Maia Muldma, 2010
Käesoleva artikli autor otsib vastuseid küsimustele:
Millised väärtused on väärt, et neid õpetada?
Mil moel toetab väärtushoiakute kujundamist muusika?
Muusikaõpetaja – väärtuste kandja versus edastaja või mõlemad?
Sissejuhatus
Kasvatuse ülesanne on läbi aegade olnud sama: juhtida inimest headusele, anda inimlapsele juurde midagi sellist, mida tal sünnipäraselt ei ole (Vseviov 2009). Iga ühiskonna aluseks on väärtushoiakute süsteem, mis vastab riigi poolt omaksvõetud kasvatuseesmärkidele (Gustavsson 2000).
Eesti ühiskonna areng avaldab sügavat mõju väärtuskasvatuse prioriteetide kujundamisele kooliharidussüsteemis. Haridus tähendab mitte ainult teadmiste edasiandmist, vaid kõige esmaselt inimese kasvatamist ja kujundamist. Seega on haridus seotud väärtuste omandamisega, kuna lähtub arusaamadest, kes on inimene ja mil moel peaks ta tegutsema, käituma, mõtlema. Gümnaasiumi riiklik õppekava (2011) püüab anda vastust küsimustele, mis on hariduse eesmärk, milliste väärtushoiakute ja käitumisnormidega inimest me tahame kasvatada.
Eesti näitel võib nentida, et praegu püüab üks osa ühiskonnast kramplikult kinni hoida traditsioonidest, põlvest põlve edasi antavatest väärtustest, teised tunnistavad modernset, sotsiaalselt toimivat ühiskonda, kolmandad elavad postmodernistlikku elu, kus inimene keskendub ainult iseendale. Ühel ajastul koos esinedes lõhestavad need suundumused inimväärtusi (Sutrop 2009).
Millised väärtused on väärt, et neid õpetada?
Muusika kui koolisüsteemi õppeaine täidab väärtuskasvatusega ja väärtushoiakute kujundamisega seotud eesmärke. Väärtuste definitsioone on teadusmaailmas koolkonniti erinevaid. Näiteks Poola-USA sotsiaalpsühholoogi Milton Rokeaci jaoks on väärtused baaskontseptsioonid, milliseid peaks omama iga inimene eraldi ning ühiskond tervikuna. Ta toob väärtuskäsitlusse sellised mõisted, nagu seesmised väärtused (näiteks rahu maailmas, tugev perekond, õnn, tõeline sõprus, riigi julgeolek, sotsiaalne tunnustus jms) ja instrumentaalsed väärtused ehk vahendid, mis aitavad saavutada soovitud lõppseisundit (ausus, õiglus, sallivus, vastutustundlikkus, abivalmidus jpm) (Rokeach 1989).
Iisraeli väärtusteooriate uurijad Shalom Schwartz ja Wolfgang Bilsky on seda teooriat arendanud, nende järgi on personaalsed väärtused inimeste universaalsed vajadused, mille rahuldamist kõik indiviidid ja ühiskonnad soovivad. Need on indiviidide ja bioloogiliste organismide vajadused, sotsiaalse koostoime vajadused, ellujäämise ja heaolu vajadused. Samas on välja toodud ka motivatsioonilised eesmärgid: võim, saavutus, hedonism, stimulatsioon, enesesuunamine, heategevus, traditsioon ja turvalisus. Väärtusi võib reastada vastavalt nende suhtelisele tähtsusele (Schwartz & Bilsky 1990; Schwartz 1995).
USA väärtuste-uurija Ronald Inglehart vaatleb väärtusi kui inimese reaktsioone keskkonna muutustele, tuues esile, et väärtused formuleeruvad varajases eas sotsialiseerimise käigus. Väärtused on alati seotud inimestega ning enamik väärtushoiakutest kujuneb välja just noorukieas ja muutub hiljem vähe (Inglehart 1995).
Käesoleva artikli kontekstis käsitletakse väärtuste mõistet järgmiselt: Väärtused on mehhanismid, mis aitavad inimesel langetada õigeid otsuseid ning väljendada sobivust ühiskonnas väljakujunenud normide ja hoiakutega. Väärtused suunavad inimese praktilist tegevust ning inimtegevuse tulemused võivad omakorda muuta neid väärtusi (Muldma 2011b).
