Birgy Lorenz
Arvuti, internet ja nutifonid on meie õpilaste igapäevase elu osa. EU Kids-Online II uuringust selgub, et 96% 9–16aastastest Eesti lastest kasutab internetti kodus ja pisut enam kui pool neist kasutab internetti oma toas. Kaasaskantavate vahendite – mobiiltelefoni või pihuarvuti – abil kasutab internetti kokku 38% lastest, kusjuures 31% kasutab selleks mobiiltelefoni. Nende näitajate poolest on Eesti Euroopa keskmine.
Sarnaselt teiste Põhjamaadega on Eesti lapsed ühed noorimad, kes internetti kasutama hakkavad, keskmine Eesti laps hakkab internetti kasutama 8aastaselt. Ka internetikasutuse sageduselt on Eesti lapsed esirinnas: 82% internetti kasutavatest lastest teeb seda iga päev. Sellise tulemusega oleme Rootsi ja Bulgaaria järel kolmandal kohal (EU Kids-Online II Eesti uuringutulemused).
Vaadates uut Riiklikku Õppekava e-ohutuse seisukohast, siis on meeldiv kogeda, et mitmetes ainekavades tuntakse samamoodi vajadust tõsta õpilaste e-turvakäitumist. Ühed eesrindlikumad e-teadlikkuse tõstjad on keeled, sotsiaalained ja ühiskonnaõpetus ning loomulikult informaatika. Nendele järgnevad kunstiõpetus, tehnoloogia ja loodusained.
E-ohutus on jaotunud erinevate läbivate teemade alla ning peitunud erinevatesse ainekavadesse. Samas otsest vastutajat pole kuskil näha. Tegemist on aga teemaga, millest ei saa üle ega ümber. Kui õpetaja näiteks palub õpilasel luua oma ainetunni raames blogi, siis tuleb tal ka selgitada ohtusid, mis võivad viimase loomisest tekkida (isikukaitse, autorikaitse, õigus privaatsusele jne). Pakuksin välja mõned ideed, kuidas aineõpetaja saab enda jaoks selle tehnoloogiakeskse läbiva teema lahendada.
Keeleõppes (eesti, vene, saksa, inglise jt) pööratakse palju tähelepanu õpilase oskusele kasutada otsimootoreid, andmebaase, sõnaraamatuid, meediateeke (heli ja video). See on suurepärane võimalus lasta õpilastel tutvuda leitu kvaliteediga. Üks e-turvalisuse kriteeriume on see, et me oskame tuvastada eakohast materjali, teha vahet väljamõeldisel ja faktidel.
Õpetajad ja õpilased puutuvad materjali hindamisel kokku järgmiste küsimustega: millised allikad on hea kvaliteediga; kuidas oskame teha vahet, milline veebileht on kvaliteetne, usaldusväärne; kas kõik, mis internetis leidub on „kuld”, või kas leidub ka pettust; kuidas peab toimuma teiste loodud materjalide kasutamine, nii et me ei läheks vastuollu erinevate seadustega; mis on plagiaat jne.
Selle teema lahendamiseks soovitan õpetajal nuputada välja ülesandeid, kus õpilased saavad ise arutleda nende küsimuste üle ja jõuda iseseisvalt või grupis vajalike tulemusteni. Ja kindlasti teeb ainult harjutamine meistriks, sest kuigi lapsed oskavad arvutis kiiresti klikkida, siis ei oska nad isegi märksõnade abil otsida või leitut kriitiliselt hinnata, sest enamasti ei ole neile seda keegi õpetanud.
Näited:
- Leidke 6 allikat ühe teema kohta (õpetaja võib need ise valida ja õpilastele jagada). Õpilased reastavad leitud allikad usaldusväärsuse järgi edetabelisse. Paluge õpilastel selgitada teistele kriteeriume, mille alusel valik sooritati. Koostage klassiga juhised, mille alusel tasub alati õpilastel vaadeldavaid allikaid hinnata. Soovitage õpilastel valida tulevikus oma tööde aluseks ainult kvaliteetsed ehk edetabeli ülaosa materjalid.
- Leppige õpilastega kokku „3 allika reegel”, s.t et kui internetist leiab sama teema kohta 3 erinevat allikat, mis räägivad asjast ühtemoodi, siis pigem see asi on tõene. Küll aga tuleks kahtluse korral konsulteerida mõne trükitud raamatu või targema inimesega (nagu näiteks õpetaja, lapsevanem vm), et saada tõeväärsusele kinnitus.
