A A A

Uurimistöö koostamine ajalooõpetuses

Tiiu Ojala, Võru Kesklinna Gümnaasium, 2010

 

Lähtuvalt 2011.a. HTM poolt kinnitatud gümnaasiumi riiklikust õppekavast tuleb igal gümnaasiumiõpilasel alates 2011/2012. õppeaastast kirjutada vabalt valitud aines uurimistöö. Uurimistöö on õpilase poolt iseseisvalt, juhendaja-õpetaja abil koostatud kindlatele reeglitele vastav kirjalik töö, millele on omane uute andmete kogumine ning saadud tulemuste analüüs. Uurimistöö peab tõendama, et autor on omandanud teadusliku lähenemisviisi uuritavale probleemile/küsimusele, kriitilise allikakäsitluse ning teadustöö vormistamise oskuse. Uurimistöö toetub mitmele algallikale ja sisaldab autori panust uuritavasse teemasse, nt probleemi uudset püstitust ja/või lahendust, uute faktide lisamist teadaolevatele, teatud nähtuste/seoste analüüsi). Tööst peavad selguma õpilase enda seisukohad ja järeldused.
Soovitav oleks, et koolid koostaksid uurimistööde kirjutamiseks juhendid, kus on kirjas nõuded, mida töö koostamisel silmas pidada.

Mis on ajalooalane uurimistöö?

Ajalooõpetuses peetakse oluliseks probleemikeskset käsitlust ning hinnangute ja tõlgenduste analüüsimist erinevatest seisukohtadest. Mõistes, et ajalookirjutus sõltub ajast ning ajaloouurija seisukohast, omandatakse kriitiline suhtumine erinevatesse mõtteviisidesse, oskus võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist eri allikates ning hinnata allikate usaldusväärsust.
Üheks võimalikuks meetodiks nimetatud oskuste omandamisel on uuriv õppimine (inglise keeles progressive inquiry) – probleemõppe pedagoogiline mudel, kus õppimist käsitletakse teaduslikule uurimistööle omase metoodikaga.
Soovitav on eelnevalt tutvuda artiklitega Uurimistöö põhikoolis ja Uurimistöö spetsiifika ajaloos põhikooli sotsiaalainete valdkonnaraamatus.

Teema valik

Õpilane võib valida teema ise või kasutada õpetaja poolt pakutud teemat. Soovitatav on valida teema, millest oleksid huvitatud nii õpilane ise kui ka tema lähikond (perekond, kool) ning mis lisaks täiendavat teavet kodukoha ajaloole. Ajaliselt sobib nii Eesti ajaloo kaugem minevik kui ka tänapäev. Ajaloo ainekava pakub järgmisi temaatilisi võimalusi:
Eesti Teises maailmasõjas: iseseisvuse kaotamine, okupatsioonid, sõjakaotused ja -kahjud, sõja
mõju inimeste elukäikudele. Pagulaskond.
Küüditamised. Genotsiid, etnilised puhastused. Inimsusevastased kuriteod Eestis.
Eesti NSV: ühiskond, majanduse areng, rahvastik, vastupanu vormid, suhted väliseestiga. Kommunismikuriteod.
Eesti iseseisvuse taastamine. Integratsioon Euroopasse ja maailma: laulev revolutsioon, riikluse
taastamine.
Eesti osalemine rahvusvaheliste organisatsioonide töös.
Poliitiliste olude mõju Eesti kultuurile ja eluolule.
Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi poolt korraldataval õpilaste ajalooalaste uurimistööde võistlusel Eesti Vabariigi Presidendi auhindadele on olnud järgmised teemad:
1999/2000 Eesti pere ja kodu XX sajandil
2000/2001 Eesti kool
2001/2002 Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
2002/2003 Laps
2003/2004 Muutuv Eesti XX sajandil
2004/2005 Igapäevaelu Eestis XX sajandil
2005/2006 Taasiseseisvunud Eesti
2006/2007 Inimene ajaloos XX sajandil
2007/2008 Eesti Euroopas
2008/2009 Minu Eesti
2009/2010 Meie ühine kodu – Eesti
2010/2011 Kakskümmend aastat Eesti ajaloos 1991-2011
2011/2011 Minu pere (põhikool) ja Minu kodukoht ja rahvas (gümnaasium)
Varasematele kogemustele ja senistele võistlustele toetudes võikski soovitada uurida isiku- ja perekonnalugusid. Põhiliselt on võrreldud kolme põlvkonna elukäiku, lugu ajaloos. Isikulugude puhul on vaadeldud perekonnaliikmete kõrval ka tuntud inimesi nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Teine levinum valdkond on seotud erinevate Eestis elavate rahvustega (mustlased, ingerisoomlased, ukrainlased, setud jne.) ning nende lõimumisega Eesti ühiskonda.
Eelpool nimetatute kõrval on käsitletud ka järgmisi teemasid: rahareformid; asutuste-, koolide- ja mõisate ajalugu; kooliõpikud läbi aegade; küüditamine; kodutalu; koduküla; kodulinn; seltsid; igapäevaelu; muutused mentaliteedis; Euroopa Liit ja Eesti jne. Teemavaliku peamiste suunajatena nimetatakse koduste mõju ja huvi kodukandi ajaloo vastu. Uurimuste eesmärgid ulatuvad mineviku jäädvustamisest (nt soov panna kirja oma sugulase mälestused) tuleviku muutmiseni (nt soov aidata oma tööga kaasa Eestis elavate inimeste sõbralikule läbisaamisele/suhtlemisele, tõkestada kultuuridevahelisi konflikte jne).
Pealkiri sõnastab töö põhitulemuse ja/või osutab antud uurimistöö põhieesmärgile ja/või põhiküsimusele. Pealkiri olgu pigem lühike ja konkreetne, kuid samas informatiivne ja ammendav. Konkreetne pealkiri kujuneb sageli välja töö käigus, kui on selgunud kasutatavad allikad ja kogutud läbitöötatav materjal. Pealkirja muutmist ja täpsustamist töö käigus ei tasu peljata.