Väärtusi võib reastada nende suhtelise tähtsuse järgi. Kitsamalt eristatakse moraalseid, materiaalseid, majanduslikke, poliitilisi, õiguslikke, esteetilisi, kultuurilisi ja ajaloolisi väärtusi. Neid väärtusi võib ühiskond suunata, tõstes esile teatud ideaale ja põhimõtteid, andes hinnanguid. Üldistades võib öelda, et tegemist on väljaspoolsete väärtustega. Laiemalt mõistetuna on nn klassikalised põhiväärtused tõde, headus, ilu, usk, lootus ja armastus. Põhiväärtuste lahtimõtestamine on raskendatud, sest tegemist on abstraktsete mõistetega, mille tähendus on pigem personaalne kui kollektiivne. Need sisemise olemusega väärtused on loovutamatud. Seega jagunevad väärtused seesmisteks ja instrumentaalseteks. Seesmisi väärtusi soovime nende endi pärast, instrumentaalsed on aga vahendiks teiste hüvede saavutamisel (Inglehart 1995; Rokeach 1989).
Väärtuste edastamist ja omandamist mõjutavad tegurid
Väärtuskasvatuse protsess on küllaltki kompleksne ettevõtmine. Laps õpib alguses käskude ja keeldude ning eeskujude jäljendamise kaudu, nii saab laps teadlikuks oma väärtustest. Edaspidi hakkab laps/õpilane oma väärtuste üle reflekteerima ja võrdlema neid teiste väärtustega. Lisaks on väärtuste kujunemisel väga oluline, missugune on keskkond ja kas see võimaldab tegutseda positiivsete väärtuste järgi (Cooper, Burman, Ling jt 1998; Cantell & Cantell 2009).
Lühidalt öeldes peaks väärtuskasvatus olema suunatud sellele, et õpetada enda ja teiste väärtusi ära tundma, osata väärtuste üle reflekteerida, võimaldada voorusi praktiseerida ning saada sellele tagasisidet.
Kooli ees seisab päris keeruline väljakutse – muutuda teadmistekesksest koolist väärtustekeskseks kooliks. Kuna teadmised pole väärtusvabad, on oluline väärtusküsimusi teadvustada, seega tuleks väärtustest rääkida kõigis ainetes, sh ka muusikaõpetuses. Väärtuskasvatus ainetunnis sisaldab tegevusi, mis võivad olla omavahel tihedalt seotud. Gümnaasiumi muusikatunnis saab õpetada väärtusi märkama ning nende üle reflekteerima, seega on väärtused tunnetus- ehk käsitlusobjektid.
Kuid väärtustest teadlik olemine ei tähenda veel, et nende järgi ka tegutsetakse. Tähtis on, et õpilasele antaks aega ja võimalust mõelda selle üle, miks üks või teine väärtus on oluline. Kui lihtsalt edastada teadmist, et mingi asi on oluline, ei pruugi see veel õpilasele omaseks saada. Seetõttu on oluline lasta õpilasel ise selle teadmiseni jõuda, ning kõige olulisem – saada selle teadmise rakendamise kogemust.
Väärtuskasvatuse puhul on väga olulised koolis valitsevad suhted ja isetegemise ning otsustamise võimalused. Samuti tuleb mõelda sellele, missugune on kooli ja klassi õpikeskkond. Tähtsustada tuleks ühistegevust: ühine ettevalmistumine olümpiaadideks, tasemetöödeks, festivalideks, konkurssideks jne; kooli- või klassiürituste läbiviimine, teatri või kontserdi külastamine jm. Väärtuskasvatuse vaatevinklist on taolised ettevõtmised sageli tunduvalt mõjusamad kui ainetundides õpitu.
