, ettekanne);

3) tarbekirjade koostamine (nt elulookirjeldus, avaldus, motivatsioonikiri, seletuskiri, lugejakiri);

4) loovtööde kirjutamine (nt kirjand, artikkel, kokkuvõte, luuletus);

5) referaatide ja/või uurimistööde koostamine ning esitlemine;

6) keelerühmade arutlused ja väitlused;

7) rolli- ja suhtlusmängud;

8) info otsimine erinevatest eestikeelsetest teabeallikatest (nt seletav sõnaraamat, internet);

9) projektitööd (nt filmide tegemine, teatritükkide etendamine, veebilehtede koostamine, riigisisesed projektid);

10) keelekeskkonnas täidetavad ülesanded (nt muuseumitund, intervjuud).

Lisalugemiseks „Üldoskused – õpilase areng ja selle soodustamine koolisˮ (TÜ Kirjastus, 2005)

Eesti keel on sisult ja funktsioonilt kõiki eesti keeles õpetatavaid aineid lõimiv õppeaine, mis nõuab eesti keele õpetaja ning teiste aineõpetajate tihedat ja eesmärgistatud koostööd.

Tunnis erinevaid töövõtteid rakendades arvestab õpetaja, et selles kooliastmes vajavad õpilased samuti õpetaja tuge, alles gümnaasiumi lõpuks tulevad õpilased iseseisvalt toime.

Selles kooliastmes peaks õpilane suutma end vajaduse korral töötama sundida ka siis, kui õpitav ei kuulu tema huvivaldkonda.

Õpioskusi arendatakse õpilaste aktiivse kaasamisega tegevuste kavandamisse. Oluline on, et õpilased saaksid ise valida näiteks teemasid, töömeetodeid ja töö lõpptulemuste esitamise viise ning vastutada tehtu eest.

Gümnaasiumis valib ja kasutab õpilane talle sobivaid õpistrateegiaid, kuid vajab seejuures veel õpetaja abi oma strateegiate efektiivsuse hindamisel. Iseseisvate tööharjumuste kõrval kinnistuvad paaris- ja meeskonnatöö oskused.

Et toetada õpimotivatsiooni ning luua pingevaba õhkkond, tuleb silmas pidada järgmist:

1) õpetades tuleb kasutada temaatikat, mis võimaldab õpilasel suhestuda ümbritseva maailmaga;

2) õppes tuleb rakendada ajakohaseid materjale ja õppevorme;

3) õppes peab arvestama erineva keeleoskustasemega õpilaste vajadusi, pakkudes neile sobivaid pingutust nõudvaid ülesandeid;

4) õppes on vead loomulikud; õpetaja julgustab õpilast vigu analüüsima ja nendest õppima ning korrigeerib ka ise vajaduse korral oma tegevust;

5) tagasisidestamisel on oluline kujundav hindamine ning vältima peab hinnete ületähtsustamist;

6) õpilane suudab seostada eri valdkondades omandatut ja seda ühtsesse süsteemi viia;

7) õpetades peab tegema koostööd teiste ainete õpetajatega, kasutades ülesandeid, mis võimaldavad lõimida keeleoskust ning ainealaseid teadmisi;

8) toetada tuleb õpilaste koostööd, seejuures peaks õpetaja sekkuma kaudselt; rõhk on väärtushinnangute kujundamisel.

Lisalugemiseks „Üldoskused – õpilase areng ja selle soodustamine koolisˮ (TÜ Kirjastus, 2005)

Õpitulemusi hinnates lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosast ning teistest hindamist reguleerivatest õigusaktidest.

Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist.

Kursuse õpitulemuste põhjal hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes õpilasele adekvaatset tagasisidet. Ülesande eesmärgist lähtudes hinnatakse kas ühte kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Õpetaja ning kaasõpilased annavad tagasisidet õpilase tugevate külgede ja vajakajäämiste kohta ning teevad ettepanekuid edaspidisteks õpilase arengut toetavateks tegevusteks (nt vastastikune hindamine). Õpilane märkab oma edusamme ja oskab kasutada saavutatut edasisel õppimisel. Ta seab ise endale õpieesmärke ning annab oma teadmistele ja oskustele hinnanguid. Õpilasel peab olema võimalus selgusele jõuda oma keeleoskustasemes. Selleks võib õppeaasta algul ja lõpul teha erinevaid osaoskusi hõlmava testi, et anda tagasisidet ning seada eesmärke.

Lisalugemiseks Reet Taimsoo „Hindamine, enesehindamine, tagasiside”

Keeleteadmised eesti keel teise keelena

Keeleteadmised eesti keel teise keelena