Soovitusi hindamiseks gümnaasiumi eesti keele tundides

2010
Krista Nõmmik, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium
Ülle Salumäe, Gustav Adolfi Gümnaasium

Hindamise tähendusest

Hindamine on pedagoogilise süsteemi üks osa. Hindamist käsitatakse sageli hinde panemisena, kuid selle mõiste sisu on oluliselt laiem, sisaldades nii tagasisidet kui ka hinnangu andmist. Riiklik õppekava peab hindamise all silmas just laiemat tähendust, mis ei piirdu hinde panemisega, vaid pöörab tähelepanu tagasiside andmisele.

Hindamise eesmärk gümnaasiumi riiklikus õppekavas on:

1. toetada õpilase arengut;
2. anda tagasisidet õpilase õppeedukuse kohta;
3. innustada ja suunata õpilast sihikindlalt õppima;
4. suunata õpilase enesehinnangu kujunemist, suunata ja toetada õpilast edasise haridustee valikul;
5. suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja individuaalse arengu toetamisel;
6. anda alus õpilase järgmisse klassi üleviimiseks ning kooli lõpetamise otsuse tegemiseks.

Uus õppekava soosib rohkem õppimis- ja avastamisrõõmu. Suund on biheiviorismilt konstruktivismile, õppija on subjekt, mitte objekt. Uutmoodi õppimine eeldab ka teistsugust hindamist, seetõttu on lisandunud kokkuvõtvale hindamisele kujundav hindamine, mis loob tingimused õpetaja ja õpilase koostööks ning õpilase individuaalsuse arvestamiseks.

Kui hindamisviisid ja -meetodid on õigesti valitud, toetavad need nii ainealaste kui ka üldpädevuste omandamist. Kokkuvõttev hindamine on õpilase ainealaste teadmiste ja oskuste võrdlemine ainekavas toodud oodatavate õpitulemustega ja püstitatud eesmärkidega ning saavutatud õpitulemustele hinnangu andmine. Kokkuvõttev hindamine on õpilasele vajalik ja oluline, sest ta seab standardi ja eeldab selle täitmist (kokkuvõtva hindamise alla kuuluvad ka standardiseeritud hindamisviisid, nt tasemetööd, lõpueksamid ja riigieksamid). Sageli võib see kaasa tuua olukorra, mil tähtis pole enam uue teadmise ja oskuse omandamine, vaid õige vastuse andmine.

Meie õpetajatena ei jõua ega oska õpetada kõike, mida muutuv ühiskond vajab, seetõttu on väga oluline suunata õpilast reflekteerima, mida ta õpitavast teab, mida veel ei tea, ning motiveerida ja toetada teda vastuste leidmisel ning luua nii eeldused elukesvaks õppeks.

Gümnaasiumi emakeele ainekava jätkab põhikooli õppevaldkondade (suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome, õigekeelsus ja keelehoole) arendamist. Erinevalt põhikooli ainekavast ei ole valdkondade õpitulemusi eraldi välja toodud, kuna need leiavad käsitlemist kursuste õpisisus.

Elu on näidanud, et gümnaasiumis on hinde saamise alus eelkõige kirjalik töö. Nii grammatikapädevust kui ka teksti vormistust on lihtsam mõõta ja see võib viia nende külgede ülehindamisele. Vähem hinnatakse kuulamis- ja kõnelemisoskust, sest vastavate pädevuste arendamine nõuab nii õpetajalt kui ka õpilaselt ainele uut moodi lähenemist. Kõnelemisoskuse hindamise (ja ka arendamisel) muudab keeruliseks autentsete suhtlussituatsioonide loomine ning hindamise objektiivsuse tagamine.

Soovitusi hindamismeetodite valikuks

• Suuline esitlus on oluline nii kõnelejatele kui ka kuulajatele, see meetod annab võimaluse üksteiselt õppida, vastastikku hinnata ning arendab analüüsivõimet, esinemis- ja kuulamisoskust.
• Stendiettekanne – rühmatöö, projekti või uurimuse tulemuse kokkuvõte postrina ning selle tutvustamine.
• Rühmatöö aruanne

Mõlemad rühmatöö meetodid annavad võimaluse hinnata protsessi.

