Igal õppekaval on kolm olulist dimensiooni: sisend, protsess, väljund.[1]
Võõrkeeleõppe puhul on sisendiks keeleõppe lingvistilise sisu määratlemine, protsessiks keeleõppes kasutatava metoodika valimine ja väljundiks õpitulemuste kirjeldamine. Neid kolme dimensiooni on õppekava luues võimalik käsitleda erinevas järjestuses. Näiteks määratleb nn edaspidi õppekava esmalt, mida õpetada tahetakse (sisend), seejärel otsustatakse, kuidas oleks õige õpetada (protsess) ja mis võiks olla võimalikud õpitulemused (väljund).
Võõrkeelte ainekava ülesehitus põhineb nn tagurpidi õppekava loogikal: esmalt määratletakse õpitulemused (GRÕKi lisa 2 ptk 2.3. Keeleoskustasemete kirjeldused, A1.1–C1), mida soovitakse saavutada, ja alles seejärel otsustatakse, mis on õpetuse sisu (õppematerjal) ning kuidas õpetada (protsess). Säärane käsitlus võimaldab järgida Euroopa keeleõppe raamdokumendi[2] (edaspidi raamdokument) põhimõtteid ning toetada võõrkeeleõpetaja professionaalse vabaduse põhimõtet.
[1] J. C. Richards, T. S. Rodgers (2014). Approaches and Methods in Language Teaching. Cambridge University Press
[2] Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine, ptk 5.2. Suhtluspädevus
Võõrkeeled avardavad inimese tunnetusvõimalusi ning suutlikkust mõista ja väärtustada mitmekultuurilist maailma, arendavad süsteemset mõtlemist ning eneseväljendusvõimalusi erinevate keeleliste ja mittekeeleliste vahenditega.
Ainevaldkonda kuuluvate võõrkeelte õppe kirjeldus on üles ehitatud, lähtudes keeleoskustasemete kirjeldustest Euroopa keeleõppe raamdokumendis. Kõigi võõrkeelte, k.a eesti keel teise keelena, õpitulemused on raamdokumendile toetudes kirjeldatud ühtsetel alustel.
Võõrkeel on eelkõige vahend teabe hankimiseks ja selle edastamiseks suhtluses, mistõttu keeleõppe keskmes on eesmärgistatud õppetegevused ja -ülesanded. Need on seotud teemavaldkondadega, lõimivad erinevaid keeleoskuse aspekte ja nende kaudu kujundatakse suhtluspädevust (GRÕKi § 4 lõike 3 punkt 5). Õpilasi suunatakse rakendama erinevaid õpistrateegiaid, seostama omandatud teadmisi varem õpituga, kasutama õpitut erinevates olukordades ning analüüsima oma teadmisi ja oskusi. Teemavaldkonnad on kõigile võõrkeeltele ühtsed; erinevused teemavaldkondade käsitlemisel tulenevad õpitava keele sihttasemest ja õppe kestusest.
Suhtluspädevust kujundatakse keele nelja osaoskuse (kuulamise, lugemise, rääkimise ja kirjutamise) arendamise kaudu, mistõttu on täpsustavad õpitulemused esitatud osaoskuste kaupa. Erinevaid osaoskusi õpetatakse lõimitult.
Võõrkeelte, eriti aga eesti keele kui teise keele lõiming teiste õppeainetega ning õppimist soodustava õpikeskkonna loomine toetab suhtluspädevuse omandamise kõrval ka maailmapildi, enesehinnangu ja väärtuskäitumise arengut. Raamdokumendi põhimõtete rakendamine õppes võimaldab arvestada õppija ealist ning individuaalset eripära, julgustab erineva edasijõudmisega õpilasi seadma endale jõukohaseid õpieesmärke ning annab tagasisidet saavutatu kohta, toetades õpimotivatsiooni ja iseseisva õppija kujunemist.
Keelehariduse eesmärk on suurendada inimese keelepagasit, kus ühe võõrkeele õpe toetab teise võõrkeele omandamist.
