A-võõrkeel on enamikule õpilastest esimene kokkupuude teise keele ja kultuuriga, mistõttu üks A-võõrkeele õppe kaalukamaid ülesandeid on äratada õpilastes huvi teiste keelte ja kultuuride vastu ning tekitada võõrkeele õppeks motivatsiooni. Võõrkeele kui suhtlusvahendi omandamine on pikaajalist järjepidevat pingutust nõudev tegevus, mis eeldab õppija aktiivset osalust. A-võõrkeele õppimisel saadud õpioskused on aluseks järgmiste võõrkeelte omandamisel. Õppija keeleoskuse arengut toetab keeletunni kõrval ka lõimitud aine- ja keeleõppe erinevate võimaluste kasutamine koolis koostöös teiste ainete õpetajatega.[1] Õpetuses lähtutakse kommunikatiivse õpetuse põhimõtetest. Rõhk on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel.
Kommunikatiivne keeleoskus (suhtluspädevus[2]) hõlmab kolme komponenti: keelelist, sotsiolingvistilist ja pragmaatilist. Sotsiolingvistilise pädevuse kaudu areneb õppija keelekasutuse olukohasus (viisakusreeglid, keeleregister jm). Pragmaatilise pädevuse kaudu areneb õppija võime mõista ja luua tekste. Suhtluspädevust arendatakse keeleliste toimingute (kuulamise, lugemise, rääkimise, kirjutamise) kaudu. Keeleteadmised ei ole eesmärk omaette, vaid vahend parema keeleoskuse omandamiseks. Keele struktuuri õpitakse kontekstis, järk-järgult jõutakse grammatikareeglite teadliku omandamise ja grammatiliselt õige keelekasutuse juurde (PRÕKi lisa 2 ptk 2.4. Keeleoskustasemed. A1–C1-tase).
Keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded, mis on seotud teemavaldkondadega ning lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte. Põhikoolis on teemade käsitlemisel lähtepunktiks „Mina ja minu lähiümbrus“. Kõigis kooliastmetes ning klassides käsitletakse teemasid kõigist valdkondadest, kuid rõhuasetused ja maht on erinevad. Teemade käsitlemisel lähtutakse vastava kooliastme õpilaste kogemustest, huvidest ning vajadustest.
Keeletunnis õpitakse ja suheldakse peamiselt omandatavas võõrkeeles. Teisi keeli (nt kooli õppekeelt) kasutatakse vajaduse korral selgituste andmiseks.
Oluline on koostöös teiste õppeainete õpetajatega arendada õpilase õpioskusi , sealhulgas oskust seada endale õpieesmärke ja analüüsida oma õpitulemusi, kasutades nt Euroopa keelemappi või õpimappi.
Kõigis kooliastmeis on tähtis osa paaris- ja rühmatööl. Õpilasi suunatakse üha enam tegema eakohast iseseisvat tööd, nt lugema, infot hankima, osalema projektides, sh üleriigilistes ja rahvusvahelistes (nt Erasmus+, eTwinning).
Õppetegevusi kavandades lähtutakse didaktilistest põhiprintsiipidest (lähemalt kaugemale, tuntult tundmatule, lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele) ning keelekasutuse vajadustest (alustades sageli esinevates suhtlussituatsioonides kasutatavatest sõnadest, väljenditest ja vormidest). Õpitava võõrkeelega tihedama kontakti loomiseks, suhtluspädevuse ja kultuuriteadlikkuse arendamiseks ergutatakse õpilasi kasutama õpitavat keelt ka väljaspool keeletundi. Selleks sobivad erinevad ülesanded: iseseisev lugemine, teabe otsimine eri allikatest, m– ja e-õpe, projektitööd, kus õpilased töötavad iseseisvalt ja/või õpetaja juhendamisel koos, kasutades kõiki osaoskusi. Õpilaste motiveerimiseks on soovitatav kasutada digitaalseid õpi- ja suhtluskeskkondi [3], suunata õppureid osalema keelekonkurssidel, aidata neil leida kirjasõpru, korraldada keelenädalaid ja -päevi, õppereise ja õpilasvahetust ning kutsuda õpilastega kohtuma õpitavat keelt emakeelena kõnelejaid. Kõigis kooliastmeis on vaja õppijat motiveerida ning kujundada temas positiivset hoiakut keeleõppesse. Eduelamuse saavutamiseks luuakse tundides positiivne õhkkond ja väärtustatakse õppija iga edusammu.
