Võõrkeeled avardavad inimese tunnetusvõimalusi ning suutlikkust mõista ja väärtustada mitmekultuurilist maailma, arendavad keeleliste ja mittekeeleliste vahenditega süsteemset mõtlemist ning eneseväljendusvõimalusi. Võõrkeeled arendavad kultuuriteadlikku suhtlusvõimet, andes teadmisi eri maade ja eri keeli kõnelevate rahvaste kohta.
Ainevaldkonda kuuluvate võõrkeelte õppe kirjeldus on üles ehitatud, lähtudes keeleoskustasemete kirjeldustest Euroopa keeleõppe raamdokumendis. Kõigi võõrkeelte (k.a eesti keel teise keelena) õpitulemusi on raamdokumendile tuginedes kirjeldatud ühtsetel alustel. Eri osaoskuste õpitulemused esitatakse keeleoskustasemete tabelis, mis kuulub põhikooli riikliku õppekava (PRÕK) võõrkeelte ainekavade juurde.
Raamdokumendi ja Euroopa keelemapi põhimõtete rakendamine õppes võimaldab motiveerida õpilasi õppima võõrkeeli, arvestada õppija ealist ning individuaalset eripära, suunata erineva edasijõudmisega õpilasi seadma endale jõukohaseid õpieesmärke ning andma õpilastele objektiivset tagasisidet saavutatu kohta. Kõik see toetab õpimotivatsiooni püsimist ning iseseisva õppija kujunemist.
Nüüdisaegne keeleõpe on allutatud kommunikatiivsetele vajadustele, lähtutakse õppijast ja tema suhtluseesmärkidest. Keeleõppes on oluline eelkõige keele kasutamise oskus, mitte pelgalt keele struktuuri tundmine. Keeleline korrektsus kujuneb õppijal pikaajalise töö tulemusena.
Suhtluspädevust[1] kujundatakse keele nelja osaoskuse arendamise kaudu: kuulamine, lugemine, rääkimine ja kirjutamine. Sellest tulenevalt on ka õpitulemused esitatud osaoskuste kaupa, mida õpetatakse integreeritult.
Keeleõpe on võimalus rikastada mõtlemist, arendada oskust end täpselt väljendada, luua tekste ning nendest aru saada. Suhtluspädevuse kõrval on tähtis koht kultuuridevahelisel pädevusel. Õppijas arendatakse oskust võrrelda oma ning võõra kultuuri sarnasusi ja erinevusi, mõista ning väärtustada teiste kultuuride ja keelte eripära, olla salliv ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri eripära.
Võõrkeeleõpe eeldab avatud ning paindlikku käsitlust, mis võimaldab õpet kohandada õppija vajaduste järgi ning õpetajal kasutada erinevaid metoodilisi võtteid. Õppijakeskse võõrkeeleõppe tähtsamad põhimõtted on:
1) õppija aktiivne osalus õppes, tema teadlik ja loov võõrkeele kasutamine ning õpistrateegiate kujundamine;
2) keeleõppes kasutatava materjali sisu vastavus õppija huvidele;
3) erinevate aktiivõppevormide (sh paaris- ja rühmatöö) kasutamine;
4) õpetaja rolli muutumine teadmiste vahendajast õpilase koostööpartneriks ja nõustajaks teadmiste omandamises;
5) õppematerjalide avatus, nende kohandamine ja täiendamine lähtuvalt õppija eesmärkidest ning vajadustest.
Võõrkeel on eelkõige vahend teabe hankimiseks ja selle edastamiseks suhtluses. Keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded, mis on seotud teemavaldkondadega, lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte ning mille kaudu kujundatakse suhtluspädevust. Teemavaldkonnad on kõigile võõrkeeltele ühtsed; erinevused nende käsitlemisel tulenevad õppe kestusest ja tundide arvust.
Võõrkeelte, eriti aga eesti keele kui teise keele lõiming teiste õppeainetega ning õppimist toetava õpikeskkonna loomine aitavad suhtluspädevuse omandamise kõrval arendada ka maailmapilti, enesehinnangut ja väärtuskäitumist.
