A A A

Üldpädevused, nende hindamine ja arendamine

Sissejuhatavas ettekandes keskenduti üldpädevuste mõtestamisele õppimise ja õpetamise kontekstis. Üldpädevused on riiklikes õppekavades defineeritud kui aine- ja valdkonnaülesed pädevused, mis on väga olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel ning need tagavad toimetuleku koolis ja hilisemas elus (Vabariigi Valitsus, 2011a/2018a, 2011b/2018b; vt ka Euroopa Parlament ja Nõukogu, 2006). Üldpädevused on seotud kogu inimese tunnetuse ja tegutsemisega ning mõjutavad seeläbi inimese toimetulekut igas valdkonnas. Nii nagu ainealastes pädevustes, eristatakse ka üldpädevustes teadmisi, oskusi ja hoiakuid-uskumusi-väärtusi ning nende erinevaid komponente (vt ka Kikas, 2010; Kikas & Toomela, 2015; Ots, 2005).

Esmalt arutleti selle üle, mis on õppimine ning kuidas üldpädevused ja nende komponendid (nt õpistrateegiate edukas rakendamine, suhtlemis-, eneseväljendus-, teksti mõistmise-, planeerimisoskus, iseseisev autonoomne tegutsemine) õppimisega seostuvad. Õppimist defineeriti järgmiselt: „Õppimine on teatud tüüpi muutus teadmistes, hoiakutes, väärtustes, protseduurides, käitumisviisides, oskustes jms ning nende organiseerimise viisides. See tähendab uute teadmiste lisamist, olemasolevate muutmist, uute seoste loomist ja olemasolevate ümberkorraldamist. Teisiti öelduna on õppimine mõtlemise ja tegutsemise tulemuse salvestamine mälus“ (Kikas, 2005, lk 17). Seega on õppimise keskne konstrukt pädevus ehk õppimine hõlmab teadmiste, oskuste, uskumuste-hoiakute-väärtuste omandamist. Täpsemalt eeldab see uute, efektiivsemat toimetulekut võimaldavate ja üldisemate pädevuste konstrueerimist ja vajadusel vanade ümberkonstrueerimist ja allasurumist. Teadmised, oskused ja uskumused on omavahel põimunud, vastastikku üksteist mõjutavad. Käsitledes pädevuse dimensioone ja komponente, on oluline siiski terviktulemus – see, kuidas komponendid integreeritakse tervikpädevuseks. Lisaks otseselt konkreetse pädevusega seotud protsessidele omavad õppimisel rolli ka õppija teised psüühilised protsessid nagu emotsioonid, arutlemise ning mälu iseärasused. Akadeemiliste pädevuste omandamist mõjutavad aga ka üldpädevused (õpi-, suhtlemis-, enesemääratlus jt). Seega toetab üldpädevuste arendamine ka aine omandamist.

Käsitleti õpetaja ja kaaslaste tähtsust pädevuste omandamisel. Samad keskkondlikud faktorid kujundavad eri õpilasi erinevalt, olenevalt õpilaste psüühiliste protsesside tasemest (võimetest, motivatsioonist, uskumustest) ja isiksuse iseärasustest. Samuti pole keskkonna mõju ühepoolne – iga õpilane mõjutab õpetajat (nt tema tegevusi, käitumist) ning klassikaaslasi (nt nende motivatsiooni,  uskumusi, käitumist).

Rõhutati, et pädevuste hindamine saab toimuda nende komponentide hindamise kaudu, millest tuleb õpetajal kokku panna tervikpilt. Seejuures tuleb arvestada laste arengu taseme ning klassikeskkonna iseärasustega. Hindamisel saab kasutada erinevaid meetodeid (vaatlus, küsimustikud, testid, õpilast enesehinnangud). Hindamine ei tähenda hinde panemist, vaid seda on vaja, et saada teada, mida õpilane teab ja oskab. Näitena kirjeldati õpilaste meeldejätmise strateegiate hindamist ühe ülesande – sõnaloendi meeldejätmine – abil. Ülesande abil saab eristada õpilased, kes kasutavad sõnade õppimisel mehaanilist kordamist (mis on pikemas perspektiivis ebaefektiivne strateegia) ja materjali seostamist (mis on efektiivsem strateegia). Tutvustati selle abil saadud tulemusi Eesti põhikoolides, mis näitasid, et valdavalt kasutavad õpilase mehaanilist kordamist (vt ka Kikas & Jõgi, 2016).