Sissejuhatus

Sissejuhatuses püstitakse töö eesmärk ja küsimus(ed), millele autor kavatseb oma tööga vastata.
Teema formuleerimisel tuleb täpsustada selle ajalised piirid. Samuti tuleb põhjendada teema valikut (aktuaalsus, olulisus, varem uurimata, uus vaatenurk vms). Kui tegemist on ajalooalase uurimistööga, siis võiks sissejuhatuses anda ka uuritava teema ajaloolise tausta, sõltumata sellest, kas tegemist on pereteemalise, isikuloo või kodukohaga seonduvaga.

Täpsustada ja lahti mõtestada tuleb kasutatavad mõisted, esitleda ja põhjendada kasutatavaid teooriaid ja meetodeid.
Töö probleemiasetuse selgitamisel määratletakse ja täpsustatakse valitud vaatenurka või kitsamat aspekti, millest lähtuvalt probleemi analüüsitakse. Näiteks asutuse ajaloo puhul tuleks selgitada, kas seda uuritakse arhitektuuri, tegevuse või hoopis isikuajaloo (seal töötanud inimeste) seisukohalt lähtudes.
Sissejuhatuses esitatakse uurimisprobleem ja konkreetsed küsimused, millele uurimuses vastuseid otsitakse. Sissejuhatuses püstitatud eesmärgid/küsimused/hüpoteesid täpsustavad pealkirjas esitatud probleemi.
Kasutatud allikatest tuuakse sissejuhatuses tavaliselt ära ainult üldülevaade. Siiski võib eraldi nimetada mõnd allikat, mida tahetakse eriliselt esile tõsta.
Sissejuhatuse maht on soovitatavalt 1-3 lehekülge ja see sõltub töö enda pikkusest. Gümnaasiumiõpilase ajalooalase uurimistöö mahuks soovitatakse vähemalt 20 lehekülge teksti, millele järgnevad lisad.
Sageli kirjutatakse sissejuhatus lõplikult alles uurimuse vormistamise käigus, mil on selgunud allikate kättesaadavus, töö lõplik struktuur jms.