Keeleõpe ei piirdu teatud keeleoskustaseme saavutamisega mingiks hetkeks. Oluline on toetada õpilaste motivatsiooni, arendada oskusi, kujundada enesekindlust ning saada keelekogemusi ka väljaspool kooli, mis loob eelduse elukestvaks õppeks. Keeleõpe on pidev protsess, kus edasimineku tagab ainult järjepidevus.
Õppijas arendatakse oskust võrrelda oma keelt ja kultuuri teistega, mõista ja väärtustada nende eripära, olla salliv ning vältida eelarvamuslikku suhtumist võõrapärasesse. Teiste kultuuride tundmine aitab teadlikumalt tajuda oma keele ja kultuuri spetsiifikat. „Mitmekesisust tuleb käsitleda kultuuride paljususe taustal. Keel ei kujuta endast mitte ainult kultuuri olulist tahku, vaid ka vahendit, mis aitab kultuurinähtusi mõista. Erinevad (rahvuslikud, piirkondlikud, sotsiaalsed) kultuurid, millesse inimene kuulub, ei eksisteeri tema teadvuses lihtsalt koos, vaid kõrvuti, vastandudes ja mõjutades üksteist.“[1] Õppija ei omanda lihtsalt kaht käitumis- ja suhtlemisviisi, vaid temast saab mitme keele kõneleja ning mitme kultuuri tundja. Ühe keele oskamine mõjutab keele- ja kultuuripädevust teises keeles ning aitab kaasa inimese kultuuriteadlikkuse, oskuste ja oskusteabe arengule tervikuna.[2]
Nüüdisaegne võõrkeeleõpe eeldab avatud ja paindlikku metoodikat, mis põhineb didaktilistel arusaamadel, mida saab õppija vajaduste põhjal kombineerida ja varieerida. Õppijakeskse võõrkeeleõppe tähtsamad põhimõtted on:
- õppija aktiivne osalus õppes, tema teadlik ja loov võõrkeele kasutamine ning õpistrateegiate kujundamine;
- keeleõppes kasutatava materjali sisu vastavus õppija huvidele;
- erinevate aktiivõppevormide (sh paaris- ja rühmatöö) rakendamine;
- õpetaja rolli muutumine teadmiste vahendajast õpilase koostööpartneriks ja nõustajaks teadmiste omandamise protsessis,
- õppematerjalide mitmekesisus, nende kohandamine ja täiendamine lähtuvalt õppija eesmärkidest ning vajadustest.
Lisalugemist
- Maire Kebbinau. Lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe
- Annekatrin Kaivapalu. Omaalgatusliku õppija kujundamine võõrkeeleõppes.
- Triin Marandi, Õpistrateegiad. Sügav ja pinnapealne õppimine
[1] Euroopa keeleõppe raamdokument, lk 21
[2] Euroopa keeleõppe raamdokument, lk.59
Õppetegevus ja selle tulemused kujundatakse tervikuks lõimingu kaudu. Lõiming toetab õpilaste üld- ja valdkonnapädevuste kujunemist. Üld- ja valdkonnapädevuste, õppeainete ja ainevaldkondade lõimingu vahendiks on läbivad teemad ning neid arvestatakse koolikeskkonna kujundamisel (GRÕKi § 10 lõige 1).
Õppe lõimimine saavutatakse erinevate ainevaldkondade õppeainete ühisosa, läbivaid teemasid, ühiseid temaatilisi rõhuasetusi, õppetegevusi ning -vorme järgides (nt projektid, muuseumitunnid, õuesõpe). Lõimingu saavutamiseks korraldab kool õpet ja kujundab õpikeskkonda ning õpetajate koostööd viisil, mis võimaldab aineülest käsitlust, täpsustades pädevusi, seades õppe-eesmärke ning määratledes eri õppeainete ühiseid probleeme ja mõistestikku.
Lõiming toimub nii valdkonnasiseselt kui ka -väliselt.
Valdkonnasisene lõiming
Gümnaasiumi võõrkeelte ainevaldkonda kuuluvad võõrkeeled ning eesti keel teise keelena. Gümnaasiumis õpitakse vähemalt kahte võõrkeelt ja eesmärgiks on saavutada gümnaasiumi lõpuks nende valdamine iseseisva keelekasutaja tasemel (B1- või B2-keeleoskustase Euroopa keeleõppe raamdokumendi järg[1]). Kõigi võõrkeelte õpetamisel on ühtsed eesmärgid, õppesisu ja oodatavad õpitulemused saavutatava keeleoskustaseme järgi.
