Võimlemine

Mare Paist, Tallinna Saksa Gümnaasium, 2010

Võimlemise ülesanne kooli kehalises kasvatuses on arendada jõudu, painduvust, tasakaalu, koordinatsiooni, osavust, rütmitunnet ja loovust, kujundada rühti ja liikumisvilumust ning aktiviseerida mõtlemist. Et võimlemises omandatud oskusi ning mitmekülgset harjutusvara vajame ka teistel spordialadel, tuleb väärtustada sihtvõimlemist. Just üldise kehalise ettevalmistusega luuakse alus spetsialiseeritud sportlikule tegevusele.
Enamik võimlemisharjutusi on sisult rakenduslikud, nende abil omandatud võimeid ja oskusi vajame nii igapäevaelus kui ka paljudel kutsealadel. Kehalise kasvatuse tundides tuleks senisest suuremat tähelepanu pöörata akrobaatikaharjutuste õpetamisele. Akrobaatika nõuab vähest inventari (matid), kuid arendab hästi kõiki kehalisi võimeid. Akrobaatilisi oskusi vajab õpilane iseseisval sportimisel ja seda eriti riskantsete spordialadega tegelemisel (rulluisutamine, lumelauasport, slaalom jne).
Sellest lähtuvalt on koostatud võimlemise harjutusvara. Põhivõimlemise üldarendavaid harjutusi tuleb teha kõikides kehalise kasvatuse tundides. Õpetaja saab harjutusvara jaotada kogu õppeaastale, olenevalt konkreetsest olukorrast ja kooli tingimustest.

Metoodilisi soovitusi

Igas kooliastmes on antud üldarendavate harjutuste asendid ja liikumised; põhivõimlemise tundides võib nende järgi sooritada mitmesuguseid jõu-, hoo-, venitus-, painduvus-, koordinatsiooni- ja lõdvestusharjutusi. Harjutuste toime suurendamiseks kasutada erinevaid võimlemisriistu ja -vahendeid. Vahendite (riistade) kandmisel, paigaldamisel ning harjutuste sooritamisel tuleb järjekindlalt õpetada kaaslase abistamise, julgestamise ja enesejulgestamise võtteid, nõuda ohutusnõuete täitmist.

• Abistamine on metoodiline võte – abistatakse otsese kontaktiga harjutuse sooritamisel, et tagada sellega harjutuse kiirem omandamine.
• Julgestamine on valmisolek õpilase vahetus läheduses vajadusel abistada.
• Enesejulgestamine on oskus iseseisvalt välja tulla ohtlikust olukorrast harjutuse ebaõnnestumisel (nt kõverdada õigeaegselt käed või jalad, hüpata riistalt maha jne). Kui kukkumine on vältimatu, peab oskama õigesti kukkuda. Õiget kukkumisoskust omandatakse spetsiaalsete akrobaatiliste harjutuste abil (tirelid ning kukkumised erinevatest lähteasenditest). Vältida väljasirutatud käte asetamist ette või taha.

Üldarendavate harjutuste järjestus tundides on järgmine:

• üldkoormavad harjutused (kõnd, jooks, hüplemised);
• lülisamba sirutusharjutused;
• harjutused õlavöötmele;
• harjutused jalgadele;
• harjutused kätele;
• harjutused kerele;
• harjutused kõhule;
• harjutused seljale;
• venitusharjutused;
• hüpped ja hüplemised.

Vastavalt tunni ülesehitusele võib harjutuste järjekorda metoodiliste põhitõdede vastu eksimata muuta, kuid kõiki erineva toimega harjutusi tuleb kasutada. Tunni tiheduse tõstmiseks on soovitav kasutada liitharjutusi.
Rühti kujundatakse ning koordinatsiooni ja osavust arendatakse üldarendavate harjutuste kaudu. Seepärast peab silmas pidama järgmist:

• rühitreeningul pöörata tähelepanu sirutusoskuse kujundamisele, lülisamba stabiilsuse ja liikuvuse arendamisele;
• olulised on jõuharjutused kõhu-, tuhara- ja seljalihastele (kaasata nii pindmisi kui süvalihaseid) ning abaluu lähendajatele lihastele;
• tagada õlavöötme ja vaagnavöötme piisav stabiilsus ning hea kehaasendi kontroll just lapse intensiivsel kasvuperioodil;
• harjutusi sooritada õigesti ning mõõdukas tempos, et ei kaoks kontroll õige kehaasendi üle;
• koordinatsiooni ja osavuse arendamisel on peamine üldarendavate harjutuste mitmekesisus ja uudsus.

Üldarendavaid harjutusi nii vahendita kui vahenditega on tunnis soovitav teha lugemise või muusika saatel. Õpilased sooritavad õpetaja koostatud kontrollharjutusi (vahendiga või ilma) muusika või lugemise saatel.
Põhikooli lõpetaja peab tundma terminoloogiat ja elementaarseid võistlusmäärusi.

Harjutuskombinatsioonide õppimise ja esitamise eesmärk on arendada loovust, mõtlemist, liikumise ilu, rütmitunnet ja koordinatsioonivõimet ning kasvatada esinemisjulgust. Tähelepanu pöörata kogu keha terviklikule läbitöötamisele, harjutuste sujuvale ja korrektsele täitmisele. Tütarlastel on oluline ka harjutuste sooritamise plastilisus. Kerelainetusi tehes lülitub töösse kõige lühematest lihastest koosnev ja üksikuid lülisamba osi omavahel siduv süvalihaste kiht. Laineharjutused treenivad ühtlasi kehakorsetti.
Õpitavast elemendist või harjutusest tuleb luua visioon ning juhtida tähelepanu olulisele.
Tehnika omandatakse kiiremini, kui õpetaja või kaaslane näitavad harjutuse tehniliselt õigesti ette ja/või vaadatakse kinogrammi.

Rivi- ja korraharjutused, kujundliikumised

Ülesanded

• aitavad lahendada kasvatusülesandeid tunnis (organiseeritud tegutsemine);
• kindlustavad minimaalse ajakuluga tunni korraldusosa;
• arendavad tempo- ja rütmitunnet;
• arendavad liigutuste täpsust ja koordinatsiooni;
• korrigeerivad rühti;
• koondavad tähelepanu tunni tegevusele;
• suurendavad tunni emotsionaalsust (muusikasaade).

Rivistumine ühte viirgu. Rivistumine ühekaupa kolonni. Viiru moodustamine kolonnist pööretega paremale (vasakule). Pöörded paigal (hüppega, ümberastumisega).

Joondumine viirus. Liikumise alustamine ja lõpetamine. Paaride moodustamine. Pihkseongus ringi moodustamine.

Rivikäskluste täitmine. Tervitamine rivis. Loendamine. Loendamine kaheks, kolmeks, neljaks. Ringi moodustamine. Harvenemine ja koondumine (juurdevõtusammudega käteulatusele). Rivistumine suunaja või orientiiri järgi 2-, 3-, 4-kaupa kolonni.

