2010
Nete Tutsu, Viimsi Keskkool
Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri Gümnaasium
Küllap seonduvad koolis uurimistööga paljudel omaaegsed isiklikud kogemused. Mäletan oma põhikooli perioodist 5. klassis kirjutatud uurimistööd kodustatud rongast ning paar aastat hiljem tehtud uurimust kasside käitumisest ja kodukülas säilinud vanadest esemetest. Tagantjärele võin vaid kahetseda, et usuline teema tol ajal võimalik polnud. Küll on aga hästi meeles nii uurimistöö tulemused kui ka töö kulg, mis on hilisemaski elus ettetulnud uurimuste alustamiseks positiivseid impulsse andnud.1
Uurimistöö ja olümpiaad
Ehkki järgnev ettevaatlik vastandus ei pruugi olla päris lõpuni põhjendatud, võib siiski kõrvutada kaht koolides väljaspool tunde teadmiste esitamise viisi: uurimistööd ja olümpiaadi. Kindlasti on mõlemat vaja. Olümpiaad meenutab pisut tippsporti koos selle juurde käiva andekusnõude ja treeninguga. Nupukatele võimaluse andmine end proovile panna on iga kooli ülesanne.
Pärast kooli lõpetamist mõningate noorte jaoks algavas teadlasekarjääris olümpiaade ei peeta, vaid keskendutakse uuringutele. Uurimus võimaldab valitud teemaga pikka aega tegelda ning koosneb erinevatest etappidest: teema määratlemine, vastava kirjandusega tutvumine, andmete kogumine jne. Selleks ei pea õpilasel olema erilisi andeid, küll aga nõuab see püsivust, koostööoskusi, kannatlikkust, seni õpitu arvestamist ja rakendamist, mis lähevad hästi kokku „Põhikooli riiklikus õppekavas“ nimetatud õpi-, suhtlus- ja ettevõtlikkuspädevusega ning võimaldavad samas dokumendis rõhutatud õppeainetevahelist lõimingut. 2
Üksinda või kollektiivselt
Näib, et uurimistöö puhul on üks esimesi ohte lähtuda tavaarusaamast, et uurimuse koostaja ning selleks andmete koguja on üks õpilane. Pigem võiks arvata, et kuna Eesti ühiskonnas on oluliseks ülesandeks kujundada koostöökogemust ning arvestada teiste inimeste ideid, tulevad samavõrd kõne alla paaristööd või suurema rühmaga tehtud uuringud.
Näiteks on rühmadele väga sobiv ülesanne võrrelda religioosseid vaateid. Paljudel koolidel on sõpruskoolid ning koostöö raames on ühesuguste küsimuste esitamine erinevates riikides asuvate koolide sama vanadele õpilastele ühtpidi lihtne ülesanne, mis võib pakkuda aga huvitavaid tulemusi. Näiteks on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilased teinud koostööd Soome õpilastega, uurides võrdlevalt religiooniteemalisi küsimusi Treffneri koolis ja Lappeenranta Lukios.
Alguses lepiti kokku teema, siis konkreetsed küsimused (võrreldavuse huvides on hea kasutada vastusevariantidega küsimusi), küsitletavate õpilaste hulk jne. Mõlemale poolele annab niisugune uurimus koostööoskusi, keelepraktikat (konkreetsel juhul oli töökeeleks inglise keel), lisaks avasid esialgsed tulemused võimaluse edasisteks uuringuteks.
Esitan tekstis vaid ühe näite, kus kummaski koolis esitati õpilastele küsimus, millesse nad usuvad. Vastusevariandid olid: Jumal, kõrgem jõud, vaimud vms ja ateism. Kui Hugo Treffneri Gümnaasiumis uskus Jumalasse 17% vastanutest, siis Lappeenranta Lukios 39%, kõrgemaid jõudusid ja vaimusid uskus vastavalt 27% ja 22% vastanutest ning ateistina määratlesid end Hugo Treffneri Gümnaasiumis 56% ja Lappeenranta Lukios 39% vastanutest.
Joonis 1. Millesse õpilased usuvad?
Kokku esitati kummaski koolis usulistel teemadel ligi 30 küsimust, mõne puhul olid vastused sarnasemad, mõnel juhul erinevad. Niisugune kollektiivne uurimus on suurepärane materjal edasisteks uuringuteks, mis võivad eelkõige keskenduda erinevuste põhjuste otsimisele, samuti võib sellisesse projekti haarata koole veel juurde jne.
