Keeleõpe on pidev protsess, kus edasimineku tagab järjepidevus. Keele õppimine ei piirdu keeleoskustaseme saavutamisega mingiks hetkeks. Tähtis on toetada õpilaste motivatsiooni, arendada oskusi, kujundada enesekindlust ning saada keelekogemusi ka väljaspool kooli, mis loob eelduse elukestvaks õppeks. Võõrkeelte õppega kujundatakse ainepädevus, mis sisaldab keelepädevust, väärtushinnanguid ja -hoiakuid ning õpioskusi.
Gümnaasiumi lõpuks õpilane:
- oskab keelt tasemel, mis võimaldab autentses võõrkeelses keskkonnas iseseisvalt toimida;
- mõistab ja väärtustab oma kultuuri ning teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi;
- suhtleb sihtkeele kõnelejatega nende kultuurinorme järgides;
- on võimeline jätkama õpinguid võõrkeeles, osalema erinevates rahvusvahelistes projektides ning kasutama võõrkeeli rahvusvahelises töökeskkonnas;
- analüüsib oma teadmisi ja oskusi, tugevusi ja nõrkusi; omandab elukestvaks õppeks motivatsiooni ning vajalikud oskused.
Gümnaasiumiastmes õpitakse võõrkeelt tasemete põhjal.
B2-sihttasemega võõrkeeleks on keel, kus õpilane on varasemate õpingutega jõudnud kõrgemale keeleoskustasemele (nt B1 põhikooli lõpus) ning tema eesmärk on jõuda B2-keeleoskustasemele, sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A-, B- või C-keel või on õpilane seda võõrkeelt õppinud väljaspool kooli.
B2-sihttasemega keele puhul on gümnaasiumi lõpetaja rahuldav õpitulemus B2.1, hea õpitulemusega õpilane on võimeline täitma osaliselt ja väga hea õpitulemusega õpilane kõik B2.2-keeleoskustaseme nõuded. Väga hea õpitulemusega õpilane on võimeline osaliselt täitma ka järgmise (C1) taseme nõudeid.
B1-sihttasemega võõrkeeleks on keel, mis algab madalamalt keeleoskustasemelt (nt A2 põhikooli lõpus). Õpilase eesmärk on jõuda vähemalt B1-keeleoskustasemele, sõltumata sellest, kas õpitav keel oli põhikoolis A-, B- või C-keel või on õpilane seda võõrkeelt õppinud väljaspool kooli.
B1-sihttasemega keele puhul on gümnaasiumi lõpetaja rahuldav õpitulemus B1.1, hea õpitulemusega õpilane on võimeline täitma osaliselt ja väga hea õpitulemusega õpilane kõik B1.2-keeleoskustaseme nõuded. Väga hea õpitulemusega õpilane on võimeline osaliselt täitma ka järgmise (B2.1) taseme nõudeid.
Kohustuslike kursuste arv võimaldab õpilasel saavutada valitud sihttasemega võõrkeeles õpitulemused rahuldaval või heal tasemel olenevalt tema võimekusest ning algsest keeleoskustasemest. B1- või B2-keeleoskustaseme oskuste süvendamiseks, kinnistamiseks ja liikumiseks järgmise keeleoskustaseme poole pakub kool õpilasele valik- ning lisakursusi kooli õppekava järgi.
Õpetuses rakendatakse kommunikatiivse keeleõppe põhimõtteid ning aktiivõppemeetodeid. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel. Kommunikatiivne keeleoskus (suhtluspädevus2) hõlmab kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist.
Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm). Pragmaatilise pädevuse kaudu areneb õppija võime mõista ja luua tekste.
Suhtluspädevust arendatakse keeleliste toimingute (kuulamine, lugemine, rääkimine, kirjutamine) kaudu. Keeleteadmised ei ole eesmärk omaette, vaid vahend parema keeleoskuse omandamiseks. Keele struktuuri õpitakse kontekstis, järk-järgult jõutakse grammatikareeglite teadliku omandamise ja grammatiliselt õige keelekasutuseni (GRÕKi lisa 2 ptk 2.3. A1–C1-tase). Keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded, mis on seotud teemavaldkondadega ning lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte.
Kultuuriteadlikkust kujundades juhitakse õpilase tähelepanu emakeeles ja õpitavas võõrkeeles suhtlemise erinevustele ning neid erinevusi selgitavatele kultuurinähtustele. Erinevate õppetegevuste kaudu suunatakse õpilasi teadvustama oma rolli ja vastutust ühiskonnas ning hindama adekvaatselt enda ümber toimuvat.
Teemavaldkonnad on ühised nii B1- kui ka B2-sihttasemega võõrkeeltele. Gümnaasiumis on üldteema „Mina ja maailm“. Viis teemavaldkonda ja nende alateemad on igapäevaelus omavahel läbi põimunud ning nii käsitletakse neid ka keeleõpetuses. Erinevate teemade kaudu saavad õpilased võrrelda Eesti ja õpitavate keelte kultuuriruumi. Teemasid käsitledes peetakse silmas kursuse keeletaset (B1 või B2), õpilase huve ning teemade päevakohasust. Tundides suheldakse õpitavas võõrkeeles. Teisi keeli kasutatakse vajaduse korral selgituste andmiseks.
