A A A

Väärtuskasvatuse komponendid

2010
Maria Tilk, Tallinna Ülikool
Milvi Martina Piir, Tallinna Ülikool

 

Gümnaasiumi õppe- ja kasvatuseesmärkides on öeldud: Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimimiseks loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada osakava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, oma kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning oma ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna. See ülesanne sisaldab enesestmõistetavalt eetilist kasvatust.
Sotsiaalainete blokk tervikuna annab laiapõhjalise ülevaate inimtegevusest, jäävatest üldinimlikest väärtustest, aga ka muutuvatest väärtushinnangutest.
Sotsiaalainete ainevaldkonda kuuluvad ajalugu, ühiskonnaõpetus, inimeseõpetus ja geograafia (inimgeograafia). Neist kõige enam kohustuslikke kursusi ja valikkursusi sisaldab ajalugu, mis on ka mõistetav. Et õigesti orienteeruda olevikus ja teha õigeid prognoose tulevikuks (nii palju kui võimalik), peab tundma möödaniku inimeste elu, probleeme ja saavutusi ning osata neist järeldusi teha.
Igasugust väärtuskasvatust tuleb vaadelda üheaegselt kahest aspektist:

  1. õpetaja kui eeskuju ja väärtuste kujundaja – see on olnud õpetaja ülesanne läbi aegade.
  2. õpilane kui interaktsiooni aktiivne osapool.

Õpetaja on väärtuste kujundaja
Õpetaja on nii üldinimlike väärtuste (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) kui ka ühiskondlike väärtuste (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus) kujundaja.

Õpetajaks olemine pole roll, mida kord etendatakse, kord mitte, vaid olemuslik ülesanne. Õpetaja on pidev eeskuju. Sotsiaalainete blokk on see, mis suunab noori kõnelema, arutlema, oma mõtteid selgelt ja lühidalt väljendama, vaidlema ja argumenteerima. Kõiki neid oskusi toetab õpetaja nii konkreetseid teadmisi edastades, kuid veelgi enam oma iseloomuomaduste, hoiakute, suhtumiste, kehakeele, sõnade ja tegude omavahelise vastavuse kaudu. Pole võimalik selgitada õpilasele näiteks teistega arvestamise tähtsust ning samal ajal suhtuda õpilasse eelarvamuslikult või keelduda teda ära kuulamast. Kõik õpetajapoolsed selgitused ja mõttearenduse peavad tuginema alusväärtustele, sest vaid nende kaudu kinnistuvad õpilastes ettekujutus heast ja väärikast inimesest.

Õpetaja, kes on hinnangute andja, kiitja ja karistaja, peab meeles pidama õiglust. Nii kiitus kui karistus mõjuvad ainult siis, kui need on õiglased. Õpetaja olukorda „kohtunikuna“ raskendab pidev kiirus ja probleemide kuhjumine. Õpilased aga jälgivad õpetaja iga otsust ja mõistavad südames omakorda tema üle kohut.
Õpetaja peab mõistma sõnakasutuse tähtsust. Oluline on rikas ja õige emakeel, hea väljendusoskus, aga ka õiglane hinnangute andmine mitte ainult sõnades, vaid ka läbi intonatsiooni ja kehakeele. Häälel on oma tämber, diapasoon ja intensiivsus, mida saab ja tuleb varieerida vastavalt õpilasele kui suhtluspartnerile. Õpetajal oleks kasulik teada, et häält saab kasvatada ja parandada ning muuhulgas poleks paha tunda häälehügieeni põhitõdesid. Vajadusel võib selleks läbida retoorikaõpingud või mõne näitlejameisterlikkuse kursuse. Korralikult seatud hääl on vahend, millega õpilasteni viia ja kinnistada õigetesse sõnadesse vormitud olulisi eluväärtusi. Hääl ja sõna on võimsad motiveerimisvahendid, mis mõjuvad ka energeetilisel tasandil.