Viimases osas räägiti üldpäevuste arendamisest, mis toimub valdkondlike pädevustega sarnaste õpetamismeetodite abil. Rõhutati seda, et igal meetodil on tugevad ja nõrgad küljed, mida peab teadvustama ning et erinevatele õpilastele ja klassidele sobivad erinevad meetodid. Eraldi näidati, et uudsete, õpilastele liigset vabadust andvate meetoditega (nt avastusõpe), ei ole mõistlik liialdada ning et traditsioonilise, otsese õpetamise tähtsus on eriti oluline nõrgemate õpilaste ja klasside korral (Alfieri, Brooks, Aldrich, & Tenenbaum, 2011; Kikas, Peets, & Hodges, 2014; Kirchner, Sweller, & Clark, 2006; Peets & Kikas, 2017).

Viimases osas näidati, mida saab iga õpetaja õpilaste üldpädevuste arendamiseks teha oma tavalistes ainetundides. Nimelt on õpistrateegiate kasutamise analüüsid (nt Ornstein, Coffman, Grammer, San Souci, & McCall, 2010) näidanud, et õpilased oskavad õpistrateegiaid kasutada efektiivsemalt, kui õpetajad: 1) õpetavad õpistrateegiaid ja arutlevad nende efektiivsuse üle; 2) räägivad tunnetustegevuse (tajumine, tähelepanu, mälu, mõtlemine) iseärasustest seoses konkreetsete õpitegevuste ja õpitava materjaliga: 3) nõuavad meenutamist (ka seoses lapse igapäevaeluga); 4) räägivad lastevahelistest erinevustest õpioskustes ja võimaluses oskusi arendada. Sarnased tegevused on efektiivsed ka teiste üldpädevuste arendamisel.

 

Kirjandus

Alfieri, L., Brooks, P. J., Aldrich, N. J. & Tenenbaum, H. R. 2011. Does Discovery-Based Instruction Enhance Learning? Journal of Educational Psychology, 103, 1-18.

Euroopa Parlament ja Nõukogu (2006). Soovitus võtmepädevuste kohta elukestvas õppes. Euroopa Liidu Teataja. 30.12.2006.

Kikas, E. (2005). Õpilase mõtlemise areng ja selle soodustamine koolis. A. Ots (Toim.). Üldoskused – õpilase areng ja selle soodustamine koolis (lk 15 – 46). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Kikas, E. (toim) (2010). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. EV Haridus- ja Teadusministeerium.

Kikas, E., & Jõgi, A.-L. (2016). Assessment of learning strategies: self-report questionnaire or learning taskEuropean Journal of Psychology of Education, 31, 759-593.

Kikas, E., Peets, K., & Hodges, E. (2014). Collective Student Characteristics Alter the Effects of Teaching Practices on Academic OutcomesJournal of Applied Developmental Psychology, 35, 273–283.

Kikas, E., & Toomela, A. (Toim) (2015). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine. Eesti Ülikoolide Kirjastus.

Kirchener, P, Sweller, J. & Clark, R. (2006). Why Minimal Guidance During Instruction Does Not Work: An Analysis of the Failure of Constructivist, Discovery, Problem-Based, Experiential, and Inquiry-Based TeachingEducational Psychologist, 41, 75-86.

Ornstein, P., Coffman, J., Grammer, J., San Souci, P., & McCall, L. (2010). Linking the classroom context and the development of children’s memory skills. In J. Meece & J. Eccles (Eds.), Handbook of researchschooling, and human development (pp. 42–59). New York, NY: Routledge.

Ots, A. (Toim) (2005). Üldoskused – õpilase areng ja selle soodustamine koolis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Peets, K., & Kikas, E. (2017). Teachers’ Promotion or Inhibition of Children’s Aggression Depends on Peer-Group CharacteristicsJournal of Clinical Child & Adolescent Psychology, 46, 848–857. DOI: 10.1080/15374416.2015.1079778

Vabariigi Valitsus (2011/2018a). Gümnaaisumi riiklik õppekava. Riigi Teataja RT I, 14.02.2018, 9.

Vabariigi Valitsus (2011/2018b). Põhikooli riiklik õppekava. RT I, 14.02.2018, 8.

Tagasi sisujuhti