Pöörded paigal (ühe jala kannal ja teise päkal). Poolpöörded paigal. Käskluse „Paigal” täitmine. Ümberrivistumine kolonnist ühekaupa kolonni 2- (3-, 4-) kaupa liikumisel pööretega vasakule (paremale). Ümberrivistumine ringjoonele. Liikumine diagonaalselt.
Ümberpöörded (ühe jala kannal ja teise päkal). Ümberrivistumine ühest viirust kahte ja tagasi. Ümberrivistumine mitme kaupa kolonnist ühekaupa kolonni. Liikumine silmusena.
Kujundliikumised ühekaupa kolonnis erinevate liikumisviiside kasutamisega (diagonaalselt, silmusena, maona, teona).
Paremale ja vasakule pöörded sammuliikumiselt. Liikumine kahekaupa kolonnis vastukäiguga välja ja sisse.
Ümberpööre sammuliikumiselt.
Jagunemine ja liitumine. Lahknemine ja ühinemine. Ristlemine.
Kooli kehalise kasvatuse rivikäskluste aluseks on 1991. a Eesti Kaitseväe jalaväe rivieeskiri. Rivimäärustiku õppevahendiks koolis on Endel Isopi „Võimlemis- ja suusarivi koolis” (Haridustöötajate Koolituskeskus, 1995).

Soovitus
Kontrollida rühti. Hea kehahoiuga inimese profiil on seistes kergelt laineline. Pea-, selja- ja istmikukumeruse äärmised punktid asetsevad enam-vähem ühel joonel ja rinnakorvi kontuur on eespool kõhu eesmist pinda läbivat vertikaali. Toetades seljaga vastu seina, saame kontrollida, kas pea, seljakumerus (abaluud) ja puusavööde asetsevad õigesti, s.t enam-vähem ühel joonel.
Kehaosade õige paiknemine üksteise suhtes tagab kõikide organite normaalse funktsioneerimise.

• Lülisamba õige asendi korral on rindkereelundid kaitstud ning kopsud ja süda saavad normaalselt talitleda.
• Vaagna õige asetus on vajalik seal paiknevate organite kaitseks ja normaalseks tööks. Seega on lülisammas nii keha teljeks kui ka toeks.
• Lülisammast sirutavate ja painutavate lihaste arengul on suur mõju kehahoiule. Olles hästi, ühtlaselt ja tasakaalustatult arenenud, moodustavad need lihaselise tugiaparaadi ehk elastse lihaskorseti.

Põhiasendid ja liikumised

Õpilased omandavad oskussõnad praktilise tegevuse käigus. II kooliastme lõpetaja peab neist aru saama ja nende järgi toimima ning põhikooli lõpetaja neid ka kõnes kasutama.
Põhiasendid: algseis, sulgseis, päkkseis, harkseis, käärseis, harkpäkkseis; kükk, poolkükk, toengväljaseadekükk, poolkumerkükk; kägar, toengkägar; väljaaste, kallutusväljaaste; väljaseade, jalg (ees, taga, kõrval) varbal; iste, toengiste, kägariste, harkiste, toengharkiste, rististe, põlvitusiste, põlvitusiste vasakul/paremal, toengpõlvitusiste, uppiste, nurkiste, toengnurkiste, tõkkeiste; poolspagaat; selili, kõhuli upplamang, toenglamang, külgtoenglamang, tagatoenglamang; põlvitus, põlvitus vasakul (paremal), toengpõlvitus, toengrõhtpõlvitus, väljaseadepõlvitus kõrvale; seljati-selitsi, küljeti-külitsi, rinnati-rinnutsi.
Käte asendid: all, ees, ülal, kõrval, ees-all, kõrval-all, taga-all, kõrval-ülal, ees-ülal, puusal, rinnal, seljal, õlgadel, kuklal, vasakul (paremal); pihkseongus, sõrmseongus, küünarvarsseongus, õlavarsseongus, pihutsi; avaringselt.
Jalgade asendid: ees, ees-all, kõrval, kõrval-all, taga, taga-all; tallutsi.

Liikumised: I kooliastmes kasutatakse loovust arendavaid mänge ja matkimisharjutusi, lihtsaid vabaharjutusi ja vahenditega harjutusi kõigile lihasrühmadele.
Kerepööre, painutus, kallutus, vibutus, vetrumine.
Käte ja jalgade ringid, jalgade hark-, rist- ja käärasendid, käte altkaar, ülaltkaar ning hoo- ja lõdvestusharjutused. Käte kõverdamine ja sirutamine toengpõlvituses.
Toeng-ja küünartoengpõlvituses selja kumerdamine ja nõgusaks viimine (kassiküür).
Alates II kooliastmest muutuvad vabaharjutused ja harjutused keerulisemaks. Esitatakse õpetaja koostatud kontrollharjutusi ja vähemalt 16-taktilisi harjutuskombinatsioone muusika saatel.
Lisanduvad hoo- ja lõdvestusharjutused kätele, kerele ja jalgadele (kulgev ja järkjärguline lõdvestus).
Lüliksirutus (sirutus lüli lüli haaval) põlvitusistest, poolkägarast, kägarast jne.
Istesse tõusud erinevate käteasenditega, jalad kergelt kõverdatud ja fikseeritud (jälgida, et selg ei vajuks istesse tõusmisel küüru). Harjutused puusaliigese liikuvuse arendamiseks. Jalalihaste venitamine (eriti lapse intensiivsel kasvuperioodil) erinevatest lähteasenditest, spagaadid. Mitmesugused viske ja püüdmisharjutused (riskiharjutused) vahenditega.
(T) Käte- ja kerelainetused.
Vahendid: võimlemiskepid, rõngad, pallid, hüpitsad, hoonöörid, topispallid, hantlid, käsikud, kätele ja jalgadele kinnitatavad raskused, lindid, linikud, võimlemispingid, varbseinad jne.

Kõnd, jooks, hüplemine, hüpped

Kõnd kindla rütmi järgi; kõnd muusika dünaamika järgi. Kõnd erinevas tempos ja erineva sammupikkusega. Erinevad kõnnivormid: käpuli, poolkükis, põlvetõste-, jalatõste-, väljaaste-, sääretõste- ja tagurpidi kõnd, luisk-, rist-, juurdevõtu-, möödavõtu- ja vahetussamm. Liikumine ristsammuga ette, taha, kõrvale.
Matkivad kõnniharjutused. Kõnd käte erinevate asendite ja liigutustega.

Kõnd (jooks) kujundliikumisena. Kõnd (jooks) üle takistuste ja takistuste vahel. Kõnni- ja jooksuharjutused signaali järgi. Kiirenev kõnd üleminekuga jooksule. Mitmesugused kõnni- ja jooksuharjutuste kombinatsioonid. Jooks kõrvale ristsammuga ette ja taha. Väljaastekõnd vetrumisega.