Õpilast mõtlema suunates peab õpetaja talle aega andma. Seepärast on väga tähtis, vaatamata meid ümbritsevale pidevale kiirustamisele, mäletada pausi tähtsust. Paus annab võimaluse kontsentreerumiseks, sõnade valikuks, mälu pingutamiseks.
Oma eeskujuga kinnistab õpetaja õpilaste arusaamu aususest. Õpetaja ei tohiks endale lubada valet isegi pisiasjades. Mõnikord võib olla raske seda nõuet täita, kuid ometi peab selle poole püüdma. Ausus ei ole mingi koormav lisakohustus, vaid lihtsaim ja igaühele kättesaadav võimalus oma inimväärikuse väljendamiseks. Kui läheme oma südametunnistusega kompromissile, tunneme enese ees piinlikkust, seevastu iseendaks jäämine, oma parima äratundmise kohaselt tegutsemine või rääkimine (isegi kui see meile väliseid ebameeldivusi põhjustab), toob kaasa kestva moraalse kergendustunde. Muidugi ei saa silmi sulgeda tõsiasja eest, et meie ühiskonnas on valetamine kohati harjumuslik. Vastukaaluks võiks valetamine kui nähtus, selle põhjused ja tagajärjed, olla vanemate õpilaste puhul filosoofiliseks arutlusteemaks, mitte niivõrd seotud karistamisega.
Õpetajalt nõutakse sõnapidamist. Ei tohi kergekäeliselt lubadusi anda, et neid siis unustada või vabandusi otsida. Ka siin toimib otsene eeskuju. Lubadus on oma olemuselt vanne, millesse tuleb suhtuda tõsiselt.

Õpilase jaoks on eluliselt oluline, et õpetaja oleks usaldusväärne. Nn pihisaladuse pühadus on läbi aegade ja kultuuride olnud universaalne nõue. Õpetajale usaldatud saladus või mure on märk tohutust usaldusest, mille reetmine tähendab kogu oma autoriteedi kaotamist ja sageli ka õpilase maailmapildi purunemist. Ka väikeste laste saladustega tuleb ümber käia ettevaatlikult ja väärikalt. Lapse valu on niisama suur kui täiskasvanu oma, ent laps ootab abi just täiskasvanult kui kogenumalt.
Õpetaja peab suutma taluda kriitikat ja olema vajadusel võimeline õpilaste ees vabandama. Selles suutlikkuses väljendub tema lugupidamine enese ja teiste vastu. Autoritaarne „mina“ võib küll esmapilgul tõhusalt toimida, kuid maksab frustratsiooni, usalduse kaotuse, lähedusepuuduse, mõistmatuse, rikutud suhete jms näol valusasti kätte. Õpetaja autoritaarsuse määr mõjutab õpilaste valmisolekut, oskust ja tahtmist vaielda, arutada, oma arvamust väljendada. Õpetaja, kes ergutab õpilasi otsima uusi lahendusi, arvama teistmoodi, õpetab neid tegelikult argumenteerima ja vajaduse korral oma arvamusele kindlaks jääma. Siit aga saab alguse nii analüüsi- ja üldistusoskus kui ka esinemisjulgus. Neid omadusi aga pole meie gümnaasiumilõpetajatel üleliia, kuna erinevatel põhjustel on koolides ülekaalus kirjaliku mõtlemise kujundamine. Tegelikult aga peaks selge, ladusa ja rikka keelekasutusega, ilma parasiitsõnade, korduste, artikuleerimata häälitsuste ja venitamiseta kõneoskuse kujundamine olema lausa omaette eesmärgiks.
Oluliseks probleemiks on õpilaste mälu süstematiseerimine ja rikastamine. Meie aja tohutult kiires ja tihedas informatsioonitulvas on pealiskaudsus kerge tekkima. Vajalikud oleksid mälutehnika koolitused nii õpetajatele kui õpilastele. Mnemoonika tehnikad on kunagi maailmas eksisteerinud, kuid enamikus ammu unustatud. Rikas mälu on aga üldistamisoskuse aluseks.

