Kristjan Kurik, 2010
Õpetajad, kes otsivad alljärgnevast artiklist uusi ideid ja mõtteid võrkpalli õpetamiseks või kinnitust oma teadmistele, peaksid eelnevalt läbi lugema kirjutise põhikooli kehalise kasvatuse aineraamatust: http://www.oppekava.ee/index.php/Võrkpall
Selles on kirjeldatud võrkpalli baaselemente, nagu ülaltsööt, altsööt, palling, rünnak ja blokk.
Kui Eesti meeste võrkpallikoondis valmistub aasta tähtsaimateks mängudeks, on olulised enda füüsilisse tippvormi viimine ja meeskonnakaaslastega kokkumängu leidmine. Kõige tähtsamaks peab koondise kapten Kert Toobal suure arvu pallipuudete tegemist. Vaja on leida tunnetus ja kontroll palli üle. Pall peab jõudma täpselt sinna, kuhu soovitakse. Kehalise kasvatuse tunnis peaks samuti jälgima, et igale õpilasele jaguks hulgaliselt pallipuuteid. Palliga peab sõbraks saama!
Võrkpallimängu taktika
Tunnustatud võrkpallipedagoog Ellen Liik kirjutab: „Mängutaktika on mängijate eesmärgistatud ja kooskõlastatud tegevus võistkonnas, mis on suunatud edu saavutamisele. Taktikaline tegevus saab tugineda taktikalistele teadmistele, tehnilisele meisterlikkusele, kehalisele võimekusele ja tahtelistele omadustele. Taktika liikumapanevaks jõuks on ründe- ja kaitsemängu omavaheline võitlus.”
Mängutaktika selgitamisel ja harjutuste kirjeldamisel on hädavajalik, et õpilased teaksid võrkpalliväljaku tsoone:
– tsoon 1 asub taga paremal,
– tsoon 2 asub ees paremal,
– tsoon 3 asub ees keskel,
– tsoon 4 asub ees vasakul,
– tsoon 5 asub taga vasakul,
– tsoon 6 asub taga keskel.
Tsoonides 2, 3 ja 4 on eesliinimängijad ning tsoonides 1, 5 ja 6 on tagaliinimängijad.
Algajate võrkpallimängijate ülesanne väljakul sõltub sellest, millises väljakutsoonis nad parajasti asuvad. Tsoonis 3 olev mängija tegutseb nagu sidemängija. Kõik ülejäänud tegutsevad servi vastuvõtjatena. Tsoonis 2 ja 4 olevad mängijad on valmis palli üle võrgu söötma ehk ründama. Kui mängijad liiguvad väljakul edasi, saavad nad ka uued ülesanded. Kõik teevad kõike.
Edasijõudnutel toimub spetsialiseerumine. Tekivad sidemängijad ja ründajad. Mängitakse kas kahe (süsteem 4–2) või ühe (süsteem 5–1) sidemängijaga. Mängijatel on oma tsoonid, kus nad mängivad vastavalt sellele, kas nad on parajasti ees- või tagaliinis. Nt sidemängija mängib eesliinis tavaliselt tsoonis 2 ja tagaliinis tsoonis 1.
Õpilastele on vaja selgeks teha, et mängijate kindel asetus väljakul on nõutav ainult pallingu (servi) hetkel, olenemata sellest, kumb võistkond parajasti servib. Pärast pallingut võivad mängijad väljakul omavahel kohti vahetada.
Rünnakutaktika
Edukas rünnak sooritatakse kõrgelt ja tugevalt. Kui jõudu napib või jõuga ei suudeta vastaste blokki ja kaitset „lahti muukida”, tuleb appi võtta kavalus, täpsus ja kiirus. Mida mitmekesisem on rünnak, seda keerulisem on seda takistada. Rünnak peaks toimuma kogu võrgu ulatuses (vasakust servast, keskelt, paremast servast). Rünnates nt ainult 3. ja 4. tsoonist, on blokil lihtsam koonduda. Veelgi mitmekesisemaks muutub see, kui kasutatakse tagaliinist rünnakut.