Lisalugemist
Annekatrin Kaivapalu, Maisa Martin. Mis on võõrkeeleõpe ja kuidas võõrkeelt õpitakse
Anu-Reet Hausenberg, Ingrid Krall. Keeleoskuse arendamine ainetundides
Eve Kikas. Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes
Eve Kikas, Aaro Toomela. Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine
[1] Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine, ptk 5.2. Suhtluspädevus
Igal õppekaval on kolm olulist dimensiooni: sisend, protsess, väljund.[1] Võõrkeeleõppe puhul on sisendiks keeleõppe lingvistilise sisu määratlemine, protsessiks keeleõppes kasutatava metoodika valimine ja väljundiks õpitulemuste kirjeldamine. Neid kolme dimensiooni on õppekava luues võimalik käsitleda erinevas järjestuses. Näiteks võib õppekava koostada nii:
1) mida õpetada tahetakse (sisend);
2) kuidas oleks õige õpetada (protsess);
3) mis võiksid olla võimalikud õpitulemused (väljund).
Võõrkeelte ainekavade ülesehitus põhineb nn tagurpidi õppekava loogikal: esmalt määratletakse õpitulemused (PRÕKi lisa 2 ptk 2.4. Keeleoskustasemed. A1.1–C1), mida soovitakse saavutada, ning alles seejärel otsustatakse, mis on õpetuse sisu (õppematerjal) ja kuidas õpetada (protsess). Säärane käsitlus võimaldab järgida Euroopa keeleõppe raamdokumendi põhimõtteid ning toetada võõrkeeleõpetaja professionaalset vabaduse põhimõtet.
[1] Jack D. Richards, Theodore S. Rodgers. Approaches and Methods in Language Teaching. Cambridge University Press, 2014
Võõrkeelte ainekavad toetuvad põhikooli riikliku õppekava üldosas sõnastatud põhihariduse alusväärtustele (PRÕKi § 2), millena tähtsustatakse üldinimlikke väärtusi (ausus, hoolivus, aukartus elu ees, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ning ühiskondlikke väärtusi (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ning sooline võrdõiguslikkus).
Võõrkeelte õpe järgib põhikooli sihiseadet (PRÕKi § 3), aidates kaasa õpilase kasvamisele loovaks ja mitmekülgseks inimeseks ning seades õppe eesmärgiks luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õpikeskkond, mis toetab tema õpihimu ning õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist.
Võõrkeelte valdkonnapädevus, õpieesmärgid ja -tulemused on sõnastatud väljundite põhiselt. Nii valdkonnapädevus, õpieesmärgid kui ka -tulemused koosnevad a) teadmistest, oskustest ja vilumustest, b) väärtuskasvatuse ning c) õppima õppimise komponentidest, mille arendamine peab olema järjepidev.
Keeleõppes on õpilane protsessis aktiivne osaleja, kes võtab ea- ja võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, õpib iseseisvalt ning koos kaaslastega, õpib oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima.
Õpetamist mõistetakse kui õpikeskkonna ja õppetegevuse organiseerimist viisil, mis seab õpilase tema arengule vastavate, kuid pingutust nõudvate ülesannete ette, mille kaudu tal on võimalik omandada eesmärgiks seatud õpitulemused.
Väärtuskasvatuse eesmärk on kujundada õpilase suhet teda ümbritsevasse maailma, toetades erinevates rühmades ja kogukondades ning kogu ühiskonnas aktseptitavate käitumisharjumuste väljakujunemist.
Õpet kavandades ja korraldades (PRÕKi § 5 lõige 4):
1) arvestatakse õpilase taju- ja mõtlemisprotsesside eripära, võimeid, keelelist, kultuurilist ja perekondlikku tausta, vanust, sugu, terviseseisundit, huve ning kogemusi;
2) arvestatakse, et õpilase õppekoormus oleks ea- ja jõukohane, võimaldades talle aega puhkuseks ja huvitegevuseks;
3) võimaldatakse õpilastele mitmekesiseid kogemusi erinevatest kultuurivaldkondadest;
4) kasutatakse teadmisi ja oskusi reaalses olukorras; õpilased teevad uurimistööd ning seostavad erinevates valdkondades õpitut igapäevaeluga;
5) luuakse võimalusi õppimiseks ja toimetulemiseks erinevates sotsiaalsetes suhetes (õpilane-õpetaja, õpilane-õpilane);
6) kasutatakse nüüdisaegset ja mitmekesist õppemetoodikat, -viise ja -vahendeid (sh suulisi ning kirjalikke tekste, audiovisuaalseid õppevahendeid, aktiivõppemeetodeid, õppekäike, õues- ja muuseumiõpet jms);
7) rakendatakse ea- ja asjakohaseid hindamisvahendeid, -viise ning -meetodeid;
8) kasutatakse diferentseeritud õpiülesandeid, mille sisu ja raskusaste võimaldavad õpilastel õppida sobiva pingutustasemega, arvestades sealjuures igaühe individuaalsust.