Võõrkeeleõpetuse sisu tuleneb teemavaldkondadest, mis on kõigile võõrkeeltele ühised, ainult rõhuasetused võivad kursuseti erineda.
Ainevaldkonnasisese lõimingu puhul tuleb arvestada keelte omavahelisi seoseid. Võõrkeelt õpitakse sageli emakeele taustal, seoste loomine varem omandatud/õpitud keeltega on väga tähtis. Ühelt poolt võimaldab see muuta keeleõpet ökonoomsemaks, sest õpikogemust ja omandatud õpioskusi saab rakendada ka uusi keeli õppides. Teiselt poolt suudab õppija keeli võrrelda ning teha järeldusi nende sarnasuste ja erinevuste kohta, mis suurendab omakorda keele omandamiseks vajalikku analüüsi- ja refleksioonioskust.
Üks võõrkeeleõppe eesmärke on luua arusaam mitmekultuurilisest maailmast, mille kujundamisse annab iga keel oma panuse.
Lõimingu eelduseks igal tasandil (üldpädevused, õpitulemused, läbivad teemad) on õpetajate koostöö.[2]
Lõiming teiste valdkondadega
Võõrkeeleõppes kasutatavad materjalid täiendavad teadmisi, mida õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste ainevaldkondade kaudu. Võõrkeeleõpe annab õpilasele keelelised vahendid, millega käsitleda erinevate valdkondadega seonduvaid teemasid. Võõrkeelteoskus võimaldab muu hulgas õppijale ligipääsu lisateabeallikatele (teatmeteosed, võõrkeelne kirjandus, internet jt), toetades sel moel teabe otsimist mõne teise õppeaine tarvis. Tähtsal kohal on osalemine nii kohalikes kui ka rahvusvahelistes projektides (nt Erasmus+, Nord+).
Teistest ainevaldkondadest on võõrkeeltel kõige otsesem seos keele ja kirjandusega, kuna võõrkeeleõppes rakendatakse väga palju emakeeles omandatut ning kantakse seda üle teise keele- ja kultuurikonteksti.
Võõrkeelte, sh eesti keele kui teise keele, ainekavad haakuvad sotsiaal-, loodus-, reaal-, kunsti- ja teiste ainete teemadega.
Kunstiainetega puututakse kokku eri maade kultuurisaavutusi tundma õppides ning eri teemade ja vahetute kunstielamuste kaudu (kino, teater, kontserdid, näitused, muuseumid jmt).
Lõiming sotsiaal- ja loodusainetega teostub eri teemavaldkondade ja nendes kasutatavate tekstide kaudu. Võõrkeelte õppes keskendutakse ka üldtunnustatud käitumisreeglite, tervisliku ja aktiivse eluviisi järgimisele ning oskusele kujundada ja avaldada oma arvamust.
Lõimingut reaalainetega toetab oskus mõista, tõlgendada ning kasutada numbreid, graafikuid, sümboleid, tabeleid ja diagramme (nt aruteludes, ettekannetes).
Kehakultuuripädevus lõimub võõrkeeltega tervisliku eluviisi ja kehalise aktiivsuse väärtustamise kaudu, ent ka koostööoskuste arendamisega ning sallivuse ja ausa mängu reeglite väärtustamise ning järgimisega.
Võõrkeelte õppes on arvuti ja nutiseadmed nii mitmesuguste tööde tegemise kui ka suhtlemise ja infootsimise vahendid. Võõrkeelte õppes teadvustatakse tehnoloogia arengusuundumusi, seejuures nt arutletakse tehnoloogia kasutamisega kaasnevaid võimalusi ja ohte ning tutvutakse eri valdkondade teadussaavutustega. Juhitakse tähelepanu digikeskkonna ohtudele ning oskusele kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti; suunatakse järgima ka digikeskkonnas igapäevaelu moraali- ja väärtuspõhimõtteid.