Hüplemine: sulghüplemine, sulghüplemine vahehüpisega, harkihüplemine, kükkihüplemine, ristihüplemine.
Hüplemine ühel (paremal/vasakul) jalal paigal ja liikumisega (pehme maandumine). Harkis- ja käärishüplemine, käärishüplemine jalavahetusega; sulghüplemine pööretega ja poolpööretega; väljaseadehüplemine; põlvetõste-, jalatõste- ja sääretõstehüplemine.
Matkivad hüplemisharjutused.
Hüplemine eri suundades üle ja ümber vahendite. Hüplemisharjutuste kombinatsioonid erinevatest hüpetest. Hüplemisharjutused erinevate käteasendite ja liigutustega. Koordinatsiooniharjutused. Põlvetõstehüpe. Jalatõstehüpe. Jalatõstehüpe ette, taha, kõrvale. Sammhüpe.
Sulghüpe 180° pöördega. Harkhüpe, kägarhüpe.
(T) Erineva iseloomuga kõnd (kerge, rõõmus, energiline).
Pöiajooks. Väljendusjooks. Hüpe ühe jala hooga poolkükki, järgneva hüppega kahe jala tõukelt üles. Juurdevõtusamm ja sammhüpe. Põlvetõstehüpe, käed avaringselt ees, järgneva jalatõstehüppega taha, käed kõrval. Hoojooksult sulghüpe, sirutushüpe.
Hüpe kahelt jalalt ühele ja ühelt jalalt kahele. Hüpe 360° pöördega.
Löökhüpe kõrvale. Pöialöökhüpe.

Hüpits
Hüplemisharjutused hüpitsat ette tiirutades. Hüplemine paigal ja liikumisega ette, hüpitsat ette tiirutades. Hüplemine hüpitsat taha tiirutades. Hüplemine hüpitsat tiirutades (30 sekundi jooksul).
Sulghüplemine vahehüpistega, hüplemine jalalt jalale, ühel jalal jms, hüpitsat ette ja taha tiirutades. Hüpitsa ringitamine, hüpitsa nn kaheksa. Hüplemine hüpitsat ringitades. Hüplemisel hüpitsa tiirutamine silmusena ette ja taha. Galopphüplemine kõrvale hüpitsa tiirutamisega ette ja taha. Hüplemisharjutused (ühe või kahe hüpitsaga) paaris.

Hoonöör
Hüplemine üle kiikuva hoonööri. Läbijooksud tiirleva hoonööri alt. Hüplemine üle tiirleva hoonööri. Sissejooks tiirleva hoonööri alla, hüplemine üle tiirleva hoonööri koos järgneva väljajooksuga. Hüplemine üle hoonööri üksikult, paaris, kolmikutes jne.

Rakendus- ja riistvõimlemine

Väikeinventari ja mattide kandmine ja paigutamine.
Riistastiku kandmine ja paigutamine/paigaldamine.
Ronimise erinevad variandid varbseinal, redelil, kaldpingil, köiel jne. Ronimine varbseinal rippseisus ja rippkükis juurdevõtusammudega kõrvale. Ronimine üle takistuste ja takistuste alt. Ronimine kaldpingil (horisontaalredelil) toengpõlvituses ja käpuli.

Toeng- ja roomamisharjutusi võib kasutada mänguvormis matkimisharjutustena – konnahüpped, hülgeroomamine, vähikõnd, kassikõnd ja roomamine kõhuli, roomamine ühe käe ja ühe jala toetusel jne (I kooliaste).

Raskuste tõstmine ja kandmine. Põhiliste tõstmis- ja kandmisviiside omandamiseks kasutada mitmesuguseid vahendeid: topispallid, pingid, väikeinventar, kaasõpilased jne. Omandatud tõstmis- ja kandmisviise on soovitav kasutada teatejooksudes ja liikumismängudes. Kaaslase kandmist alustada viisist, kus kaks õpilast kannavad ühte: kandmine istes kätel, kandmine hoidega kätest ja põlvedest jne. Alates III kooliastmest lisanduvad kandmisviisid, kus üks õpilane kannab teist: kandmine istes seljal, kandmine istes õlgadel, kandmine süles jne.

Ripped on lihtsad võimlemisharjutused riistadel. Ripe on asend, mille juures õlavööde on hoidepunktidest madalamal. Õppimiseks saab kasutada varbseina, redeleid, köit jne. Ripped ja toengud on lähte- ja lõppasendid keerukamatele hooelementidele rööbaspuudel ja kangil. Seetõttu tuleb ripete ja toengute õigele tehnilisele omandamisele pöörata erilist tähelepanu. Rippevariante on palju: rippseis, ripplamang, ripe sirgete kätega, ripe kõverdatud kätega ning käte aeglase sirutamise või kõverdamisega, nurkripe, uppripe, tiriripe jne. Ripetes vajame väiksemat lihaspinget, seepärast omandatakse nad varem, ja alles seejärel minnakse toengute juurde.
Soovitus
Õigesti sooritatud rippe puhul on keha:

• maksimaalselt sirutatud, mitte ülesirutatud (eriti õlaliigesest)
• pingestatud

Toenguid on kõige mugavam omandada rööbaspuudel ja kangil. Toenglamangu, ees-, taga-, käär-, küünarvars-, nurktoengu jne sooritamisel pöörata tähelepanu kätehaarete ja -hoiete õpetamisele.
Soovitus
Toeng ühe- ja kaheteljelistel võimlemisriistadel on erinev. Üheteljelisel riistal (kangil, poomil, rööbaspuude ühel rööpal) tuleb arvesse veel lisatoeng reitega, mistõttu keha võib olla ka kaldu (ees- ja tagatoeng). Kaheteljelistel riistadel (rööbaspuude rööbaste vahel) on võimleja keha vertikaalne.
Õigesti sooritatud toengu puhul on keha:

• õlaliigesest tõstetud
• võimalikult sirutatud
• pingestatud

Haarded-hoided. Pealt-, alt- ja segahaare ning pöidla asend haaretes (rööbaspuudel on pöial näppudega samas, aga kangil vastassuunas).

Hooglemised rippes ja toengus siduda mitmesuguste ülehoogude ja mahahüpetega nii ette- kui tahapoole, nõudes tasakaalustatud ja õiget maandumisasendit.

Köielronimine nõuab ripetes omandatud oskusi. On kolm põhilist ronimisviisi: kolme- ja kahevõtteline ning ainult käte abiga. Tütarlastele ja nooremate klasside õpilastele on sobivam kolmevõtteline ronimine, kuna koormus langeb siin võrdselt kätele ja jalgadele.
Peale põhiliste ronimisviiside kasutada ka järgmisi võimalusi: erinevad kiikeharjutused jalgadetõukega köiele rippesse ja maandumisega hobusele, põrandale; jalgadega varbseinale toetudes käte abil ronimine; seinale ronimine horisontaalsel latil (köiel) kinnerrippes jne.
Rakendusharjutusi on otstarbekas sooritada ringtreeninguna. Lisada ronimistele, roomamistele, ripetele, toengutele tasakaaluharjutusi ebastabiilsetel pindadel, nt liikumine topispallidel, üksteise peale risti asetatud võimlemispinkidel jne.