Võõrkeelte valdkonnas on õppetegevused allutatud kommunikatiivsele vajadusele. Võõrkeel on õppijale ennekõike suhtlusvahend ning keeleoskus areneb ainult keelt nii suuliselt kui ka kirjalikult kasutades. Liikudes madalamalt keeleoskustasemelt kõrgemale, julgustab õpetaja õpilast keelt kasutama ning mõistma, et vigade tegemine on arengus loomulik.
Õpetaja kasutab algusest peale tunnis võimalikult palju õpitavat keelt ja innustab ka õpilasi seda tegema. Õpilasele on see esimene märk, et võõrkeel on kasutamiseks nagu emakeelgi. Uut võõrkeelt õpetades ja õppides saab luua seoseid teiste keeltega (õpitud keeled, õpilase emakeel) näiteks sõna tähenduse selgitamisel, võrdlevas grammatikas, kultuurinähtuste seletamisel.
Keele õppimiseks ja õppijate motiveerimiseks suunab õpetaja õpilasi kasutama keelt autentsetes suhtlussituatsioonides ka väljaspool keeletundi. Õpilasi julgustatakse kuulama ning vaatama võõrkeelseid saateid ja filme; lugema iseseisvalt esialgu lühikesi ja lihtsustatud, keeleoskuse arenedes juba pikemaid ning keerulisemaid autentseid tekste, kasutama võõrkeelseid õppeportaale. Õppijat juhitakse järjepidevalt kasutama võõrkeelt suheldes ja vajalikku teavet hankides. Heaks võõrkeele kasutamise võimaluseks on põhikooli lõpetamiseks vajaliku loovtöö, nt tõlketöö, keelemängu või muu õppevahendi koostamine.
Lõiming teiste õppeainetega võimaldab arvestada õpilaste erinevaid huve ja vajadusi. Näiteks võib korraldada kaasõpilastele õpitavas keeles kodukohta tutvustava ekskursiooni, kus õppurid saavad kasutada ka oma ajaloo- ja geograafiateadmisi; õpitava keelega seotud kultuuriruumist pärit kirjaniku või muusiku sünniaastapäeva tähistades saab teha koostööd emakeele-, muusika-, kunsti- ja/või ajalooõpetajaga. Loomingulisuse ning üldpädevuste arengut toetavad koolidevahelised või maakondlikud võõrkeelsed teemapäevad teatud vanuseastme õpilastele (nt teemal „Minu kool on unikaalne”) ning võõrkeelsete näidendite või laulude konkursid. Ainetevahelise lõimingu ja koolide koostöö näide on ka õpilasseminar/-konverents, milles osalevad teiste koolide õpilased, kes seda võõrkeelt õpivad. Seminari/konverentsi töökeeleks on õpitav võõrkeel ning osalejad saavad valida kokkulepitud teema põhjal töörühma. Näiteks võivad reaalaineid eelistavad õpilased valida endale füüsika-, keemia- või matemaatikarühma, loominguliste huvidega õpilased aga teatri-, video- või kunstirühma.
Kui projekti tehakse koos muukeelse partnerkooliga, annab see ühise võõrkeele kasutamisele sügavama ja praktilise mõtte. Näiteks pakuvad Erasmus+ ja eTwinningu projektid koostöövõimalusi ning ideid kõigil tasanditel ja teemadel.
Õppekeskkond on õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslus, milles õpilased arenevad ning õpivad. Õppekeskkond toetab õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks, kannab PRÕKi § 2 järgi põhihariduse alusväärtusi ja oma kooli vaimsust ning säilitab ja arendab edasi paikkonna ning koolipere traditsioone.
Õpet toetav keskkond põhineb vastastikusel lugupidamisel ja üksteise seisukohtade arvestamisel ning erinevate osaliste kokkulepetest kinnipidamisel. Ollakse avatud vabale arvamusvahetusele, toetatakse üksteist positiivse tagasiside kaudu ning väärtustatakse nii enda kui ka teiste edusamme.
Õpilasi koheldakse eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende eneseväärikust ning isikupära. Neile luuakse võimalus näidata initsiatiivi, avaldada arvamust, tegutseda nii üksi kui ka koos kaaslastega ning vastutada tööülesannete täitmise eest.