Igasugune õpetus, sh muusikaõpetus, on tervikuna üles ehitatud positiivsetele väärtustele, milles tähtsal kohal on üksteisega arvestamine, erinevuste aktsepteerimine ning kollegiaalne koostöö. Nimetatud väärtusi saab õpilasteni viia igas konkreetses õppetegevuses. Muusikaõpetus peaks toetuma õpilase eduka eneseteostuse teguritele. Õpilase vaimse ja füüsilise tervise seisukohalt on äärmiselt oluline tema positiivne enesehinnang. Muusikakasvatuse protsessis aktiivseks osalemiseks vajab õpilane õpetaja tunnustust ja tuge, mis aitab tal kogeda eduelamust. Sellele aitavad kaasa:
- kindlustunne tuleviku suhtes (oluline eeldus õnnelik olemises);
- lapse emakeele ja kultuuripärandi väärtustamine (identiteedi toetamine);
- võimalus luua ja süvendada õpilastevahelisi positiivseid suhteid (http://www.oppekava.ee/index.php/Muusikaline_m%C3%B5tlemine).
Kuidas muusika toetab väärtushoiakute kujundamist?
Muusikaõpetuses on teadmiste, oskuste, võimete ja väärtushinnangute kujundamise aluseks õpilaste loomupärased ja arendatavad intelligentsuse vormid: emotsionaalne, muusikaline, kehalis-motoorne ja ruumiline intelligentsus. Isiklikud ja sotsiaalsed väärtused ning võimed aitavad õpilastel aru saada iseendast, olla osavõtlik, tolerantne ja avatud kaaslaste suhtes. Samas aitavad need väärtused säilitada tasakaalu vabaduse ja vastutuse, mitmekesisuse ja valikuvõimaluse vahel. Muusikaõpetus võimaldab gümnaasiumiõpilastel kujundada sotsiaal-kultuurilisi oskusi erinevate muusikaliste tegevuste kaudu: muusikateoste kuulamine ja nende üle arutlemine; ühislaulu esitamine (koostööoskuste ja tolerantsuse arendamine); musitseerimine üksi ja ansamblis (erinevates rollides olek ja nendega kohanemine); omalooming kui eneseväljendusvõimalus (julgeda olla see, kes sa oled – originaalne ja omanäoline) jne (Muldma 2010b).
Tänapäeva muusikaõpetust iseloomustab interdistsiplinaarsus. Muusika on seotud kõikide inimtegevuse valdkondade ja ajastu mõtteviisidega. Muusika lõimib kõikide teiste õppeainetega – kirjandusega, kunstiga, keeltega, sotsiaalainetega. Kasvatus- ja arengufaktoreid võimendavad muusikaõpetusele omased emotsionaalsus ja kommunikatiivsus. Arenevad nii üld- kui ka spetsiifilised oskused ja võimed: tähelepanuvõime ja keskendumisoskus, mälu ja loovus, enesekindlus ja suhtlemisvalmidus, probleemide lahendamisoskus ja abstraktne mõtlemine ning sotsiaalsed võimed. Muusikaõpetus avaldab mõju õpilase pere ja kodu väärtustamisele, rahvusliku ja etnilise identiteedi tunnetamisele, isamaalisusele ja kodanikutunnetusele, suhtlemis- ja eneseväljendusoskuse arendamisele (Muldma 2011b).
Väärtushoiakute kujundamise eesmärgiks on gümnaasiumiharidusega inimene, kes:
- oskab pidada muusikat elu loomulikuks osaks ning mõistab esteetiliste tegurite olulisust argielus;
- oskab leida sarnasusi ja erinevusi erinevates kultuurides ning väärtustada nende mitmekesisust ja muutumist (ajas, kohas, kultuuris);
- tunnetab ennast kultuuritraditsioonide hoidjana ja edasikandjana;
- mõtleb ning tegutseb kultuurimaastikul informeeritult ja kriitiliselt, väljendab ja põhjendab oma seisukohti ja emotsioone;
- teostab loomingulisi ideid enesekindlalt ning asjatundlikult, väärtustab kaaslaste erinevaid ideid ja lahendusi (Gümnaasiumi riiklik õppekava https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011002).
Muusikaõpetuse kaudu toimub kultuurilise mitmekesisuse tundmaõppimine ning väärtustamine, rahvusliku kultuuritraditsiooni edasikandmine ning sotsiaal-kultuurilise identiteedi kujundamine.