• Intervjuu
• Rollimäng ja juhtumiuuring eeldavad õpilase suulist sõnavõttu. Sobivaid hindamismudeleid saab koostada ise või lähtuda olemasolevatest (vt Kõnede ja esitluste hindamine).
• Õpimapp – eesmärgistatud materjalikogu, mis peegeldab õpilase arengut pikema aja vältel. Õpimapi sisu ja vormistamise reeglid peavad olema selgelt kirja pandud. Oluline on kogutud materjali kvaliteet, sealhulgas õpilase pidev hinnang oma arengule.

Teavet ja ideid hindamismudelite koostamiseks saab Koolielu portaali vastavalt lingilt.

Hindamisest kursuse „Teksti keel ja stiil“ näitel

Kursus „Teksti keel ja stiil“ on praktilise suunitlusega ning keskendub väljendus- ja arutlusoskuse arendamisele, erinevate tekstide analüüsimisele, mõistmisele ning koostamisele. Soovitatav on tekste (suulisi ja kirjalikke) võrrelda, selgitada nende eesmärk ning analüüsida valitud keelendite vastavust eesmärgile.

Tekstitöö põhirõhk peaks jääma klassiruumi, kummutamaks arvamust, et tekste on võimalik luua vaid kodutööna. Hinnangu andmisel peaks pigem arvestama kirjutaja loovust, mitte kirjutamise mehhaaniliste protsesside omandamist. Indiviidi keelekasutus on tugevasti seotud elukogemuse, mõtteviisi ja tunnetusega. Kahtlemata sõltub kirjutamise edukus alustekstide ja ülesannete valikust, seetõttu võiks liikuda mänguliste ülesannete juurest tõsisemate tekstideni. Oluline on, et õpilased kogeksid eduelamust.

Õppesisu omandamine sõltub alati õppemetoodikast, mille õpetaja valib, peensusteni ettekirjutatavad pole ka hindamisnüansid, kuna need sõltuvad nii õppuri arengust, ülesande iseloomust kui ka püstitatud eesmärgist. Töö tekstidega õnnestub seda paremini, mida enam suudetakse õppetöös arvestada noorte eakohaseid huve ja kokkupuudet tekstimaailmaga, sest uusi tekste luues kopeeritakse alateadlikult tihti neid, millega ollakse varem kokku puutunud.

Kirjaliku teksti (loovteksti) hindamiseks on palju mooduseid: õpetaja võib parandada vead ning panna hinde. Samas võib mõnikord ka vead parandamata jätta ning hinde välja panna loovust hinnates, sest mõni eksimus ei vähenda töö kunstilist väärtust.

Tekste võib hinnata kaudselt ja otseselt, nimetatud kursuse puhul võiks rakendada otsest hindamist, mis on suunatud valminud tekstile ning annab teavet õpilase tekstiloome suutlikkusest. Kõige sagedamini kasutatakse kolme otsese hindamise liiki: peamiste iseloomulike joonte hindamine, holistiline ja analüütiline hindamine.

Peamiste iseloomulike joonte hindamist võiks rakendada siis, kui on vaja anda hinnang näiteks teksti teemakohasusele, kompositsioonile, lõigu struktuurile või liigitunnustele vastavuse kohta. Holistilise hindamise korral saab õpilane töö eest ühe hinde, näiteks hinnatakse teksti juures tihti sisu, õigekirja, stiili ja struktuuri, paraku ei kajasta töö eest saadud üks hinne seda, mis on hästi läinud ja millega tuleks veel tegeleda.