Lõimitud aine- ja keeleõpe
Võõrkeelte, sh eesti keele kui teise keele, lõimimisel teiste ainevaldkondadega on üks võimalusi lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) meetodite kasutamine. Õppeaine kursusi, sh kohustuslikke ja valikkursusi, võib siduda omavahel (GRÕKi § 11 lõige 10). LAK-õppes avatakse ainealase võõrkeelse materjali sisu võõrkeeleõpetusele omaste meetoditega, kusjuures võõrkeele kasutamine ei muuda mittekeeleaine metoodika ja töövormide spetsiifikat. LAK-õpet korraldades pakub keeleõpetaja keelelist ja metoodilist tuge aineõpetajale, eduka töö aluseks on koostöö.
LAK-õppega on võimalik:
1) anda erinevatele mittekeeleainetele lisaväärtus õpitava keele ja kultuuri kaudu;
2) kaasata kõiki õpilasi ja arvestada nende individuaalset eripära;
3) arendada mitme keele ja kultuuri pädevust;
4) arendada individuaalset mitmekeelsust;
5) arendada elukestvaks õppeks vajalikke pädevusi (nt teabe leidmise oskus erialasest võõrkeelsest tekstist, koostööoskus).
LAK-õppe ühe rakendusvormina võib soovitada aineteüleste kursuste/moodulite väljatöötamist (nt geograafia ja võõrkeel). LAK-õppe kursused/moodulid on õppeühikud, mis korraldatakse kas võõrkeele- ja aineõpetaja koostöös või teeb seda üks vajaliku kvalifikatsiooniga õpetaja. Mooduleid saab ellu viia teatud perioodide vältel, kui selleks on sobiv aeg ja teema, võimaldades intensiivset ja paindlikku ajakasutust. Lõimitud aine- ja keeleõppe meetodeid kasutades on võõrkeel nii õppimise objekt kui ka vahend.
[1] Euroopa keeleõppe raamdokument, lk 21–41
[2] Maire Kebbinau, Urve Aja. Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas: keelekümblusprogrammi näitel
Läbivad teemad (ingl cross curricular themes) on Euroopa Liidu riikide õppekavades väga levinud, kuigi teemad ja nende käsitlemine erinevad riigiti üsna palju. Eestis on riikliku õppekava läbivateks teemadeks elukestev õpe ja karjääri planeerimine; keskkond ja jätkusuutlik areng; kodanikualgatus ja ettevõtlikkus; kultuuriline identiteet; teabekeskkond; tehnoloogia ja innovatsioon; tervis ja ohutus; väärtused ja kõlblus. Läbivad teemad võimaldavad aineülest lähenemist. Tegemist on eri õppeaineid puudutavate valdkondadega, mida käsitletakse eri õppeainete ja koolikeskkonna korralduse kaudu. Läbivate teemadega toetatakse õpilase kujunemist tubliks, edukalt toimetulevaks, vastutustundlikuks, ühiskonna ja enda arengusse panustavaks kodanikuks.
Kuna läbiv teema ei ole omaette õppeaine, vaid seoste loomise vahend nii valdkonna sees kui ka valdkonnaüleselt, siis on läbivad teemad võõrkeelte õppesisusse ja valdkonnapädevustesse teadlikult lisatud.
Õppekava läbivatest teemadest lähtudes on toodud võõrkeelte ainekavasse sobivad teemakäsitlused, näited ja meetodid. Läbivate teemade käsitlemist hõlbustavad aineteülesed, klassidevahelised ja ülekoolilised ning rahvusvahelised projektid jne. Näiteks on gümnaasiumi valdkonnapädevustes läbiv teema kultuuriline identiteet sõnastatud järgmiselt: õpitakse mõistma ja aktsepteerima erinevaid väärtussüsteeme, mis lähtuvad kultuurilisest eripärast. Gümnaasiumi õppesisus leiab keskkonna ja jätkusuutliku arengu kohta järgmisi märksõnu: loodushoidlik eluviis, aukartus looduse ees; looduslik tasakaal, puutumatu loodus; tööstus- ja kultuurmaastikud, kaitsealad; saasteallikad.