Rakendatakse jätkuvalt paaris- ja rühmatööd, toetatakse võõrkeelse suhtlus- ja esinemisoskuse väljakujunemist, nt väitlused, referaadid, uurimistööd, esitlused, sh multimeedia, suhtlusportaalid, blogid jne. Õpilasi julgustatakse sihipäraselt kasutama keelt ka väljaspool keeletunde.
Koostöös teiste ainete õpetajatega arendatakse jätkuvalt õpioskusi, et toetada edasisi võõrkeeleõpinguid ning elukestvat õpet, sealhulgas oskust seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi.
Õppija keeleoskuse arengut toetab keeletunni kõrval ka lõimitud aine- ja keeleõppe erinevate võimaluste kasutamine koolis koostöös erinevate ainete õpetajatega.
B1-keeleoskustasemega keel
Gümnaasiumi lõpetaja:
- mõistab kõike olulist endale tuttaval või huvipakkuval teemal;
- saab igapäevases suhtluses enamasti hakkama õpitavat keelt kõnelevate inimestega;
- kirjeldab kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning selgitab ja põhjendab lühidalt oma seisukohti ja plaane;
- koostab lihtsa teksti tuttaval teemal;
- arvestab suheldes õpitava keele maa kultuurinorme;
- tunneb huvi õpitavat keelt kõnelevate maade kultuurielu vastu, loeb võõrkeelset kirjandust, vaatab filme ja telesaateid ning kuulab raadiosaateid;
- kasutab võõrkeelseid teabeallikaid (nt tõlkesõnaraamatut, internetti), et otsida vajalikku infot ka teistes valdkondades;
- seab eesmärke ja hindab nende saavutatuse taset ning valib ja vajaduse korral muudab oma õpistrateegiaid;
- seostab omandatud teadmisi nii võõrkeelte valdkonna kui ka teiste valdkondade teadmistega.
Keeleoskuse tase gümnaasiumi lõpus
|
Kuulamine |
Lugemine | Rääkimine |
Kirjutamine |
|
| Rahuldav õpitulemus |
B1.1 |
B1.1 | B1.1 |
B1.1 |
| Hea ja väga hea õpitulemus |
B1.2 |
B1.2 | B1.2 |
B1.2 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud GRÕKi lisa 2 ptk 2.3 osaoskuste tabelis.
B2-keeleoskustasemega keel
Gümnaasiumi lõpetaja:
1) mõistab konkreetsel või abstraktsel teemal keerukate tekstide ning mõttevahetuse tuuma;
2) vestleb spontaanselt ja ladusalt sama keele emakeelse kõnelejaga;
3) selgitab oma vaatenurka ning kaalub kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi;
4) loob erinevatel teemadel sidusa ja loogilise teksti;
5) arvestab suheldes õpitava keele maa kultuurinorme;
6) tunneb huvi õpitavat keelt kõnelevate maade kultuurielu vastu, loeb võõrkeelset kirjandust, vaatab filme ja telesaateid ning kuulab raadiosaateid;
7) kasutab võõrkeelseid teabeallikaid (nt seletavat sõnaraamatut, internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistes valdkondades;
8) seab eesmärke ja hindab nende saavutatuse taset ning valib ja vajaduse korral muudab oma õpistrateegiaid;
9) seostab omandatud teadmisi nii võõrkeelte valdkonna kui ka teiste valdkondade teadmistega.
Keeleoskuse tase gümnaasiumi lõpus
|
Kuulamine |
Lugemine | Rääkimine |
Kirjutamine |
|
| Rahuldav õpitulemus |
B2.1 |
B2.1 | B2.1 |
B1.2 |
| Hea ja väga hea õpitulemus |
B2.2 |
B2.2 | B2.2 |
B2.1–B2.2 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud GRÕKi lisa 2 ptk 2.3 osaoskuste tabelis.
Gümnaasiumis on võõrkeeleõpetus tasemepõhine. Õpilase vastutus oma keeleoskuse arengu eest suureneb (nt kursuste valik, iseseisev õpe).
Kursused võivad ülesehituselt varieeruda (nt teema-, oskusepõhised). Osaoskusi arendatakse võrdselt, kursuseti võivad rõhuasetused erineda.
Õpitavat keelt kasutatakse aktiivselt nii tunnis kui ka väljaspool tundi (nt kirjasõbrad, õppereisid, õpilasvahetused ja kohtumised õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega). Õpilasi suunatakse iseseisvalt lugema autentseid ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Õpetaja valib mitmekesiseid ülesandeid, mis eeldavad loovust. Keeletasemele vastava sõnavara ning keerukamate keelekonstruktsioonide õpetamiseks kasutab õpetaja ülesandeid, kus õpilane saab rakendada suhtlemisoskust erinevate keeleregistritega (nt suhtlemine ametiasutuses, töövestlusel, olmesfääris).