Põhikooli võõrkeeleõpe ning õppekoormus peavad olema ea- ja jõukohased. Õpet plaanides arvestab õpetaja õpilasrühma keeleoskuse taset ning õpilaste eripära ja vajadusi. Õppe diferentseerimist võimaldab võimetele ja keeleoskustasemetele vastavate ülesannete kasutamine, seejuures tuleb arvestada eri ülesannete mahtu ning nende täitmiseks tegelikult kuluvat aega.
Keeleõppes saab rakendada uut digitehnoloogiat nii tunni läbiviimisel kui ka suheldes. Õpilast juhitakse digivahenditega otsima asjakohast usaldusväärset infot ja looma tekste ning multimeediume. Tööülesannetes kasutatakse sobivaid digivahendeid ja võtteid, suheldakse ning tehakse koostööd erinevates digikeskkondades.
Keeleõppeklassis on keeleõppe eesmärkide saavutamist toetav ruumikujundus vajalike õppematerjalide, sisustuse ja tehniliste abivahenditega. Klassis peab olema võimalik kuulata eri helikandjaid (nt CD-sid, kassette) ning vaadatakse videoid. Tähtis on Interneti- või Wifi-ühendus ning arvuti(te) ja esitlustehnika olemasolu. Mööblit peab saama klassis ümber paigutada, et teha mitmesuguseid ülesandeid ning töötada rühmas või individuaalselt. Klassi seintele pannakse nii töö- ja näitmaterjale kui ka õpilaste töid. Õppureil on käepärast sõnastikud ning muud eakohased ja nüüdisaegsed õppematerjalid. Kooli raamatukogu toetab võõrkeeleõpet võõrkeelse lugemisvaraga.
Keeleõppe tõhustamiseks on otstarbekas korraldada tunnid rühmades, mille soovitatav suurus on kõige rohkem 17 õpilast.
Lisalugemist
Jaan Reinson. Õpikeskkonna kujundamisest
Õppetegevus ja selle tulemused kujundatakse tervikuks lõimingu kaudu, mis toetab õpilaste üld- ja valdkonnapädevuste kujunemist. Põhikoolis kavandatakse lõimingut kooli õppekava arendust ning õpet ja kasvatust plaanides. Õppe lõimimine saavutatakse erinevate ainevaldkondade õppeainete ühisosa järgimise, õppeainete, koolisiseste ja -väliste projektide, läbivate teemade ühiste temaatiliste rõhuasetuste ning õppeülesannete ja -viiside põhjal. Lõimingu saavutamiseks korraldab põhikool õpet ja kujundab õpikeskkonda ning õpetajate koostööd viisil, mis võimaldab aineülest käsitlust: täpsustades pädevusi, seades õppe-eesmärke ning määrates eri õppeainete ühiseid probleeme ja mõistestikku (PRÕKi § 5 lõiked 5 ja 6). Lõiming saab teoks nii valdkonnasiseselt kui ka -väliselt.
Põhikooli võõrkeelte valdkond sisaldab A- ja B-võõrkeele ning eesti keele teise keelena ainekava, mis põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendi põhimõtteil ning selles kirjeldatud keeleoskustasemeil. Võõrkeelte õppe- ja kasvatuseesmärgid ning õppesisu on kirja pandud ühtsetel alustel nagu õpitulemusedki, mis on kirjeldatud lähtuvalt keeleoskustasemetest osaoskuste kaupa.
Lõiming algab juba õpitulemuste tasandil. Meeldetuletuseks: õpitulemused koosnevad kolmest komponendist:
- A) keelepädevus;
- B) väärtushinnangud ja hoiakud;
- C) õpioskused.
Eri keelte õpetajad (nt kui ühes koolis on mitu A-võõrkeelt ning B-võõrkeelt) saavad teha koostööd nii ainekavu koostades kui ka igapäevatöös. Selline lõiming (eriti väärtushinnangute ja hoiakute ning õpitulemuste tasandil) tagab muu hulgas õppijate üldpädevuste sarnase ja samaaegse arendamise õpetajate koostöös.[1]
Ainevaldkonnasisese lõimingu puhul tuleb arvestada keelte omavahelisi seoseid. Kuigi iga uut keelt õpitakse eelkõige emakeele taustal, on seoste loomine varem õpitud võõrkeeltega (eriti A-võõrkeelega) väga oluline. Ühelt poolt võimaldab see muuta keeleõpet tõhusamaks, kuna õpikogemust ja omandatud õpioskusi saab rakendada ka järgmisi keeli õppides; teiselt poolt suudab õppija võõrkeeli võrrelda ning teha järeldusi nende sarnasuste ja erinevuste kohta, mis suurendab omakorda keele omandamiseks vajalikku refleksiooni- ja analüüsioskust.