Läbivate teemade lõimimiseks ainekavadesse on soovitusi Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse kogumikus „Läbivad teemad” (2009).
Lisaks temaatilisele seosele õppesisu ja valdkonnapädevustega on läbivaid teemasid võimalik käsitleda ka konkreetsete õpitegevuste kaudu. Referaatide, esseede jne kirjutamisel võib teema seostada vajaliku läbiva teemaga; läbivat teemat arvestades saab luua rolli- ja suhtlusmänge; autentset võõrkeelset alusteksti valides on õpetajal peaaegu piiramatud võimalused läbivat teemat kajastada; mõne läbiva teemaga võib siduda võõrkeeltenädala üritused jne.
Kokku võttes võib öelda, et suhtlust raamib alati mingi temaatika. Kuna kõik õppekava läbivad teemad on nii või teisiti seotud võõrkeelte ainevaldkonna olulisima alusdokumendi, Euroopa keeleõppe raamdokumendi nelja suhtlusvaldkonnaga (avalik elu, isiklik elu, haridusvaldkond ja töövaldkond), siis on läbivate teemade kajastamine võõrkeeltes õppe loomulik osa. Seejuures on oluline meeles pidada, et võõrkeelte teemavaldkondade ega ka läbivate teemade puhul ei saa anda sõnavara loetelu ega ole võimalik teemasid n-ö ära õppida.
Lisalugemist
Merle Jung, Aigi Heero. Kultuuridevahelise pädevuse arendamine keeleõppes
Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium, 2007
Pädevustes eristatava nelja omavahel seotud komponendi – teadmiste, oskuste, väärtushinnangute ja käitumise – kujunemisel on suunav roll õpetajal, kelle väärtushinnangud ja enesekehtestamisoskus loovad sobiliku õpikeskkonna ning mõjutavad õpilaste väärtushinnanguid ja käitumist. Võõrkeele õppe- ja kasvatuseesmärkides ning õpitulemustes sisalduvad keelepädevus, kultuuridevaheline pädevus (väärtushinnangud, käitumine) ning õpioskused. Võõrkeeli õpetades kujundatakse kõiki üldpädevusi (kultuuri- ja väärtus-, sotsiaalset ja kodaniku-, enesemääratlus-, õpi-, suhtlus-, matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogia-, ettevõtlikkus- ning digipädevust) seatud eesmärkide ja õpitulemuste, käsitletavate teemade ning erinevate õpimeetodite ja -tegevuste kaudu.
Kultuuri- ja väärtuspädevuse arendamisel suunatakse õpilasi hindama inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide ja eetika seisukohalt; väärtustama oma ning teiste maade ja rahvaste kultuuripärandit, nüüdiskultuuri sündmusi, inimlikku ning kultuurilist mitmekesisust; hindama üldinimlikke ja ühiskondlikke väärtusi, sh sallivust, koostööoskust, ning seeläbi teadvustama oma väärtushinnanguid.
Sotsiaalne ja kodanikupädevus võimaldavad õpilasel end edukalt ühiskonnas teostada. Erinevates igapäevastes suhtlussituatsioonides toimetulekuks nii kodus kui ka võõrsil on sobivate keelendite valiku kõrval vaja teada õpitavat võõrkeelt kõnelevate maade kultuuritausta, sellest tulenevaid käitumisreegleid ning ühiskonnas kehtivaid tavasid ja mitmekesisust. Seetõttu on sotsiaalne ja kodanikupädevus tihedalt seotud suhtlus-, kultuuri- ning väärtuspädevusega. Sotsiaalse ja kodanikupädevuse kujundamisele aitavad kaasa mitmesugused õpitöövormid (nt rühmatöö, rollimäng, projektõpe) ning aktiivne osavõtt õpitava keelega seotud kultuuriprogrammidest.
