Võrkpall

Kristjan Kurik, Geneve Servette Star – Onex, 2010

Võrkpalli õpetamist tuleb alustada õpilastele mängu eesmärgi selgitamisest. See on: saata pall üle võrgu nii, et see maanduks vastaste väljakupoolel, ja takistada palli maandumist oma väljakupoolel.
Pallipuuted peavad vastama võrkpallimäärustele ja neid on lubatud teha ühel võistkonnal korraga maksimaalselt kolm. Kui eesmärk ning selle teostamise idee (taktika) on selged, on paras aeg hakata õppima tehnikat.

Ülaltsööt

Ülaltsööt on täpseim võimalus saata pall võistkonnakaaslaseni. Tänu võrkpallimäärustele, mis lubavad ülaltsöötu ka servi vastuvõtul ja kaitsemängus, kasutatakse seda palju. Enim on ta muidugi rakendatud teise puutena, kui eesmärgiks on ründajale võimalikult täpse söödu (tõste) andmine.

Lähteasend: püsiv ja tasakaalustatud asend, õlgadelaiune harkseis, üks jalg veidi eespool, raskus ees oleval jalal, jalad põlvist veidi kõverdatud, ülakeha kergelt ette kallutatud, küünarliigesest kõverdatud käed silmade kohal otsmiku ees. Ülaltsöödu lähteasendisse tuleb liikuda nii, et pall jääb täpselt otsmiku kohale. Palli lähenemisel viiakse keha raskuskese allapoole, küünarliigesest kõverdatud käed tõstetakse enda ette nii, et nad moodustaksid kolmnurga, ja labakäed nii, et pöidlad ja esimesed sõrmed moodustaksid samuti kolmnurga. Kõik söötja sõrmed on suunatud söötja selja taha. Palli tabamine toimub otsmiku ees silmade kohal. Kõik sõrmed puudutavad palli, kuid põhiliselt toetub pall pöialdele ja kahele esimesele sõrmele. Pall puutub vastu sõrmi kuni teise liigeseni. Peopesad palli ei puuduta. Järgneb söödu sooritamine. Kõigepealt sirutuvad jalad, siis kere ja käed. Mida pikemalt käed palli saadavad, seda täpsem on sööt. Söödu lõpul jalad sirutuvad, keharaskus kandub päkkadele. Mida pikem on sööt, seda rohkem tuleb kasutada jalgade jõudu.

Juurdeviivad harjutused

• Jooks (liikumine juurdevõtusammudega külgsuunas, selg ees jooks), peatumine söödu lähteasendisse.
• Sõrmede ja käte asendit ning tööd saab alguses õppida ilma liikumiseta, sest kogu tähelepanu on suunatud käte tegevusele.
• Palli ülesvise vähemalt 4 m kõrgusele. Pärast palli põrget põrandale tuleb liikuda palli alla ja püüda pall söödu lähteasendisse. Palli võib visata endale ette, aga võib visata ka paarilisele. Põrandapõrke asemel võib kasutada seinapõrget.
• Vise endale ette või paarilisele ja liikumine palli alla lähteasendisse ning palli püüdmine.
• Paarilise vise tuleb tagasi sööta otsmikuga. Otsmikuga sööta võivad ka mõlemad paarilised.

Õige sööduasendi paikasaamine on väga tähtis. Õpetaja peab kontrollima ja korrigeerima iga õpilase asendit eraldi, jälgima, kuidas pall istub õpilase kätel. Õpetaja võib võtta ühe käega palli tagant (palli kaugeim osa õpilasest) ja mõõdukat vastupanu osutades paluda õpilasel söötu imiteerida. Korrata harjutust vähemalt kümme korda. Kui kätetöö ja palli alla liikumine on selged, tuleb hakata söötma. Ülaltsöödu vilumuse ja täpsuse saavutamiseks on vaja sooritada palju kordusi. Soovi korral võib peale palli püüdmist kasutada vaheetapina veel viset. Headeks abilisteks algõpetuse juures on põrge (sööt peale põrget) ja vahesööt (vahesööt pea kohale ja siis kaaslasele).