Harjutused rööbaspuudel ja kangil. Seisust ja rippkükist tõusud toengusse kangil ja rööbaspuudel (nii alumisele kui ülemisele rööpale); mitmesugused jalgade ülehood toengust, ripplamangust, hooglemiselt või laskumisega ülemiselt alumisele rööpale. Tireltõusu erinevad variandid: ühe jala hoo ja teise tõukega, kahe jala tõukega, jõuga rippest. Mahahüpped nii pööretega kui ka erinevatest asenditest: reisistest, rippkükist, toengust, käärtoengust jne.
Soovitused

• Jala ülehooks toengust käärtoengusse või tagasi tuleb keharaskus viia korraks jala ülehoopoolsele käele ja suunata jalad vastassuunda. Seejärel kanda keharaskus järsult üle teisele käele ja sooritada jala ülehoog. Vastassuunaline väike eelhoog võimaldab jala ülehoogu sooritada tasakaalustatud asendis. Abistamine küljelt, hoidega õpilase keharaskuse poolsest käsi- ja õlavarrest.
• Tireltõus ühe jala hoo ja teise jala tõukega. Lähteasendiks rippseis kõverdatud kätega, tugijalg hoidepunkti all, hoojalg taga. Harjutuse sooritamiseks anda hoojalaga tugev hoog ette-üles, millele järgneb kohene tugijala tõuge. Kuni puusade tõusmiseni hoidepunkti (kangi/rööpa) lähedusse (vähemalt kangi/rööpa kõrgusele) tuleb käed hoida kõverdatult (esialgses asendis). Pöidade jõudmisel kangi/rööpa kohale sirutatakse käed ja toetatakse puus kangile/rööpale, jalad aga viiakse üle kangi/rööpa alla. Järgneb õlgade viimine taha ja sirutamine toengusse. Tireltõusu tehnika paremaks omandamiseks võiks õpilase tugijalapoolsel küljel kasutada kaldpinnana tugijala all kõrgemale alusele toetatud hoolauda.
  Abistaja seisab harjutuse sooritamise ajal õpilase kõrval ja toetab teda ühe käega õlast, teisega puusast.
  Juurdeviivad harjutused. Ripped kõverdatud kätel mitmesugustel vahenditel, hooglemine (kiikumine) nurkrippes, eri kõrgusega rööbaspuudel toetatakse jalad eelnevalt vastu ülemist rööbast (tiriripe alumisel, jalad ülemisel) ja sealt ühe jala hoo ja teise tõukega tireltõus alumisele rööpale.
  Põhiline viga on käte varajane sirutamine, s.t käed sirgenevad varem, kui puus on jõudnud kangi/rööpa lähedusse ning pöiad pole jõudnud kangi/rööpa kohale.
• Tireltõus kahe jala tõukega või jõuga rippest (alustatakse käte kõverdamisega) sooritatakse eespool kirjeldatud põhiviisi järgi.

Kangil lisanduvad poistele toeng- ja käärhöörid ette ja/või taha, jõutõus ja kaar-mahahüpped toengust või rippest. Hööride õppimist soovitame alustada toenghööri õpetamisest taha. Kui toeng on õigesti omandatud, siis höörid õnnestuvad lihtsalt (jälgida, et käed ei kõverduks küünarliigesest). Tublimad tüdrukud võiksid hööre sooritada erineva kõrgusega rööbaspuudel.
Soovitused

• Toenghöör. Lähteasend on toeng. Et elemendi sooritamiseks hoogu saada, tuleb jalad ja õlad veidi ette tuua, nii et puusavöös tekiks nurk. Järgneb jalgade hoog taha, õlad jäetakse ette. Puusad tõusevad hoo mõjul taha-üles. Puusade langemisel kangi suunas viiakse õlad veidi taha; toimub väike pöördeliigutus ja siis, kui puusad (reied) on jõudnud kangi juurde, sooritatakse järsk jalgade hoog ette. Sirged käed suruvad keha vastu kangi. Jalgade jõudmisel üle kangi sirutub keha puusadest ja õlad viiakse taha (jalad jäävad paigale) ning käed fikseerivad toengu. Elemendi sooritamisel toimub pöörlev liikumine õlgadega taha. Juurdeviivad harjutused. Toengust hoog taha ja tagasi toengusse; kui abistaja hoiab jalgadest, langeda toengust kangil kehaga ette ja sirutada toengusse. Abistaja seisab kangi ees, toetab õpilast ühe käe pööratud haardega käsivarrest ja teise käega reitest, surub puusi (reisi) vastu kangi, tekitades pöördliikumise. Toengusse jõudmisel aga pidurdab ta võimleja jalgade liikumist ette. Põhiline viga: mitteküllaldane jalgade hoog taha.
• Käärhöör taha. Lähteasendiks käärtoeng. Tehnika on eelnevaga sarnane. Energilise jalahooga taha tõstetakse keharaskus kätele ja asetatakse jalg ülemise kolmandiku kõrguselt või eesoleva jala reie keskkohalt kangile. Järgneb õlgade ja keha vajumine taha ning siis tugev taga oleva jala rebimine ette. Hööri teises pooles toimub keha sirutamine ja käte ümberhaare peatumiseks käärtoengus. Juurdeviiva harjutusena võib kasutada hööriks ettevalmistava liigutuse õppimist. Abistaja seisab kangi ees, toetab õpilast ühe käe pööratud haardega käsivarrest ja teise käega toetab taga oleva jala reit. Surudes puusi (reisi) vastu kangi, tekitada pöördliikumine. Toengusse jõudmisel pidurdab võimleja jalgade liikumist ette.
• Käärhöör ette. Lähteasend on käärtoeng hoidega alt. Tõstes keha kätele, sooritab õpilane hoogsa sammu eesoleva jalaga ette nii, et kang toetuks taga oleva jala reie eesmisele ülemisele kolmandikule. Langemisel tuleb keha jala suunas energiliselt ette painutada. Hööri teisel poolel, toetudes eesoleva jalaga kangile, sirutatakse keha ja sooritatakse kätega ümberhaare käärtoengusse. Juurdeviiva harjutusena sooritada ettevalmistav liigutus eraldi, kaaslase abiga. Abistaja seisab kangi taga ja toetab võimlejat ühe käe pööratud haardega randmest, teisega seljalt.
  Põhilised vead: käärtoengust etteastumisel on jala astumisliigutus liiga väike; etteastumisel kõverdatakse käed või ei tõsteta keha piisavalt kätele; ei sooritata painutust ette jala suunas; painutus ette sooritatakse enne, kui keha on alustanud langemist ette; puudub toeng tugijala reiele.
• Harjutused paralleelsetel rööbaspuudel (P): hooglemised toengus, küünar- ja õlavarstoengus, hoogtõusud ette või taha mitmesugustest hooglemisasenditest; hool mahahüpped ette ja taha; harkistest harktirel ette, õlgadel seis ja sirutõus.