Õppimist toetab kujundav hindamine: igapäevases õppes antakse õppijale tagasisidet, mis aitab tal jõuda kavandatud õpitulemuseni. Tunnustatakse ka tulemuse saavutamiseks tehtud jõupingutusi. Eksimused kuuluvad keeleõppe juurde ja vigade analüüsimine soodustab õpitava mõistmist ning võimaldab õpilasel oma keelekasutust korrigeerida. Õpetaja hinnangute kõrval kasutatakse õppes enesehindamist ja kaaslaste antud hinnanguid, võttes vajaduse korral abiks nt Euroopa keelemapi.
[1] Vt Maire Kebbinau. Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe
[2] Vt Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine, ptk 5.2. Suhtluspädevus
[3] Vt Elo Allemann, Meeri Sild, Anneli Kesksaar. IKT läbiva teemana võõrkeelte õppekavas
A-võõrkeele õppega kujundatakse ainepädevus, mis sisaldab keelepädevust, väärtushinnanguid ja -hoiakuid ning õpioskusi. Põhikooli lõpuks õpilane:
1) saavutab iseseisva keelekasutaja taseme, mis võimaldab selles keeles igapäevastes situatsioonides suhelda ning lugeda ja mõista eakohaseid võõrkeelseid originaaltekste;
2) huvitub võõrkeelte õppimisest ja nende kaudu silmaringi laiendamisest;
3) omandab oskuse märgata ja väärtustada erinevate kultuuride eripära;
4) omandab oskuse edaspidi õppida võõrkeeli ning pidevalt täiendada oma keeleoskust;
5) huvitub õpitavat keelt kõnelevatest maadest ja nende kultuurist;
6) oskab kasutada eakohaseid võõrkeelseid teatmeallikaid (nt teatmeteoseid, sõnaraamatuid, Internetti), et leida vajalikku infot ka teistes valdkondades ja õppeainetes.
Õpitulemused
I kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 3. klassi lõpetaja:
1) saab aru lihtsatest igapäevastest väljenditest ja lühikestest lausetest;
2) kasutab õpitud väljendeid ja lühilauseid oma vajaduste väljendamiseks ning oma lähiümbruse (pere, kodu, kooli) kirjeldamiseks;
3) reageerib adekvaatselt väga lihtsatele küsimustele ja korraldustele;
4) on omandanud esmased teadmised õpitava keele maast ja kultuurist;
5) suhtub positiivselt võõrkeele õppimisesse;
6) kasutab esmaseid õpioskusi (kordamist, seostamist) võõrkeele õppimiseks;
7) oskab õpetaja juhendamisel töötada nii paaris kui ka rühmas.
Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 3. klassi lõpus
| Kuulamine | Lugemine | Rääkimine | Kirjutamine | |
| Inglise keel | A1.2 | A1.1 | A1.2 | A1.1 |
| Saksa keel | A1.2 | A1.1 | A1.2 | A1.1 |
| Vene keel | A1.1 | A1.1 | A1.1 | A1.1 |
| Prantsuse keel | A1.1 | A1.1 | A1.1 | A1.1 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.
Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks lugemises A1.2, siis on rahuldav A1.1 ja väga hea A2.1. Kui rahuldav tase jääb näiteks lugemises alla A1.1, siis ei tähenda see veel, et õppija ei oska justkui mitte midagi, madalamat taset ei ole lihtsalt kirjeldatud. Selline õppija tunneb õpitava keele tähemärke ja tunneb ära tuttavad sõnad, kuigi ei saa kõigest loetust veel aru.
Õpitulemuste saavutamine[1]
Õpitulemuste saavutamiseks on I kooliastmes tähtis õpetuse mängulisus, sest selles vanuses õpib õpilane põhiliselt tegutsedes. Kõik I kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt I kooliastme üldpädevuste ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.
Rõhk on kuulamisel ning rääkimisel. Õpilased õpivad eristama võõrkeele häälikuid, sõnarõhku ja lauseintonatsiooni ning omandavad õige hääldusaluse. Kuulatakse põhiliselt adapteeritud ja õpiotstarbelisi tekste (nt lühidialooge ja -monolooge). Suur osakaal on (rütmi)salmidel ja lauludel. Õpetaja julgustab õpilasi analoogia põhjal kasutama õpitud väljendeid ning lühilauseid. Loetakse ja kirjutatakse peamiselt seda, mis on suuliselt juba õpitud. Õpitu kinnistamine tagatakse selle süstemaatilise kordamise ning eelnenud materjaliga seostamise teel.
Õpetaja tutvustab õpetatava keele maa(de)le iseloomulikke kultuuritavasid, nt rahvuspühi, kasutades erinevaid näitlikustamise vahendeid (nt filmilõigud, muusikavideod, veebivõimalused).[2] Digivahendite kasutamine võimaldab mitmekesistada tunde ja motiveerida õpilasi õppima.