Altsööt

Altsöötu kasutatakse põhiliselt pallingu ja ründelöökide vastuvõtmisel. Rannavõrkpallis, kus on suuremad nõuded palli mängimise „puhtusele”, on altsööt tähtsaim sööt. Seal on ta ka põhiline teise puute sooritamise viis. Altsöödu tehnika mõnevõrra varieerub, olenevalt sellest, kui kiire on vastuvõetava palli kiirus ja trajektoor. Sooritamisahel on sarnane ülaltsöödule: stardiasend – liikumine – peatumine söödu lähteasendisse – söödu sooritamine ja üleminek uuele tegevusele.
Lähteasend: õlgadelaiune harkseis, üks jalg veidi eespool, jalad põlvist kergelt kõverdatud, kere kergelt ette kallutatud, käed küünarliigesest sirutatult sõrmseongus ees-all.
Palli lähenemisel viiakse keha raskuskese allapoole ja seejärel liigutakse aktiivselt pallile vastu. Jalad sirutuvad põlveliigesest ja kere puusaliigesest. Sirged käed liiguvad pallile vastu. Väike liikumine toimub ka ette suunatud õlaliigesest (põhiliselt tuleks rõhutada siiski liikumist põlvest ja puusast). Pall söödetakse käsivartega randmest natuke kõrgemalt, randmed on suunatud alla.
Mida tugevam (kiirem) on vastuvõetav löök, seda vähem aktiivselt liigutakse pallile vastu või ei liiguta üldse. Tugevate löökide vastuvõtul on harkseis laiem ja lähteasend madalam ning keharaskus päkkadel. Keha on palli lennusuunaga risti. Mängitakse põrandale lähemal, et võita aega palli lennu jälgimiseks ja maandumiskoha äraaimamiseks. Palli suunatakse käsivartega. Palli oodates on käed ees-all, aga ei tohi olla seotud. Juhul kui pall lendab kõrgemale, on võimalik võtta kiiresti ülevalt mängimise käteasend.

Altsöödu õppimine

• Alustada võib lähteasendi sissevõtmise ja söödu imiteerimisega ilma pallita. Kontrollida õpilaste asendi korrektsust. Käed küünarliigesest sirged, randmed alla pööratud jne. Kord eespool üks jalg, kord teine.
• Mängimisel kasutada algul kergemaid, kõrgema kaarega tulevaid palle, mida paariline on visanud alt või söötnud ülevalt.
• Hüpits on paigutatud põrandale U-tähe kujuliselt. Mängija liigub juurdevõtusammuga ühe hüpitsaotsa juurest teise juurde. Hüpitsa parema otsa juures mängib altsööduga parem jalg eespool, vasaku juures vasak jalg eespool. Paariline viskab palli alt kahe käega ja talle tuleb pall tagasi mängida.
• Altsöödud vastu seina või pea kohale. Sama vaheldumisi ülaltsööduga.
• Järk-järgult tuleb altsööduga vastu võtta kiiremaid palle, serve ja rünnakuid.

Palling (serv)

Pallingu löömiseks on erinevaid võimalusi:

• alt või ülevalt;
• eest või küljelt;
• hüppelt või maast;
• vindiga või planeerivalt.

See on ainus element võrkpallis, mille mängija sooritab üksi. Tema tegevus ei sõltu vastaste ega võistkonnakaaslaste eelnevatest pallipuudetest. Kui algajatel on eesmärgiks pall määrustepäraselt mängu panna, siis edasijõudnutel on palling esimeseks rünnakuks. Alljärgnevalt natuke täpsemalt alt-eest ja ülalt-eest pallingu kirjeldus. Need on servid, mille õppimisest võiks alustada. Kui on piisavalt jõudu, et pall ülalt üle võrgu lüüa, võib alt pallingu õppimise vahele jätta.