Siit omakorda kasvab välja sotsiaalainete omandamise oluline komponent – allikakriitika. See tähendab oskust küsida ja eristada, kes, mis ajal, missuguses keskkonnas, missuguse teadmistepagasiga ja mis eesmärke silmas pidades ühte või teist väitis, eitas või jaatas, kes oli mõjutatud ühiskondlikust arvamusest, kes oli oma ajast ees jms. Allikakriitika muutub üha vajalikumaks seoses interneti pakutava anonüümse, pealiskaudse informatsioonitulva ja pseudoteadustega. Seepärast vajavad õpilased lisaks ühiskonna üldise arengu mõistmisele ka ülevaadet teadusliku mõtlemise printsiipidest. Üldistus- ja analüüsioskus peaks kujunema käsikäes.

Oluliseks väärtuseks on patriotismi kasvatamine. „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ ei peaks olema ainult laulupeo ühtsusetunne. See on ennekõike oma maa aja- ja kultuuriloo, geograafia, looduse ja emakeele tundmine, aga ka meie väikese riigi ja rahva koha mõistmine suures maailmas. Õpetajate ees on ülesanne õpetada kodumaa-armastust nii, et välismaale õppima või töötama läinud võimekad noored Eestisse tagasi tuleks, oma emakeelt ei unustaks, oma lapsed eestlasteks kasvataksid. Kodumaa-armastust peaks õpetama läbi kodumaa ilu ja ainulaadsuse. Tänapäeva tehnilised vahendid lubavad kasutada filme, audio- ja videolõike Eesti kaunimatest paikadest, samuti võimaldavad mitmesuguseid õppesõite, väljasõiduseminare, õpilaskonverentse, õues õppimist jms. Näideteks sobivad kodulooliste, kultuurialaste, botaaniliste jm teadmiste täiendamine, linnu- või ilmavaatlused, fotosport, loomingulised tööd (joonistused, luuletused, esseed, kujundus) kodumaa teemal jms, lisaks arutlemine ilu ja inetuse, sarnasuse ja erinevuse, tavalise ja erilise teemadel. Siit kasvab ilusa ja inetu, õige ja vale, hea ja kurja tunnetus õpilastes.

Esteetika on väärtuskasvatuse komponendiks ka laiemas mõttes. Arusaam ilusast on erinevates ajaperioodidel olnud erinev, kuid selles on alati sisaldunud harmoonia mõiste, mis väljendub kuldlõikes, proportsioonides, üksikosade omavahelises sobivuses, värvides, kaunis kõlas jms. Seda harmooniat, soovi elu kaunimaks muuta kannavad muusika ja kunst, kombed ja etikett. Siin pakuvad arvukaid võimalusi laia diapasooniga näideteks ajalugu, kirjandus, kunsti- ja muusikaõpetus, geograafia, bioloogia, majandus- ja usundiõpe jt. Alati on võimalik leida ka äärmuslikke, naljakaid, groteskseid näiteid-erandeid, mis küll kinnitavad reeglit, kuid jäävad oma erakordsusega õpilastele paremini meelde ning võimaldavad omakorda uusi üldistusi. Näideteks sobivad Ida kultuuride või suurte maadeavastuste mõjud eurooplaste maailmapildile, mis on tugevasti muutnud esteetilisi arusaamu.
Räägime palju laste iseseisvumisest, vabadusest kui tunnetatud paratamatusest, õigete valikute vajalikkusest jms, kuid samas kaldume lapsi üle hooldama. Põlvkond-põlvkonnalt on meie järeltulijad vähem karastatud ja enam hellitatud, nii et murettekitavalt suur osa gümnaasiumilõpetajatest pole veel kindlad isegi oma tulevase eriala valikus. Siin mängib oma rolli ka tehnika kiire areng, mis soodustab õpitud abituse omaksvõtmist. Siiski on tähtis, et loobuksime püüetest oma laste lapsepõlve pikendada, takistades neil selle asemel hoopis suureks saamast.