Muusikalise kasvatuse kaudu õpitakse tundma:
- muusikakultuuri arengut ja suundumusi,
- muusikažanrite, -stiilide jm vastastikuseid mõjutusi,
- erinevate ajastute heliloomingu suhestumist tänapäevaga;
- tänapäeva teemade käsitlemist muusikas.
Kõiki ülaltoodud oskusi rakendatakse erinevate muusikaliste tegevuste kaudu: musitseerimine ja omalooming, muusika kuulamine ja muusikalugu, õppekäigud.
Gümnaasiumi riiklik õppekava https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011002
Muusikaline loovtegevus väärtuskasvatuse kontekstis
Muusikaalaste tegevuse kaudu õpitakse väärtustama ja austama enda ja teiste tundeid ja oskusi, arvestama ja respekteerima erinevusi, käituma teisi arvestavalt ja sallivalt. Erinevate aktiivõppevormide kaudu õpitakse allutama oma soovid ja valikud kehtivatele reeglitele, suhtlema ja suhestama ennast teistega, erinevatesse rollidesse sisse elama ning paindlikult neid vahetama, kohanema erinevate situatsioonidega – need on oskused, mis aitavad õpilastel argielus iseendaga hakkama saada (Ruokonen & Muldma 2007).
Muusikaõpetus on ühtlasi ka pädevuste kujundamisele suunatud protsess, st õpetamisel lähtutakse sellest, et õpilane õpib kasutama saadud teadmisi ja oskusi erinevates elusituatsioonides ja -valdkondades, mis aitavad kujundada temas olulisi pädevusi ka väärtuskasvatuses (Muldma 2010b).
Väärtuspädevusi seatakse muusika ainekavas prioriteetsele esimesele kohale. Muusikaõpetuses käsitletakse kõiki läbivaid teemasid ning esimestena esinevad väärtustega seotud teemad: „Väärtused ja kõlblus” ning „Kultuuriline identiteet”. Ameerika teadlane Richard Scott Webster (2005) väidab, et väärtusi saab pidada iga inimese identiteedi osaks.
Gümnaasiumi ainekavas on ühe prioriteetse pädevusena esile toodud väärtuspädevus ehk suutlikkus tajuda enda seotust teiste inimestega, oma ja muude rahvaste kultuuriga, loodusega, inimese looduga, hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohalt (http://www.oppekava.ee/index.php/Muusikaline_m%C3%B5tlemine).
Muusikaõpetuses on väärtuspädevust võimalik kujundada musitseerimise ja omaloomingu, muusika kuulamise ja muusikaloo ning õppekäikude kaudu. Õppekäigud aitavad olulisel määral toetada eetiliste ja esteetiliste väärtushoiakute kujunemist. Õppekäigud aitavad õpilasel luua seoseid erinevate ajastute vahel, kõrvutada ja võrrelda mitmesuguseid väljendusvahendeid, õpetavad hindama ja väärtustama heliloomingut. Kunstipädevus seostub kultuurilise teadlikkusega, hõlmates põhiteadmisi Eesti ja Euroopa kultuurisaavutustest ning maailma kultuurilise mitmekesisuse mõistmist.
Loovuse kui väärtuse mõistmisel ollakse ühisel seisukohal, et loovuse fenomen on seotud looja ja publiku vahelise interaktsiooni ning uute ideede loomisega olemasolevate teadmiste ja tajude alusel. Muusikalist loovust iseloomustab ühelt poolt muusikaliste võimete ja väljendusvahendite arendamine, teisalt arenevad ühises muusikalises loovtegevuses kommunikatiivsus, sotsiaalsus ja empaatiavõime, samuti üldvõimed, nagu kontsentratsioon, reageerimiskiirus, tähelepanujaotus jm. Muusikalistes tegevustes on hindamatu kasvatusliku väärtusega positiivsed emotsioonid, mille olulisust on sageli alahinnatud. Õpilase muusikaline loovtegevus on seotud fantaasia ja emotsioonide arenguga, kuid nõuab ka aktiivset mõttetegevust (Ruokonen & Muldma 2007).