Teema valik
Endastmõistetavalt algab konkreetsem tegevus uurimistöö teema valikuga. Teema puhul peaks rõhutama selle aktuaalsust, lõimumist teiste õppeainetega ja jõukohasust. Alustame viimasest. Küllap tuleb nentida, et tõenäoliselt pole õpilastele jõukohane lisada midagi näiteks kristlikule kolmainsuse õpetusele või budismis üliolulise Dhammapada teksti mõistmisele. Küll oleks aga õpilastele uurimiseks väga intrigeeriv ja jõukohane teema, kui keskenduda küsimusele, kuidas kaasõpilased kolmainsust kui olulist kristlikku õpetust tänapäeval mõistavad. Lisaks näiteks alateema, kas usundiõpetust õppinud ja mitteõppinud õpilaste seisukohad kuidagi erinevad. Samamoodi võib käsitleda teisigi keerulisi usundilisi küsimusi. Tõenäoliselt on õpilastel raske lisada midagi budistlikule ja hinduistlikule ümbersünniõpetusele, kuid nad saavad uurida, kuidas kaasõpilased sellesse suhtuvad ning seda mõistavad.
Traditsiooniliselt on usundilisi teemasid seotud ajalooliste teemadega. Siin tuleb kõne alla koguduse või muu usulise liikumise ajaloo (või selle mõne etapi) jäädvustamine. Kohane on vaatluse alla võtta mõne usuliselt huvitava isiku elu ja tegevus, tema kaasaegsete mälestused jne. Samaaegu oleks hea, kui õpilasel oleks võimalik materjali korjamise ning esitamise kõrval teha järeldusi ja üldistusi. Näiteks väita midagi koguduse probleemide muutumise või püsimise kohta, kui oleks intervjueeritud kolme inimest, kes on seal töötanud nelikümmend aastat tagasi, kakskümmend aastat tagasi ja tänapäeval. Õpilastele võiks soovitada n-ö klassikaliste usuliste kogukondade kõrval võtta uurimisteemaks mõne Internetis asuva usulise kogukonna probleemid või areng.
Ainetevahelise integratsiooni eesmärgil võiks kaaluda populaarsete kirjandusteoste vaatluse alla võtmist, lähtudes religioonist, nt „Eesti rahvausundi tegelased Andrus Kiviräha loomingus“, „Erinevate religioonide loomislugude kajastusi John Reuel Tolkieni loomingus“.
Religioosse uurimuse näide Eestist
Kui seista klassi ees ja teatada, et hakkame käsitlema kristlust, siis kostab entusiastlike hüüatuste ja paistab säravate silmade asemel, mida võib kohata näiteks budismi kursust alustades, pigem nurinat ning igavalt uitavaid pilke. Üks võimalusi stereotüüpe hajutada ja õpilastele Eesti usuelust parem pilt anda on panna neid tegema uurimistööd.
Eespool oli juttu usulisest uurimusest, mida on põnev teha võrreldes näiteks eri riikides valitsevaid usulisi vaateid. Sedasama mõtet võib edukalt praktiseerida meie riigis, sest kui me räägime Eestist, siis saame kõnelda eelkõige kristlikust kontekstist ja tavadest, ehkki selle kõrval ka tugevast ateistlikust alatoonist, mida õpetamiskogemus koolis igati kinnitab.
3
Eesmärk on tutvustada kristluse peamiseid põhimõtteid ja maailmavaadet nii, et see kanduks õpilaselt õpilasele, ning õpetaja roll oleks juhtida vestlust küsimuste või lisamärkustega.
Niisugust uurimistööd võib nimetada vaatluspraktikaks. Selleks jaguneb kogu klass 2–4-liikmelisteks rühmadeks, kes valivad ise endale ühe kristliku konfessiooni Eestis. Õpetaja kohus on jälgida, et erinevad konfessioonid ja väiksemadki ühendused saaksid kaetud alates katoliku kirikust kuni nelipühilaste ja vabakogudusteni välja.
Kuna Eestis on kirikusse mineku teema pigem tundlik, eriti veel koolis ja usundiõpetuse tunnis(!), siis olen alati pakkunud alternatiivi neile, kes seda mingil isiklikul põhjusel teha ei soovi ning põhjuseks ei ole, et „ei viitsi”. Tavaliselt on sääraseid õpilasi leidunud klassikomplekti kohta üks, teistel on aga entusiastlikult silmad põlema löönud ning juba valitakse võidu kirikuid, kuhu minna.
Vaatluspraktika struktuur on olnud üldiselt selline:
- õpilane annab lühida ülevaate konfessiooni ajaloost ning peamistest õpetuslikest põhimõtetest ja eripäradest;
- õpilane kirjeldab konkreetset jumalateenistust, kus ta viibis: hoone, muusika, ülesehitus jne;
- isiklik refleksioon.