Mitmekülgselt ründamine nõuab lisaks headele ründajatele head sidemängijat. Viimane on võistkonna „aju” ja tema teeb otsuse, kellele läheb tõste. Otsuse juures peab ta arvestama oma ründajate tugevust, teadma, millise ründajaga on saavutatud hea klapp. Jälgida tuleb vastaste blokki. Lihtsam on rünnata tsoonist, kus vastastel on nõrgem (lühem) blokeerija. Hea tõste esimeseks kriteeriumiks on täpsus. Kui täpsus on saavutatud, saab tõstele lisada kiirust. Ründama saab hakata madalaid ja tõusvaid palle võrgu keskelt. Kiiremad söödud saab suunata ka 4. ja 2. tsooni. Tuleb jälgida, et tõsted nurka liiguksid välja kuni võrgu antennideni. Hea sidemängija arsenalis peab lisaks täpsele ülalt ette söödule olema ka täpne ülaltsööt selja taha ja hüppelt sööt. Hüppelt sööduga muutub mäng kiiremaks. Lisaks muutub sidemängija, kui ta on hüppel ja käed ning pall on võrgust kõrgemal, ise vastastele ohtlikuks. Ta võib ise rünnata või hanitada teist palli. Blokeerijatele ja kaitsjatele tekib kohe lisaülesanne – jälgida sidemängijat. Seega tuleb sidemängijatelt järjepidevalt nõuda, et nad sooritaksid võimalusel kõik tõsted hüppelt. Viimane ei kehti muidugi ebatäpse vastuvõtu puhul, kui tõste tuleb sooritada võrgust eemal.
Ülaltsööt selja taha – lähteasendis on käed pea kohal, kus toimub palli tabamine. Söötmisel sirutuvad kõigepealt põlvist jalad ja samal ajal painutab mängija ülakeha taha, seejärel sirutuvad taha õlavööst vajalikku lennusuunda viidud käed. Lennukaare annab pallile kerepainutuse aste, suuna aga annavad käed.
Hüppelt sööt on sarnane ründelöögi omaga – kahelt jalalt, kasutades käte hoogu. Tähtis on söödu õige ajastamine. Pall tuleb sööta hüppe kõrgpunktis, peast veidi kaugemalt kui tavalise söödu puhul, siis, kui mängija püsib hetke õhus. Põhilise hoo annavad söödule üleshüpe ja randmed. Oluline on õige rütm: hüpe ja siis sööt.
Tagaliinist rünnak nõuab häid kehalisi võimeid. Võrreldes eesliinist rünnakuga on mõningad erinevused löögitehnikas. Üleshüpe rünnakuks toimub kaugemal kui 3 meetrit võrgust. Samas aga palli tabamine toimub u 2 meetri kaugusel võrgust. Mida paremate kehaliste võimetega on ründaja, seda lähemale võrgule saab talle palli tõsta. Maanduda võib päris võrgu alla. Üleshüpe on suunatud rohkem edasi kui eesliini rünnaku puhul. Löögikäsi tabab palli ees ülal ja saadab palli, ranne lööb palli pöörlema, kuid ei kata, käsi liigub pärast lööki alla, toimub ründelöök sirge käe järelesaatmisega.
Bloki ja kaitsemängu taktika
Bloki eesmärgiks on vastase rünnakule käed ette panna ja punkt võita. Blokk on ka siis hästi sooritatud, kui käed pidurdavad palli hoogu. Blokiga saab sundida ründajat ründama talle ebamugavasse väljakutsooni. Või sundida teda ründama hea kaitsemängija suunas.
Blokk ja kaitse peavad tegutsema kooskõlastatult. Ründajal on kõige lihtsam rünnata väljaku keskele. Ei ole ohtu, et löök läheks auti. Seega peaks blokiga esmajoones sulgema väljaku keskosa. Seejärel vastavalt valitud taktikale sulgema rohkem piiri- või diagonaalsuuna. Headel (pikkadel) blokeerijatel on kasulik mängida võrgu keskel 3. tsoonis. Keskblokeerijad saavad osaleda blokis nii 2., 3. kui 4. tsoonis. Nende kohustuseks on tavaliselt ka teiste blokeerijate juhendamine ja neile ülesannete jagamine. Grupibloki puhul on oluline, et blokk oleks tihe. Vastaste rünnakud ei tohi lennata läbi blokeerijate käte.