Muusikalistes õppetegevustes väärtustatakse individuaalset ja kultuurilist mitmekesisust. Läbivate aineteemade, analüüsitavate kunstiteoste ja -sündmuste kaudu toetatakse eetilis-esteetiliste väärtushoiakute arendamist. Sotsiaal-kultuuriliste teemade käsitlemine, lõimituna erinevatesse muusikatunni osadesse, aitab kujundada personaalseid sotsiaalseid oskusi. Seega annab muusikaõpetus kui loovaine võimaluse õppijal endal luua jõukohaseid ülesandeid, kontrollida oma valikute sobivust, katsetada uusi oskusi ning neid järjekindlalt kinnistada ehk kujundada sellealast pädevust. Tutvudes muusika kui kommunikatsioonivahendiga õpitakse sellele eriomast mitteverbaalset keelt ja saadud sõnumite „tõlkimist” ühest keelest teise.
Muusikaõpetuses käsitletakse ka kõiki läbivaid teemasid. Kuid uute, väärtustega seotud teemade „Väärtused ja kõlblus” ja „Kultuuriline identiteet” käsitlemisel saab just muusikaõpetus anda teistest ainetest suurema panuse. Eesti ja maailma muusikakultuuri tutvustamisega saab kujundada õpilaste muusikalist maitset ja sotsiaal-kultuurilisi väärtushinnanguid (Muldma 2010a).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et uue ainekava rõhuasetused on toonud esile väärtuskasvatuse põhimõtete rakendamise vajaduse gümnaasiumiastmes. Muusikaõpetus avaldab mõju eespool nimetatud väärtuskasvatusega seotud pädevuste kujundamisel ja arendamisel.
Muusikaõpetaja – väärtuste kandja versus edastaja või mõlemad?
Ameerika teadlased Virginia Richardson ja Catherine Fallona rõhutavad, et väärtuskasvatus ei ole lihtsalt reeglite õppimine või distsipliini tagamine, vaid õpilastes moraalse teadlikkuse ja eetika põhimõtetest lähtuva otsuste tegemise harjutamine. Seega õpilase tervikliku ja jätkusuutliku arengu tagamisel on võtmeisikuks õpetaja, kelle tegevuse edukus sõltub mitmest tegurist: õppekavast, mis määrab tegutsemise eesmärgid ja suunad; kuivõrd püüab õpetaja väärtustada ja motiveerida õpilast, mis tähtsustab nii iga üksiku õpilase kui kogu klassi toimetulekut; õpetajapoolsest tagasisidest õpilastele, mis võimaldab õppijal aru saada, kuidas ta on arenenud (Richardson, Fallona 2001).
Väärtuste kandja ja edastaja roll kuulub kahtlemata õpetajale. Väärtuskasvatuse puhul on nii Eestis kui ka teistes ühiskondades probleemiks ajanihe. Õpetajad peavad täna andma homme ellu astuvatele noortele edasi neid väärtusi, mille nad omandasid eile. Seetõttu peaks õpetaja lihtsalt toetama laste kõlbelist kasvamist, aidates neil väärtustes selgusele jõuda. Õpetaja loob õpikeskkonna. Ta toob sinna oma väärtused ja need sõltuvad õpikeskkonna reaalsetest vajadustest. Väärtusi, mida õpetaja saab lastele üle kanda, võib tinglikult jagada välisteks ja seesmisteks. Esimesed on vahendiks ihaldatava hüve saavutamisel, teised on aga esimeste suhtes ülimuslikumad oma muutumatu olemuse tõttu. Kuna välise iseloomuga väärtused on kergemini allutatavad muudatustele, siis on õpetamist väärt ennekõike klassikalised põhiväärtused (Sutrop 2009).
Iga õpetaja kujundab teadlikult või mitteteadlikult õpilaste väärtushoiakuid. Seega peab õpetaja suhtuma kriitiliselt väärtustesse, mida ta oma käitumise või tegemiste kaudu peegeldab ja mida need õpilastes kujundavad. Õpetaja väärtushoiakutest ja -hinnangutest oleneb nii õpi- kui ka hindamismeetodite valik, samuti õpilastega suhtlemine. Õpetaja kui väärtuskasvataja võimuses on ärgitada õpilasi saama teadlikuks oma väärtushinnangutest, kujundada neis oskust väärtuste üle arutleda/reflekteerida ja toetada õpilaste isiklike käitumisnormide väljakujunemist.