Soovitused
Rööbaspuude kasutamisel peab rööbastevaheline kaugus vastama õpilase õlavöö laiusele. Seda kontrollitakse õpilase küünarvarre ning kokkusurutud sõrmedega käelaba pikkuse abil.

• Hooglemist peab sooritama sirgete käte ning fikseeritud õlavööga hoidepunktide kohal. Eeltingimuseks on oskus liikuda toengus sirgete jalgade ja pingestatud kehaga. Mida jäigem on keha, seda kergem on teda soovitud suunas juhtida. Keha põhiline liikumapanev jõud on õlavöötme lihaste töö ning keha liikumine hooglemisel toimub ümber õlavöötme telje. Abistamine toimub hoidega käsivarrest.
• Sirutõusu rööbaspuudel võib sooritada erinevatest lähteasenditest (rippseisust, nurkrippest, upprippest ning toengust käsivartelt). Upptoengust käsivartelt toimub energiline jalgade vibutus (kehast eemale), millega kaasneb puusavöö, kere ja õlgade kaasaliikumine. Toengusse liikumine toimub sirgete kätega rööbastele surumisel. Lähteasendis ning järgneva vibutushoo ajal peab puusavöö asuma pea tasapinnal või kõrgemal.
  Abistamine toimub rööbaste alt käte toetusega seljale ja reitele.
  Juurdeviivad harjutused. Upplamangust matil sooritada kiired vibutusliigutused üles-alla nii, et puusad ei puuduta matti; toengus jalgade hooglemiselt ette laskuda käsivartele upptoengusse.
• Hoogtõus küünarvarstoengus sooritatakse hool ette ja taha. Sooritamise edukus sõltub eelkõige kindlast küünarvarstoengust.
  – Hool ette, kui puusad on läbinud vertikaaltasapinna, rebitakse jalad ette-üles samaaegse käte surumisega rööbastele. Tõus lõpeb toengus (nt hooglemisega).
  – Hool taha läbitakse vertikaaltasapind, puus ees, millele järgneb jalgade hoog taha-üles samaaegse käte surumisega rööbastele. Tõus lõpeb toengus (nt hooglemisega).
  Nõutav on, et mõlema tõusu sooritamine lõpeks kere ja jalgade kõrge asendiga rööbaspuude suhtes (mitte toengus rööbaspuude vahel). Abistamine toimub rööbaste alt käte toetusega kerest ja jalgadest.
• Harktirel ette. Käte haardega jalgade eest viia keharaskus kõverdatud kätele (küünarnukid kehast eemal), tõsta puusad üles (selg kumer, pea rinnal) ja asetada õlad (õlavarred) rööbastele. Kui keha raskuskese on läbinud vertikaali, toimub käte kiire ümberhaare ja puusavööst sirutamisega laskumine harkistesse. Kogu tirel tuleb sooritada sujuvalt.
  Juurdeviivad harjutused. Tirelid ette mattidel, harktirel ette harkistest, harktirel ette toenglamangust, harktirel ette toenglamangust (paariline hoiab jalgu). Abistamine toimub rööbaste alt ühe käega rinnalt (tirelisse minemisel) ja teise käega turjalt (tirelist tulemisel).
• Õlgadelseis harkistest. Käte haardega jalgade eest viia keharaskus kõverdatud kätele (küünarnukid kehast eemal), tõsta puusad üles (selg kumer, pea rinnal) ja asetada õlad (õlavarred) rööbastele. Puusade viimisel üles sirutada jalad ja sooritada õlgadelseis (keha sirutatud ja pea kuklas, vaade maha matile). Abistamine toimub rööbaste alt ühe käega rinnalt ja teise käega turjalt abaluude piirkonnast.

Hüppeharjutused. Toenghüpped

Toenghüpete mitmekesisusele vaatamata on nende tehnikas palju ühiseid elemente, mis moodustavad toenghüpete tehnilise aluse. Et tehnikat analüüsida ja edukalt õpetada, jaotame toenghüpped järgmisteks osadeks: hoojooks, hüpe hoolauale, jalgadetõuge, lennufaas enne kätetõuget, kätetõuge, lennufaas pärast kätetõuget, maandumine. Hüppe edukus sõltub jalgade- ja kätetõuke õigest sooritusest ning tasakaalustatud maandumisest. Seepärast on õige õpetada toenghüpet osade kaupa ja juurdeviivate harjutuste toel. Õpetamist soovitame alustada maandumisasendi õpetamisest.

Maandumisasendi õpetamine. Rulluv liigutus pöialt kannale, laskumine kükki, kõverdusega põlveliigesest kuni 90°, käed ees-ülal-kõrval, vaade ette, püsida asendis umbes 3 sekundit. Üleshüpped kahe jala tõukelt maandumisasendi fikseerimisega. Hüpped ühe ja kahe jala tõukelt maandumisega kahele jalale. Mitmesugused maandumisharjutused suletud silmadega. Hoojooksult pealehüpped pehmele alusele ja sirutusmahahüpe maandumisasendi fikseerimisega. Sügavushüpped erinevatelt kõrgustelt, pööretega ja erineva kehaasendiga õhulennul, korrektse maandumisasendi fikseerimisega.

Harjutused jalgadetõuke õppimiseks. Tõukeharjutusi võib teha tõugates ära põrandalt, hoolaualt, minitrampliinilt, minibatuudilt jne. Jalgadetõuge vetruvalt aluselt on väga spetsiifiline. Pealehüpe hoolauale peab toimuma peaaegu pinges sirgete jalgade päkkadele („ole nagu põrkav pall”). Väga tähtis on jalgadetõukele lisada õigesti ajastatud kätetöö. Pealehüppel hoolauale alustavad käed väikese energilise kaarega kõrvalt liikumist tagant ette. Momendil, kui jalad puudutavad hoolauda, asuvad käed all või keha vertikaaltasapinnast veidi eespool. Edasi liiguvad käed kiirenevalt eest üles (ette) ning seejärel pidurdub kätehoog järsult. Selle omandamiseks tuleb harjutusi algul teha põrandal. Algseisus peab pingutama reielihaseid nii, et on tunda põlvekapslite liikumist üles-alla ning sooritada selliselt pingutatud jalgadega sulghüppeid. Sulghüpped seostada küünarliigesest kõverdatud käte ringidega alt eest kaarega üles.