Üks võõrkeeleõppe eesmärke on luua arusaam mitmekultuurilisest maailmast, mille kujundamisse annab iga võõrkeel oma panuse. See eeldab võõrkeeleõpetajate tihedat sisulist koostööd.
[1] Maire Kebbinau. Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe
Võõrkeelte valdkond on väga tihedalt seotud kõigi ainevaldkondadega. Võõrkeelte ainekavades on arvestatud teadmisi, mida õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste ainevaldkondade kaudu. Võõrkeelt õppides omandab õpilane keelelised vahendid, millega käsitleda erinevate valdkondadega seonduvaid teemasid. Võõrkeelte oskus võimaldab muu hulgas õppijale ligipääsu lisateabeallikaile (teatmeteosed, võõrkeelne kirjandus, Internet jt), toetades sel moel materjali otsimist mõne teise õppeaine tarvis.
Teistest ainevaldkondadest on võõrkeeltel kõige otsesem seos keele ja kirjandusega, kuna võõrkeeleõppes rakendatakse väga palju emakeeles omandatut ning kantakse seda üle teise kultuurikonteksti.
Võõrkeelte, sh eesti keele kui teise keele, ainekavad haakuvad ajaloo ja ühiskonnaõpetuse, geograafia, loodusõpetuse, bioloogia, tehnoloogia, inimeseõpetuse, muusika ning kunstiõpetuse teemadega. Kunstiainetega puututakse kokku eri maade kultuurisaavutusi tundma õppides ning eri teemade (nt riigid ja nende kultuur, vaba aeg) ja vahetute kunstielamuste kaudu (kino, teater, kontserdid, muusika, näitused, muuseumid jmt).
Võõrkeelte õppes on arvuti ja nutiseadmed nii mitmesuguste tööde kui ka suhtlemise ja infootsimise vahendid. Võõrkeeli õppides teadvustatakse tehnoloogia arengusuundumusi; arutatakse tehnoloogia kasutamisega kaasnevaid võimalusi ja ohte ning tutvutakse eri valdkondade teadussaavutustega; juhitakse tähelepanu digikeskkonna ohtudele ning osatakse kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti; järgitakse digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus.
Lõiming sotsiaal- ja loodusainetega teostub eri teemavaldkondade ning nendes kasutatavate tekstide kaudu. Võõrkeelte õppes keskendutakse muu hulgas üldtunnustatud käitumisreeglite järgimisele, oskusele kujundada ja avaldada oma arvamust ning tervisliku ja aktiivse eluviisi järgimisele.
Lõimingut reaalainetega toetab oskus mõista, tõlgendada ja kasutada (nt aruteludes, ettekannetes) numbreid, graafikuid, sümboleid, tabeleid ning diagramme.
Kehakultuuripädevus lõimub võõrkeeltega tervisliku eluviisi ja kehalise aktiivsuse väärtustamise kaudu, ent ka koostööoskuste arendamise ning sallivuse ja ausa mängu reeglite väärtustamise ning järgimise kaudu.
Lõimitud aine- ja keeleõppes (nii võõrkeelte kui ka eesti keele kui teise keele omandamisel) on oluline kasutada integreeritud õppematerjale koostöös teiste ainevaldkondadega. Lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK-õpe) ei tähenda mittekeeleaine õpetamist võõrkeeles, vaid ainealase võõrkeelse materjali sisu avamist võõrkeeleõpetusele omaste meetoditega, kusjuures võõrkeele rakendamine ei tohi muuta mittekeeleaine metoodika ja töövormide spetsiifikat. LAK-õpet korraldades pakub keeleõpetaja keelelist ning metoodilist tuge aineõpetajale; õnnestumise aluseks on koostöö.
Näiteid nii ainesisese kui ka ainetevahelise lõimingu ja seoste kohta õppekava üldpädevustega inglise, vene, saksa, prantsuse ning eesti keele kui teise keele õpetamisel saab lugeda kogumikust „Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas”[1] ning valdkonnaraamatu artiklitest.