Alt-ees palling

Mängija seisab õlgadelaiuses harkseisus, näoga võrgu poole, paremakäelistel on vasak jalg veidi eespool, ülakeha kergelt ette kallutatud, pall vasaku käe peopesal parema külje pool, parem käsi all. Vaade on suunatud pallile. Mängija viskab vasaku käega palli ette-üles umbes 30 cm kõrgusele. Samal ajal kandub keharaskus tagapool asetsevale jalale ja sirge löögikäsi liigub taha. Seejärel kandub keharaskus ees olevale jalale, jalad sirutuvad, löögikäsi liigub ette ja tabab palli ees-all. Palli tabatakse pingestatud labakäe, rusika või käeservaga. Löögikäsi saadab palli võrgu suunas. Kogu tegevuse vältel on pilk suunatud pallile.

Ülalt-ees palling

Mängija seisab õlgadelaiuses harkseisus, näoga võrgu poole, paremakäelistel on vasak jalg veidi eespool, keharaskus võrdselt mõlemal jalal. Pall on vasaku käe peopesal, parema külje poolrinna kõrgusel, kõverdatud parem käsi on tõstetud õla kõrgusele.
Pall visatakse üles kuni 1 m kõrgusele. Ülesviskega samaaegselt kandub keharaskus paremale jalale, parem käsi liigub taha, parem õlg pöördub taha. Palli lüüakse ulatuskõrgusel, pingestatud labakäe või rusikaga parema õla ees. Algajad tabavad palli enamasti taha-alla (pall lendab kaarega). Kui jõudu rohkem, tabatakse rohkem tsentrisse (palli lend läheb kiiremaks ja vastasele ebamugavamaks).

Pallingu õppimine

• Pallingu õppimist alustatakse ülesviskest. Tuleb omandada täpne ja stabiilne ülesvise, mida oleks mugav lüüa. Viske täpsust saab kontrollida palli maandumiskoha järgi põrandale. Viset sooritada korduvalt ja ilma löögita.
• Pallingut on soovitav lüüa algul väiksemalt distantsilt, mitte kasutada liialt jõudu. Eesmärgiks on õige tehnika. Lööke võib sooritada vastu seina, paarilisele, üle võrgu. Järk-järgult liikuda võrgust kaugemale.
• Kui üle võrgu löömine ei valmista enam raskusi, saab õpilastele anda uusi ülesandeid. Palli lend peab olema kiire, võrguületus sellele võimalikult lähedalt.
• Hea, kui osatakse palli suunata väljaku erinevatesse tsoonidesse:

– mängija ütleb enne servi, kuhu tsooni pall maandub;
– servi märklaudadeks on võimlemismatid.
NB! Pallingu sooritamisel on pilk kogu aeg pallil ja palli tabatakse pingestatud käega.

Ründelöök

Kui ülalt- ja altsöödu peamiseks kvaliteedinäitajaks on täpsus, siis rünnaku puhul lisandub sellele jõud. Mida tugevam on ründelöök, seda suurem on võimalus, et pall jääb vastaste platsipoolele maha. Samuti on tähtis, et ründelöök sooritatakse võimalikult kõrgelt. Kõrget rünnakut on vastastel raskem blokiga takistada ning ründaja võimalike löögisuundade raadius laieneb. Ründelöögis on ühendatud jooks, hüpe ja löök (kiirus, jõud ja osavus). Eelnevat arvestades on tegemist võrkpalli raskeima elemendiga. Enne rünnakut sooritatud võimalikult täpsed pallipuuted- vastuvõtt ja tõste on tulemusliku rünnaku eelduseks. Ründelöök jagatakse nelja faasi:

• 1–3-sammuline hoojooks;
• üleshüpe, äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas;
• löök, palli tabamine hüppe- ja käeulatuse kõrgpunktis;
• maandumine kõverdatud jalgadele väikese lõdvestava järelhüppega.

Ründelöögi tehnika mõnevõrra varieerub, sõltuvalt sellest, kui kaugel on pall võrgust ja mitu sammu on võimalik kasutada hoovõtuks.

Alljärgnevalt kolmesammulise hoovõtuga ründelöögi kirjeldus.
Lähteasend on kõrge ja ebapüsiv, keharaskus päkkadel.