Harjutused kätetõuke õppimiseks. Käte tõukeoskust läheb vaja nii edukaks toenghüppe sooritamiseks kui ka dünaamilistes akrobaatikaharjutustes. Käelabad asetatakse tõukeks toetuspinnale, paralleelselt sujuva rullumisega näppudelt peopesale. Välja- või sissepoole suunatud sõrmedega kätetõuge on vähem efektiivne ning traumaohtlik. Tõuge tehakse peaaegu sirgete ja pingestatud kätega (käsi ei tohi küünarliigesest kõverdada) ning järsu liigutusega õlaliigesest. Tõuget alustatakse veel enne, kui õlad on jõudnud vertikaaljooneni ja lõpetatakse siis, kui õlad asuvad toetuspinna kohal.
Tõukeliigutuse imiteerimist on kõige lihtsam alustada toengpõlvitusasendis, seejärel teha tõukeliigutus käed-ülal pihud-seinal seisust. Lõbusad on mitmesugused tõukeharjutused paarilisega, seistes käed-ees pihutsi.
Hoojooksult hüpe kitsele (hobusele, võimlemiskastile) toengkägarasse ja sirutusmahahüpe.
Hoojooksult harkhüpe üle kitse (hobuse).
Hoojooksult kägarhüpe üle kitse (hobuse).
Vahendi kõrguse, asetuse (risti/piki) ja hoolaua kaugusega reguleeritakse toenghüpete raskusastet.
Soovitused
Esimestel hüpetel on oluline õpetaja julgustav sõna ja vajadusel asjalik abistamine.

• Harkhüppe abistamisel seisab õpetaja hüppevahendi taga maandumismatil, näoga õpilase suunas. Abistamine tõstega kaenla alt. Peale hoojooksu ja äratõuke vigade parandamist tuleb tähelepanu pöörata jalgade sirutatud asendile lennul ja käte kohesele äratõukele. Viimasena rõhutatakse kätetõukele järgnevat sirutusliigutust ja korrektset maandumisasendit.

• Kägarhüppe abistamisel seisab abistaja hüppevahendi kõrval, näoga selle poole. Abistamine ühe käega randmest ja teisega kõrgelt õlavarrest toetades. Peale hoojooksu ja äratõuke vigade parandamist tuleb pöörata tähelepanu käte kohesele äratõukele. Seejärel rõhutatakse kätetõukele järgnevat sirutusliigutust ja korrektset maandumisasendit.

Tasakaaluharjutused
Tasakaalu säilitamisel on oluline keha raskuskeskme asukoht tugipinna suhtes ja tugipinna suurus. Tasakaal on seda püsivam, mida suurem on tugipind ja mida madalamal asub raskuskese; keha raskuskese peab paiknema toetuspinna kohal. Tasakaal oleneb ka vestibulaaraparaadi seisundist, lihastundlikkuse ja nägemise kaasabil saadavast infost.
Tasakaaluvõime on rakendusliku tähtsusega kehaline võime, milleta inimene on kohmakas ja kartlik, kuna ei suuda oma keha valitseda. Halva tasakaaluga inimene vaevleb nii olme- kui sporditraumade küüsis. Seega ei tule teha harjutusi mitte ainult tasakaalu säilitamiseks, vaid püüda kaotatud tasakaal kiiresti teadlikult taastada. Tasakaaluharjutusi (pingil, poomil) peavad kindlasti tegema ka poisid.
Eristatakse staatilist tasakaalu ehk tasakaalu staatilistes asendites ja dünaamilist tasakaalu ehk tasakaalu liikumisel. Sellest tulenevalt jaotatakse tasakaaluharjutused staatilisteks ja dünaamilisteks: harjutused vähendatud, kõrgemal ja ebastabiilsel tugipinnal; hüppe- ja pöördeharjutused ning harjutused suletud silmadega. Tasakaaluharjutuste õpetamisel tuleb kindlasti lähtuda jõukohasusest ning rakendada printsiipi kergemalt raskemale. Samas on ääretult oluline harjutuste mitmekesisus ja uudsus.
Tasakaalu treenivad hästi ka staatilised ja dünaamilised akrobaatikaharjutused ning mahahüpped riistadelt, eriti kui nõuda korrektset tasakaalustatud maandumist. Tasakaaluharjutused etendavad tähtsat osa õige rühi kujundamisel, sest nõuavad korrektset kehahoidu, millega kaasneb kere, eriti aga seljalihaste toonuse tõus.
Spetsiaalseid tasakaaluharjutusi tehakse põrandale tõmmatud joonel, kõrgemal tasapinnal (võimlemispingil, poomil), paigal ja liikudes ning üleminekutega madalamalt kõrgemale ja vastupidi. Väärtuslikud on ka kõnniharjutused takistuste ületamise, raskuste kandmise ja teineteisest möödumisega.
Seis ühel jalal, teine jalg tõstetud ette (kõrvale, taha). Päkk-kõnd mööda joont ja kõnd, selg ees. Kõnniharjutused käte erinevate asenditega joonel, põrandale asetatud liistul, latil, nööril, võimlemispingil jne. Kõnd astumisega rõngast rõngasse, klotsidel, topispallidel jne. Kõnd võimlemispingil takistustest üleastumise ja vahendite ümbertõstmisega.
Päkkseis ja ühel jalal seis suletud silmadega. Kõnd ristsammudega ette üle maas asetseva nööri, joone jne. Päkkadel pöörded 90° ja 180° maas ja võimlemispingil.
Kõnd võimlemispingil lisaülesannetega (kiirenevalt, kiiresti, peatustega, lakke vaatamisega jne), erinevate käte ja jalgade asenditega. Pöörded poolkükis ja kükis. Staatilised tasakaaluharjutused: toengrõhtpõlvitus, nurkiste, poolspagaat, rõhtseis jne; nende seostamine mitmesuguste dünaamiliste tasakaaluharjutustega.
Pööre 180° ristsammuga; pööre 360° päkkadel maas (väikeste sammudega, ristsammuga); pööre 360° päkal (maas). Varem õpitud kõnniharjutuste kombinatsioonid ja sirutus-mahahüpe pingilt, madalalt poomilt. Laskumine kükki (põlvitusse) ja tõusmine ning väljaastekõnd.
Põlvetõstekõnd, päkk-kõnd, pööre 180° poolkükis. Mitmesugused hüpped paigal ja liikumisega pingil ja poomil, sirutus-mahahüpe.

Poomiharjutused tütarlastele
Erinevad sammukombinatsioonid: vetruv samm, valsisamm ja polkasamm käte erinevate asenditega; hüpe jalgade vahetusega; pööre 180° kükis; pööre 180° sammuga ette; pööre 180° jalahooga taha; poolspagaat; poolspagaadist tõus taga oleva jala sammuga ette; toengpõlvitusest jala hooga taha mahahüpe seisu küljeti; reisistest ülehooga mahahüpe. Mitmesuguseid mahahüppeid ja pealehüppeid tõukega põrandalt ja hoolaualt erinevatesse asenditesse.
Toengväljaseade pealehüpe; toengnurkiste ühega, teine kõverdatult poomil; pöördega mahahüpe ühe jala hoo ja teise tõukega.
Soovitus
Tasakaaluharjutused nõuavad laitmatut rühti. Poomil harjutusi sooritades suunata vaade kaugele ette, poomi otsale.