Õpetaja töö on koolihariduse eesmärkide ja ameti kasvatusliku ülesande tõttu mitmel tasandil väärtustega seotud. Õpetaja suunab õpilast väärtuste juurde, mis tal endal on, luues selle kaudu võimaluse õpilase väärtushinnangute arenguks kaugemas perspektiivis. Õpetaja ülesandeks on suunata ja mõjutada õpilaste mõttekäiku, motiveerida neid väärtustama individuaalsust, originaalsust, eneseväljendusjulgust ja koostööoskust (Schihalejev 2011).
Ühel õpetajate koolitusel tekkis arutelu, kuidas õpetaja peaks väärtuste edastajana käituma: „Kas humaanne õpetaja peab alati sekkuma?” Küsimus tekitas õpetajates vastuseisu, sest õpetaja kohus on ju lapsi kasvatada, mis tähendab ühtlasi nende kaitsmist ja juhtimist ebameeldivates olukordades. Kuid mida me läheme lahendama nendes nn konfliktsituatsioonides? Läheme kehtestama enese kujutelma õigest ja õiglusest, mis ei pruugi sobida probleemi konteksti. Tänapäeval peaks õpetaja võtma omaks demokraatliku juhtimisstiili ja olema probleemi- ja situatsioonitundlik sõltumata oma minast. Õpetamine peaks toimuma aktiivse kogemuse kaudu, mistõttu on õpetaja ülesandeks last kogemusele suunata/lükata, mitte ennetada uue teadmise mõju jäikade reeglite ja juhtnööridega.
Kokkuvõte
Iga kasvatustegevus kannab endas immanentselt kaasas väärtusi, mida teadvustades ja eesmärgipäraselt rakendades võib kasvatuse mõju soovitud suunas suurendada. Tänapäevane väärtuskasvatus mõjutab ühiskondlikku elu siis, kui praegused õpilased astuvad aktiivsesse ellu (Schihalejev 2011).
Pedagoogilistel eesmärkidel teeb õpetaja väärtusvalikud, mille abil luuakse lastes arusaam sellest, mis on tähtis, mida on elus tarvis ja palju muud Sellest lähtuvalt peaks õpetaja ennekõike oma väärtushinnanguid teadvustama ja vajadusel ka korrigeerima ning mõistma, et temast kiirgavatel suhtumistel ja hoiakutel on mõju (Sutrop 2009).
Tänapäeval on muusikaõpetaja roll märgatavalt keerukam. Olles ise uuenduste allikas, on ta samal ajal traditsioonide kandja, innovaatiliste suundade rajaja, paradigmaatiliste muutuste elluviija ning õpilaste väärtushoiakute kujundaja. Muusikaõpetajal on suurepärane võimalus väärtuste käsitlemiseks vastava repertuaari valikul, aga ka heliteoste sisu avamisel või muusikalise tegevuse käigus tekkivate küsimuste/probleemide lahendamisel. Õpetaja roll muusikakasvatuses on ääretult suur ja vastutusrikas. Selles saavad tervikuks tema isikule ainuomased jooned, muusikalised oskused ning nii pedagoogi kui kunstniku omadused (Muldma 2011a).
Viimastel aastatel on Eesti muusikamaastikul märkimisväärselt tõusnud esile muusikaõpetajate rikkalik, väärtuslik ja originaalne helilooming, mis leiab aktiivset rakendamist ka õppeprotsessis (Külli Murand, Anu Röömel, Helve Mikussaar, Anne Ermast, Viivi Voorand, Krista Aavik, Sirje Kaasik, Karin Muldma, Tiina Kivimäe, Kairi Kuusk, Kersti Kuusk jpt). Seega näitab muusikaõpetaja end mitte pelgalt väärtuste kandjana ja edastajana, vaid ka uute väärtuste loojana ja rakendajana.
Kõrgkoolide muusikaeriala üliõpilaste seas on viimasel ajal olnud huviorbiidis muusika ja väärtushoiakute kujundamisega seonduvad uurimistööde teemad. Nii on Tallinna Ülikoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaitstud ja valmimisjärgus mitmed magistritööd (TLÜ-s Anneli Rumm 2011, Svetlana Barysheva 2011; EMTA-s Mariliis Kreintaal jpt). Uuringute tulemused annavad positiivset tagasisidet muusikaõpetuse kaasamise olulisusele noore põlvkonna väärtuskasvatuse protsessis.