Esimene samm (paremakäelised) tehakse vasaku jalaga, ülesandeks ajastamine ja suuna valimine. Käed on veidi kõverdatult kõrval.
Teine samm – eesmärgiks valida üleshüppeks õige koht; liikumishoo pidurdamine ning suunamine üles. Sirge parem jalg läheb kannale ette-maha. Samal ajal liiguvad sirged käed hoovõtuks hoogsalt taha.
Kolmas samm tehakse vasaku jalaga, mis viiakse paremast veidi risti mööda. Käed jätkavad liikumist taha-alla.
Äratõuge: rullumine üle kandade päkkadele ja jalgade aktiivne sirutus põlve-, puusa- ja hüppeliigesest.
NB! Samal ajal sirgete käte aktiivne liikumine tagant-alt ette-ülesse. Löögikäsi kõverdub küünarliigesest nii, et küünarliiges on ees-ülal õlast kõrgemal, lõtv ranne õla kohal pea taga, sõrmed pööratud taha, peopesa üles.
Hüppe kõrgus sõltub hoojooksu kiirusest, käte hoost ja jalgade jõust.
Lennufaasis painutatakse õlavöö rindkerest taha, löögikäsi ja õlg liiguvad taha.
Löök toimub hüppe kõrgpunktis käe ulatuskõrgusel. Liigutus toimub ümber küünarliigese. Palli tabamise hetkel ees-ülal on käe kiirus maksimaalne. Ranne katab palli. Peale kokkupuudet palliga liigub käsi vasaku põlve suunas ette-alla. Küünarliigesest jääb käsi sirgeks.
Maandumine toimub pehmelt kahele jalale.

Ründelöögi õpetamine

Ründelöögi tehnika keerukuse tõttu on seda mõistlik õppida osade kaupa. Oluline on selgeks saada üleshüpe kahelt jalalt sirgete käte hooga.

Hoojooksu ja üleshüppe õpetamine. Kõigepealt on soovitav õpetada viimast sammu ja äratõuget. Üks võimalus õpetamiseks: mängija seisab vasakul jalal, kõverdatud parem jalg on viidud taha. Viia parem jalg ette, asetada maha üle kanna. Viia vasak jalg paremast mööda ja asetada maha üle kanna. Üleshüpe koos sirgete käte hooga,
seejärel võtta üks samm juurde. Alustada liikumist paremal jalal seistes, vasak jalg viidud taha. Oluline, et hoovõtt oleks kiirenev. Üleshüpe peab olema otse üles või minimaalselt edasi. Järgmisena sooritada hüppeid rippuva tähise suunas (korvivõrk, korvirõngas jne), üritades tähist hüppe kõrgpunktis ühe või kahe käega puudutada.

Löögiliigutuse õpetamine

• Pallivise pea tagant vastu maad. Paigalt ja kohapealt hüppega. Oluline, et viskeliigutus toimuks küünarliigesest ja randmetest.
• Vasaku käega hoida palli ees-ülal. Parema käega teha palli pihta löögiliigutus. Oluline on, et parem küünarliiges oleks õla kohal, ranne viidud taha. Löögihetkel katab ranne palli.
• Sama, mis eelmine, aga vasak käsi laseb palli lahti ja löök toimub enda ette põrandale põrkesse.
• Ülesvise ja löök põrandapõrke kaudu vastu seina; püüda pall. Hiljem ilma püüdmiseta, üritades seinast põrganud palli kohe tabada.

NB! Jälgida, et palli tabamine toimuks maksimaalsel ulatuskõrgusel.
Ajastamine. Üleshüppe ja löögiliigutuse ideaalseks kokkusobitamiseks on vaja üleshüppe head ajastust sobivast kohast. Eesmärk on palli tabada hüppe kõrgpunktis käe maksimaalsel ulatusel. Mängija püüab hüppe kõrgpunktis enda üles visatud palli sirgete kätega.
Jälgida, et enne üleshüpet sooritataks korralik kätehoog.
Paarilised seisavad võrgust ca 3 m kaugusel. Kaarega vise paarilisele üle võrgu, kes sooritab hoovõtu ja üleshüppe ning hanitab (ühe käe sõrmedega) palli tagasi üle võrgu.
Jälgida, et hanitus toimuks maksimaalsel kõrgusel.
Kui kõik eelnevad rünnaku juurdeviivad harjutused on selged, on paras aeg eeltoodu kokku panna ja hakata palli üle võrgu ründama. On mitu varianti, kuidas pall ründajale „ette toimetada”:

• kaarega vise üle võrgu, vastutulevat palli on lihtne tabada;
• ülesvise või tõste võrguga paralleelselt;
• ründaja sooritab ülesviske (alt ühe või kahe käega) ise endale ette.

