2010
Pille Juus, Tallinna 21. Kool
Einike Pilli, EEKBKL Kõrgem Usuteaduslik Seminar
Kong Fuzi on öelnud, et mida inimene näeb, seda ta unustab, mida ta kuuleb, seda ta mäletab, mida ta teeb, seda ta mõistab. Kehalise kasvatuse tunnis tehtava järgi peab see ju täiesti paika: kui õpilane tegutseb, siis ta ju mõistab. Ja kui õpetaja öeldu on motiveeriv, siis jääb see meelde.
Kehalises kasvatuses on õppeaine eesmärkidest lähtuvalt hindamise aluseks enamasti saavutatud õpitulemused, st hinnatakse liigutusoskusi, kehalist võimekust ja õpilase teadmisi.
Õpitulemustena esitatud liigutusoskuste hindamisel arvestatakse nii saavutatud taset kui ka õpilase poolt tegevuse/harjutuse omandamiseks tehtud tööd.
Kehalise võimekuse ja kehaliste oskuste taset hinnatakse kontrollharjutuste soorituse põhjal. Kehalistele võimetele hinnangu andmisel arvestatakse õpilase arengut (muutused võrreldes varasemate sooritustega) ning tema tehtud tööd tulemuse saavutamise nimel. Kehalisele võimekusele hinnangu andmisel on soovitav rakendada õpilasepoolset enesehindamist.
Õpilase teadmistele hinnangu andmisel arvestatakse õpilase võimet rakendada omandatud teadmisi reaalses praktilises tegevuses. Teadmiste hindamise vormidena kasutatakse ka suulist või kirjalikku küsitlust, liikumis- ja sporditeemalise ettekande ja/või kehalise kasvatuse õpimapi koostamist/esitamist, treeningpäeviku pidamist ja analüüsi jms.
Kehalise ja sportimisaktiivsuse hindamisel arvestatakse õpilase aktiivsust (osavõtt, kaasatöötamine, nõuete/reeglite järgimine, koostööoskused jms) kehalise kasvatuse tundides, regulaarset treenimist (nii iseseisva kui ka organiseeritud liikumisharrastuse kujul), võistlustest ja spordiüritustest osavõttu ja/või nende korraldamist jms.
Tervisest tingitud erivajadustega õpilaste hindamisel arvestatakse nende osavõttu kehalise kasvatuse tundidest (raviarsti määratud kehaliste harjutuste sooritamine, kehalise kasvatuse õpetaja antud ülesannete täitmine jms). Ainekavva kuuluvatest õpitulemustest saab hinnata õpitavate spordialadega seotud teadmiste omandamist. Praktiliste oskuste hindamisel lähtutakse konkreetse õpilase tervislikust seisundist – hinnatakse erivajadustega õpilasele lubatud kontrollharjutusi või nende lihtsustatud variante, spordiala tehnikaelementide sooritust vms. Juhul, kui õpilase tervislik seisund ei võimalda kehalise kasvatuse ainekava täita, koostab õpetaja talle raviarsti ettekirjutuse alusel individuaalse ainekava, milles fikseeritakse õppe eesmärk, õppesisu, õpitulemused ja nende hindamise vormid.
Koolis eristatakse kaht peamist hindamise vormi: kokkuvõtvat ja kujundavat.
Kokkuvõttev hinne pannakse õppeprotsessi lõpul, otsustamaks selle tõhususe üle.
Kokkuvõttev hindamine keskendub tulemusele ja selle eesmärgiks on järeldava hinnangu andmine.
Tihti kasutatakse kehalises kasvatuses nn normatiivset hindamist – hindamise aluseks on võrdlus kehtestatud normidega, mis on välja töötatud paljude eelnevalt sooritatud testide tulemuste põhjal teatud tunnustega rühmale.
Kujundav hinne, mille kohta vahel öeldakse ka protsessihindamine, tähendab õppeprotsessi käigus antavat, tavaliselt sõnalist tagasisidet, mille eesmärgiks on õppeprotsessi suunamine.
Õpilasele annab hindamine tagasisidet tema enda aktiivsusest, püüdlikkusest ja arengust, õpetajale aga teavet õpetamise efektiivsusest ning kooli juhtkonnale ja vanematele teavet õppeprotsessist ja õpilaste arengust.
Õpilase arengu toetamise tingimused
Kehaline kasvatus peab asetama rõhu õpilase individuaalse arengu mitmekesisele toetamisele.
Õpilasel ja õpetajal peab hindamisest olema ühesugune arusaam.
See eeldab, et on koostatud hindamiskriteeriumid ning need on mõlemale osapoolele teada. Näiteks kui hindamismeetodiks on praktiline harjutus, siis võiks hindamiskriteeriumides olla viited tegevuste korrektsele järjekorrale ja sooritusele.