Õpetaja väärtustab õppijate mitmekeelsust ja -kultuurilisust, suunates neid märkama oma teadmisi eri võõrkeeltest ja kultuuridest, kaasates koolis õppivaid eri rahvusest õpilasi ning lastes neil jagada oma teadmisi ja kogemusi.[3]
Metoodiliste võtete valikul lähtutakse eakohasusest.
Osaoskuste arendamiseks sobivad:[4]
1) teatud sõnale või fraasile reageerimine (nt käetõstmine, püstitõusmine, esemele või pildile osutamine);
2) loetellu sobimatu sõna äratundmine;
3) pildi täiendamine kuuldu põhjal;
4) tähelepanelikku kuulamist nõudvad mängud (nt „Bingo“);
5) laulude ja luuletuste kuulamine ning nende põhjal ülesande täitmine (nt ridade järjestamine, riimuvate sõnade leidmine);
6) häälega lugemine;
7) dialoogide, laulude ja luuletuste esitamine;
8) rääkimine pildi alusel;
9) ärakirja tegemine ja mudeli järgi kirjutamine
jne.
Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon
Õpioskused kujunevad õpilasel eri ainete õpetajate koostöös. Paralleelselt üleklassi- ja individuaalse tööga suunab õpetaja õpilasi tegema paaris- ja rühmatööd. I kooliastmes on õpetaja abi keeleõppe eesmärgistamisel ja igasuguse töö organiseerimisel väga tähtis, sest õpilastel pole veel vajalikke oskusi (nt rühmatöös üksteise arvestamine, tegevuste jaotamine). Õpetades õpilasi oma töö eest vastutama, on vaja ka klassireeglid ühiselt kokku leppida ning neid järgida.
Õpimotivatsiooni toetamiseks tuleb luua pingevaba õhkkond:
1) on vaja toetada lapse loomulikku huvi teda ümbritseva elu vastu;
2) ülesanded peavad olema ea- ja jõukohased;
3) ülesanded peavad olema vaheldusrikkad ja töövõtted mitmekesised, kuna I kooliastmes väsib õpilane kiiresti;
4) õpetades peab arvestama erineva võimekusega õpilasi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
5) õppes on vigade tegemine loomulik; õpetaja analüüsib õpilaste eksimusi ning vajaduse korral korrigeerib oma tegevust;
6) õpilase jõupingutusi tuleb tunnustada, võrdlemata teda teistega ning rõhutamata võistlust;
7) rõhk on kujundaval hindamisel, vältides hinnete ületähtsustamist.
Hindamine[5]
Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. I kooliastmes hinnatakse põhiliselt positiivset õpitulemust, rõhk on sisulisel tagasisidel, millega tõstetakse esile õpilase edusamme. Õpetaja juhib tähelepanu puudustele taktitundeliselt, osutades võimalustele neist üle saada. Hinnatakse põhiliselt kuulatud tekstist arusaamist ja suulist väljendusoskust. Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist.
Õpilane hakkab õpetaja juhendamisel oma edukusele hinnangut andma. Eesmärk on, et õpilane õpiks esialgu koostöös õpetajaga sõnastama seda, mida ta on enda arvates hästi omandanud, mille omandamiseks peab ta veel tööd tegema ja/või mis oskusi ta peaks veel endas arendama. Selleks sobivad eakohased töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilasel lühidalt kirjeldada seda, mida uut ja huvitavat ta on õppinud või teada saanud, ning saada tagasisidet ka õpetajal.
I kooliastmes võib enesehinnanguid anda emakeeles, kuid õpetaja peaks õpilast julgustama ka võõrkeelt kasutama. Tähtis on, et kõik õpilased saaksid oma mõtteid ja arvamust väljendada.
[1] Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides
[2] Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes
[3] Piret Kanne. Mitmekeelse ja -kultuurilise õppe raamdokument
[4] Tuuli Oder. Sõnavara õpetamisest ja õppimisest võõrkeeles
Õpitulemused
II kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 6. klassi lõpetaja:
1) saab õpitud temaatika piires aru lausetest ja sageli kasutatavatest väljenditest;
2) mõistab olulist õpitud temaatika piires;
3) kirjutab lühikesi tekste õpitud temaatika piires;
4) tuleb toime teda puudutavates igapäevastes suhtlusolukordades võõrkeelt emakeelena kõnelejaga;
5) teadvustab eakohaselt õpitava maa ning oma maa kultuuri sarnasusi ja erinevusi ning oskab neid arvestada;
6) rakendab õpetaja juhendamisel varem omandatud õpioskusi ja -strateegiaid;
7) töötab õpetaja täpsustavate juhiste järgi iseseisvalt, paaris ja rühmas;
8) seab endale õpieesmärke ning hindab koostöös kaaslaste ja õpetajaga oma saavutusi.
Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 6. klassi lõpus
| Kuulamine | Lugemine | Rääkimine | Kirjutamine | |
|
Inglise keel |
A2.2 |
A2.2 |
A2.2 |
A2.2 |
|
Saksa keel |
A2.1 |
A2.1 |
A2.1 |
A2.1 |
|
Vene keel |
A2.1 |
A2.1 |
A2.1 |
A2.1 |
|
Prantsuse keel |
A2.1 | A2.1 | A2.1 |
A2.1 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.
Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks lugemisoskuses A2.2, siis on rahuldav A2.1 ja väga hea B1.1.
Õpitulemuste saavutamine[1]
Kõik II kooliastme õpitulemused ning nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt II kooliastme üldpädevuste ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.
Õpetaja julgustab õpilast võõrkeeles suhtlema, suurendades suulise suhtluse kõrval järk-järgult kirjaliku väljenduse mahtu. Paralleelselt suulise väljendusoskusega suureneb kirjalike tööde maht, tähelepanu pööratakse õigekirjaoskuse ja tekstiloome arendamisele. Õpilast harjutatakse järjekindlalt kasutama sõnastikke, sõnaraamatuid, arvutit ning digivahendeid. Viimaste puhult tuleb õpetada mitte ainult tehnilist kasutamist, vaid eesmärk on eelkõige digikodaniku kasvatamine.
Õpilase sõnavara laiendamiseks pakutakse talle lugemiseks erinevaid eakohaseid tekste ning juhitakse teda ka iseseisvalt lugema (nt kodulugemine). Tekstidest arusaamise õpetamiseks ja loetu mõistmise kontrollimiseks kasutatakse mitmekesiseid töövõtteid (nt ennustav lugemine/kuulamine; lühi-, valik- ja õigete/valevastustega küsimused). Suulist suhtlemisoskust arendatakse eri laadi paaris- ja rühmatöödega (nt mängud, rollimängud).
Vigu/eksimusi parandab õpetaja erinevate võtetega.[2] Oluline on julgustada õpilast oma mõtteid väljendama ja hoiduda teda pidevalt katkestamast. Teemasid käsitledes õpitakse tundma teisi kultuure ning kõrvutatakse neid oma kultuuriga (nt e-õppe võimaluste kasutamine).
Õpetaja tutvustab ja selgitab erinevaid kultuurinähtusi, kaasates võimaluse korral klassis olevaid eri rahvusest õpilasi, ning informeerib õpilasi kultuurisündmustel (nt filmid, näitused, teatrietendused) osalemise võimalustest. Õppetegevuste kaudu (nt arutelud) innustab õpetaja õpilast mõistma kultuurierinevusi, neid teadvustama ning arvestama. Õpetaja väärtustab õpilaste mitmekeelsust ja -kultuurilisust,[3] kaasates koolis õppivaid eri rahvusest õpilasi ning võimaldades kõigil õpilastel jagada oma teadmisi ja kogemusi (nt reisikogemused, välisriikides elanud õpilased).
Osaoskuste arendamiseks sobivad:
1) eri liiki eakohaste tekstide kuulamine ja lugemine;
2) eakohaste adapteeritud tekstide iseseisev lugemine;
3) ülesande täitmine kuuldu ja loetu põhjal (nt tabeli täitmine, joonise täiendamine);
4) eri liiki etteütluste kirjutamine;
5) järjestusülesanded (nt sõnad lauseteks, laused/lõigud tekstiks);
6) eakohased projektitööd;
7) lühiettekanded (nt projektitööde kokkuvõtted, pildi kirjeldus, huvialade tutvustamine);
8) rollimängud;
9) mudelkirjutamine (nt sõnumid, postkaardid, lühikesed kirjad);
10) arutelud;
jne.
Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon
Õpioskused kujunevad õpilasel erinevate õppeainete õpetajate koostöö tulemusena. Õpetades õpilasi oma töö eest vastutama, on vaja ka klassireeglid ühiselt kokku leppida ning neid järgida.
II kooliastmes kasutab õpilane õppides palju mehaanilist kordamist. Õpetaja juhendamisel teadvustab õpilane selle strateegia piiratust ning õpib kasutama efektiivsemaid õpistrateegiaid (nt mõttekaardid, õpitava materjali süstematiseerimine, tegevuse ja aja kavandamine). Õpilast suunatakse tunnis õpitut loominguliselt rakendama ning oma keeleteadmisi uutes analoogsetes suhtlussituatsioonides kasutama.