Õpetaja peaks õpilasteni viima olemise põhiprobleemi – elu ja surma vahekorra. Surma teema on olnud meil kaua tabu ja enamik õpetajaid lihtsalt ignoreerib seda. Kahjuks on aga surm jääv tõsiasi ning mitte keegi ei suuda lapsi selle eest lõpmatuseni kaitsta. Äkilise kaotuse üleelanud laps kapseldub endasse, otsib sageli „süüd“ omaenda käitumises, tajub teravalt maailma ebaõiglust ega võta lohutamist vastu. Teema on väga raske ja vajab hoolikalt läbimõeldud selgitusi, kuid sellest hoolimata on surma mõtestamine hädavajalik üldises, filosoofilises plaanis, et aidata noor inimene mõtlema ja enda jaoks elujaatavaid lahendusi leidma. Surma käsitlemise metoodikate leidmisel ja läbitöötamisel on oluline bioloogia, ajaloo, kirjanduse, filosoofia ja usundiloo ühine panus. Ka riigikaitseõpetusel on siin oma roll, sest surma teemaga on seotud patriotismi, kangelaslikkuse, autunde ja eneseohverdusega, mis kohtame kasvõi sõjas langenute mälestusmärkide juures. Tugevamalt ja helgemalt peaks seejuures kõlama elu teema koos küsimustega miks? mille nimel? Igas aines leidub näiteid sügavalt pühendunud inimestest, nende tegevusest ja saavutustest, mida eeskujuks seada ja mille üle arutleda.
Ning loomulikult on eelnevaga seotud ökoloogia teema. Kõige laiemas mõttes on see olemise eetika, õpetus tasakaalust ja harmooniast. Meie tehnoloogiline võimekus lubab meil pöördumatult ümbritsevat muuta ning peaaegu õigustab sellest vahetut kasu ootama. Sotsiaalainete üks põhilisi ülesandeid on pidevalt selgitada noorele põlvkonnale meid ümbritseva hapra maailma hoidmise hädavajalikkust, sest minevikus tehtud vigade tagajärjed on juba valusalt käeulatuses. Siit omakorda kasvab välja õpetus inimesest kui looduse osast, mitte vaid peremehest ja kasutajast. See on halastuslik suhtumine meie „vähematesse vendadesse“ ja looduses eksisteerimisse üldse.
Kõik ülalnimetatu on igapäevase keelekasutuse ja õpilastega suhtlemise elementaarne koostisosa.

Õpilane kui interaktsiooni osapool
Kuna iga suhtlemisakt eeldab vähemalt kaht osapoolt, siis on väärtuskasvatuse kontekstis õpetaja partneriks ja kaastoimijaks õpilane. Iga õpilane on eripärane indiviid, igaühel on oma mõttemaailm ja varases lapsepõlves kujunenud arusaamad põhiväärtustest. Koolihariduse ülesandeks on pakkuda õpilasele tuge tema püüdlustes maailma enda jaoks avastada, jätkuvat tähendusrikast mõtlemisainet, nii positiivseid kui negatiivseid näiteid elust, lõppkokkuvõttes ka rahuldustunnet ja leidmisrõõmu.
Õpetaja eeskuju ja mõju on õppeprotsessis pidevalt kohal ja toimiv. Targema ja elukogenuma poolena juhib just tema õpilase isiksuse kujunemise protsessi, kandes see läbi suurt vastutust. Nn head õpilased ei põhjusta tavaliselt õpetajale suuremaid raskusi. Ent ka probleemse käitumise tagant tuleb suuta näha ja mõista hälbimuse põhjusi. Nutikas õpetaja ei pea õpilase ükskõiksusele või tõrksusele reageerima karistusega, sest laps ise tunneb end niisuguses psüühilises hoiakus halvasti ning haarab rõõmuga õpetaja pakutud võimalusest sellest eneseväärikust riivamata välja tulla.

