Kersti Lepajõe
Eesti keele ainekava koostades lähtus töörühm põhimõttest, et keel on kommunikatsioonivahend, mis toimib tekstide kaudu. Tekstiressursside kasutamise ja oma tekstide loomise oskus tagab inimese eduka toimetuleku ühiskonnas. Ainekava koostamisel arvestati eesti keele rolli ja tähendust Eesti ühiskonnas. Koolihariduses omandatakse eesti keele kaudu kõiki teisi õppeaineid: see on mõtlemise ja tunnetuse vahend, peamine eneseväljenduse ja suhtlemise ning õpilase enesemääratlemise ja identiteedi loomise vahend. Eesti keele ainekava koostades peeti silmas, et eesti keel õppeainena toetaks õpilase suhtlusoskuste ja keelepädevuse kujunemist ning esteetilist, kultuurilist ja sotsiaalset arengut.
Ainekava koostamise aluseks on põhimõte, et keel toimib nii suuliste kui ka kirjalike tekstidena. Tekstid on teabevahetuse ja inimsuhtluse kandjad, aga ka kultuuri vahendajad. Oma elus puutub inimene kokku mitmesuguste tekstidega, argivestlusest ja tarbetekstist meediani, keerukast teabetekstist kunstiteoseni. Seetõttu on oskused, mis võimaldavad erinevaid tekste mõista ja luua, inimesele ümbritseva maailmaga suhtlemiseks hädavajalikud. Nende oskuste arendamine on eesti keele õpetuse kõige laiem eesmärk. Emakeele eripära teadvustamine ning keeleoskuse areng tekstikeskse keeleõpetuse toel võimaldab õpilasel sügavamalt tunnetada ja mõista oma rahvuskultuuri ning võrrelda seda teiste kultuuridega, millega ta eri ainete õppes või väljaspool kooli kokku puutub. Nii toetab emakeeleõpe õpilase enesetunnetuse arengut, isiksuse ja identiteedi kujunemist.
Emakeel kui õppeaine on avara eesmärgiseadega, selle keskmes on suhtluseesmärkide realiseerimiseks vajaliku funktsionaalse keeleoskuse omandamine. Ainekavas mõistetakse funktsionaalse keeleoskusena suutlikkust luua ja kasutada eri liike tekste ühiskonnas toimetulekuks. Funktsionaalset keeleoskust käsitatakse kui oskuste kogumit, millesse kuuluvad lugemise ja kirjutamise oskus; suulise ja kirjaliku info leidmise ja esitamise oskus; tekstist järelduste tegemise oskus; teksti tõlgendamise oskus ja sidusa teksti loomise oskus nii suuliselt kui ka kirjalikult. Traditsiooniline emakeeleõpetuse metoodika ja praktika lähtuvad keelest kui objektist, põhieesmärk on anda teadmisi keele kohta, mida kinnistatakse harjutamisega. Gümnaasiumi uue ainekava põhirõhk on praktilistel oskustel, see tähendab, et emakeeleoskusi kujundatakse osaoskuste – lugemise, kirjutamise, kuulamise ja kõnelemise kaudu. Oskused ja pädevused arenevad mingis kindlas suhtlusolukorras toimides, need ei saa olla kontekstist lahutatud.
Eesti keele ainekavas on kolm keeleteadmiste kursust ja kolm praktilist kursust. Lisaks on võimalik õppida ühte valikkursust. Keeleteadmised loovad teoreetilise aluse praktilise keeleoskuse arendamiseks. Praktilise keele kursuses kasutatakse kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemadena keeleteadmiste kursuses käsitletud teemasid ja õppekava läbivaid teemasid, samuti paralleelselt õpitavas kirjanduskursuses käsitletavaid teemasid. Praktilise keele kursused on keskendatud õpilase suulise ning kirjaliku suhtluse, arutlus- ja väljendusoskuse arendamisele; eri liiki tekstide, sh meediatekstide mõistmise süvendamisele, eri liiki tekstide koostamise, selleks vajaliku teabe hankimise ja kasutamise praktiliste oskuste kujunemisele. Õigekirja ja õigekeelsusküsimusi korratakse kõigi kursuste vältel vastavalt vajadusele.