Õpilased vajavad nii paaris-, rühma- kui ka individuaalse töö juhendamist. Selle kooliastme lõpul võib rühmatööd kasutada ka keerukamate ja aeganõudvamate projektitööde puhul.
Õpimotivatsiooni toetamiseks on vaja pingevaba õhkkonda:
1) silmas tuleb pidada teismelise õpilase huve ning elukogemust;
2) tuleb arvestada erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
3) õppes on vead loomulikud; õpetaja analüüsib õpilaste eksimusi, vajaduse korral korrigeerib oma tegevust ning suunab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;
4) õpilase jõupingutusi tuleb märgata ja tunnustada, kasutamata võrdlemist teistega ning rõhutamata võistlust;
5) õpilast tuleb suunata märkama oma edusamme ja võrdlema oma saavutusi varasematega;
6) tagasisidestamisel on oluline kujundav hindamine ning vältida tuleb hinnete ületähtsustamist;
7) ülesanded peavad olema eakohased, õpilane peab mõistma ülesande eesmärki.
Hindamine[4]
Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. Õpilasele tuleb selgitada, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist. II kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes tagasisidet eelkõige selle kohta, mida on õpilane hästi teinud. Ülesande eesmärgist lähtudes hinnatakse kas üht kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Mahukaid kompleksseid kontrolltöid on soovitatav teha mitte sagedamini kui üks kord veerandis.
Õpilane peab saama tagasisidet oma keeleoskustaseme kohta. Näiteks võib õppeaasta algul ja lõpul teha testi, mida ei hinnata, vaid mille põhjal antakse tagasisidet ja seatakse eesmärke. Õpilane hakkab koostöös kaaslaste ja õpetajaga seadma endale õpieesmärke (lühi- ja/või pikaajalisi) ning andma hinnangut oma teadmistele ning oskustele. Eesmärk on, et õpilased õpiksid koostöös sõnastama, mida nad on enda arvates hästi omandanud ja/või mille omandamiseks peavad nad veel pingutama. Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed jmt), mis võimaldavad õpilastel oma tööd analüüsida (kirjeldada seda, mida nad teha oskavad ning mida uut ja huvitavat on õppinud või teada saanud) ning saada tagasisidet ka õpetajal. Eneseanalüüsi oskuse arendamisel on abiks Eesti Euroopa keelemapp. Õpilane annab õpetaja juhendamisel õppele ja oma tööle hinnangu õpitavas võõrkeeles, isegi kui eneseväljendusoskus võõrkeeles on piiratud.
[1] Vt Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides
[2] Vt Reet Taimsoo. Hindamine, enesehindamine, tagasiside
[3] Vt Piret Kanne. Mitmekeelse ja -kultuurilise õppe raamdokument
Õpitulemused
III kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. Põhikooli lõpetaja:
1) mõistab endale tuttaval teemal kõike olulist;
2) oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ja selgitada oma seisukohti ning plaane;
3) oskab koostada lihtsat teksti tuttaval teemal;
4) saab õpitavat keelt emakeelena kõnelevate inimestega igapäevases suhtluses enamasti hakkama, tuginedes õpitava keele maa kultuuritavadele;
5) tunneb huvi õpitavat keelt kõnelevate maade kultuurielu vastu, loeb võõrkeelsest eakohast kirjandust, vaatab filme ja telesaateid ning kuulab raadiosaateid;
6) kasutab võõrkeelseid teatmeallikaid (nt tõlkesõnaraamatut, Internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistes valdkondades ja õppeainetes;
7) töötab iseseisvalt, paaris ja rühmas;
8) hindab õpetaja abiga oma tugevaid ja nõrku külgi seatud eesmärkide järgi ning kohandab oma õpistrateegiaid.
Keeleoskuse hea tase e täpsustatud õpitulemused 9. klassi lõpus
|
Kuulamine |
Lugemine |
Rääkimine | Kirjutamine | |
| Inglise keel |
B1.2 |
B1.2 |
B1.2 |
B1.2 |
| Saksa keel |
B1.1 |
B1.1 |
B1.1 |
B1.1 |
| Vene keel |
B1.1 |
B1.1 |
B1.1 |
B1.1 |
|
Prantsuse keel |
B1.1 | B1.1 | B1.1 |
B1.1 |
Osaoskuste õpitulemused on esitatud PRÕKi lisa 2 ptk 2.4 osaoskuste tabelis.
Kooliastme täpsustatud õpitulemus tähendab, et juhul kui hea tase on näiteks inglise keele lugemisoskuses B1.2, siis on rahuldav B1.1 ja väga hea B2.1.