Teemaarendus ja allikad

Töö põhiosas esitatakse käsitletava küsimuse sisuline arendus. Temaarendus tuleb vastavalt töö sisuloogikale jagada enam-vähem võrdseteks pealkirjastatud alaosadeks (peatükkideks). Liigenduse puhul võiks silmas pidada teksti ligikaudselt võrdset jaotumist, seejuures eelistades sisulist selgust vorminõuetest jäigale järgimisele.
Peatükid algavad tausta selgitamisega, seejärel arendatakse teemat kronoloogiliselt ja süstemaatiliselt. Töö peab olema loogiliselt üles ehitatud ega tohiks jääda pelgalt refereerimise tasemele. Peatükkides vaadeldakse ja arendatakse teemat mitmekülgselt ja erinevatest vaatenurkadest. Leitakse ja tõstetakse esile seoseid, analüüsitakse eeldusi, põhjusi ja tagajärgi, esitatakse kasutatud allikate alusel omapoolseid tõlgendusi ja arvamusi, otsitakse seletusi, lahatakse probleeme ja tuuakse esile erinevusi.
Ajalooalastes uurimistöödes on olulised allikad ja nende kasutamine, sest nende alusel toimub uurija peas mineviku sündmuste rekonstrueerimine, seletamine ja lahtimõtestamine. Õpilasuurimuses on algallikate seas tavaliselt esikohal suulised allikad. Eelkõige pöördutakse autorile tuttavate ja lähedaste inimeste (vanavanemate ja vanemate, õpetajate, naabrite, vahel ka tuntud ühiskonnategelaste) poole, kelle intervjueerimiseks on koostatud küsimustikud. Kirjalike algallikatena esinevad kõige enam perekonnaga seotud käsikirjalised mälestused, kuid nende kõrval ka kooliarhiivide materjalid, erakirjad jms. Samas on uurimistöödes kasutatud ka rahvusarhiivi ning kohalike arhiivide ja muuseumide materjale.

Visuaalsetest allikatest kasutatakse enim fotosid, mis on olulised igapäevaeluga seotud allikad, kuna näitavad detaile, mida kirjalikud allikad piisava ilmekusega edastada ei suuda. Kirjanduse kasutamine allikmaterjalina on märgatavalt vähenenud, interneti osakaal aga pidevalt tõusnud.
Ajalooallikate tõlgendamisel on esmatähtis kriitika. Mõistagi on autorit isiklikult puudutava allika puhul sageli raske jääda allikakriitiliseks, kuid siiski peaks see olema iga tõsiseltvõetava uurija loomulik hoiak erinevate ajalooallikatega töötamisel. Eeskätt puudutab see nõue suulisi allikaid. Intervjueeritava usaldamine võib viia vigadeni isiku- ja institutsiooninimede õigekirjas, küsitavate hinnangute andmiseni vms. Seega tuleks saadud teavet kontrollida ka teistest allikatest.
Sageli on õpilasele probleemiks, kas kasutada töö kirjutamisel mina-vormi või umbisikulist sõnastust (võrdle nt: “Mina arvan, et …“, „On põhjust arvata, et …“ või „Autori arvates …“). Selles osas on kaks koolkonda ja mõlematel on oma pooldajad. Võiks eelistada umbisikulist stiili – „mina“ asemel „autor“. Oluline on see, et lugeja saab aru, mis on autori omapoolne tõlgendus/järeldus ja mis kellegi teise arvamus või primaarallikates pakutud põhjus.

Viitamine

Teadusliku töö puhul peavad kõik allikad ning teistelt autoritelt pärinev materjal ja andmestik (eriti põhimõttelised seisukohad ja hinnangud, aga ka tsitaadid, valemid, arvandmed, pildimaterjal jne) olema varustatud viitega info päritolule. Võimaluse korral tuleb vältida viitamist teise autori teose või allika kaudu. Ka õpilase enda varasemate tööde kasutamisel tuleb neile viidata, kas siis otseselt tekstis või kokkuvõtlikult sissejuhatuses.
Ei viidata üldtuntud seisukohtadele, samuti õpikutele või üldteatmeteostele, kui need just ei ole töö erilisteks vaatlusobjektideks.
Viidete funktsiooniks on näidata täpselt, kust informatsioon pärineb. Samas võimaldavad viited lugejal kontrollida allikaid ja viidatava tõesust. Lisaks sisaldavad viited tekstiallikaid täiendavaid lisaandmeid ja täpsustusi (nt isiku/tegelase eluloolised andmed). Viited näitavad autori kompetentsust ja lugemust; mida rohkem erinevaid allikaid, seda pädevam on autor. Viitamisel tuleb olla aus, näiteks ei tohiks viidata allikale, mida ei ole ise kasutatud.
Üldiselt on parem viidata pigem sagedamini kui harva. Põhimõtteliselt peaks igat väidet tõendama viitega, enamasti iga lõik peaks lõppema viitega, isegi üksiku sõna järel võib olla viide (kobarviited). Tavaliselt kasutatakse ajalooalases uurimuses joonealuse viitamise süsteemi, sest see sobib hästi juhtudel, mis nõuavad pikki ja täpseid viiteid ning täiendavat lisainformatsiooni.
Viitamise puhul on oluline ühtse süsteemi kasutamine läbi kogu uurimustöö.
Täpsemaid soovitusi ja näiteid viitamise kohta: Uurimistöö spetsiifika ajaloos