Blokk

Õnnestunud blokk, mille puhul pall jääb vastaste ründelöögist vastase väljakule, on rohkem väärt kui sellega kaasnev üks punkt. See on võrreldav pealtpanekuga korvpallis, mis annab suure emotsionaalse laengu. Lisaks masendab ebaõnnestunult rünnanud vastast. Blokki ei saa õnnestunuks pidada ainult siis, kui sellega kaasneb koheselt võidetud punkt. Hästi on blokk tehtud ka siis, kui see pidurdab rünnatud palli hoogu. Või kui lööja on sunnitud ründama blokist mööda, endale ebamugavasse ja kaitsjale mugavasse tsooni. Blokki hüpatakse üksi või grupis (2–3 mängijat).

Lähteasend: mängija seisab näoga võrgu poole, veidi kõverdatud jalad on õlgadelaiuses harkseisus, kõverdatud käed on ees rinna kõrgusel, vaade on vastaste sidemängijal. Kaugus võrgust on selline, et saaks vabalt liigutada enda ees kõverdatud käsi. Sellest asendist võib kohe üles hüpata, aga enamasti on vaja ka liikuda.

Liikuminetoimub võrguga paralleelselt kas juurdevõtusammuga (lühikesed vahemaad), ristsammuga (veidi pikemad vahemaad) või joostes (kõige pikemad vahemaad). Üleshüpe toimub kahelt jalalt, hoogu annavad küünarliigesest kõverdatud käed. Hüppe järel viiakse küünarliigesest sirged ja lukustatud käed võrgule võimalikult lähedalt üle võrgu. Eesmärk on viia käed teisele poole võrku maksimaalselt kaugele, pallile võimalikult lähedale. Sõrmed on harali ja pingestatud. Käte vahe on selline, et pall sealt läbi ei mahuks. Üleshüpe toimub ründaja hoojooksu suunaga risti. Blokeerija hüppab üles veidi hiljem kui ründaja, hetkel, kui lööja käsi on liikunud pea taha. Blokihüppe ajastus sõltub ka sellest, kui kaugel on tõste võrgust. Mida kaugemal on tõste võrgust, seda hiljem tuleb hüpata. Blokeerija üritab palli oma kätega suunata vastaste väljaku keskele.

Maanduminekahele jalale toimub selliselt, et oleks võimalik kohe kiiresti asuda järgmise tegevuse juurde.

Grupiblokkihüpates on tehnika sama. Tuleb lihtsalt jälgida, et üleshüpe toimuks üheaegselt ja käte vahele ei jääks auke, kust pall läbi mahub. Grupibloki üleshüppe koha valib võrgu keskel hüppav keskmine mängija. Võrgu ääres hüpates valib koha äärmine mängija.

Bloki õppimine

• Mängija seisab näoga seina poole, sellest ca 40 cm kaugusel. Üleshüppe kõrgpunktis viib ta sirged harali sõrmedega käed vastu seina.
• Blokihüpe võrgu keskel. Pärast maandumist maksimaalse kiirusega liikumine nurka ja blokihüpe. Kasutada erinevaid liikumisviise (juurdevõtusammuga, ristsammuga, jooksuga).
• Mängijad seisavad teine teisel pool võrku. Üheaegne üleshüpe ja käteplaks võrgu kohal. Samm kõrvale ja uus hüpe. Liikumine ühest võrgu servast teise.
• Mängijad seisavad teine teisel pool võrku, ühel on käes pall. Üheaegne üleshüpe ja palliga mängija annab paarilisele palli ülevalt kahe käega. Osad vahetuvad.
• Üks mängija on blokihüppe lähteasendis. Teine mängija on teisel pool võrku kolme meetri kaugusel, hoides palli ülal pea taga. Terav kahe käega vise võrgu kohale. Blokis olev mängija üritab lööki blokeerida.
• Sama harjutus, aga vise sooritatakse hüppelt.
• Kui eelnevad harjutused on sooritatud, on õige aeg ründelöökide blokeerimiseks. Siis alles selgub, kui hästi blokk on ajastatud. Ründajale võib anda ülesande pall kindlasse suunda lüüa ja blokeerijale sama suund kinni panna.
• Selle järel tuleb juba tõeline kahevõitlus „kes keda”. Ründaja ülesandeks on pall vastaste väljakule maha lüüa, blokeerija ülesandeks pall blokeerida.