Uurimistöö tehakse mitmekesi koos ning presentatsioongi (nt ettekanne slaididega, lühifilm, pildid, muusika) klassile toimub kõigi liikmete osavõtul. See on alati tekitanud hea õlg-õla-tunde. Mis aga peamine – õpilased hakkavad loomulikul viisil vahetama infot ja kogemust, millest areneb välja väga põnev arutelu.
Millest õpik ei kirjuta
Õpetaja jaoks on tihti tõeliseks maiuspalaks isiklik refleksioon, mis saabub igalt õpilaselt kirjalikult. Kuna enamikule on see esimene kokkupuude religiooniga üldse, siis avatakse end nii klassi ees kui ka paberil ilma igasuguse valehäbita. Toon mõne killu õpilaste kirjutistest, lisades omapoolseid kommentaare.
Oleks kerge, kui kiriku tunneksime ära torni järgi … Hoone võib olla väga kõnekas, rääkides nii uskumuste kui ka nende inimeste kohta paljutki, kes sinna hoonesse kogunevad. Miks on kuppel, mitte torn; miks on kultuurimaja, mitte paksude võlvidega pühakoda; miks on süntesaator, mitte orel; miks on funk, mitte gooti?
Kirikusse saabudes tabas mind eriline puhtuse tunne. Kuldsed ikoonid ja suurejooneline arhitektuur soodustab niivõrd paatosliku meeleolu tekkimist ning samuti mõtlikud ja sügavalt religioossed inimesed, kes tulevad ja lähevad, panevad mõtlema elu olemuse ja religiooni üle.
Siis läks lavale bänd – süntesaator, trummid, kitarrid. Need laulud ei olnud tavalised kirikulaulud, vaid mingite kuulsamate laulude tõlked, millel oli kristlik alatoon – selline karaoke.
Kuulates erinevaid ettekandeid, tuleb väga värvikalt esile inimeste erinev olemisviis. Mis on kuskil lubatud, on teises kohas jälle taunitav. Miks?
Ma uurisin ning puurisin iga sisenejat väga suure huviga, jälgisin, kuidas nad põlvele laskusid, ning iga detaili, mis selle toiminguga kaasnes. Samaaegselt mõtlesin, missugune võiks olla nende elukutse või maailmavaade. See kõlab küll veidrana, aga minu jaoks, kes ma ei ole elus kokku puutunud mitte ühegi usklikuga isiklikult, oli see äärmiselt huvitav.
Mulle avaldas muljet see, kuidas inimesed teadsid kindlalt, millal püsti tõusta, põlvitada või kindlaid sõnu öelda.
Ta näost oli näha, kuidas ta südamest Jumalasse uskus. Ma pole varem näinud, et keegi räägiks suure rahvahulga ees nii siiralt ja ausalt oma elust.
Arvasin, et kirikus on see väga ebasobiv – kuid vastupidi, mõni vanem daam naeris, nii et silmad märjad.
Inimesed istuvad kirikus mõõdukate vahedega, muusika ajal nõksutatakse vaikselt puusi.
Kõik mu ümber lennutasid käed taeva poole ja hakkasid Jumalaga „rääkima”. Arvasin, et parim on hoida pead maas ja mitte tähelepanu äratada.
Euharistia, armulaud, leivamurdmine … See on üks väheseid müstilisi osi, mis on alles jäänud kõikidesse kirikutesse. Pärast õpilaste endi kogemusi, kuidas see erinevates kohtades toimub, on hea ja lihtne sel teemal rääkida.
Armulaual jagati tõesti päris veini, sest üks vanem naisterahvas komistas kirikust välja astudes ja viskas nalja, et see oli talle pähe hakanud.
Mina armulaual ei käinud. Mitte et ma ristitud poleks, aga võtsin lihtsalt endale tagasihoidlikuma rolli.
Hakkas armulaud, kus kõik, kes soovisid, võtsid ritta ja said mekkida Issanda ihu ja verd. Inimestele jagati lehe moodi asjad, mis olid veini seest läbi kastetud.
Ma ei suuda uskuda, et inimesed tõesti usuvad, et armulauga nad saavad osa Kristuse ihust ja verest. See tundub mulle äärmiselt absurdne.
Omamoodi naljakat ärevust tekitab tavaliselt rahakogumine. Arvamused jagunevad väga vastakalt.
Külastajad annetasid raha, et teiste usklike elukvaliteeti parandada.
Annetuskasti ega orelifondi ma raha ei jätnud, sest mul oli ainult kümnekas kaasas, viimane raha ning ma ei raatsinud seda anda, kuigi pastor oli just rääkinud juttu mehest, kes andis ära oma viimase ja sai tagasi rikkust, kuna uskus koos oma perega.