Kokkuvõte

Kokkuvõte on vastus sissejuhatuses püstitatud probleemidele. See järgneb sisuosa peatükkidele ja põhineb nendes kasutatud informatsioonile. Kokkuvõttes antakse selgelt sõnastatud ja üldistatud vastused sissejuhatuses esitatud küsimustele, märkides vajaduse korral ära ka lahtiseks jäänud ja edasist selgitamist vajavad probleemid. Kokkuvõttes ei tooda enam uusi seisukohti või uusi andmeid ega viidata üldjuhul kirjandusele.
Kasutatud allikate loetelu
Kasutatud materjalide loetelu peab sisaldama kõiki allikaid, mida antud töö käigus kasutati ja millele on viidatud. Kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu põhjal saab asjatundja otsustada kuivõrd pädev on töö autor antud temaatikas ja kas töös võib leiduda midagi uudset.

 

Lisad

Lisad sisaldavad tavaliselt materjali, mida on töö eesmärkide saavutamiseks vaja läinud, kuid mis ei ole töö sisuga otseselt seotud (nt küsitluslehed, suuremad plaanid ja kaardid, mõõtmisprotokollid jms). Samuti paigutatakse siia illustreeriv lisamaterjal (dokumendi- või fotokoopiad). Lisadele tuleb põhitekstis viidata.