Enesemääratluspädevus areneb võõrkeeleõppes eesmärgiks seatud õpitulemuste, käsitletavate teemade, õppetegevuste ja enesehindamise kaudu. Iseenda ja inimsuhetega seonduvat saab võõrkeeletunnis käsitleda arutlustes, rollimängudes ning muudes õpitegevustes, mis aitavad õpilastel oma tundeid, mõtteid, isiksuseomadusi, võimeid ja käitumist sügavamini mõista. Oskus hinnata oma tugevaid ning nõrku külgi, arvestada enda võimeid ja võimalusi, analüüsida oma käitumist erinevates olukordades on tihedalt seotud ka õpipädevuse arenguga.
Õpipädevust kujundades suunatakse õpilasi rakendama erinevaid õpistrateegiaid, seostama omandatud teadmisi varem õpituga ning kasutama õpitut erinevates olukordades, analüüsima oma teadmisi ja oskusi (nt Euroopa keelemapi põhimõtete alusel), plaanima oma õppimist ning seda plaani järgima. Õpetaja roll on toetada ennast juhtiva õppija kujunemist.
Suhtluspädevus on võõrkeeleõppes kesksel kohal. Võõrkeele õppe- ja kasvatuseesmärgid lähtuvad otseselt suhtluspädevuse komponentidest ning nende sisust. Eduka suhtlemise aluseks on hea eneseväljendusoskus, teksti mõistmine ja tekstiloome, õpitava keele funktsionaalse kasutamise oskus ning sotsiaal-kultuuriliste tingimuste arvestamine. Suhtluspädevusel on üha suurem roll ka erinevates digikeskkondades. Koos suhtluspädevusega arendatakse õppijas oskust võrrelda oma kultuuri/keele ning teiste kultuuride/keelte sarnasusi ja erinevusi, mõista ning väärtustada nende eripära, olla salliv ning vältida eelarvamuslikku suhtumist. Teiste kultuuride tundmine aitab teadvustada ka oma keele ja kultuuri spetsiifikat.
Matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiapädevusega seonduvad võõrkeeled suhtluspädevuse kaudu. Arvestades õppija keeleoskuse taset, õpitakse mõistma ja edasi andma teavet erinevate elu- ja tegevusvaldkondade kohta, sh nt teabegraafikat või muul viisil visuaalselt esitatut. Õpilasi suunatakse mõistma loodusteaduste ja tehnoloogia tähtsust ning mõju igapäevaelule, loodusele ja ühiskonnale; tajuma uute tehnoloogiasuundade ja digivahendite kasutuselevõtuga kaasnevaid muutusi ühiskonnas; suhtuma kriitiliselt saadaolevasse teabesse ning olema vastutustundlik interaktiivset meediat kasutades. Õppijaid suunatakse kasutama erinevaid tehnoloogilisi abivahendeid, sh digivahendeid, loovalt, uuendusmeelselt ja sihipäraselt.
Ettevõtlikkuspädevus kaasneb eelkõige enesekindluse ja julgusega, mida annab inimesele muu hulgas võõrkeeleoskus ning tänu sellele omandatud teadmised ja oskused erinevates elu- ning tegevusvaldkondades. Toimetulek teiskeelses keskkonnas loob eeldused koostööks ea- ja mõttekaaslastega ning hakkamasaamiseks tööturul. Võõrkeeleoskus avardab õppija võimalusi oma ideid ja eesmärke ellu viia ning aidata kaasa probleemide lahendamisele, reageerides muutustele loovalt, uuendusmeelselt ja paindlikult.
Digipädevuse arengu toetamine võõrkeeleõppes aitab õppijal kujuneda kohanemisvõimeliseks, elukestvat õpet väärtustavaks ning tööturul toimetulevaks ühiskonnaliikmeks (vt Digipädevus õppekavades).
Õpikeskkond on õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslus, milles õpilased arenevad ning õpivad. Õpikeskkond toetab õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks, kannab gümnaasiumihariduse alusväärtusi (GRÕKi § 2) ja oma kooli vaimsust ning säilitab ja arendab edasi paikkonna ning koolipere traditsioone.
Gümnaasiumi võõrkeeleõpe ja õpikoormus peavad olema ea- ja jõukohased.
