Sirje Järvet – Audru Keskkooli usundiõpetuse õpetaja
Õppekäigud on tähtis osa usundiõpetuse tundidest, kuna need annavad õpilasele vahetu kogemuse, kuidas mõjutab usk inimese elu ning kultuuri, milles ta elab. Just vaatlemise ja vahetu kogemuse kaudu on võimalik saavutada mitmeid olulisi õpipädevusi, arendada empaatiat ning vastastikust mõistmist. Samas vajab iga õppekäik rohkem kui ühte tundi – enne õppekäiku valmistatakse lapsed selleks ette ja pärast õppekäiku on tund, kus mõtiskletakse saadud kogemuse üle. Iga paikkond pakub õppekäikudeks pühapaikadesse ning kohtumiseks huvitavate inimestega oma erilisi ja ainulaadseid võimalusi. Allpool jagan oma kogemusi õppekäikude korraldamisest 1.–6. klassi usundiõpetuse tundides.
Audru Keskkoolis on usundiõpetus valikainena kooliprogrammis olnud juba 10 aastat. Selle aja jooksul on välja kujunenud õppesõitude plaan, mis väikeste muudatustega on püsima jäänud tänapäevani. Põhieesmärgid on olnud I ja II kooliastmes teha tutvust lähiümbruses tegutsevate Eesti kristlike kogudustega ja õppida mõistma kirikute osa meie kultuuris, et õpilased kogeksid, et inimesed kuuluvad erinevatesse kristlikesse kogudustesse.
Olen õppeaasta lõpus õpilaste käest kirjalikult tagasisidelehe kaudu küsinud, mis on neile usundiõpetuse tundidest kõige enam meelde jäänud. Aastate jooksul on kõige rohkem mainitud õppekäike ja külalistega kohtumisi. See on ärgitanud mind pedagoogina nägema vaeva, et õppekäigud ikkagi toimuksid, kuigi viimastel majanduslikult raskematel aastatel on üha raskem neid korraldada olnud.
Õppekäigud aitavad muu hulgas kaasa sidusama kogukonna loomisele, sest nende planeerimine ja korraldamine eeldab koostööd. Õppesõite on kergem teha koostöös klassijuhatajatega. Kui väljasõit koosneb mitmest külastusest, saab ära jagada, kes mille eest vastutab. Peale kirikus käigu on hea juurde võtta mõne teise õppeainega seotud objekt, et teistelgi aineõpetajatel oleks huvi õppesõidu vastu. Võimaluse korral saab abilistena kaasa võtta vanemate klasside õpilasi. Õppekäiku planeerides tuleb silmas pidada ka lastvanemate teavitamist ning kaasamist.
Olen usundiõpetuse õppesõitude kohta teinud niisuguse plaani.
I klass – luteri kirik: kohalik Audru Püha Risti EELK kogudus või Pärnu Eliisabeti EELK kogudus, lisaks muuseumis käik kas kohalikku Audru muuseumi või L. Koidula koduloomuuseumi. Mõnel aastal oleme käinud Eliisabeti koguduse pühapäevakooli majas, kus tegutseb huvikool. Seal saab käeliselt midagi huvitavat teha, mis lastele mõnusat vaheldust pakub, sest väikesed ju väsivad kiiresti.
Eesmärk on tutvuda Eestis kõige levinuma kristliku kirikuga, millega õpilased on kõige enam kokku puutunud. Reisile on kutsutud kaasa ka lapsevanemaid.
Õppekäigule eelnevas tunnis räägime õpilastega sellest, kas nad on kirikus varem käinud, mida nad mäletavad ning mis toiminguid kirikus tehakse. Õpilased saavad töölehed luteri kiriku välis- ja sisevaatega. Vestleme kommetest: mehed võtavad mütsi ära, ollakse vaikselt, millal teenistuse ajal püsti tõustakse jms.
Tavaliselt tutvustab kirikut luteri kiriku õpetaja. Ta räägib veidi kiriku ajaloost ja sellest, mis toiminguid kirikus tehakse, näitab, kus on altar, kantsel, orel, käärkamber jt. Eriti on lastele meeldinud see, kui lubatakse kantslisse minna, torni ronida või näidatakse-räägitakse kiriku kohta midagi erilist ja põnevat. Mõnikord on kirikuõpetaja teinud kohtumise lõpus väikese palve ja õnnistanud lapsi. Mäletan juhtumit, kui üks õpilane küsis, kas kirikuõpetaja meie pärast palvetab ka. Lapsed, kes on luteri kirikus ristitud või mõnel muul teenistusel käinud, tahavad oma teadmisi-kogemusi teistega jagada ning seda peaks neile lubama.