Näiteks kui laps või nooruk kaldub valetama, võib selle taga olla häbi, hirm, tähelepanuvajadus, vohav fantaasia vms. Kõik need variandid pakuvad suurepäraseid võimalusi omavaheliseks rahulikuks aruteluks, mille kestel võib õpetaja otsida sarnaseid näiteid ümbritsevast keskkonnast või ka iseenda kunagisest käitumisest. Õpilane oskab hinnata õpetajapoolset usaldusavaldust ja soovi teda ära kuulata ning jõuab ise arusaamisele, et valetada ei ole õige. Abstraktsemal tasandil võib õpilastega arutleda ka sellistel teemadel nagu valetamine näitleja, luuraja või arsti töös.

Sageli on paljude õpilaste jaoks raske alluda distsipliinile. Siin mängivad oma osa temperament, kodune kasvatus, enesekesksuse määr, väärarusaamad sallivusest ja vastastikusest suhtlemiskultuurist. Omati on distsipliin ja reeglite olemasolu hädavajalik eelkõige õpilaste endi jaoks. Just lubatu ja lubamatu hägusus ja ebajärjekindlus õhutab noorukeid piire kompama, mis äärmuslikul juhul võib olla lausa eluohtlik. Kehtestatud reeglid peavad olema õpilastele arusaadavad. Näiteks kui õpetaja keeldub õpilasele ilma mõjuva põhjuseta erandit tegemast, tuleks selgitada, et see oleks kaaslaste suhtes ebaõiglane ning küsida, mida õpilane ise nende asemel tunneks. Selline lihtne selgitus võimaldab õpilasel näha olukorda ka teiste positsioonilt ja õpetajapoolne keeldumine ei tekita trotsi. Distsipliini nõudmine peab olema järjekindel, kuid mitte jäik, et õpilastes kujuneks mõistete peab tegema ja tahan teha tasakaalustatud vahekord. See on õigete tegevusharjumuste, enesedistsipliini kujundamine, mis on hädavajalik eneseteostusel läbi kogu elu.
Enesedistsipliinile toetub ka töökasvatus, mis õpetab hea tulemuse ei nimel vaeva nägema. Ajaloost on tuntud meie esivanemate nõue teha tööd korralikult. Sellele toetus nii keskaegne tsunftisüsteem (ebakvaliteetset tööd vastu ei võetud) kui ka talupoja rahvakalendri tsüklid (maad ei tohi narrida). Tänuväärseid arutlusteemasid pakuvad lähimineviku äärmuslikud näited (stahhaanovlik töö, viisaastakute kohustused ja paberil näitajad, tööeetika rikkumine, timurlaste liikumine, selle head ja vead, töö kampaania korras jms), mis suunavad õpilasi tõeliste ja rahuldustpakkuvate töövõitude tunnetamiseni.

Töötamise kõrval ei tohi ära unustada ka mängimist, mis on kogu inimkonnale omane tegevus, olenemata vanusest, ning ühtlasi suurepärane õppimismeetod. Mängu käigus omandatakse märkamatult nii suhtlemisoskusi kui põhjapanevaid eetilisi reegleid. Põhikriteeriumiks on aus mäng (fair play), mis tähendab kokkulepitud reeglitest kinnipidamist. Mängurikkujaga ei taheta tegemist teha, ta kaotab usalduse. Ka mängu kohtunikust on väga selge arusaam – ta on aus, äraostmatu, tähelepanelik, erapooletu. Sageli on mäng üles ehitatud konkurentsile, kes on kõige kiirem, osavam, targem. Seega tähendab mäng ka võistlust, mis omakorda õpetab mängureeglite piiratust ajas ja ruumis ning ühtlasi ka õigustatud riski võtmist.

Kasulik on asetada õpilasi olukorda, kus nad loovad ise mängu ja lepivad kokku reeglites, on vaheldumisi mängijad ja kohtunikud. Selleks sobivad kirjanduslikud või ajaloolised kohtud kaitsjate ja süüdistajate ning kohtunike koguga. Arutlusteemadeks sobivad ka mitmesugused võrdlused ja vastandite paarid nagu mäng ja risk, mäng ja seadus, mäng ja surm, mäng ja armastus, mäng ja perekond, mäng ja raha.