Õpitulemuste saavutamine[1]
Kõik III kooliastme õpitulemused ja nende saavutamiseks vajalikud õppetegevused ja -sisu toetavad otseselt III kooliastme üldpädevuste ning läbivatest teemadest tulenevate teadmiste, oskuste ja väärtushinnangute arendamist. Lõiming, sh üldpädevused ja läbivad teemad, saab teoks koostöös kõigi kooliastme õpetajatega.
III kooliastmes arendatakse kõiki osaoskusi võrdselt. Tunnis suheldakse peamiselt õpitavas võõrkeeles. Õpetaja julgustab õpilast kasutama õpitavat keelt aktiivselt nii tunnis kui ka keelekeskkonnas (nt muuseumitund, õppereis, õpilasvahetus, riigisisesed ja rahvusvahelised projektid).
Õpetaja suunab õpilast lugema lühemaid eakohaseid ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste nii klassis kui ka iseseisvalt. Digipädevuse kujundamiseks juhitakse õpilasi suhtuma internetis loetusse kriitiliselt ning vastutama ka oma avaldatu eest.
Kuulamisoskuse arendamisel asenduvad õppetekstid järk-järgult autentsete audiovisuaalsete materjalidega (nt podcast’id, raadiosaated, filmilõigud).
Kirjutamisoskust arendatakse eri liiki loovtöödega (nt lühiülevaade, sündmuse kirjeldus, lühikirjand, projektitööd). Õpetaja suunab õpilasi keeleõpet analüüsivalt käsitlema ning märkama enda ja teiste keelekasutuse eksimusi. Õpilasi suunatakse kõrvutama nii koolis õpitavate kui ka õpilaste kodukeelte sarnasusi ja erinevusi, väärtustades seeläbi õppijate mitmekeelsust.
Õpetaja tutvustab ja selgitab erinevaid kultuurinähtusi, kaasates võimaluse korral klassi eri rahvusest õpilasi, ning informeerib õpilasi kultuurisündmustel (nt filmide, näituste, teatrietenduste) osalemise võimalustest. Õpetaja innustab õppetegevustes (nt aruteludes) õpilast mõistma kultuurierinevusi, neid teadvustama ning arvestama. Õpilast motiveeritakse huvi tundma õpitavat keelt kõnelevate maade kultuuri ja nendes ühiskondades toimuva vastu, kaasates koolis õppivaid eri rahvusest õpilasi ning lastes õpilastel jagada oma teadmisi ja kogemusi (nt reisikogemused, välisriikides elanud õpilased). Õpilane õpib väärtustama mõtteviiside mitmekesisust, avaldama oma arvamust nähtu kohta ning arvestama erinevaid seisukohti.[2]
Osaoskuste arendamiseks sobivad:
1) autentsed tekstid peamise sõnumi mõistmiseks (nt intervjuud, uudised);
2) õppeotstarbelised salvestused üksikasjaliku info leidmiseks;
- kohandatud ilukirjandustekstid (nt audioraamatud);
- info kogumine erinevatest võõrkeelsetest allikatest (nt meediaväljaanded, Internet);
5) ettekanded (nt projektitööde ja iseseisva lugemise kokkuvõtted);
6) loovtööd (nt luuletused, lühikirjandid, blogid, isiklikud kirjad, teadaanded, kuulutused, lühiülevaated);
7) projektitööd (nt poster, ajalehe koostamine);
8) lühireferaat ja lihtsam uurimistöö;
9) erinevad rolli-, suhtlus- ja sõnavaramängud (nt „Alias”, „Scrabble”);
10) keelekeskkonna õppeülesanded (nt liikumine juhiste järgi, õpitava võõrkeele kodumaal toodetud kaubad poes, autod linnas, firmanimetused);
11) meedia ja autentsete audiovisuaalsete materjalide kasutamine (nt intervjuud, uudised, audioraamatud);
jne.
Õpioskuste areng ja õpimotivatsioon
Õpioskused kujunevad õpilasel erinevate õppeainete õpetajate koostöö tulemusena. III kooliastmes on õpilane iseseisvam kui II kooliastmes. Erinevus on selles, et õpilane hakkab teadlikult oma õpioskusi arendama: valib ja kasutab talle sobivaid õpistrateegiaid, kuid vajab veel kindlasti õpetaja juhendamist. Kooliastme lõpus saab enamik õpilasi pikemaajaliste õpitegevustega hakkama ka õpetaja abita.
Õpioskusi arendatakse õpilasi aktiivselt tegevuste kavandamisse kaasates. Tähtis on, et õpilased saaksid ise teha valikuid (nt teemade, töömeetodite ja töö lõpptulemuste esitamise viis), anda hinnanguid ja võtta vastutust. Selleks on vaja klassireeglid ühiselt kokku leppida ja neid järgida.