Levinud on taktika, et blokki hüpatakse ründaja hoovõtu suunale risti vastu. Seega, mida võrgule lähemal on tõste (nurgarünnaku puhul), seda lähemal piirile on blokk. Kaugemate tõstete puhul liigub blokk rohkem väljaku keskosa suunas.
Kaitsemänguks peavad mängijatel nende ülesanded teada olema. Igal kaitsemängijal on oma ala, kuhu tulevate pallide eest ta vastutab. Ka eesliini mängijad, kes parajasti ei osale blokki hüppamisel, on haaratud kaitsemängu. Kaitsemängijate vastutusalad muutuvad vastavalt sellele, millisest tsoonist tuleb vastaste rünnak. Hea on, kui õpetaja ja õpilased arutavad koos läbi, millised alad tuleb igal kaitsemängijal väljakul katta.
Enamiku kaitsemängijate ülesandeks on liikuda bloki tagant välja. See tähendab, et kaitsemängija peab nägema rünnatavat palli bloki kõrvalt. Nende ülesandeks on blokist mööda tulevate pallide mängimine. Juhul kui blokiga suletakse väljaku keskosa, jääb tavaliselt 6. tsoonis olev mängija blokiga kaetud alasse. Tema ülesandeks on „blokiladvast” tulevate pallide mängimine. Kui ainult üks mängija hüppab blokki, võivad kõik mängijad bloki tagant välja liikuda. Otsustada tuleb, kas keegi liigub bloki taha juhuks, kui ründaja otsustab hanituse või kokslöögi kasuks. Kaitsesüsteeme on erinevaid. Siin me neid pikemalt ei kirjelda.
Kuuel mängijal tuleb katta 81 m2 väljakut. Vahel piisab pallimängimiseks õigesti valitud kohast väljakul, vahel aitavad kiired jalad, vahel tuleb palli järele hüpata või laskuda.
Altsööt ühe käega laskumisega küljele. Seda laskumisviisi kasutatakse kaitsemängus endast kaugemale jäävate pallide mängimisel. Söödu sooritamiseks tehakse pikk väljaaste küljele (samm paremale, kui mängitav pall on paremal). Keharaskus viiakse madalale tugijalale. Teine jalg on sirge. Toimub tugijala sirutus palli suunas. Palli mängitakse ühe käe rusika, käeselja või pingestatud labakäega. Küljele laskumise lõppasendiks jääb külili lamang. Laskumise võib lõpetada ka rullumisega üle õla kükki. Mängijale lähemaid palle saab mängida laskumiselt kahe käega.
Laskumine rinnale – liblikas. Kasutatakse kaugete pallide mängimisel. Liikumine lõppeb äratõukega väljaastest eespool olevalt jalalt, järgneb õhulend, põlvest kõverdatud jalad on puusast tõstetud, käed sirutatud ette. Palli mängimine toimub ühe või kahe käega. Hoo pidurdamiseks peale palli mängimist asetatakse kõverdatud käed maha peopesadele. Maandutakse käte vahelt rinnale libisemisega. Jalad on põlvedest kõverdatud ja puusadest tõstetud. Inertsiga libisetakse mööda põrandat edasi. Maandumine kätele nõuab tugevat ülakeha. Seega sobib see rohkem poistele ja meestele. Liikumise suund peab olema paralleelselt maaga, mitte ülevalt alla. Vastasel korral võib juhtuda, et traumapunktis tuleb lõuale paar õmblust teha.
Laskumine rinnale väljaastest – pannkook. Erinevalt „liblikast” puudub „pannkoogil” õhulend, käsi libistatakse põranda ja palli vahele. Kasutatakse ootamatute, endast kaugele jäävate ja pigem aeglaste pallide mängimisel. Laskumine toimub madalast väljaastest piki põrandat rinnale, põlv viiakse kõrvale, pöörates seda sisse- või väljapoole. Käsi libistatakse aktiivselt piki põrandat palli alla. Käsi peab palli mängimise hetkel olema põranda vastas, muidu pall ei põrka üles. Pall maandub käeseljale.