Õpetaja suunab õpilasi kõrvutama ja analüüsima keelte ning kultuuride sarnasusi ja erinevusi, nägema seoseid ning jälgima oma keelekasutust.
Õpitulemuste saavutamiseks vajalikud eesmärgid ja tegevused kavandatakse õpetaja ning õpilase koostöös.
Õppetegevuseks sobivad näiteks:
1) autentsete meedia-, sh audiovisuaalsete, materjalide kasutamine;
2) iseseisev lugemine ja kuulamine ning erinevate ülesannete täitmine (nt märkmete tegemine, refereerimine, ettekanne);
3) tarbekirjade koostamine (nt elulookirjeldus, avaldus, motivatsioonikiri, seletuskiri, lugejakiri);
4) loovtööd (nt kirjand, essee, artikkel, retsensioon, kokkuvõte, luuletus, tõlge, blogi);
5) referaatide ja/või uurimistööde koostamine ning esitlemine;
6) argumenteerimisoskuse arendamine (nt arutelu, väitlus);
7) rolli- ja suhtlusmängud;
8) info otsimine võõrkeelsetest allikatest (nt seletav sõnaraamat, internet);
9) projektitööd (nt filmide tegemine, teatritükkide etendamine, veebilehtede koostamine, riigisisesed ja rahvusvahelised projektid).
Lisalugemist: Õppekava veebi võõrkeelte teemalised artiklid
Gümnaasiumiõpilane on suhteliselt iseseisev keeleõppija, ent vajab siiski õpetaja tuge. Õpilane töötab teadlikult ka siis, kui õpitav ei kuulu tema huvivaldkonda. Selles vanuses suudab õpilane seostada erinevates õppeainetes omandatut ja viia seda ühtsesse süsteemi.
Gümnaasiumis kasutab õpilane üldjuhul sobivaid õpistrateegiaid, ometi võib ta vajada mõningast abi nende efektiivsuse hindamisel. Õpioskuste arendamise seisukohast on vaja, et õpilased osaleksid tegevuste kavandamises, saaksid teha valikuid ning vastutada oma tegevuse tulemuste eest.
Õpimotivatsiooni toetamiseks ning pingevaba õhkkonna loomiseks on vaja silmas pidada järgmist:
1) õpetades kasutatakse ajakohaseid (sh autentseid) materjale ja tänapäevaseid õppevorme;
2) õpetaja arvestab erineval keeleoskustasemel õpilaste vajadusi, pakkudes neile pingutust nõudvaid ülesandeid;
- 3) õppides on vead loomulikud; õpetaja suunab õpilast vigu analüüsima ja nendest õppima, korrigeerides ka ise vajaduse korral oma tegevust;
4) tagasisidestamisel on oluline kujundav hindamine ning hinnete ületähtsustamist
peab vältima;
5) õpilase jõupingutusi tuleb märgata, tunnustada ja aidata kaasa adekvaatse minapildi kujunemisele;
6) õpetades peab tegema koostööd teiste ainete õpetajatega, kasutades ülesandeid, mis võimaldavad lõimida keeleoskust ning aineteadmisi;
7) tuleb toetada õpilaste koostööd ning iseseisvust; õpetaja peaks suunama ja sekkuma pigem kaudselt.
Õppesisu käsitlemises teeb aineõpetaja valiku (nt õpik, töövihik, tööraamat, lisamaterjalid) arvestusega, et taotletavad õpitulemused, üld- ja valdkonnapädevused ning ainepädevused oleksid saavutatud.
Lisalugemist: „Üldoskused – õpilase areng ja selle soodustamine koolisˮ. TÜ Kirjastus, 2005.
Õpitulemusi hinnates lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa ning teiste hindamist reguleerivate õigusaktide käsitlusest.
Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist.
Kursuse õpitulemuste põhjal hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes õpilasele adekvaatset tagasisidet. Ülesande eesmärgist lähtudes hinnatakse kas ühte kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Õpetaja ning kaasõpilased annavad tagasisidet õpilase tugevate külgede ja vajakajäämiste kohta ning teevad ettepanekuid edaspidiseks õpilase arengut toetavaks tegevuseks (nt vastastikune hindamine). Õpilane märkab oma edusamme ja oskab kasutada saavutatut edasisel õppimisel. Ta seab ise endale õpieesmärke ning annab oma teadmistele ja oskustele hinnanguid. Tal peab olema võimalus selgusele jõuda oma keeleoskustasemes, nt erinevaid osaoskusi hõlmav test õppeaasta algul ja lõpul, mida kasutatakse tagasiside andmiseks ja eesmärkide seadmiseks.
Lisalugemiseks:
Reet Taimsoo „Hindamine, enesehindamine, tagasiside”
Kristjan Lepp Õpimapp I-III kooliastme praktiliste tööde teostamiseks. Järjepideva õppe vahend.