Õpimotivatsiooni toetamiseks on vaja pingevaba õhkkonda:
1) õpetades tuleb lähtuda teismelise õpilase huvidest ja elukogemusest;
2) arvestada on vaja erineva võimekusega õpilaste vajadusi, pakkudes neile parajat pingutust nõudvaid ülesandeid;
3) õppes on vead loomulikud; õpetaja analüüsib õpilaste eksimusi, vajaduse korral korrigeerib oma tegevust ning suunab õpilasi oma vigu märkama ja parandama;
4) õpilase jõupingutusi tuleb märgata, tunnustada ja aidata kaasa adekvaatse minapildi kujunemisele;
5) õpilane märkab oma edusamme ning oskab kasutada saavutatut edasisel õppimisel, kuid osa õpilasi vajab endiselt õpetaja suunamist;
6) tagasisidestamisel on oluline kujundav hindamine ning vältida tuleb hinnete ületähtsustamist;
7) ülesanded peavad olema eakohased, õpilane peab mõistma ülesande eesmärki;
8) õpetaja peab varasemast rohkem suunama ja julgustama õpilast rakendama õpitut väljaspool kooli (nt telesaated, filmid, eTwinning, internetipõhised suhtluskeskkonnad[3]). Eesmärk on anda õpilastele võimalus praktiseerida oma keeleoskust ning suhelda autentses keelekeskkonnas.
Hindamine[4]
Õpitulemusi hinnates lähtutakse põhikooli riikliku õppekava üldosa §-dest 19–22. Õpilasele selgitatakse, et hindamine on õppe loomulik osa ning hõlmab nii kujundavat kui ka kokkuvõtvat hindamist. III kooliastmes hinnatakse kõiki osaoskusi kas eraldi või lõimitult, andes õpilasele adekvaatset tagasisidet. Ülesande eesmärgist lähtudes hinnatakse kas üht kindlat või mitut keeleoskuse aspekti (nt sisu, ülesehitust, sõnavara, kõne ladusust, grammatika õigsust). Mahukaid kompleksseid töid on soovitatav teha üks kord veerandis.
Õpilane peab jõudma selgusele oma keeleoskustasemes. Selleks võib teha näiteks testi õppeaasta algul ja lõpul, mida ei hinnata, vaid kasutatakse tagasiside andmiseks ning eesmärkide seadmiseks. Õpilane seab koostöös õpetajaga endale õpieesmärke (lühi- ja/või pikaajalisi) ning annab oma teadmistele ja oskustele hinnangu. Koos kaasõpilastega leiab õpilane, mis on hästi omandatud ja/või mille omandamiseks peab veel pingutama. Õpetaja valib töövormid (nt tunni ja/või teema lõpus lühikokkuvõtted, vestlused, eneseanalüüsilehed), mis võimaldavad õpilasel oma tööd analüüsida ning saada tagasisidet ka õpetajal. Eneseanalüüsi oskust saab arendada Eesti Euroopa keelemapi järgi.
Õpilane annab õpetaja juhendamisel hinnangu õppele ja oma tööle õpitavas võõrkeeles.
[1] Vt Tuuli Oder, Piret Kärtner. Aktiivset õppimist toetava keskkonna loomine võõrkeeletundides
[2] Vt Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine võõrkeeleõppes
[3] Vt Elo Allemann, Merike Sild, Anneli Kesksaar. IKT läbiva teemana võõrkeelte õppekavas
MINA JA TEISED
I kooliaste: enese ja kaaslaste tutvustus (nimi, rahvus, sugu, vanus, elukoht jmt).
II kooliaste: iseloomu kirjeldav sõnavara, enda ja teiste välimuse kirjeldus (kasv ja kehaehitus, riietus, juuste ja silmade värv jne); enesetunne ja tervis (nt hea /halb tuju, kehaosad, kuidas olla terve, halva enesetunde põhjused, nõuanded jne); suhted sõpradega ja ühised tegevused; viisakusväljendid ja -normid (kellele mida ja kuidas öelda, kuidas käituda jne).
III kooliaste: võimed, tugevused ja nõrkused: mida oskan/suudan teha, milles olen nõrk, mida vaja arendada (sama teiste kohta); sõprus-, armastussuhted, sallivus; kultuurispetsiifilised käitumismaneerid ja oskus nendega arvestada.
KODU JA LÄHIÜMBRUS
I kooliaste: pereliikmete tutvustus (nimi, vanus, sugu,) ja kodu asukoha lühikirjeldus (riik, linn/maakoht, mõni iseloomustav omadussõna jmt).