- Viige läbi katse 3–4 väljamõeldud allikaga (õpetaja võib need ise koostada), kus ükski lugu ei vasta tegelikult tõele. Näiteks võtame teemaks „keskaja robotid”, kus saab lisaks näidata ka pildimaterjali. Õpilased hindavad pakutud allikate kvaliteeti ja tõesust. Ülesande lõpuks seletab õpetaja, et tegelikult keskajal roboteid sellisel kujul ei eksisteerinud ja alati peaks püüdma hinnata, ka raskes situatsioonis, kas lasta ennast igal ette antud materjalil mõjutada.
- Märksõnade abil otsingu tegemine aitab õpilastel etteantud teemasid kitsendada. Näiteks sõnale „London” vastab internetis hulgaliselt linke, kuid mida enam täpsustavaid märksõnu juurde lisaksime, seda kindlamini saaksime meile enam huvipakkuvaid lehekülgi konkreetse teema kohta. Õpilased kipuvad enamasti kirjutama otsingusse ühe sõna ja siis loobuvad kergesti, kui nad ei leia koheselt, mida otsivad. Võimalusel tuleks õpilastele tutvustada ka õppetööd toetavamaid andmebaase peale Google’i otsimootori, kuid neid peaks iga aineõpetaja oma aine kohta juba ise teadma.
- Kui allikad on leitud, siis jõutakse viitamise ning korrektse vormistamise juurde. Selleks on enamikus koolides kokku lepitud referaadi vormistamise juhend, mida saab aluseks võtta. Viitamise esmakordsel õppimisel tuleks 5–6 vabalt valitud allikat viia korrektse viite kujule. Edaspidi tuleks õpilastelt hakata ka teistes õppeainetes nõudma korrektset viitamist kirjalikes töödes, sest muidu nad kipuvad olema mugavad ning tegema just nii palju, kui vastav õpetaja nõuab.
Teine teema, mis keeleõppest läbi jookseb, on suhtlemine. Suhtlemine nii otsesuhtlusprogrammis, suhtlusvõrgustikus, paber- või e-kirja teel – see peab olema alati grammatiliselt korrektne, struktureeritud ja vastaspoolele arusaadav. Juba pikemat aega on inglise keele õppeprogrammis, mida kasutatakse aeg-ajalt ka riigieksamil, olnud sees ametliku kirja ja elulookirjelduse (curriculum vitae) ülesanne. See on suurepärane. Nüüd tuleks astuda aga samm edasi, et analüüsida õpilastega, kuidas oleks võimalik parandada otsesuhtlusprogrammi kasutamisest risustunud keeleoskust. Väga drastiliseks ja hoiatavaks näiteks välismaalt on mõned prantsuse noored, kes kirjutavad MSN-i ja Skype’i teksti selliselt, nagu kuulevad, ehk grammatika reegleid eiratakse peaaegu täies mahus.
Õpetajal on väga suur võim suunata õpilasi tagasi korrektse keelekasutuse juurde. Pakun välja kaks projekti, mis aitaksid õpilastel ise oma tegevust analüüsida:
- Viige läbi uuring, millist slängi internetis suhtlemisel kasutatakse ja kui palju see keelekasutus erineb koolis õpitavast korrektsest keelest, ühe päeva Facebooki logi või MSN-i vestluste baasil. Näiteks küsige, millised on 10 enam kasutatavat sõna; millist slängi kasutatakse ja mida need sõnad-laused tähendavad; millisest keelest laensõnu võetakse ja kuidas need internetis tekivad ja muunduvad; millised on põhilised eksimused grammatikareeglite vastu; mis põhjustel eksimusi tehakse; kas vigu saaks kuidagi vältida jne. Selle ülesande abiga saavad õpilased teadmisi ka lihtsamatest statistilistest võtetest. Miks mitte koostada sagedustabeleid või diagramme, mis iseloomustavad noorte kõnepruuki online vestluses?
- Viige läbi klassiprojekt, kus kahe nädala vältel püüavad kõik õpilased kirjutada internetis grammatiliselt korrektselt. Igaüks hindab enda saavutust ning määratakse ka klassipoolne vaatleja, kes annab omapoolse hinnangu toimunule. Katses osalevad õpilased võiks soovitatavalt paluda ka oma teistel tuttavatel selle aja jooksul kasutada internetis korrektsemat keelekasutust kui varem. Trikk on muidugi selles, et õpilased harjuvadki internetis grammatiliselt keelt paremini kasutama ning selle kasutegur peaks olema pikemaajalisem, sest mõned lapsed jäävadki pigem paremini kirjutama, kuna see on muutunud normiks.