Kust sai alguse jutlus, miks ei ole mõnes kirikus klassikalist jutlust, kes võivad üldse kirikus sõna võtta ja millest need erinevused – kõike seda arutatakse. Enamasti annavad õpilased väga täpse ülevaate jutluse sisust, millest selgub, kas jutlustaja oli üldse enese jaoks jutluse läbi mõelnud.
Jutlust hakkas pidama paavst Venemaalt.
Minu hommikupoolik tipnes preestri jutlusega, kes rääkis erinevatest rõõmudest – näiteks võidurõõmust ja kahjurõõmust. Sain väga palju mõtlemisainet ning ei välista teistkordset külastust, et jutlust kuulata.
Ma olen aus ja ütlen, et see jutt oli väga igav ja lõppu ei paistnud sellel olevatki, lihtsalt ühel hetkel ta lõpetas ja ütles aamen.
Väga meeldiv on õpilaste töös kohata sisulist analüüsi
… ning vähemalt neli korda kordas kogudus „Me oleme Issanda kari”. Ma ei saa aru, miks inimene peab olema kellegi kari, kellegi lammas?
Väidetavalt teevad inimesed pattu oma mõtete, sõnade, tegude, aga ka tegemata jätmistega. Mulle tundus eriti veider loetelust just see viimane, selle järgi ongi meie elu üks paras patt.
Kuid kogu selle aja, mil ma missat kuulates vaguralt rahvahulka sulanduda püüdes istusin, vasardas mu peas üks mõte – kui Jumal lõi inimesed, siis miks ei võinud ta luua neid enda rõõmuks? Miks peavad inimesed lunastama pattu ja olema kogu aeg milleski süüdi?
Hoolimata erinevatest arvamustest on õpilased peaaegu alati tänulikud olnud kogemuse eest, mida see uurimistöö on pakkunud.
Kirikust lahkudes tundsin end paremini ja vabamalt, kuna tundsin, nagu oleksin enda jaoks heateo teinud.
Olen uhke enda üle, et võtsin ette sellise väikese reisi, see avardas mu maailmapilti ja teadmisi.
Missalt väljudes oli esimene lause, mis üle minu huulte tuli: „Ma olen nii halb inimene.” Ma hakkasin tõsiselt mõtlema oma elu üle järele, mis kõlab ühe äsja 17-aastase tüdruku suust ehk pisut koomilisena. Kogu missa liigutas mind rohkem, kui ma oleksin arvanud.
Mina pole küll nii usklik kui mõni külastaja, aga see kogemus andis mullegi veidi usujõudu juurde.
Kirikus käimine oli esmakordne elamus minu jaoks, kindlasti üks hädavajalik kogemus. Varem ei olnud mul aimugi, mis seal tehakse.
Töö tegemine
Tõenäoliselt peaks õpilasele jääma meelde arusaam uurimistöö süsteemsusest. Mõistlik oleks alustada kavandatavat uurimistööd projekti koostamisest, kus õpilane peaks põhjendama oma töö peamisi ideid, näitama, kust ta saab tööks vajalikud materjalid jne. Säärasel juhul on väiksem tõenäosus, et õpilane alustatud töö pooleli jätab. Mõningatel juhtudel on põhjendatud nõuda õpilaselt vahearuannet, kus töö edenemise hindaja ei oleks juhendaja, vaid mõni teine õpetaja. Kooli ülesanne võiks olla vastavate blankettide ja juhendite väljatöötamine. 4
Alati on probleeme olnud töö vormistamisega. On ju uurimistöö õpilasel tõenäoliselt esimene kokkupuude viitamissüsteemidega ning korrektse vormistuse nõudega. Küllap ei saa vormistamisnõuete kohta anda universaalseid soovitusi. Peamine soovitus oleks ehk asjaolu, et nõutud vorm ei pärsiks õpilase mõtete väljendamist.
Igal juhul on uurimistöö väärt kogemus. Iga õpilane võib olla uurija. Võib julgesti esitada üleskutse õpetajatele pakkuda võimalusi noortele inimestele, kes üllatuvad isegi, missuguseid huvitavaid mõtteid nad enda seest ja ümbert võivad avastada.
1 Toomas Jürgensteini mälestus.
2 http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=9958
3 Nete Tutsu kogemus.
4 Ehkki gümnaasiumi kogemus pole otseselt ülekantav, võivad abiks olla juhendid Hugo Treffneri Gümnaasiumi kodulehelt http://www.htg.tartu.ee/?flt=7&sub=materjalid.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-7-3