Kuidas harjutada laskumisi? Kolme kirjeldatud laskumisviisi puhul on ühine nõue: laskumised tuleb sooritada madalast asendist põrandale võimalikult lähedalt. Madalalt palli mängides võidab kaitsemängija endale aega. Kui liikumissuund on maaga paralleelne, ulatub ka kaugemate pallideni. Madalalt laskudes on põrandale maandumine oluliselt pehmem.
Laskumistehnikate õppimiseks on hea kasutada matte, kus saab sooritada laskumisi ilma pallita. Seejärel põrandal ilma pallita:
– „liblika” õppimisel võib võtta lähteasendiks toenglamangu, millele järgneb ühe ja teise jala äratõuge ning käte vahelt rinnale libisemine.
– „pannkoogi” puhul võib võtta esimeseks lähteasendiks põlvituse. Sellele järgneb madalast kükist väljaaste ette ja laskumine kõhuli.
Kui tehnika on selge ja hirm maandumise ees ületatud, on paras aeg hakata erinevate laskumisviisidega päästma kaaslaste visatud palle.
Pallingu- (servi-) taktika
Serv on esimene rünnak. Vastastele saab tugeva, täpse ja taktikaliselt targa serviga teha palju pahandust. Mõned soovitused, kuhu ja kuidas servida:
– serv nõrgale vastuvõtjale;
– serv kahe vastuvõtja vahele;,
– serv piiride lähedale ja väljaku nurkadesse;
– serv sidemängijale ebamugavasse tsooni;
– suruda vastuvõttev mängija serviga ebamugavasse tsooni;
– varieerida servi tugevust: kord pikk serv taha, seejärel lühike võrgu ette.
Liigseid riske ei võeta ja välditakse pallingu vigu:
– geimi esimesel pallingul;
– pärast mängijate vahetust;
– pärast time out’i;
– geim- või matšpallil;
– pärast seda, kui võistkonnakaaslane on vahetult enne pallingul eksinud.
Hüppelt palling on võrkpallis kiireim palling. Eriti raske on vastuvõtjal, kui palling ei tule talle otse pihta. Hüppelt pallingu tehnika on sarnane tagaliinist rünnaku tehnikaga. Suurim vahe on see, et pall tuleb endale ise üles visata. Mängijate pallingutehnika varieerub vastavalt sellele,
– mitu sammu tehakse hoovõtul; sellest sõltub hoovõtu alustamise kaugus otsajoonest;
– kas pall visatakse üles ühe või kahe käega;
– kas pall visatakse üles vastaste väljaku suunas pöörlema või pall ei pöörle.
Hüppe kõrgpunktis lüüakse pall jõuliselt ja suure kiirusega pöörlema. Ranne tabab palli tagant ülalt. Maandutakse kahele jalale.
Kõikide pallingute puhul on kriitilise tähtsusega ülesviske täpsus ja stabiilsus. Kuna hüppelt pallingu puhul tuleb pall endast kõrgemale ja kaugemale visata, tuleb ülesviske viimistlemisele kulutada palju aega.
Hüppelt planeeriva pallingu puhul ei lööda palli pöörlema, vaid hoopis planeerima. Ka siin varieerub mängijate tehnika. Levinuim on variant, kus pall visatakse kahe käega ilma pööreteta enda ette. Ülesvise on madalam kui hüppelt pallingu puhul. Ülesviskele järgneb 1–2-sammuline hoovõtt ja kerge üleshüpe kahelt jalalt. Pall tabatakse kiire terava liigutusega taha keskele.
Head harjutamist!
Rannavõrkpalli reeglid. http://evf.ee/failid/rannamaarused.pdf
Võrkpalli reeglid. http://www.evf.ee/failid2010/FIVB%20reeglid%202009-2012%20tolge.pdf
Kasutatud kirjandus
Lendberg, K. (2006). Volleyball. Skills & Drills. American Volleyball Coaches Association.
Liik, E. (2006). Võrkpall. Treenerite tasemekoolitus.
Miller, B. (2005). The Volleyball Handbook.
Papageorgiou, A., Spitzley, W. (2003). Handbook for Competitive Volleyball.
Intervjuu Laos Lukasega.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-55-4