Lisaks loovtegevustele saab võistlusliku mängu kaudu edukalt õpetada ja kinnistada ka faktiteadmisi (näiteks aastaarve, isikunimesid, mõisteid jms). Selleks sobib eriti hästi temaatilise mälumängu või viktoriini formaat, nii individuaalselt kui võistkondlikult. Üldiselt on haridusalases retoorikas kombeks faktiteadmisi alavääristada, kuid sellega ei tohiks äärmusesse laskuda. Lõppude lõpuks peavad sotsiaalained andma õpilastele üldistusoskuse, selleks aga on vaja teadmisi, fakte, mida omavahel võrrelda. Kõiki fakte ei suuda loomulikult keegi meeles pidada, ent nende tundmine vähendab sisulist möödarääkimist ja kasvatab arutluskindlust. Enesest pädeva mulje jätmine on aga iga õpilase jaoks oluline ja selliselt serveerituna innustab ka pingutustele. Õpilaste tundliku eneseteadvuse kaitsmiseks võiks kõikides sotsiaalainetes rohkem kasutada välistamismeetodit: kui täpset vastust ei tea, siis hakkame arutlema, välistades kõigepealt selle, mida kindlasti ei sobi ning pakkudes seejärel võimalikke erinevaid lahendusi. Õpilastele võiks eeskujuks tuua raadiosaate Mnemoturniir, kus tarkade klubi liikmed, kõik väga erudeeritud isikud, kasutavad vastuseni jõudmiseks sageli just sellist meetodit. Kui õpilane mõistab, et ükski tema pakutud vastusevariantidest ei saa olla lausrumal, siis ei tunne ka ta ise ennast rumalana ja osaleb julgelt arutelus.

Sotsiaalainete läbivad teemad omavad väljundit kõikides valdkonna õppeainetes, nende äratundmine ja seoste loomine sõltub õpetaja kujutlusvõimest ja inspiratsioonist. Näiteks läbiva teema „Väärtused ja kõlblus“ puhul asetub geograafias üks olulistest rõhkudest inimtegevuse ja ökoloogia seostel, kirjanduses inimkarakterite iseloomustamisel, nende tegevuse analüüsil ja hindamisel, ajaloos väärtuste kujunemisel ja kinnistumisel, kommete ja traditsioonide ajalool, ühiskonnaõpetuses vägivalla, halastuse, õigluse ja kooseksisteerimise teemadel, perekonnaõpetuses peretraditsioonide ja püsiväärtuste olemasolul eri kultuurides, religiooniõpetuses inimkonna tuumtekstidel (Talmud, Piibel, Koraan jt). Alusväärtustele toetuvat lähenemisnurka on võimalik leida kõikides sotsiaalainete kohustuslikes ja valikkursustes.

Iseäranis tuleks õpetajatele südamele panna noorte inimeste lugema suunamist. Arusaam heast kirjandusest ei pruugi õpetajate ja õpilaste puhul küll kokku langeda, kuid õpilaste kujundamisel, neile mõtteainese pakkumisel ja maailma tähendusrikkuse selgitamisel pole isiklikul maitsel määravat tähtsust. Oluline on mitmekesisus ise, mille hulgast iga otsija varem või hiljem midagi just teda kõnetavat üles leiab. Õigupoolest on hea kirjandus see, mis vormist hoolimata kirjeldab alusväärtuste toimimist reaalses elus, nii tavapärastes kui äärmuslikes olukordades, andes hinnanguid ja seeläbi õpetades.
Kõikides ainetes, igal koolipäeval on oluline õpetaja isiklik eeskuju ja õpilane interaktsiooni võrdväärne osapool. Ilma alusväärtusi rõhutamata ei saa käsitleda ühtegi õppeprogrammis olevat teemat, rääkimata üleüldse inimesena elamisest.