Kasutatud kirjandus
Barysheva, S. (2011). Kooliõpilaste muusika väärtustamise arengu dünaamika (Tallinna vene
õppekeelega koolide III ja IV kooliastme õpilaste arvamuste põhjal). Magistritöö.
Juh. M. Muldma. Tallinna Ülikool.
Cantell, H. & Cantell, M. (2009). Global education in a multikultural school. Dialogs on
Diversity and Global Education. M-T. Talib/J. Loitma/H. Paavola/S. Patrikainen
(eds.). Frankvust am Main: Peter Lang GmbH, P 51-65.
Cooper, M.; Burman, E.; Ling, L.; Razdevsek-Pucko, C.; Stephenson. (1998). Practical
Strategies in Values Education. Values in Education.(Held 1995: 367 Democracy and the Global Order: From the Modern State to Cosmopolitan Governance).
Gustavsson, B. (2000). Haridus kaasajal. Hariduse võimalustest ja tingimustest kaasaegses
ühiskonnas. Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus.
Gümnaasiumi riiklik õppekava – https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011002
Inglehart, R. (1995). Value Change in Global Perspective, University of Michigan Press.
Muldma, M. (2010a). Muusikaõpetus väärtuskasvatuse osana. Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias. Koost. M. Veisson. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, Tartu
Ülikooli eetikakeskus, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituut, 75-85.
Muldma, M. (2010b). Muusikaõpetus esimeses ja teises kooliastmes. Toim. Kikas, E.
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes Tartu: haridus- ja
teadusministeerium, 346-366.
Muldma, M. (2011a). Muusikaline mõtlemine.
http://www.oppekava.ee/index.php/Muusikaline_m%C3%B5tlemine
Muldma, M. (2011b). Haridus kui dialoog. Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises
õpikeskkonnas. Koost. A. Kukk. Tallinn: Ecoprint, 60-92.
Richardson, V.; Fallona, C. (2001). Classroom managment as methodand manner. Journal of
Curruculum Studies, 33(b).
Rokeach, M. (1989). Stability and Change in American Value Priorites, 1968-1981. –
American Psycologist, Vol. 44, 5, 775-784.
Rumm, A. (20011). Muusikaõpetuse kaasmõju õpilaste väärtushoiakute kujundamisel
(6. ja 9. klassi õpilaste arvamuste võrdlev analüüs). Magistritöö. Juh. M. Muldma.
Tallinna Ülikool.
Ruokonen, I. & Muldma, M. (2007). „What music means to me“: Estonian and Finnish
eighth-grade pupils’ opinions on music. In Education and Sustainable development.
First Steps Toward Changes. Vol. 2. Daugavpils University, 175-190.
Schihalejev, O. (2011). Väärtuskasvatus õpetajakoolituses. Tartu: TÜ Eetikakeskus.
Schwartz, S. H. (1995). Values. In A.S.R. Manstead & M. Hewstone (Eds.), The Blackwell
Encyclopedia of Social Psychology (pp.665-667). Oxford: Basil Blackwell.
Schwartz, S. H. & Bilsky, W. (1990). Toward a theory of the universal content and structure
of values: Extensions and cross cultural replications. Journal of Personality and Social
Psychology , 58, 878-891.
Sutrop, M. (2009). Väärtused ja haridus ühiskondlikus kontekstis. Väärtused ja
väärtuskasvatus. Valikud ja valikuvõimalused 21. sajandi Eesti ja Soome koolis.
Koost. Sutrop, M; Valk, P; Velbaum, K. Tartu Ülikooli eetikakeskus, 50-67.
Vseviov, D. (2009). Ajalugu kui mängumaa. Aja Vaimud. Kirjutisi. 1996–2009. Tallinn:
Valgus.
Webster, R. Scott (2005) Personal identity : moving beyond essence, International journal of
children’s spirituality, vol. 10, no. 1, pp. 5-16, Taylor & Francis, London, England.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-61-5