Akrobaatika

Ka kõige lihtsamaid harjutusi peab tehniliselt õigesti sooritama, sest enamik nendest on eelharjutuseks keerulisematele. Õpilaste huvi äratamiseks ja selle säilitamiseks tuleb akrobaatikaharjutusi teha erinevatest lähteasenditest, erinevate kehaasenditega, erinevatesse lõppasenditesse ja ühendada õpitud harjutused kombinatsioonideks. Staatilisi harjutusi (turiseis, tiritamm, kaarsild jne) võib kasutada vaheldumisi dünaamilistega. Turiseisu, tiritamme ja kätelseisu on soovitav püsiasendis hoida mitte üle 3–4 sekundi, et ära hoida vere liigset valgumist pähe ja sellega kaasneda võivaid ebameeldivusi (iiveldus, peavalu jne). Jälgida tuleb, et vestibulaaraparaadile mõjuvaid harjutusi (näiteks tirelid) ei sooritataks korraga palju ega kaua.

Kägar ja kägardumised. Kägar on põhiasend, millest alustatakse veerete, tirelite ja saltode õppimist, seepärast tuleb nõuda selle asendi täpset tehnilist sooritamist. Kägarasendis on jalad kõverdatud, pöiad koos, põlved veidi laiali, pea rinnal (pea natuke põlvede vahel), kätega hoitakse säärtest põlvede alt (käed ei tohi olla sõrmseongus ega käsivarsseongus), küünarnukid vastu keha. Kägardumist õpetada selililamangust, istest, kükist ja algseisust.
Soovitus

• Kägardumine toimub kiiremini, kui alustada painutusega põlveliigesest, järgneb puusaliiges ning lõpuks õlaliiges.
• Õige liigutuste järjekord kägardumisel kindlustab lihaskontraktsioonide koordinatsiooni.

Veered kägarasendis ja ülesirutatult. Põhivariant on toengkägarast veere taha ja tagasi lähteasendisse. Veered ülesirutatud asendis kõhulilamangus, veere kõrvale kägardumisega selililamangus ja sirutamisega kõhulilamangus; veere seisust väljaastega kõrvale; harkistest ringveere ja veere taha upselt istest ning algseisust.

Turiseisu variandid käte ja jalgade erineva asendiga.
Soovitus

• Turiseis. Lähteasend selililamang, käed puusal, toetumine õlavartele (sirgetele kätele toetumine on raskem variant). Tõsta jalad ette ja sirutada keha vertikaalasendisse. Abistamine toimub jalgadest.

Kaarsild selililamangust, kaarsild harkseisust laskumisega taha (abistamisega).
Soovitus

• Kaarsild. Lähteasend selili, käed kõverdatult õlgade taga ja näpud suunaga õlgade poole, jalad kõverdatud õlgade laiuselt. Sirutada käed (põranda suhtes vertikaalselt) ja jalad ning viia pea kuklasse.

Tirel ette ja taha erinevatest lähteasenditest (ühe käe toetusega, käteta jne) mitmesugustesse lõppasenditesse (harkseisu, uppseisu jne). Tirel ette ja taha kaldpinnalt, tirel ette ja taha kõrgemale alusele (mativirn), hüppetirel üle takistuse. Kõik need tireli variandid vajavad eelnevalt kätele maandumise oskuse õpetamist.
Soovitused:

• Tirel ette. Lähteasend toengkükk. Käed asetatakse umbes 50 cm kaugusele jalgadest; toimub tugev jalgadetõuge, mis kindlustab sujuva veeremise üle turja. Kägartireli sooritamisel pea ei puuduta võimlemismatti ja üleminek toimub kohe kätelt turjale. Pärast äratõuget võtta jalgadega kägarasend, kallutada pea rinnale ja haarata kätega kõverdatud jalgadest. Tirel sooritada kiires tempos, et jätkuks hoogu tireli lõpus jalgadele tõusmiseks.
• Tirel taha. Lähteasend toengkükk. Kätetõukega veere taha, haarates kätega jalgadest. Veeremisel asetada käed õlgade taha pihkudega matile. Momendil, kui kukal puudutab matti, toimub käte sirutus ning tirel lõpetatakse lähteasendis, s.o toengkükis.

Aktiivsuse tõstmise eesmärgil sooritada tireli mängulisi variante. Paarilised külitsi küünarvarsseongus, tirelid ette ja taha; harkhüpe üle tireleid sooritava kaaslase; „tanktirel” nii paarilisega kui mitmekesi viirus; „kiviheitemasin”, kolmiktirel, aheltirel ja loovuse arendamise eesmärgil õpilaste endi poolt väljamõeldud variandid.

Enne seisude, sildade ja tirelringide juurde asumist õpetada kätetoengut, kätetõuget ja sooritada kehakorsetti arendavaid harjutusi. Seisude õpetamise eeltingimus on oskus keha pingestada, oskus keha valitseda ümberpööratud asendis ning reguleerida tasakaalu.
Selleks mõned näidisharjutused: algseisust liikuda kaldseisu asendisse nii, et keharaskus oleks rohkem varvastel, selililamangust vaagnavöötme tõstmine käte survega matile; küünartoenglamangus või külgküünartoenglamangus sirge keha hoidmine; selililamangus pingutada kõiki lihaseid, muuta keha jäigaks (sooritamist soodustab tuharate pingutus ja alakõhu sissetõmme) ning kaaslane tõstab hoidega lamaja pöidadest (õlgadest, kukla tagant) sirge keha üles, jne.

Tiritamm eri lähteasenditest käte ja jalgade erineva asendiga.
Soovitus:

• Tiritamme puhul on vajalik eelnevalt õpetada pea õiget mahaasetust. Õige asendi puhul toetutakse matile lagipea esiosaga (alates juuksepiirist) ja käte ning pea asetus moodustavad võrdkülgse kolmnurga. Kui toetuda võrdselt peale ja kätele, on algul lihtsam saavutada tasakaal kõverdatud jalgadega ja seejärel sirutada aeglaselt jalad. Abistamine toimub kõrvalt jalgadest ja puusavööst.

Kätelseis ja selle erinevad variandid.
Soovitus

• Eelharjutused varbseinal kätelseisu õppimiseks: jalgade erineva asendiga tiriripe selitsi varbseinal, toenglamang, pöiad viiendal varval, kõndimine upptoenglamangusse ja jalgade vahelduv viimine üles; kõndimine jalgadega varbseinal kätelseisu rinnati varbseinaga; kätelseis ühe jala hoo ja teise tõukega, toetudes pöidadega varbseinale, abistamisega kätelseis.

NB! Kätelseisus moodustavad käed kerega ühe sirge.
Abistamine toimub kõrvalt jalgadest ja puusavööst.