Analüütiline hindamine arvestab mitut efektiivse kirjutamise iseloomulikku tunnust või komponenti (nt sõnum, sõnavara, lausestus, õigekeelsus, struktuur, vormistus, esitus) ning annab kirjutise ja kirjutamisoskuse kohta kõige rohkem informatsiooni. Tagasiside andmise seisukohast on analüütiline hindamine õpilasele kõige informatiivsem. Alati ei pea hindama kõiki komponente, hinnatavate aspektide arv sõltub konkreetsest vajadusest ja hindamise eesmärgist, küll aga peavad hindamiskriteeriumid õpilasele teada olema. Analüütiline hindamine välistab läbinisti negatiivse hinnangu ning ei tekita kirjutamispelgust. Hindamismudelite koostamisel on abiks Koolielu portaali vastav link, juhinduda võib ka eksamikeskuse kodulehel olevatest eesti keele eksami hindamisjuhenditest.

Vaieldamatult tegeletakse kursuse raames mitmesuguste tekstidega, mis erinevad esteetiliste kaalutluste ja pragmaatiliste eesmärkide poolest. Kunstitekstid on ambivalentsed, arendavad maailmatunnetust ja pakuvad esteetilist naudingut ning ajaviidet. Elutarbelised ehk tarbetekstid on mõeldud konkreetseteks elulisteks toiminguteks ning nende koostamise oskusest sõltub noorte toimetulek edasistes õpingutes ja tööelus. Lisaks tarbetekstide koostamise vilumusele, kus võib hinnata näiteks vormistust, stiili, õigekirja (vt näide 3), on tähtis, et tunnis võimaldataks õpilastel mudelsituatsioonis n-ö läbi mängida nende tekstidega seonduv. Mõningaid mõtteid saab põhikooli valdkonnaraamatu projektitöö näitest „Töö kiidab tegijat“ (link 39). Õpilastel võib paluda hinnata simulatsioonis osalemise aktiivsust, tulemuslikkust, aja planeerimise oskust, elutarbeliste tekstide vastavust nõuetele ning tagasisidet saadud kogemuse kohta.

Kindlasti tuleb ärgitada õpilasi koostama oma töödest õpimappi, mis annab neile võimaluse enesehinnanguks, sest kajastab nii kirjutamise protsessi kui ka saavutatut ning ergutab õpilasi ise oma vigu parandama ja oma arengule hinnangut andma (vt näide 1, 2).

Näide 1

Hinnanguvõimalusi enese või kaaslase teksti analüüsimiseks

Neid tunnuseid hinnatakse kahest plussist kahe miinuseni. (Tabeli koostamisel on kasutatud Tõnu Lehtsaare teost „Kõne mõistetavus ja selle arendamine“.)

Näide 2

Vasta järgmistele küsimustele täislausetega, st lisa selgitus.

1. Hinda 10-punkti skaalal oma toimetulekut tekstide loomisel
   (0 – alguspunkt, 10 – olukord, milleni soovid jõuda).
   Kus Sa praegu sellel skaalal asud? 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10
2. Hinda 10-punkti skaalal oma õigekirjaoskust.
   Kus Sa praegu sellel skaalal asud? 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10
3. Mida oled teinud sellesse arengupunkti jõudmiseks?
4. Mis on sind toetanud sellesse arengupunkti jõudmisel?
5. Missuguseid ettevalmistusi teed enne teksti kirjutama hakkamist?
6. Nimeta tekst, autor, allikas, mis Sind viimati kõnetas.
7. Mille järgi saaksid edaspidi aru, et oled edusamme teinud?
8. Mida viimati kirjutatust tekstiloome kohta õppisid?
9. Kuidas peegeldavad loodud tekstid Sinu olemust ?
10. Kui sünniks ime ja oleksid kohe skaala lõpus, millest Sa selle ära tunneksid?

Näide 3

Tarbetekstide hindamisjuhend 

Kirjandus

Lehtsaar, T. 1988. Kõne mõistetavus ja selle arendamine. Tartu Ülikool.
Hindamismudelid, Koolielu

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi keele ja kirjanduse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-55-4