Kolmas teema puudutab internetis publitseerimist, kuna paljudes ainekavades on sees idee blogi või õpimapi loomisest. Viimaste problemaatika on see, et tihti on õpilaste poolikud asjad internetis kõikidele nähtaval, mis võib tekitada ohtu privaatsusele, kiputakse rikkuma autorikaitse seadust, kuna ei viidata allikatele, ning viimaks, kui ebakvaliteetne materjal jääb kauaks avalikuks, võivad teised inimesed hakata seda ise allikana kasutama ning kokkuvõtteks oleme tahtmatult toetanud ebakvaliteetsete allikate levikut.
Blogi kasutamisel õppetöös tuleb õpilastega kokku leppida, mis juhtub siis, kui õpilane kopeerib veebilehele viitamata materjali; kui üles pandud materjal ei ole tõene; kui materjal on vigases keeles kirjutatud; kui postitatakse teisi inimesi puudutavat materjali, milleks luba ei ole antud (tekst, pildid, videod); kui õppetöö/projekt lõppeb ning asjad jäetakse internetti avalikult üles.
Näiteks on internetist aastaid hiljem leitavad kellegi proovi-veebilehed, mis on koledad ja algelised. Õpilane neid ise enam maha võtta aga ei saa, kuna ta ei mäleta parooli. Neid loevad tööandjad, tuttavad jne. Blogi või online-õpimappi puudutavad ülesanded peaks olema tähtajalised ning õpilastel tuleks need hiljem avalikkuse eest sulgeda. Kõige parem aga oleks, kui blogi oleks kohe algusest peale laiemale avalikkusele suletud, ligi pääseb ainult õpetaja ja vajadusel kaasõpilased.
Turvalisus ehk e-ohutus on tugevalt seotud privaatsusega. Esile on kerkinud näiteks sellised küsimused: kuidas peaksid õpilaste loodud materjalid olema kättesaadavad; kuidas seada privaatsust veebikommuunis ja võrgustikes; milline on hea parool ja kui tihti tuleks seda vahetada; kas peaks kasutama oma näopildi asemel AVATARI (joonistatud tegelasega pilt) ja milline see võiks olla jne.
Väga huvitavale mõttele tuli Saksamaal üks kirjandusõpetaja, kes palus õpilastel luua endale avatarid ja panna need oma suhtlusvõrgustike ja otsesuhtlusprogrammide piltideks. Pisipildid olid loodud Goethe „Fausti” teemadel. See andis võimaluse lastega arutada, millise kuvandi me endast internetti loome ja millised pildid võiks internetis olla avalikud ning millised mitte.
Viimaseks puutuvad keeleõppijad kindlasti kokku tõlkimise ja sõnaraamatutega. Internetis on mitmeid tööriistu, mis meelitavad kergema elu peale, nagu võimalus tõlkida eesti keelest kiiresti tekste vene, saksa, prantsuse, inglise ja paljudesse teistesse keeltesse. Tõlkige õpilastega mõni pikem lõik ühest keelest teise kas või Google Translatoriga ning te avastate üheskoos, kui vigane see tegelikult on. Samas aga tuleks toonitada tööriista vajalikkust, sest enamasti õpitakse nii juurde uusi sõnu, kuid grammatiliselt tuleks siiski ka ainetunnis midagi kõrva taha panna, et me ei hakkaks suhtlema laadis „mina tahtma õuna sööma täna”.
Loodusainete osas tegi keegi kunagi nalja, et arvutiviiruseid võiks õpetada bioloog. Kui pikemalt sellel võib-olla veidi ketserlikul mõttel peatuda, siis kas see ei oleks kahe erineva maailma ideaalne integratsioon. Viiruste levikut, nakatumist oskab Eestis pea iga laps mõista kas läbi gripi või arvutiviiruse leviku, sest sellega puutume me kõik kokku, ning arvatavasti on vähesed selle vastu immuunsed. Arutada saab tunnis näiteks, kas MSN-i uss nakkab või ei nakka; kas vitamiin või antikehad veres (viirusetõrje arvutis) kaitseb või ei kaitse.
Sotsiaalainete ainekavade kirjutajad tunnetavad vastutust, mis tuleneb suurenevatest e-ohtudest, reklaami (arvutikeeli spämmi) kasvust. Tekivad küsimused, kuidas kaitsta enda loodud materjali väärkasutuse eest (varem tutvustatud plagiaat); mida teha, kui keegi teine on sinu materjali kasutanud (teavitada info laenajat tema väärteost, pöörduda veebilehe hooldaja poole jne).