Kui kätelseisu ja tireli erinevad variandid on hästi omandatud, võib sooritada tehniliselt raskemaid ja huvitavamaid elemente, nt kätelseisust tirel ette, läbi kätelseisu uppistest tirel taha, tiritammest jalgade kõverdamise ja sirutamisega kätelseis, küünarseis.

Ratas kõrvale, kaks ratast kõrvale, tirelring kõrvale tempohüppelt, pöördtirelring.
Soovitused

• Kätelseisu ja ratast kõrvale soovitame õpetada koos, sest need vajavad ühesuguseid oskusi. Tehnika sarnasuse tõttu annab nende elementide koos õppimine positiivse ülekandeefekti ning aitab harjutusi kiiremini omandada.
• Ratast kõrvale sooritades asetatakse käed ja jalad järgemisi (käsi-käsi-jalg-jalg) ühele sirgjoonele. Jalad on kogu aeg maksimaalselt hargitatud ja keha sirge, pea kuklas. Keharaskus kantakse vaheldumisi ühelt käelt teisele ja ratas lõpetatakse ühe käe äratõukega põrandalt. Ratas kõrvale lõpeb harkseisus, käed kõrval.

Põhiline viga ratta sooritamisel on käte üheaegne asetamine põrandale, samuti puusaliigesest kõverdumine.

Kuna sild ja sildringid nõuavad head painduvust nii õla- kui puusaliigesest, siis peab eelnevalt tegema painduvust arendavaid harjutusi. Varbseinal saab teha juurdeviivaid harjutusi: harkkägariste selitsi, käte hoid pea kõrguselt, tõus jalgade ja käte sirutamisega kaarsilda jne. Sild kergendatud tingimustes (käed või jalad kõrgemal alusel).
Õpilase loovuse arendamiseks ja aktiivsuse tõstmiseks sooritada nii staatilisi kui ka dünaamilisi akrobaatikaharjutusi paarides ja kolmikutes.

Püramiidid. Kui eespool kirjeldatu on akrobaatikas omandatud (toengud, seisud, paarisakrobaatika), siis sobib omandatud oskusi kinnistada akrobaatiliste rühmaharjutuste ehk püramiididega. Püramiidide tegemisel pöörata tähelepanu asendi stabiilsusele ja tasakaalus püsimise tingimustele ning koostööle partneritega; jälgida haarete (pihk-, konks-, randme-, küünar- ja/või õlavarsseong) otstarbekat ja õiget kasutamist. Et püramiidid on erineva raskusastmega, on neid otstarbekas koostada koos õpilastega (arendab loovust). Jõukohasuse printsiipi jälgides on neid võimalik õpetada väga erineva ettevalmistusega õpilastele.

Soovituslik kirjandus

Hein, V. (1995). Harjutusvara võimlemise elementide õpetamiseks. TÜ Kirjastus.

Hermlin, K. (2001). Kehahoiu ABC. TÜ Kirjastus.

Isop, E. (1995). Võimlemis- ja suusarivi koolis. Haridustöötajate Koolituskeskus.

Isop, E. (2004). Võimlemisharjutuste stenografeerimine. TPedI Kirjastus.

Jalak, R. (2006). Tervise treening. Tallinn.

Jalak,R, Neissaar, I. (2004). Jõu- ja venitusharjutusi igaühele. Eesti Olümpiakomitee.

Jürs, L. (1990). Võimlemise metoodiline abimaterjal. Eesti NSV Haridusministeerium, Tallinn.

Leius, A.- L. (1983). Kehalise kasvatuse ettevalmistavad osad. Eesti NSV Haridusministeerium, Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut.

Leius, A.- L., Neeme, A. (1983). Naisvõimlemine. TPedI Kirjastus.

Loo, E. (1985). Võimle terviseks. Tallinn: Valgus.

Loo, E. (1991). Okido-jooga – tee tervisele. Tallinn: Perioodika.

Martis. L, Kudu, E., Tidriksaar, H., Uustal, L. (1982). Naisvõimlemine.Tallinn: Valgus.
Mellov, Z. (1999). Rütmika-loov liikumine. Tallinn: Koolibri.
Naarits, E. (1986). Harjutused varbseinal. TRÜ.

Neeme, A., Roosma, S. (1980). Tasakaalu arendamisest algklassidele. TPedI.

Neeme, A., Roosma, S. (1989). Rühikujundamisest algklassides. TPedI.

Okk, I. (1971). Akrobaatika koolis. TRÜ.

Okk, I. (1983). Toenghüpete algõpetuse metoodika. TRÜ.

Okk, I. (1987). Rakendusharjutused. Eesti NSV Haridusministeerium, Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut.

Palmse, L. (1977). Iluvõimlemise õpetamise küsimusi. Eesti NSV Haridusministeerium, Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut.

Palmse, L. (1983). Rütmiline kasvatus. Eesti NSV Haridusministeerium, Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut.

Palmse, L., Roodas, R. (1986). Võimlemise näidiskontrollharjutused. Eesti NSV Haridusministeerium, Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut.

Parik, E., Saulepp, I. (1980). Harjutused võimlemiskastiga. Eesti NSV Haridusministeerium.

Roodas, E. (1983). Akrobaatika ja sportvõimlemise esinemiskavasid. TPedI.

Roodas, E. (1986). Riistharjutuste ja akrobaatiliste harjutuste oskussõnad ja kirjeldamine. TPedI.

Sahva, U. (1991). Üldarendavad harjutused mattidel ja võimlemisriistadel. Eesti Olümpiakomitee.
Saulepp, I., Parik, E., Vain, A. (1971). Riistharjutuste tehnika alused. TPedI.

Saulepp, I., Truupõld, A., Parik, E. (1983).Võimlemisharjutuste tehnika ja õpeta¬mise metoodika. TPedI.

Saulepp, I., Truupõld, A., Parik, E. (1993). Hüpete tehnika ja metoodika. TPÜ.

Truupõld, A. (1993). Akrobaatikaharjutuste tehnika ja õpetamise metoodika. TPÜ.
Truupõld, A., Jalak, R. (1996). Abistamine, julgestamine, esmaabi sportimisel.Haridusministeeriumi Metoodika- ja Koolituskeskus. Tallinn.

Tõnts, M., Rattus, H. (1992). Algajate atleetvõimlemine. TPÜ.

Uustal, L., Valgmaa, H. (1969). Võimlemisharjutusi vahenditega. TRÜ.

Valgmaa, H. (1984). Liigutuskoordinatsioon. TRÜ.

Võimlemisharjutuste tehnika ja õpetamise metoodika. (1973). TRÜ.

Võimlemine. Metoodiline juhend. (1986). TRÜ.

Metoodilised materjalid kehalise kasvatuse õpetajatele ja treeneritele. (1997). TRÜ Spordikeskus.
http://treener.eok.ee/oppematerjal_vaata.php?id=156

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6