Hindamismeetodite juurde tuleb kirjutada hindamiskriteeriumid. Kindlasti tuleb seda teha oluliste kokkuvõtvate hindamismeetodite juurde. Hindamiskriteeriumid peaksid olema detailselt lahti kirjutatud õpitulemused. Kui kogu aineteema hindamismeetodid ja -kriteeriumid on hästi lahti kirjutatud, peaks hindamiskriteeriumitest üldistades kokku saama õpitulemused.
Hindamiskriteeriumite põhjal saavad õppijad kõige selgemini hinnata ka ennast ja kaaslasi.
Hindamismeetodid ja hindamiskriteeriumid peavad olema õppijatele teada enne hindamisülesande täitmahakkamist. Hindamiskriteeriumites sisaldub oluline teave ka ülesande sooritamiseks ja selle abil on õppijatel võimalik saavutada paremaid tulemusi.
Hindamiskriteeriumite olemasolu ja nähtavus annab edasi selge sõnumi: kõiki hinnatakse samadel alustel.
Õpetajal peab olema võimalik kogu aeg jälgida õppetöö kvaliteeti, mis tähendab, et hindamisprotsess on õppeprotsessi lahutamatu osa. Kuna hindamisel on õppeprotsessis oluline roll, on selle põhjalik kavandamine õppimise edukuse ja õpitulemuste saavutamise seisukohalt väga tähtis. Hindamist kavandades tuleb jälgida, et kõiki põhilisi õpitulemusi hinnatakse kas kokkuvõtvalt või kujundavalt.
Põhimõtteliselt võib hinnata ka muud kui konkreetseid kavandatud õpitulemusi, kui õppijad on sellest teadlikud. Lisaks võib ja on lausa soovitatav ühte ja sama õpitulemust hinnata mitmel viisil (nt võrkpallis sööt – sooritus üksi, paaris, kolmekesi), hinnata õpitulemuste kombinatsioone (nt korvpallis kombinatsioon söödu saamisest liikumiselt, põrgatamisest ja pealeviskest) ja mitut õpitulemust koos. Ja muidugi võib ja tulekski hinnata ka kavandamata, kuid soovitavaid õpitulemusi. Õpetajal peab kogu aeg tagataskus olema alternatiivsete meetodite või strateegiate „repertuaar”, mida kasutada mis tahes olukorras.
Hinne peab innustama
Hindamine aitab välja selgitada õpilaste nõrgad ja tugevad küljed. Oluline on meeles pidada, et õpetatakse mitte rühma õpilasi, vaid rühma indiviide. Õpilastel tuleb aidata püstitada nende võimetele vastavaid eesmärke. Õpetaja aga peaks sõnastama oma kommentaarid läbimõeldult ja hoiduma sarkastilistest märkustest. Hindamise abil saab osutada õpilaste vajadustele ja neid tuleb ka arvestada. Õpetajal tuleb anda tagasisidet nii kiiresti kui võimalik. Kindlasti peab ta tunnustama saavutatud edu ja tugevdama õpilaste enesemotivatsiooni.
Hindamisega määratakse kindlaks, millisel tasemel on tunni eesmärk saavutatud. Õpilastelt tuleb küsida, mis neid tunnis motiveerib ja mis mitte. Nad tuleb teha aktiivseteks osalejateks õppimises ning samas täpselt selgitada, mida tuleb teha, et ülesanne edukalt lahendada.
Hindamise kaudu saab informatsiooni õpetamise planeerimisest. Õpetaja tegevust oluliselt mõjutavaks faktoriks ongi tundide tõhus planeerimine ning õpilaste kaasamine õpiülesannete kavandamisse.
Hindamisega saab kindlaks määrata, millele tuleb õpetamisel rohkem rõhku asetada. Õpetaja saab kasutada erinevaid õpetamismeetodeid. Õpetatava ülesande raskusaste peab vastama õpilaste võimetele ja kui on saavutatud edu, saab õppematerjali raskusastet suurendada. Eelkõige tuleb rõhutada meisterlikkuse saavutamist, mitte hinnete tähtsust.
Hindamise abil saab aidata tagada õppetöös elementaarset distsipliini. Positiivsel õpikeskkonnal on suur tähtsus õpilaste motivatsiooni ja hoiakute kujunemisele. Samuti tuleb õpetajal hoiduda hinnete kasutamisest hoiatava või ähvardava vahendina.
Et soodustada õpilaste positiivse motivatsiooni kujunemist, peaks hindamine olema võimalusel privaatne, aus ja mitmekülgne ning tuginema individuaalsele arengule ning pingutusele harjutuste sooritamisel, võimaldades igal õpilasel näidata oma oskusi eri moel.
Sportliku tegevusega arendab õpilane oma mõtlemis- ja eneseanalüüsioskust ning kogeb liikumisrõõmu.
Kehalise kasvatuse tunnis on võimalik suunata õpilast võtma üha suuremat vastutust oma harjutamise ja soorituse eest, panna õpilane mõtlema tegevuse eesmärgile ja õpetada jälgima enda arengut. Ühtlasi paneb see õpilast aine vastu suuremat huvi tundma.
Hindamine on eelkõige õpetaja positiivne töövahend, millega on võimalik esile tuua õppija eeldused ja võimalused. Olulisel kohal on õpilase õppimisprotsessi hindamine.
Hindamise objekte (tegevused, oskused, teadmised) ja hindamisaspekte (mida millegi puhul vaadeldakse/mõõdetakse/võrreldakse) selgitab õpetaja õpilastele õppeprotsessi algul.
Kuidas hinnata motiveerivalt?
Õpetaja ülesanne on viia õpilased selleni, et nad ise püstitaksid endale eesmärgid ning luua õppeprotsessis sellised situatsioonid, kus oleks võimalik püstitatud eesmärke täita ja muutusi hinnata. Õpetaja, kes pakub ülesande sooritamiseks valikuvõimalusi, moodustab rühmi eesmärgiga arendada erineva tasemega õpilaste koostööd, kasutab tunnustuse ja hinnangute andmisel individuaalset lähenemisviisi, võtab hindamise aluseks õpilaste arengu ja arvestab sellega, suhtleb õpilastega kui võrdne võrdsega, kujundab motivatsioonilise keskkonna.
Õpilased õpivad paremini, kui nad mõistavad, mida nad õpivad ja mida neilt oodatakse; neile antakse tagasisidet nende töö kvaliteedi ja selle kohta, mida nad saaksid paremini teha; neid nõustatakse, kuidas teha edusamme; neid kaasatakse otsustamisse, mida teha järgnevalt ja kes võiks neid vajadusel abistada.
Väga hea õpetaja oluliseks tunnuseks (lisaks suurele teadmistepagasile) ongi oskus motiveerida oma õpilasi tunnis osalema. Ja kui õpilased on hästi motiveeritud, siis võivad nad kehalises kasvatuses häid õpitulemusi saavutada. Edukas õpetaja peab mõistma motivatsiooni olemust ning teadma ka tegureid, mis õpilaste motivatsiooni mõjutavad ning tundma võtteid selle tõstmiseks.
Tunnis ei tohiks unustada kiitmist, märkama peab tugevaid külgi ja õnnestumisi, ent tähelepanu on vaja juhtida ka arendamist vajavatele oskustele. Tagasiside näitab õpilasele, et tema tegevust ja mõtteid märgatakse, ning see innustab tegutsema. Seega tagasiside peaks olema konkreetne ja ühemõtteline, sõnum selge ja arusaadav ning toetama arengut. Tagasiside andja väljendab oma tähelepanekuid ja vajadusel teeb ettepanekuid.
Tagasiside andmine on mõistlik ajastada nii, et õpilane jõuaks tagasisidet analüüsida ja saaks sellest abi juba tagasiside andmise ajal.
Kujundav hindamine
Kujundava hindamisega väljendatakse vastastikku lugupidavat suhtumist. Selline hindamine keskendub kogu õpiprotsessile, mitte konkreetsele tulemusele. Hindamise kaudu on võimalik märgata ja teadvustada individuaalseid erinevusi, arvestada mõjuga, mida hinnangute andmine õpilase isiksuse arengule omab. Õpilase kui tervikisiksuse vaatlemisel paneb see õpetajale kui hindajale suure vastutuse. Samas on mõlema osapoole jaoks loodud võimalused saada ja anda tagasisidet, mis kujuneb dialoogiks, mida õpilased ootavadki. Olulisel kohal on siin ka õpetaja väärtushoiakud ja õpilase enda aktiivsus. Positiivselt antud tagasiside on tähtis ka õpilaste motivatsiooni väljakujunemisele.
Miks on kehalises kasvatuses vaja kujundavat hindamist?
Pelgalt kokkuvõtva hinde alusel ei pruugi õpilased mõista, miks nad on saanud just sellise hinde (nt ühe kursuse raames on tavaliselt õpitulemusteks nii kergejõustik, pallimänguoskus kui ka võimlemine – erinevad alad ja õpilaste oskusedki igal alal erinevad).
Isiklik tagasiside annab õppijatele võimaluse oma tugevusi konkreetselt arendada ja puudujääke parandada (nt kohese info saamine vale jooksutehnika kohta aitab järgmisel korral jooksutulemust parandada).
Tagasisidet antakse tavaliselt õppeprotsessi käigus ja see võimaldab õppijatel oma tulemusi enne lõplikku hinnet parandada (nt kaugushüppe tulemus sõltus soorituse päeval õpilase halvast enesetundest, valest hüppetehnikast või halvast ilmast – õpilasele antakse uus võimalus ja ta kasutab seda).
Kujundav hindamine annab õpetajale võimaluse julgustada õppijat isegi kehva tulemuse puhul jätkama (nt pärast mängu öeldud õige märkus annab õpilasele innustust ja järgmises mängus on olukord lahendatud teisiti ning „võit tuleb koju”). Kujundava hindamise juures on oluline, et õpilane saaks tehtud vigadest aru, mõistaks, kuidas neid parandada ja et ta tahaks oma tulemust parandada. Kõigepealt peab õpetaja enda jaoks täpsustama, mis on eesmärk õppekavas ja mis on eesmärk töös õpilastega.
Õpilastega eesmärke jagades peavad õpetajad olema veendunud, et õpilased saavad eesmärkidest aru ja on võimelised neid saavutama. Õpilase suutlikkus ja julgus oma teadmisi, oskusi ja võimeid adekvaatselt hinnata tuleneb sellest, kui usalduslikud ja turvalised on tema suhted õpetajaga. Eesmärkide jagamise juures on oluline, et tekiks üksteisemõistmine. Kui iga õpilane kavandab oma tegevuse konkreetse harjutuse täitmisel lähtuvalt oma tasemest, siis õpetaja ülesanne on selle juures õpilast toetada ja anda talle efektiivset tagasisidet vastavalt tema vajadustele.
Kujundavat hindamist võib rakendada ka veerandi lõpul — õpetaja annab õpilasele suulise hinnangu selle kohta, mida temalt veel oodatakse või mida ta võiks veel teha. Hinnanguid andes lähtub õpetaja õpilase isiksusest, tema arengust ja edusammudest. Paljud õpetajad on oma töös varemgi kasutanud kujundavat hindamist, aga nad on teinud seda enesele teadvustamata. Ja kui seda on tehtud, siis tuleks seda teha veelgi süstemaatilisemalt ja teadlikumalt.
Enesehindamine
Ka enesehindamisoskus on tänapäeval oluline. Enesehindamise kaudu tekib arusaam endast ja oma oskustest. Eneseregulatsioon aitab hoolt kanda arengu eest: õppijad püstitavad endale eesmärke, suudavad neid planeerida, jälgivad oma tegevust ja motiveerivad ennast ise.
Õpilane õpib hindama ennast ja oma töö tulemusi, tal tekib tunne, et ta on võimeline
iseseisvalt kontrollima ja juhtima oma elu ja toiminguid ning pole alati sõltuv välisest tagasisidest. Ta on ajendatud esile tooma ja arendama endas peituvaid võimeid. Kehalise kasvatuse tunnis ei ole enesehindamine ainult oma soorituste jälgimine, vaid sihikindlalt eesmärgistatud tegevuste ja nende tulemuste hindamine. Otstarbekas on siinjuures kasutada soorituse tulemuste ülesmärkimist. Seoses sellega paraneb õpitegevus ja suureneb ka motivatsioon.
Kõige kaunimad võidud on võidud iseenda üle.
Hea õpetus motiveerib õpilasi ja pakub neile emotsionaalset sisu, kui õpilase tähelepanu on äratatud, kui õpetatava materjali olulisust on teadvustatud, kui õpilase eneseusaldust on suurendatud ning kui õpitulemuse saavutamisega on kaasnenud rahulolu.
Hea õpetus ja saavutuse hindamine on eriti efektiivsed, kui need aitavad õpilasel leida ja suurendada tema tugevaid külgi ja annavad juhendeid nõrkadest külgedest ülesaamiseks.
Teha nõrk tugevaks, kõver sirgeks, kartlik vapraks, kohmakas graatsiliseks – see on ülesanne omaette ja olgem siis entusiastlikud, loovad, märkavad ja motiveerivad!
Kasutatud kirjandus
Hein, V. (2011). Spordipedagoogika.
Jalakas, I. (2011). Õpetajad hindavad kehalises kasvatuses eelkõige normitäitmist. Postimees, 10.07. 2011.
Jürimäe, M., Kärner, A. (2010). Käitumise ja hoolsuse (kujundav) hindamine.
Neeme, M. (2010). Kujundav hindamine ja väärtuskasvatus.
Pilli, E. (2009). Väljundipõhise õppekava koostamine: juhendmaterjal töögruppidele.
Pilli, E. (2008). Hindamine kõrgkoolis.
Pilli, E. (2010). Hindamine õppeprotsessi osana.
Tiisvelt, L. (2011). Kujundav hindamine kui võimalus.
Toomela, A. (2010). Kujundava hindamise teoreetilised probleemid ja neist tulenevad rakenduslikud järeldused.
http://www.ut.ee/curriculum/961617 Kujundav hindamine.
www.ut.ee/curriculum/orb.aw/ Hindamise korralduslikud lahendused.1
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6