Õppesõidujärgses tunnis on käinud paar Audru Keskkooli õpetajat, kes kuuluvad luteri kirikusse. Nad on võtnud kaasa mitmesuguseid fotosid (ristimisest, leeriõnnistamisest, laulatusest, matusest jt) ning on rääkinud, kuidas ja miks nad selle kirikuga seotud on ning mida see neile tähendab.
II klass – metodisti kirik: Pärnu EMK Agape kogudus, lisaks tutvumine kiriku alluvuses tegutseva huvialakooliga.
Eesmärgid on tutvuda nüüdisaegse ehitusstiiliga kirikuga, võrrelda seda luteri kirikuga ning saada teada, mida tehakse veel kiriku juures eriti lastele.
Nagu I klassiski tuleb enne õppesõitu kirikus käitumise põhitõed meelde tuletada, samuti olulised paigad kirikus. Selle kirikuga tuleb lastel tihti meelde, et nad on käinud seal kontserdil või osalenud huvikooli töös.
Kirikut on tutvustanud koguduse pastor või pühapäevakooli õpetaja. Sellest tähelepanek, et mõnikord ei oska pastorid lastepäraselt rääkida, aga pühapäevakooli õpetajatel tuleb see tiheda lastega suhtlemise tõttu paremini välja.
Kuna seal kirikus on klaver ja hea akustika, siis on mõni õpilane mänginud klaveril tuttava viisi või laulab terve klass muusikatunnis õpitud laulu. Huvikoolist on kõige enam meelde jäänud tutvumine kellamänguansambli tööga, kus õpilased on ise saanud pille proovida. Tihti on kiriku fuajees olnud huvikooli õpilastööde näitus, mida õpilased suure huviga vaatavad.
Metodisti kiriku esindajaid kooli kutsuda on olnud keeruline, sest see on üsna väike kogudus. Olen siiski leidnud mõned kohalikus vallas elavad koguduse liikmed (psühholoog, gümnaasiumi õpilane), kes on tunnis pärast õppesõitu oma seotust selle kirikuga tutvustanud.
Töölehel võiks meeldetuletuseks proovida seda kirikuhoonet joonistada.
III klass – õigeusu kirik: kohalik Jõõpre EAÕK või Pärnu Issandamuutmise EAÕK. Jõõpre kirikus käimise oleme ühendanud Lavassaare Raudteemuuseumis käiguga, Pärnu kirikuga tutvumisele on lisandunud lühike jalutuskäik vanalinnas.
Eesmärgid on tutvuda õigeusu kiriku kommete ja traditsioonidega ning leida luteri ja metodisti kirikuga erinevusi ning sarnasusi.
Enne väljasõitu oleme tutvunud õigeusu kiriku eripäraga erinevate fotode ja joonistuste kaudu. Oleme selgitanud, miks on Pärnumaal rohkem õigeusu kirikuid kui näiteks Põhja-Eestis. Paar õpilast igast klassist on ikka olnud, kelle pere on selle kirikuga seotud.
Ekskursiooni on korraldanud kas koguduse preester või pühapäevakooli õpetaja, kes on ikoonide sisust hästi rääkida osanud.
Lastele on kaasa antud mõni väike ikoonike kaitsepühakust ja õpetajale erinevaid õigeusu õppematerjale. Õpilastele jääb tavaliselt selles kirikus käik hästi meelde, kuna on vaadata palju huvitavat. Seal on nad meie vastuvõtjate käest kõige rohkem vaimulikke küsimusi küsinud ning põhjalikke vastuseid saanud.
Järgmises usundiõpetustunnis on käinud õigeusu kiriku liikmetest Audru Keskkooli õppealajuhataja ning valla sotsiaaltöö spetsialist. Nemad on osanud tunni õpilastele värvikaks ja huvitavaks teha, võttes kaasa fotosid erinevatest peresündmustest kirikus. Oleme värvinud ka kirikust kaasa antud värvimisraamatu pilte.
IV klass – baptisti kirik (palvemaja): Pärnu Immaanueli EKBP kogudus. Lisaks oleme käinud Pärnu Alevi kalmistul, kus on osalenud mõni ajaloospetsialist (nt Pärnu Muuseumi direktor, kes on ühtlasi baptisti koguduse liige).
Eesmärgid on tutvuda Eesti ühe vanema vabakogudusega, selle tavade ja kommetega (jumalateenistus, ristimine; laste- ja noortetöö) ning leida, mille poolest erineb see suurtest kirikutest.
Enne väljasõitu oleme internetist otsinud üles Immaanueli koguduse kodulehekülje ja leidnud vastused mõnele küsimusele. Oleme valmistunud ka kalmistul käima: räägime matusekommetest, matmispaikadest jms.