[1] Juta Jaani, Liisa Aru. Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus, 2010, lk 165−245
Läbivad teemad (ingl cross curricular themes) on Euroopa Liidu riikide õppekavades väga levinud, kuigi nende käsitlemine erineb riigiti üsna palju. Läbivate teemade all mõistetakse aineülest vaadet. Tegemist on eri õppeaineid puudutavate valdkondadega, mida käsitletakse eri õppeainete ja koolikeskkonna korralduse kaudu. Läbivate teemadega toetatakse õpilase kujunemist tubliks, edukalt toimetulevaks, vastutustundlikuks, ühiskonna ja enda arengusse panustavaks kodanikuks (vt PRÕKi § 14, lisa 13).
Lähtudes õppekava läbivatest teemadest (elukestev õpe ja karjääri planeerimine; keskkond ja jätkusuutlik areng; kodanikualgatus ja ettevõtlikkus; kultuuriline identiteet; teabekeskkond; tehnoloogia ja innovatsioon; tervis ja ohutus; väärtused ja kõlblus), tuuakse võõrkeelte ainekavasse sobivad teemakäsitlused, näited ja meetodid, korraldatakse aineteüleseid, klassidevahelisi ja ülekoolilisi projekte, valitakse loovtöid 3. kooliastmes jne.
Kuna läbiv teema ei ole omaette õppeaine, vaid seoste loomise vahend nii valdkonna sees kui ka valdkondade üleselt, siis on läbivad teemad võõrkeelte õppesisusse ja valdkonnapädevustesse teadlikult sisse kirjutatud, et paremini tagada nende lõiming võõrkeelte ainevaldkonnaga. Näiteks on eri kooliastmete õppesisus järgmised märksõnad läbiva teema keskkond ja jätkusuutlik areng kohta: käitumine looduses, looduskaitse, looduslik tasakaal, saasteallikad jne. Põhikooli valdkonnapädevustesse on kirjutatud läbiv teema kultuuriline identiteet järgmiselt: õpilane mõistab oma kultuuri ja teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi ning väärtustab neid. Läbivate teemade lõimimiseks ainekavadesse saab soovitusi Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse kogumikust „Läbivad teemad õppekavas”[1].
Lisaks otsesele seosele õppesisu ja valdkonnapädevustega võib läbivaid teemasid käsitleda ka konkreetsetes õpitegevustes (nt loovtöid kirjutades võib teema seostada vajaliku läbiva teemaga; läbivat teemat arvestades saab luua rolli- ja suhtlusmänge; autentset võõrkeelset teksti valides on õpetajal peaaegu piiramatud võimalused läbivat teemat kajastada; mõne läbiva teemaga võib siduda võõrkeeltenädala üritused jne).
Kokku võttes võib öelda, et kontekstivaba suhtlus ei ole võimalik, suhtlust raamib alati mingi temaatika. Kuna kõik õppekava läbivad teemad on nii või teisiti seotud võõrkeelte valdkonna olulisima alusdokumendi, Euroopa keeleõppe raamdokumendi nelja suhtlusvaldkonnaga (avalik elu, isiklik elu, haridusvaldkond ja töövaldkond), siis on läbivate teemade kajastamine võõrkeeltes õppe loomulik osa. Seejuures on vaja meeles pidada, et võõrkeelte teemavaldkondade ega ka läbivate teemade puhul ei saa anda ammendavat sõnavara loetelu ning läbivaid teemasid pole võimalik n-ö ära õppida.
[1] Läbivad teemad õppekavas. Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus, 2009,
Võõrkeelte õpetamise eesmärk põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane võõrkeelepädevus, s.o suutlikkus mõista ja tõlgendada võõrkeeles esitatut, suhelda eesmärgipäraselt nii kõnes kui ka kirjas, järgides vastavaid kultuuritavasid; mõista ja väärtustada erinevaid kultuure, oma kultuuri ning teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi; saada aru, et elus on vaja vallata mitut võõrkeelt. Võõrkeelte õpetamise kaudu taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane:
1) omandab keeleoskuse tasemel, mis võimaldab autentses teiskeelses keskkonnas iseseisvalt toime tulla;
2) on võimeline osalema erinevates võõrkeelsetes projektides, jätkama õpinguid emakeelest erinevas keeles ning on konkurentsivõimeline tulevases tööelus;
3) tunneb erinevaid keeli kõnelevaid rahvaid ja nende kultuure;
4) mõistab oma kultuuri ning teiste kultuuride sarnasusi ja erinevusi ning väärtustab neid;
5) omandab edasiseks õppimiseks vajalikud oskused, mis suurendavad enesekindlust õppida võõrkeeli ja suhelda võõrkeeltes.