Liikumine väljakul

Võrkpallimängus liigutakse väikesel maa-alal. Hea võrkpallur oskab liikuda kiiresti ette, küljele ja taha; oskab kiiresti pidurdada ja sisse võtta pallimänguks sobiliku lähteasendi; oskab kiiresti üle minna ühelt liikumisviisilt teisele.
Liikumine toimub jooksu-, juurdevõtu-, rist-, hüppe- ja väljaastesammudega. Tähtis on hea reaktsioon ja kiire start. Asjakohased on erinevates liikumisviisides 3–9 m pikkused joonejooksud, samuti teatejooksud. Võrkpallitreenerite lemmikmäng on rahvastepall. Liikumisoskusi arendavaid harjutusi on hea sooritada tunni ettevalmistavas osas.

Mäng

Kuus-kuue vastu mängus on ühel mängijal pallipuuteid küllaltki vähe. Seega tuleks algajate puhul kasutada rohkem mänguvariante 2–2, 3–3 või 4–4 vastu. Sel juhul on soovitav vähendada ka väljaku mõõtmeid. Mängimisel võib kasutada minivõrkpalli reegleid (algtase): http://www.evf.ee/failid/minivorkpall_U10.pdf
Üks võimalus, kuidas 6–6 vastu mängu intensiivsemaks muuta, on serv ära jätta. Siis paneb viske või löögiga väljaku küljelt palli mängu õpetaja. Jäävad ära algajate puhul tihti esinevad servivead ja ebatäpsed vastuvõtud. Mängust välja läinud pallid saadetakse õpetaja juurde pallikorvi. Õpetaja ülesanne on jälgida, et väljakul oleks pidev liikumine, julgestamine, koha otsimine. Tegevuses ja valmisolekus peavad olema ka need mängijad, kes konkreetsel hetkel palli ei puuduta. Hea, kui mängijad üksteist julgustavad, juhendavad, ergutavad, tunnustavad, sõnaga – elavad kaasa.

Õpilastelt tuleks nõuda kolme puute sooritamist. Võib mängida selliste reeglitega, et kolme puute sooritamine on võistkonnale kohustuslik. Juhul, kui võistkond sooritab vähem või rohkem puuteid, kaotab ta punkti. On hea, kui õpilased saavad tunnis võrkpalliga võimalikult palju kokkupuuteid. Pallid võib kaasata juba tunni ettevalmistavas osas, siis võib palli põrgatada, visata, püüda, žongleerida, lihtsalt käes hoida jne. Koos pallidega saab edukalt sooritada ka soojendusvõimlemist. See on tähtis parema pallitunnetuse saamiseks.

Võrkpallireeglid:

http://www.evf.ee/failid2010/FIVB%20reeglid%202009-2012%20tolge.pdf
Rannavõrkpalli reeglid http://evf.ee/failid/rannamaarused.pdf
Pioneeripalli reeglid http://www.scribd.com/doc/35070777/Pioneeripall
Täpsema võrkpalli tehniliste elementide kirjelduse, tarkust mängutaktika kohta ja harjutusi leiabhttp://treener.eok.ee/oppematerjal_vaata.php?id=57

Soovituslik kirjandus

Education physique a l’ecole. Jeux. (1994).
Lendberg, K. (2006). Volleyball. Skills & Drills. American Volleyball Coaches Association
Liik, E. (2006). Võrkpall. Treenerite tasemekoolitus.
Miller, B. (2005). The Volleyball Handbook.
Papageorgiou, A., Spitzley, W. (2003). Handbook for Competitive Volleyball.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6