Nende kahe punkti näiteks sobib üks muusikaõpetaja poolt läbiviidud vahva ettevõtmine, kus konstrueeriti õpilastega koos heliteos, mis riputati kooli veebilehele üles. Lugu hakkas internetis ringlema – kes laadis selle oma veebilehele, kes kasutas mõnes oma videos taustana, kes laadis omale mobiili jne. Õpilased arutlesid aga sellistel teemadel nagu, mis tunne neid valdas alguses, kui nende lugu avastati; mis tunne neid valdas hiljem, kui lugu sai populaarseks ja kõik hakkasid seda kasutama oma suva järgi; mis tunne oli siis, kui lugu hakkas ringlema veebilehtedel ning keegi enam ei teadnud, kes on loo autor; millised on autori õigused ja võimalused ennast kaitsta; millised on ohud, milliste riskidega peab leppima, kui tahetakse saada „kuulsaks”. Täpselt samalaadse ülesande saab läbi mängida tehnoloogia- või kunstiõpetuses, kus internetti võib lekkida mõni huvitav foto, videolõik vms.
Väga tähtis on noortele inimestele massimeedia mõju teadvustamine ehk reklaam: kuidas see mõjutab meie käitumist, ostuharjumusi, väärtushinnanguid. Selle teema ülesandeks võiks olla kuulujutu test, mille käigus algatatakse kuulujutt. Näiteks, et keegi leidis kooli hoovist kullast plaadi ja kinkis selle heategevusse. Enne kuulujutu alustamist tuleks viia läbi küsitlus heategevuse ja kulla teemadel, et teada saada inimeste suhtumine vastavasse valdkonda ja teadmised sellest. Näiteks mitut heategevusüritust või -fondi oskad nimetada; palju maksab 100 grammi kulda jne. Kuulujutu levitamise ajal (1–2 nädalat) rääkige koolis heategevusest, heast käitumisest ning kiitke igasuguseid häid algatusi. Organiseeritud kuulujutt levib igas kanalis (suust suhu, interneti teel, kooli lehes, õpetajad räägivad), aga loo peategelane on tundmatu. Pärast kuulujutu raugemist mõõta uuesti suhtumist ja teadmisi esilekerkinud valdkonnast.
Internetis suhtlemise eripärade tähe all (suhtlemise alused päriselus ja internetis, vastutuse võtmine jm) saab kindlasti läbi mängida mitmeid rollimänge nagu internetis tutvumine, küberkiusamise juhtum jne. Lisaks tuleks õpilastega läbi arutada erinevate võrgustike privaatsuse seaded – kõikidel ei ole vaja ligi pääseda isiklikele andmetele, mida ainult sõbrad võiksid näha.
Näiteks tõstatada teema, milline peaks olema õpilase veebikontolt leitav info ja milline see olema ei peaks. Näiteid rate.ee alt leiab hulganisti. Võite lihtsalt paluda mõnelt õpilaselt luba tema kontot teistele näidata ning koos arutada, millise mulje või milliseid küsimusi vastav konto võiks tekitada. NB! Rate.ee’s on mitmeid „hobisid”, mida tasuks üheskoos uurida ja arutada, kas näiteks „tapke kõik liblikad” või „armastan reedeti naistega pidu panna” on sobilikud 11-aastasele noormehele oma hobiks valida või mitte. Samamoodi kutsub õpilasi korrale mõistmine, et nad ei ole internetis üksi – kes iganes, sh ka õpetaja, võib alati nende kontot uurida ja asjast valesti aru saada.
Need olid vaid vähesed mõtted, kuidas erinevad aineõpetajad saaksid koostööd teha e-turvalisuse teema tõstatamisel. Kui aineõpetaja oskab välja tuua oma aine spetsiifika läbi e-turvalisuse, siis seda tänulikumad ja teadlikumad on õpilased ning seda turvalisem e-ühiskond meil tekib.
Lisamaterjaliks soovitan õpetajatel tutvuda allolevate e-ohutust propageerivate infokanalitega, kus leidub erinevaid ülesandeid ja metoodikat oma ainetunni rikastamiseks:
http://www.targaltinternetis.ee – Eesti InSafe’i projekti veeb.
http://www.peremeedia.ee/ – Lastekaitse Liidu meedia ohutust propageeriv veebileht.
http://lapsnetis.eesti.ee/ – kogumik interneti ohutust puudutavatest veebilehtedest ja linkidest.
http://www.netiohud.ee/ – abimaterjal lapsevanemale.
http://www.assapauk.ee/ – kurioosseid juhtumeid koos videoga.
http://www.koolielu.ee – siit leiab ka interneti turvalisuse alaseid materjale ja töölehti.
Põhikooli valikaineraamat INFOTEHNOLOOGIA 2010