II kooliaste: kodu/elukoha sõnavara (korter, maja, eri ruumid, oma tuba, sisustus jmt), koduümbrust kirjeldav sõnavara (majad, park, põld, teed, väljakud jmt); pereliikmete ja lähisugulaste iseloomustus, ametid, tegevusalad, huvid; pereliikmete kodused tööd ja tegevused.
III kooliaste: sündmuste ja tähtpäevade tähistamine perekonnas ja kodukohas; kodukoha vaatamisväärsuste tutvustamine.
KODUKOHT EESTI
I kooliaste: Eesti riigi nimi, pealinn, oma rahvus ja keel; aastaaegade nimetused ja põhilised aastaaegade ilma kirjeldavad omadussõnad (hea/halb ilm, päikseline, vihmane jmt); kodukohta ümbrust iseloomustav sõnavara (mets, meri, park jmt).
II kooliaste: Eesti asukoha määratlemine (põhiilmakaared, naaberriigid), linna ja maad iseloomustav sõnavara, põhiline sümboolika (lipp, rahvuslill ja -lind jmt) ja põhilised tähtpäevad (jõulud, jaanipäev jmt); ilmastikunähtused; käitumine ja tegevused looduses eri aastaaegadel.
III kooliaste: loodusrikkused (mets, loomad, vesi, puhas õhk jmt) ja nende hoidmine linnas ja maal (prügiliigid, taaskasutamise võimalused jmt); linna- ja maaelu võrdlus; tuntumad vaatamisväärsused Eestis.
RIIGID JA NENDE KULTUUR
II kooliaste: õpitava keele riigi/riikide olulisemad sümbolid (lipp, rahvuslind ja -lill jmt), põhilised tähtpäevad ja nendega seotud olulisemad tavad; igapäevaelu kombed, mõned tuntumad sündmused ja saavutused ja nendega seotud nimed ajaloo- ja kultuurivaldkonnast; mõned eakohased aktuaalsed ühiskondlikud teemad, mis kajastavad selle kooliastme õpilaste huvide ringi ja käsitletavaid teemasid; Eesti naaberriikide nimed, rahvused, keeled.
III kooliaste: õpitava keelega seotud kultuuriruumi kuuluvate riikide lühitutvustus (pealinnad, rahvad, keeled, eripära jmt); teiste maailmas tuntumate riikide nimed, rahvad ja keeled, mida nad räägivad.
IGAPÄEVAELU. ÕPPIMINE JA TÖÖ
I kooliaste: tavalisemad päevatoimingud kodus ja koolis ning nende tegevustega seotud esemed/vahendid.
II kooliaste: päevakavajärgsed tegevused kodus, koolis ja vabal ajal (päevaplaan, helistamine, laua katmine, erinevate tegevustega seotud esemed/vahendid jmt); söögikorrad ja toiduained, tervislik toiduvalik; igapäevane hügieen; tee küsimine ja juhatamine (parem/vasak pool, otse jmt), koolitee kirjeldus; transpordivahendid; lihtsamad ostud erinevates poodides; lihtne sõnavara enesetunde kirjeldamiseks; koolipäeva kirjeldamine, kooli ja klassi iseloomustav sõnavara, tunniplaan, koolivaheajad; tuntumad ametid ja nendega seotud tegevused.
III kooliaste: erinevad tervislikku eluviisi tagavad tegevused (sport, puhkus, reisid jmt), tervislikud toitumisharjumused; sisseostud ja suhtlemine teeninduses (kauplus, turg, hotell, postkontor, rongi- ja bussijaam jmt); erinevate turvalisust tagavate käskude ja keeldude mõistmine (liiklus, loodus, linnakeskkond jmt); erinevate ametite ja nendega seonduvate töökohtadega seotud sõnavara, edasiõppevõimalused.
VABA AEG
I kooliaste: lihtsamad tegevused ja eelistused (muusika kuulamine, rattasõit, lemmiktoit jmt).
II kooliaste: huvid (sport, filmid, raamatud, kollektsioneerimine, reisimine jmt); erinevad vaba aja veetmise viisid (mitmesugused tegevused, üksi, sõprade, pereliikmetega jmt) ja nendega seotud keskkond/ümbrus, esemed; eelistuste põhjendamine.
III kooliaste: spordialad, kirjanduse-, kunsti- ja muusikaliigid; eri kultuuride eripära ja kooseksisteerimise aktsepteerimine/mõistmine; meediavahendid (ajakirjandus, raadio, televisioon, Internet) ja nende eakohased kasutamisvõimalused, meediavahenditest saadav kasu ja võimalikud ohud; erinevate reklaamtekstide mõistmine tarbija seisukohast.