Pädevustes eristatava nelja omavahel seotud komponendi – teadmiste, oskuste, väärtushoiakute ja käitumise – õpetamisel on kandev roll õpetajal, kelle väärtushinnangud ja enesekehtestamisoskus loovad sobiliku õpikeskkonna ning mõjutavad õpilaste väärtushinnanguid ja käitumist. Võõrkeele õppe- ja kasvatuseesmärkides ning tulemustes sisalduvad keelepädevus, kultuuridevaheline pädevus (väärtushinnangud, käitumine) ja õpioskused. Võõrkeeli õpetades kujundatakse kõiki üldpädevusi (kultuuri- ja väärtus-, sotsiaalset ja kodaniku-, enesemääratlus-, õpi-, suhtlus-, matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogia-, ettevõtlikkus- ning digipädevust) seatud eesmärkide ja õpitulemuste, käsitletavate teemade ning erinevate õpimeetodite ja -tegevuste kaudu.
Kultuuri- ja väärtuspädevuse arendamisel suunatakse õpilasi hindama inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide ning eetika seisukohalt. Oma kultuuri ja õpitavaid keeli kõnelevate maade kultuuride tundmaõppimise kaudu õpitakse mõistma, aktseptima ja hindama erinevaid väärtussüsteeme ning kultuurilist eripära.
Igapäevastes suhtlussituatsioonides toimetulekuks nii kodus kui ka võõrsil on sobivate keelendite valiku kõrval vaja teada õpitavat võõrkeelt kõnelevate maade kultuuritausta ja sellest tulenevaid käitumisreegleid ning ühiskonnas kehtivaid tavasid. Seetõttu on sotsiaalne ja kodanikupädevus tihedalt seotud kultuuri-, väärtus- ja suhtluspädevusega. Sotsiaalse ja kodanikupädevuse kujundamisele aitavad kaasa erinevad õpitöövormid (nt rühmatöö, projektõpe) ning aktiivne osavõtt õpitava keelega seotud kultuuriprogrammidest.
Enesemääratluspädevust arendatakse võõrkeeleõppes eesmärgiks seatud õpitulemuste, õppetegevuste ning enesehindamise kaudu. Iseenda ja inimsuhetega seonduvat saab võõrkeeletunnis käsitleda arutluste, rollimängude ning muude õppetegevuste kaudu, mis aitavad õpilastel jõuda iseenda tunnete, mõtete, omaduste, võimete ja käitumise sügavama mõistmiseni. Oma tugevate ning nõrkade külgede hindamine on tihedalt seotud õpipädevuse arenguga.
Õpipädevust kujundatakse õpetaja juhendamisel. Õpioskusi arendatakse järjekindlalt, suunates õpilasi rakendama erinevaid õpistrateegiaid (nt teabe otsimine erinevatest allikatest, mis on üha suuremas osas kättesaadavad ka digitaalselt, erinevate sõnaraamatute kasutamine). Tähtsal kohal on eneserefleksioon ning õpitud teadmiste ja oskuste analüüsimine (nt Euroopa keelemapi põhimõtetest lähtuvalt).
Suhtluspädevus[1] on võõrkeeleõppes kesksel kohal. Võõrkeele õppe- ja kasvatuseesmärgid lähtuvad otseselt suhtluspädevuse komponentidest ning nende sisust. Hea eneseväljendusoskus, teksti mõistmine ja tekstiloome on eduka suhtlemise eeldused võõrkeeltes. Ka erinevates digikeskkondades kasutatakse suhtluspädevust tänapäeval üha rohkem. Koos suhtluspädevusega arendatakse õppijas oskust võrrelda oma ning võõra kultuuri sarnasusi ja erinevusi, mõista ning väärtustada teiste kultuuride ja keelte eripära, olla salliv ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri spetsiifikat.
Matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiapädevusega seonduvad võõrkeeled suhtluspädevuse kaudu. Esmalt õpitakse võõrkeeles nt numbreid ning seejärel vastavalt keeleoskuse arengule mõistma erinevate elu- ja tegevusvaldkondade tekste, sh teabegraafikat või muul viisil visuaalselt esitatud teavet. Õpitakse kasutama tehnoloogilisi abivahendeid eri liiki tekste luues, korrigeerides ja esitades. Digitaalsetest allikatest info otsimine, analüüsimine, selle usaldusväärsuse hindamine ning erinevate multimeediavõimaluste kasutamine (nt esitlemisel) toetavad digipädevuse arengut ja põhikooliõpilaste õpimotivatsiooni.
Ettevõtlikkuspädevus kaasneb eelkõige enesekindluse ja julgusega, mida annab inimesele võõrkeeleoskus. Toimetulek võõrkeelses keskkonnas avardab õppija võimalusi viia ellu oma ideid ja eesmärke ning loob eeldused koostööks teiste sama võõrkeelt valdavate ea- ja mõttekaaslastega.
Digipädevuse arengu toetamine võõrkeeleõppes aitab õppijal kujuneda kohanemisvõimeliseks, elukestvat õpet väärtustavaks ning tööturul toimetulevaks ühiskonna liikmeks, digikodanikuks.
Lisalugemist
Eve Kikas. Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes
Eve Kikas, Aaro Toomela. Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine
Anu-Reet Hausenberg, Ingrid Krall. Keeleoskuse arendamine ainetundides
[1] Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine, ptk 5.2. Suhtluspädevus
Hindamine on süstemaatiline teabe kogumine õpilase arengu kohta, selle teabe analüüsimine ja tagasiside andmine. Hindamine kui õpetamise ja õppimise lahutamatu osa on aluseks õppe edasisele kavandamisele. Hindamisel kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, hindamisvahendeid ja -viise. Hindamise eesmärgid on toetada õpilase arengut, motiveerida, suunata ja innustada õpilast sihikindlalt õppima ning anda tagasisidet õppeedukuse kohta, kujundada tema enesehinnangut, tekitada huvi võõrkeelte õppimise vastu ning luua alus elukestvale võõrkeeleõppele.
Õpitulemusi hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega, arvestades teadmiste ning oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Õpitulemusi kontrollitakse mitmekesiste vormidega, mis on õpilastele mõistetavad ning vastavuses õpitulemustega. Õppimist toetava hindamise puhul taotletakse, et õpilased ise analüüsiksid oma õpioskusi, keelekasutust ja väärtushinnanguid. Õpetaja tutvustab õppe eesmärke, aitab õpilastel eesmärke seada ning toob esile, mis on hea töö/soorituse olulised tunnused. Õpilaste kaasamisel tagasiside andmisse saab iga õppija enam tagasisidet ja tähelepanu. Keelevigadele pööratakse tähelepanu ainult juhtudel, kui vastavat keeleelementi on eraldi õpitud.
Nii kokkuvõtva kui ka kujundava hindamise korral sõltuvad hindamiskriteeriumid ülesande/töö eesmärkidest. Saadud info põhjal annavad õpetaja ning õpilased vastastikku tagasisidet, mis aitab õpilasel tulemuslikumalt oma eesmärkide poole liikuda ja vajaduse korral õppimist korrigeerida. Sellest tulenevalt kohandab õpetaja õpet, et õppija jõuaks kavandatud õpitulemusteni.
Võõrkeeltes on üks hindamise töövahendeid Euroopa keelemapp, mis aitab õpilastel sõnastada õppe eesmärke, seostades neid kõigi osaoskuste ja keeleoskuse tasemetega. Keelepassi täitmisel on tegemist kokkuvõtva hindamisega, kausta jaoks materjalide valimisel ja keeleloos eesmärkide püstitamisel ning vahekokkuvõtete tegemisel aga kujundava hindamisega.
Sama eesmärki peab silmas ka Europassi keelepass.
Mitmesuguseid refleksiooniülesandeid kasutades aitab keeleõpetaja õppijatel nende mõtlemisest ja õppimisest paremini aru saada. Nii õpilased kui ka õpetajad peaksid tundma ENi keeleoskustasemete süsteemi ja seda, mis on iseloomulik ühele või teisele tasemele. LAK-õpe loob võimalusi ainepiire ületavaks õppimist toetavaks hindamiseks. Keele- ja ainetundide ühisprojektides hindab keeleõpetaja keeletulemuste saavutamist, aineõpetaja aga sisu.
Lisalugemist
Reet Taimsoo. Hindamine, enesehindamine, tagasiside
Maire Kebbinau. Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe