Hele Liiv-Tellmann, SA Innove
Aulika Riisenberg, SA Innove
Nüüdisaegse õpikäsituse kohaselt võib õppimine toimuda erinevates õppekeskkondades (klassis, kooliõues, looduses, ettevõtetes, virtuaalruumis jm). Lisaks koolis õppekava alusel toimuvale õppele (formaalõpe), võib õppida ka kursustel või muu organiseeritud õppetegevuse kaudu (mitteformaalne õpe), töökogemusest, igapäevase tegevuse käigus ja vabal ajal, näiteks oma hobidega tegeledes (informaalne õpe). Rahvusvahelise liikuvuse raames õpitakse aga hoopis teistsugustes haridussüsteemides ja erinevate õppekavade alusel.
Juba praegu on põhikooli ja gümnaasiumiseadusega loodud võimalus, et õpilased saavad taotleda väljaspool kooli õpitu arvestamist õppekava täitmisel. Nimelt on seaduse paragrahvis 17 lõikes 4 fikseeritud, et õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema ja direktori või direktori volitatud õpetaja kokkuleppel võib kool arvestada kooli õppekava välist õppimist või tegevust, sealhulgas õpinguid mõnes teises üldhariduskoolis koolis õpetatava osana, tingimusel et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi.
Samuti võib kool teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas, koostades õppijale vajadusel individuaalse õppekava (§ 18 lõige 1). VÕTA rakendamist toetab ka seaduse § 37, mille kohaselt jälgivad õpetajad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.
VÕTA puhul on väga oluline märksõna vastastikune usaldus, mille aluseks on arusaam, et õppimine võib toimuda igal ajahetkel ja erinevates keskkondades. Kui õpilasel on vastavad õpitulemused juba saavutatud, ei pea ta ilmtingimata olema samas õpperuumis. VÕTA taotlemise ajal võiks ta ise määratleda, milline on asendustegevus. Kui arvestatakse, mida õpilane juba varasemast teab või oskab, on see individuaalsusega arvestamine, kaasava hariduse üks põhimõtteid.
VÕTA rakendamisel üldhariduses on suur roll koostööl koolide ja huviharidust pakkuvate koolide vahel, kui arvestatakse võimalikult palju kõikide osapoolte vajaduste ja võimalustega. Koostöö ja vastastikuse täiendamise abil on võimalik pakkuda õppijatele parimaid ja arendavamaid lahendusi.
Üldhariduskoolis on VÕTA peamiselt kui võimalus õppeprotsessi käigus õpitut võrrelda (huvihariduses, teadushariduses), mis võimaldab õpilase koormuse vähendamist õppeprotsessi käigus. Kindlasti ei ole VÕTA täielik vabastus õppeaine tundidest, sest alati ei saavuta õpilane mujal õppides riiklikus ainekavas ette nähtud õpitulemust täies mahus.
Materjali eesmärk on anda teavet varasemate õpingute ja (töö)kogemusest omandatu arvestamise põhimõtete kohta ning julgustada üldhariduskoole arvestama õpilaste väljaspool akadeemilist õppetööd omandatut õppekava täitmisel.
See on üles ehitatud artiklite kogumikuna, võimaldades saada ülevaate sellest, mis on VÕTA üldhariduses, kuidas toetada iga õppija individuaalset arengut ja seljatada hirmu VÕTA rakendamiseks?
Lisatud on ka näited sellest, kuidas koolid soodustavad TÜ teaduskooli kursustel õppimist ning millised on varasemate õpingute ja kogemusest õpitu arvestamise tingimused ja kord Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis.
Peamised mõisted
VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine) – protsess, mille kaudu saab inimene lasta oma varasemaid õpi- ja töökogemusi edaspidiste õpingute tarbeks arvesse võtta, olenemata nende omandamise ajast, kohast ja viisist.
Üldhariduskool – kool, kus saab omandada üldharidust (põhikool, keskkool, gümnaasium).
Huvikool – teatud alal hariv õppeasutus, nt keeltekool, loodusmaja, muusikakool, malekool, spordikool.
Huviring – huvitegevuse organiseeritud vorm koolis või väljaspool kooli.
Teaduskool, õpilasakadeemia – kõrgkooli allüksus teadusest sügavamalt huvitatud õpilastele.
Kogemusõpe, juhuõpe, (informaalõpe, informaalne haridus) – õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides (nt perekonnas, töökohas, vabal ajal jne). Õppe tulemused ei ole enamasti õppijale kohe nähtavad.
Vabaõpe, (mitteformaalne õpe) – leiab aset väljaspool kooli ning on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada. Võib toimuda väga erinevates keskkondades (nt looduses), mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve; läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.
VÕTA osapooled – vahetult VÕTA protsessis osalejad ehk VÕTA taotleja, hindaja ja nõustaja.
Taotleja – üldjuhul õppija, võib olla ka koos lapsevanemaga.
Nõustaja – isik, kes annab taotlejale nõu, kuidas avaldust/taotlust koostada ja milliseid dokumente või teavet selleks on vaja.
Avaldus – kokkuleppeline dokument, milles õppija avaldab soovi õpitu arvestamiseks.
Taotlus – dokumentide ja tõendusmaterjalide kogum, mille taotleja esitab hindajale.
Hindaja – isik, kes hindab esitatud dokumentide ja tõendatavate teadmiste vastavust õppekavaga määratud konkreetsetele õpitulemustele.