Loomevargus ehk plagiaat
Ajalooalase uurimistöö kirjutamisel on õpilaste hulgas esinenud plagiaati ehk loomevargust, allikate väljamõtlemist, võltsimist ja hooletut kasutamist.
Kõige ilmsemad plagiaadijuhtumid on seotud viitamata allikate kasutamisega. Võõras tekst võidakse esitada kas sõna-sõnalt või ka mõningal määral muudetult enda omana.
Viitamise puhul võib samuti esineda mitmeid plagiaadina käsitletavaid juhtumeid. Näiteks:
• märgitakse küll allika nimetus/pealkiri, kuid puuduvad täpsemad viited selle leidmiseks;
• esitatakse ebaõige teave kasutatud allika kohta, nii et seda pole võimalik leida;
• allikale küll viidatakse, aga sõna-sõnalt esitatud tekstiosa ei ole eraldatud jutumärkidega;
• osa kasutatud tekstist on küll viidatud kuid mõned kasutatud tekstiosad on jäetud viitamata, et tekitada muljet, nagu oleksid need osad töö tegija originaallooming.
Tahtmatu plagiaadi vältimiseks on soovitav:
• eristada alati kõik tsitaadid ning varustada need viitega;
• refereerimisel veenduda, et see ei piirduks ainult mõnede sõnade ümberpaigutamise või asendamisega. Selleks tuleks refereeringut võrrelda originaaltekstiga;
• panna tsitaadid ja vastavad viited kirja juba märkmete tegemise ajal.
Autori ja juhendaja koostöö
Soovitatav on läbida 10. klassis uurimistöö aluste kursus ja õppeaasta lõpul valida õppeaine, milles soovitakse uurimistöö kirjutada. Seejärel valida teema ning leida juhendaja. Ka õpetajad ise võiksid pakkuda teemasid, mida uurida. Juhendajal on soovitav kasutada töö erinevate etappide fikseerimiseks ja ülesannete andmiseks uurimispäevikut/töökava, mille alusel antakse töö vaheetappidele ka juhendajapoolsed hinnangud. Mõnedes koolides kasutatakse ka eel- või vahekaitsmist, et olla paremini kursis õpilase uurimistegevusega. Võimalik on kasutada ka vahehindamist, kus õpilane tutvustab teatud ajavahemiku järel oma töö käiku ja saab selle eest juhendajalt hinde.
Valmistumine uurimistöö kaitsmiseks
Õpilane esitab valminud uurimistöö juhendajale mõned nädalad enne kaitsmist. Juhendajal on õigus anda töö tagasi, kui see vajab paranduste tegemist. Seejärel esitab juhendaja või uurimistööde kaitsmise komisjon töö retsensendile kirjaliku arvamuse saamiseks.
Pärast retsensiooni laekumist annab juhendaja loa esitada töö kaitsmisele. Kaitsmiskomisjoni liikmetel peab eelnevalt olema piisavalt aega tööga tutvumiseks.
Töö kaitsmiseks valmistudes peab esineja läbi mõtlema, kuidas, kus ja kellele tal tuleb esineda. Neist tingimustest lähtudes koostab õpilane ettekande ja slaidiprogrammi.
Esitluse näitlikustamine
Esitluse näitlikustamise ülesandeks on ilmestada ja mitmekesistada töö tutvustamist kaitsmisel. Esitluse teeb atraktiivsemaks slaidiesitlus, milles kasutatakse tööst pärinevaid diagramme, graafikuid ja pilte. Slaidiesitluse sisu peab olema korrektne, arusaadav ja esitlusega otseselt seotud. Eelnevalt tuleb veenduda, et tehnilised vahendid (data- või grafoprojektor vm) on tehniliselt korras.
Uurimistöö kaitsmine ja esinemise struktuur
Uurimistöö kaitsmine toimub avalikult komisjoni ja publiku ees.
a) Kaitsmiskomisjoni ja kuulajate poole pöördudes tutvustatakse ennast. Seejärel teavitatakse publikut sellest, millest kavatsetakse rääkida ning millal saab esitada küsimusi.
b) Töö tutvustuse võib üles ehitada teesidena. Alustada võib keskse mõiste definitsiooniga, viitega eeldatud teadmistele, üllatava faktiga, tsitaadiga, näidete seeriaga, statistilise materjaliga, naljaga, retoorilise küsimusega, viitega eelkõnelejale vms. Kindlasti tuleb rõhutada uuritud probleemi ja töö eesmärki, tutvustada kasutatud meetodeid ning tuua välja olulisemad tulemused. Tähtis on, et ettekande käigus saaksid kuulajad tööst ülevaate. Ettekannet lõpetades korratakse üle töös esitatud järeldused. Sobivuse korral võib lõpetada ka retoorilise küsimusega, üleskutsega uute lahenduste otsimisele vms.
c) Kuulatakse ära või loetakse ette retsensendi arvamus.
d) Õpilane vastab retsensendi ja komisjoniliikmete küsimustele.
e) Lõppsõnas tänab õpilane juhendajat ja kõiki teisi, kes töö valmimisele kaasa aitasid. Viisakas on tänada ka kuulajaid tähelepanu eest.
Hindamine
Hindamisel lähtutakse kooli poolt koostatud uurimistööde koostamise juhendist. Uurimistöö hinne kujuneb mitmest komponendist:
• retsensendi poolt pakutud hinne;
• juhendaja poolt antud hinne/hinded tööprotsessi eest;
• komisjoniliikmete arvamused ja ettepanekud.
Lõplik hinne antakse tööle pärast kaitsmist ühisotsuse alusel. Hinnet tuleb õpilasele ka põhjendada.

Kasutatud kirjandus

Erika Sari. Uurimistöö koostamise juhend Põltsamaa Ühisgümnaasiumis.
http://www.poltsamaa.edu.ee/?sm=41 (30.06.2011).

Maidu Varik. Uurimistöö on kõige kasulikum praktilise väljundiga õppetöö vorm. Soovitusi uurimistöö koostamiseks.http://www.oesel.ee/maidu/uurimistoojuhend.pdf (16.08.2011).

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo osakond. Lõputöö kaitsmise juhend. http://www.fl.ut.ee/73329 (16.08.2011).

Tartu Ülikool filosoofiateaduskond. Loomevargus ehk plagiaat. http://www.fl.ut.ee/loomevargus (19.08.2011).

Raivo Mänd. Näpunäiteid uurimistöö koostajale (rõhuga loodusteadustele). Tartu 2002.

http://www.teaduskool.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=800/napunaiteid_uurimustoo_koostajale.pdf ( 29.06.2011).

TLÜ Ajaloo Instituudi Ajaloo osakonna proseminaritöö / lõputöö vormistamine ja töö ülesehitus (koostaja mag. Helena Sepp 2005-2008).

http://www.tlu.ee/?LangID=1&CatID=5347&ArtID=5858&action=article (2.07.2011).

 

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi sotsiaalainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-57-8