Eesti keele uus ainekava erineb üsna oluliselt 2002. aasta ainekavast. Kuigi kohustuslike kursuste arv (6) on jäänud samaks, on muutunud kursuste struktuur ja ülesehituspõhimõtted. Varasem ainekava jagas kursused kolme valdkonna – teksti- ja kõneõpetuse, eesti keele struktuuri ja õigekeelsuse vahel, kusjuures igast valdkonnast oli ainekavas kaks kursust. Uues ainekavas on aine sisu jagatud kaheks omavahel seotud, kuid tunnetuslikult erinevaks valdkonnaks: keelealasteks teadmisteks ja praktiliseks keeleoskuseks. Oluline kontseptuaalne erinevus ongi aine jagamine teoreetilisemaks ja praktilist laadi pooleks. Taustaks sellele on vajadus õpetada toimetulekut eri laadi suhtlussituatsioonides. Õppeaine koosneb järgmistest kohustuslikust kursusest: „Keel ja ühiskond”, „Meedia ja mõjutamine”, „Teksti keel ja stiil”, „Praktiline eesti keel I”, „Praktiline eesti keel II” ja „Praktiline eesti keel III”. Aine on üles ehitatud nii, et keeleteadmiste kursusi planeeritakse igale aastale üks – „Keel ja ühiskond” on X, „Meedia ja mõjutamine” XI ja „Teksti keel ja stiil” XII klassis. Praktilise eesti keele kursused toimuvad gümnaasiumi kõigis klassides, kusjuures keeleteadmiste kursused eelnevad praktilistele kursustele või toimuvad nendega paralleelselt. Lisaks kohustuslikele kursustele on ainekavas ka valikkursus „Kõne ja väitlus“.
Gümnaasiumi eesti keele ainekava õppe-eesmärgid on varasemaga võrreldes detailsemad ja täpsemini sõnastatud. Lisaks korrektsele ja suhtlussituatsiooni sobivale keelekasutusele on rõhuasetus mitut liiki tekstidel, looval ja kriitilisel mõtlemisel ja suhtlusel. Traditsiooniline grammatika, sh ka eesti keele struktuur on võrreldes varasemaga tagaplaanil.
Õppeaines käsitletakse põhjalikult keele ülesandeid ühiskonnas, uudne on keele varieerumise käsitlemine – eristatakse kirjakeelt ja kõnekeelt, eri allkeeli, slängi ja nende kasutusvaldkondi. Süstemaatiline ülevaade antakse meediast ja mõjutamisest. Meediaõpetus on suunatud kriitilise meediatarbija kujunemisele. 2002. a ainekava pööras meediaõpetusele märgatavalt vähem tähelepanu, õppesisu oli piiratud vaid põhiliste meediažanrite õpetamisega. Süvendatud on ülevaadet teksti keele ja stiili küsimustest. Käsitletakse erinevate tekstiliikide keelelisi ja stilistilisi erinevusi, vaadeldakse sõnavara stiililisi kihistusi ja tähendusnüansse, käsitletakse kirjutamisprotsessi komponente ja nõudeid eri tekstiliikide keelele.
Nagu eespool mainitud, on uudne praktilise keelekasutuse õpetamine. Praktiline eesti keele oskust õpetatakse lugemise, kirjutamise, kõnelemise ja kuulamise koostoimes. Lugemisoskuse arendamise laiem eesmärk on kriitilise teabekasutaja kujundamine. Kirjutamisoskust arendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise kaudu. Kõnelemisoskus tähendab nii oskust esineda kui ka võimet valida suhtlusolukorrast ja vestluspartnerist lähtuvalt sobiv toon ja stiil. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on vestluspartnerit ja esinejat mõista, tunda ära faktiinfo ja arvamus, mõjutamine ja manipuleerimine.
Võrreldes 2002. aasta õppekavaga on uues ainekavas vähem pööratud tähelepanu õigekeelsuse otsesele õpetamisele, st õigekeelsusega tegeldakse tekstide alusel ja vastavalt klassi tasemele, oskustele ja vajadustele. Eeldatakse, et eesti kirjakeele põhioskused on omandatud põhikooli emakeelkursuste raames.
Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemustes on uues ainekavas enam rõhutatud suhtlusoskust ja tekstide rolli selles, vähem on pööratud tähelepanu keeleteaduse põhimõistetele, keele süsteemile ja eesti keele struktuuri iseärasustele.