Vanempastor, kes on ise ametilt kooliõpetaja, on teinud koguduse ajaloost ja elust alati PowerPoint-esitluse. Teine pastor on ühtlasi sõjaväekaplan ning tema jutt on olnud seotud kaitseväeteenistusega, mis noormehi huvitab. Kuna koguduses on aktiivne laste- ja noortetöö, siis käiakse nendeski ruumides ning jumalateenistuse ajal toimivas lastehoiutoas. Lapsed on alati üllatunud, kuidas see kirik talvel soe on. Pühapäeviti käib jumalateenistusel üsna palju inimesi (u 80).
Alevi kalmistu on huvitav: kabelid, vanad ristid, juudi kalmistu, Vabadussõja mälestussammas, saksa kalmistu. Lapsed tahavad alati rääkida ja näidata, kelle lähisugulased sinna surnuaeda maetud on.
Väljasõidujärgsel tunnil oleme kohtunud lastele tuttava koolitöötajaga, kes on jaganud oma mõtteid usklikuks saamise kohta ning on rääkinud, miks ta just selle kiriku liige on. Eriti on huvitanud õpilasi ristimine ja sellega seotud fotod, sest enamik õpilasi kuuleb esimest korda, et osas kirikutes ristitakse täiskasvanuid ja üleni vee alla kastmisega. Põnev on teada, et ristitakse kiriku põrandasse tehtud spetsiaalses basseinis või soojal ajal veekogus.
V klass – kodukoha pühakojad. Pikemal väljasõidul käiakse kahes luteri ja kolmes õigeusu kirikus ning ühes katoliikliku kabeli asukohas, lisaks külatoas ja kohalikus talumuuseumis. On ka piknik kaasavõetud toiduga.
Eesmärk on tutvuda kohalike ümberkaudsete kirikutega, kus teenivad kohalik õigeusu preester ja luteri kiriku õpetaja, kes teevad terve reisi kaasa.
Enne on meelde tuletatud, mis kirikuis on varasematel aastatel käidud ning mille järgi saame neid eristada. Reisil on kaasas väike juhis, kus on peal kohalik kaart marsruudiga ja kirikute lühitutvustusega. Õpilane peab õppesõidu ajal märkima sellele lehele oma tähelepanekuid erinevate kirikute kohta. Nendest tehakse järgmises tunnil koolis kokkuvõte. Õpilased on koostanud reisi kohta ristsõnu ja andnud klassikaaslastele lahendada.
Õigeusu kirikutes on preester eri kirikuis pööranud tähelepanu vaimulikele sõnumitele, mis võiksid noortele olla õpetlikud ja kasulikud.
Õppekäigu kohta olen koostanud temaatilise testi koos vastusevariantidega.
VI klass – katoliku kirik, ühepäevane ekskursioon Tartusse või Tallinnasse, lisaks tutvumine Tartus katoliku kiriku ja kooliga; Tallinnas dominiiklaste kloostri ja Vanalinna Hariduskolleegiumiga või Pirita kloostriga.
Kuna Pärnus on ainult üks eramajas asuv väike katoliku kogudus, on parem käia mõnes suuremas kirikus, et lapsed mõistaksid paremini katoliku kiriku suurust Euroopa kontekstis.
See reis saab teoks ainult koostöös klassijuhatajaga, kui planeeritakse klassiekskursioone Tallinnasse või Tartusse.
Tartu katoliku koolis käik on eriti huvitav seetõttu, et saab kohtuda õpilastega ja näha, kuidas nunnad juhivad kooli ning osalevad kooli õppetegevuses. Saab tutvuda ka kooli juures tegutseva huvikooliga.
Katoliku kirikus oleme juhtinud tähelepanu erinevustele luteri kirikuga: altar, pihitool, preestri riietus jms. Õpilastele oli huvitav ka see, et preester oli teisest rahvusest (pärit Tšiilist) ja rääkis, kuidas ta siinses kultuuris hakkama saab.
Pärast kirjutasid õpilased reisi kohta kirjandi.
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010
Õppereisid erinevatesse kirikutesse koos eel- ja järeltööga rikastavad õpilaste maailmapilti reaalsest usuelust erinevates kristlikes kogudustes, millega suur hulk õpilasi pole eriti kokku puutunud. See tekitab ka suuremat huvi usundiõpetuse tunni vastu. Suhtlemine nii kirikute vaimulike kui ka koguduste liikmetega, kes on enamasti oma valla tuttavad inimesed, paneb noori paremini aru saama kristliku usu osast inimese elus. Loodetavasti on nad siis tolerantsemad maailmakodanikud meie nii tillukeseks muutunud maailmas.