Võõrkeelte õpet plaanides võtab õpetaja arvesse õpilasrühma keeleoskustaset (A-tase, B1 ja/või B2) ning õpilaste eripära ja -vajadusi. Keeleoskustasemetest lähtumine võimaldab õpet võimetekohaste ülesannetega diferentseerida, samuti tuleb arvestada eri ülesannete mahtu ning nende täitmiseks tegelikult kuluvat aega.
Õpilasi koheldakse eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende isikupära. Eduelamuse saavutamiseks luuakse tundides positiivne õhkkond ning väärtustatakse õppija edusamme.
Toetatakse õpilase algatusvõimet, innustatakse teda arvamust avaldama ning luuakse võimalused nii üksi- kui ka rühmatööks.
Keeleõppeklassis toetab keeleõppe eesmärkide saavutamist ruumikujundus vajalike õppematerjalide, sisustuse ja tehniliste abivahenditega. Klassis peab saama kuulata eri helikandjaid (nt CD, DVD, audioraamatud) ning vaadata nt videoid. Oluline on Interneti- või Wifi-ühendus ning arvuti(te) ja esitlustehnika olemasolu.
Keeleõppeklassi mööblit peaks saama ümber paigutada, et teha mitmekesiseid ülesandeid ning töötada rühmas või individuaalselt. Klassi seintel peaks esitlema nii näitmaterjale kui ka õpilaste töid.
Keeleõppe tõhustamiseks on otstarbekas pidada tunde rühmades, mille soovituslik suurus on maksimaalselt 17 õpilast. Võõrkeele paremaks omandamiseks soodustab ja võimaldab kool õppetundide korraldamist keelekeskkonnas (nt muuseumitunnid, õppereisid, kultuuriesindustes käimine).
Keeleõppes kasutatakse uut digitehnoloogiat nii tunnis kui ka suheldes. Õpilast innustatakse otsima asjakohast usaldusväärset infot ning looma tekste ka digivahenditega. Tööülesannetes rakendatakse sobivaid digivahendeid ja võtteid, suheldakse ning tehakse koostööd erinevates digikeskkondades, näiteks luuakse multimeediume. Arendades arvuti- ja kirjaoskust, toetatakse digipädevust (vt Digipädevus õppekavades).
Hindamine on õpetamise ja õppimise lahutamatu osa. Hindamine on süstemaatiline teabe kogumine õpilase arengu kohta, selle analüüsimine ja tagasiside andmine, mis omakorda on aluseks õppe edasisele kavandamisele. Hinnates kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, hindamisvahendeid ja -viise.
Hindamise eesmärgid on toetada õpilase arengut, motiveerida ja innustada õpilast sihikindlalt õppima ning anda tagasisidet õppeedukuse kohta, kujundada tema enesehinnangut, süvendada huvi võõrkeelte õppimise vastu ning suunata ja toetada õpilast edasise haridustee valikul.
Õpitulemusi hinnatakse, arvestades teadmiste ja oskuste vastavust ainekavas taotletavatele õpitulemustele. Hinnates kasutatakse mitmekesiseid vorme. Kujundava hindamise ühe vahendina võib kasutada õpimappi. Õpimappe võib koostada nii aine ja valdkonna põhjal, läbivate teemade kui ka üldpädevuste kohta.
Õppimist toetava hindamise puhul on tähtis, et õpilased seavad eesmärke, analüüsivad oma õpioskusi, keelekasutust ja väärtushinnanguid. Õpilase arengut toetavad õpetaja ning kaasõpilaste tagasiside, mis kirjeldavad võimalikult täpselt nii tema tugevaid kui ka arendamist vajavaid külgi. Tagasiside aitab õpilasel tulemuslikumalt oma eesmärkide poole liikuda ja õppimist korrigeerida. Vajaduse korral kohandab õpetaja õpet, et õppija jõuaks kavandatud õpitulemusteni, mis on otseselt seotud Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete süsteemiga.
Lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK-õpe) loob võimalusi ainepiire ületavaks õppimist toetavaks hindamiseks. Keele- ja ainetundide ühisprojektides hindab keeleõpetaja keeletulemuste saavutamist, aineõpetaja aga sisu.
Hinnates lähtutakse gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa ning kooli õppekava sätetest.