Ujumise algõpetusest

Õnne Laigna, Huvikeskus Kullo, 2010

Seitse kümnendikku meie planeedi pinnast on kaetud veega. Veekogud (jõed, järved, mered), kus miljonite aastate eest hakkas arenema elu, tunduvad maailmapildis asendamatud. Kuid nagu ütlevad prantsuse kalurid – vett märgatakse alles siis, kui ollakse uppumisohus.
Eesti Vabariik on mereriik. Eesti merepiiri pikkus on ligi 3800 km. Eesti pindalast katavad veekogud ligi 1,1%. Neid numbreid arvesse võttes võiks eeldada, et ujumine on Eestis üldrahvalik oskus või koguni rahvuslik spordiala.

Kogemuslikud soovitused

• 20–24-tunnine kohustuslik ujumise algõpetus tuleks läbi viia I kooliastmes (2.–3. klass).
• Õpperühma suurus ühe õpetaja kohta võiks olla u 10–12 õpilast.
• Mida rohkem ujumistunde nädalas, seda efektiivsem on ujumise omandamine (olen kirjutanud sellekohase kursusetöö Tallinna Ülikoolis – kõige edukamad olid õpilased, kellel oli nädalas 5 tundi).

Õpitulemus
Kursuse lõpetaja peab suutma ujuda 25 m rinnuli- ja selilistiilis. Rinnuli ujutakse kas „koera”, rinnulikrooli või „konna”. Rinnuliujumisel pea ees vettehüppamist ei nõuta. Soovi korral istub õpilane stardipukil ja sooritab sealt vettehüppe.

Ohutusnõuded ja kord basseinides ning ujumispaikades

Basseinides peab olema kirjas sügavama ja madalama otsa vee sügavus.
Algajad ja väheoskajad õpilased peavad vette minema ujula madalama otsa trepist, selg ees.
Vette võib hüpata õpetaja loal ainult ujula sügavamast otsast.
Raja peal istumine on keelatud, kuna väsinud või vähese ujumisoskusega õpilased peavad saama vajadusel sellest kinni haarata.
Ujumispaikades peab ujumiseks mõeldud ala olema märgistatud. Ujumise õppijad peavad jões ujuma piki kallast, järves ja meres aga kalda poole.

Hügieeninõuded

Enne ujumistundi peab õpilane ennast švammi ja seebiga (dušigeeliga) puhtaks pesema ja peale tundi ainult loputama.
Ujulates on ujumismüts kohustuslik.

Õpetamismeetodid

• veega kohanemine,
• hinge kinnihoidmine (hingamispeetus) ja vette väljahingamine,
• horisontaalasendiga harjumine, libisemine,
• jalgadetöö,
• kätetöö,
• hingamine,
• terviklik sooritus.

Ühe oskuse omandamise järel asutakse järgmise õppimise juurde, eelduseks eelmise oskuse täielik omandamine. Tunni ettevalmistusosas kinnistatakse eelnevalt õpitut juba tuttavate harjutuste kordamise teel.

Õppevormid

Praktilised tunnid kuival võimaldavad paremini õpetada ja õpetajal kontrollida vees sooritatavaid liigutusi ja/või harjutusi. Harjutused on tõhusad üksnes siis, kui neid õpetatakse täpselt, jälgitakse hoolikalt ja tehakse õigesti.

Praktilised tunnid vees. Eelnevalt „kuival” tehtud liigutuste ja/või harjutuste sooritamine. Õppimist kergendab ja lihtsustab abistavate vahendite kasutamine (ujumislauad, varrukad kätele, „nuudlid”, lestad).

Veega kohanemise harjutused
Õpetamist tuleks alustada madalas (rinnakõrguses) vees. Liikumine käte abil (paaristõmbed), liikumine selg ees. Vees kohanemiseks võib kasutada erinevaid hüppeid ja matkimisharjutusi.

Hingamisharjutused. Kahe sekundi jooksul suu kaudu sügavalt sisse hingata, hoida hinge kinni. Seejärel panna nägu kõrvadest saadik vette ning hingata nelja sekundi jooksul suu ja nina kaudu välja.
Hingamisharjutusi abistavad mängud: silmade ja näo pesemine, „vurr”, „kork”, „meretäht”, „langevari” jne.
Seejärel tulevad libisemisharjutused kõhuli ja selili (vajadusel kasutada ujumislauda).

SELILIUJUMINE

Seliliujumise ajal on õpilasel kergem hingata, kuna nägu asub kogu aeg veepinnal. Sellepärast valitaksegi seliliujumine tihti esimeseks õpetatavaks ujumisviisiks.

Jalgadetöö

• jalalöök algab puusast ja sooritatakse kogu jalaga;
• üleslöök toimub kergelt kõverdatud põlvega, on kiirenev ja löögi lõppfaasis sirutub jalg põlvest;
• allalöök sooritatakse sirge jalaga;
• jalad töötavad täielikult vee all, üleslöögi lõppfaasis tõusevad veepinnale ainult varbad.

Vead:

• pöiad ei ole pööratud sissepoole või on jäigalt sirutatud;
• jalad sõtkuvad vett – põlved tõstetakse kõrgele veest välja.

Kätetöö

• Seliliujumises saavutatakse käte abil umbes 2/3 ujujat edasiviivast jõust.
• Käe asetamine vette – haare veest. Käsi asetatakse vette, väike sõrm ees ja peopesa pööratud väljapoole, sõrmed koos. Käsi on vette asetamise ajal täiesti sirge ja nii lähedal kõrvale kui võimalik.
• Tõmbe alguses surutakse vett nii peopesa kui ka küünar- ja õlavarrega alla. Seejärel käsi väheke kõverdub küünarnukist ja peopesa hakkab liikuma jalgade suunas. Kui käsi on jõudnud õlavööga ühele joonele, läheb tõmme üle tõukeks.
• Käe etteviimine. Kõigepealt tõuseb veest õlg ning seejärel täiesti sirge käsivars. Sirge käsi viiakse pea taha vette (käe etteviimisel puudutab õlavars kõrva), peopesa keeratakse väljapoole ning käsi asetatakse vette, väike sõrm ees.

Hingamine

• Sissehingamine toimub alati suu kaudu, käe etteviimisliigutuse lõpus, s.t kui üks käsi on ülal ja teine all vastu jalga.
• Väljahingamine toimub alati suu ja nina kaudu, sama käe tõukefaasi lõpus, s.t kui teine käsi liigub üles.

Terviklik sooritus
Kätetööga on seotud nii hingamine kui ka jalgade töö. Üks kätest teeb pidevalt tõmbe- ja tõukeliigutust ning jalad liiguvad pidevalt üles-alla. Käe vetteasetamise ja tõmbe alustamise momendil sooritab vastasjalg üleslöögi (nii tasakaalustatakse kehaasendit).

KROOLIUJUMINE

Õpilane on vees kõhuli, sirge ja lõdvestunud keha on veepinna lähedal horisontaalses asendis.

Jalgadetöö

• jalad sooritavad vahelduvaid lööke üles-alla;
• jalalöök algab puusast ja tehakse kogu jalaga;
• allalöögi ajal kõverdub jalg kergelt põlvest;
• üleslöök tehakse täiesti sirge jalaga;
• jalapöiad on lõdvad ja kergelt sissepoole pööratud;
• jalgadetöö toimub tervenisti veepinna all.

Kätetöö

• Krooliujumises saavutatakse käte abil rohkem kui 2/3 ujujat edasiviivast jõust.
• Käe asetamine vette – haare veest. Esimesena tulevad vette sõrmed, seejärel ranne ja lõpuks kergelt kõverdatud ja tõstetud küünarnukk.
• Tõmbe- ja tõukefaas. Käsi ja käsivars liiguvad veidi alla ja seejärel toimub tõmme taha keha keskjoone ja jalgade suunas. Kui käsi on liikunud õlavööga ühele joonele, muutub tõmme tõukeks. Käsi liigub otse taha ja tõuge lõpeb peopesa jõudmisega reie juurde.
• Käe etteviimine. Tõmbe- ja tõukefaasi lõppedes tõuseb veest kõigepealt õlg, siis käsi, küünarnukk ees. Käe etteviimisel hoitakse küünarnukk kõrgel ning kogu käsi veest väljas. Käe liikumisel ette püsib peopesa võimalikult keha lähedal ning liigub käe vette asetamise punkti sõrmed ees.
• Krooliujumises aitavad käed teineteist: ühe käe tõukefaasi lõpus alustab teine käsi tõmbefaasi.

Hingamine

• Kätetöö ja hingamine on omavahel seotud.
• Parema käe tõuke lõpuosas keerab pea paremale nii, et nägu tuleb veepinnale (lõug on kaenlaaugus ja kukal on vastu vasakut käsivart).
• Järgneb kiire ja sügav sissehingamine.
• Käe etteviimise algmomendist algab näo vettekeeramine. Nägu on vees, kui käelaba jõuab peaga ühele joonele.
• Väljahingamine toimub kohe suu ja nina kaudu vette, nägu suunatud basseini põhja, hinge kinni ei hoita.

Terviklik sooritus
Tähtis on veatu hingamise, jalgade- ja kätetöö ühendamine. Krooliujumises eristatakse 2-, 4- ja 6-taktilist krooli (vastavalt 2, 4 või 6 jalalööki ühe kätetöö tsükli kohta). Õpilane ujub alguses ainult käte abiga ja leiab endale ise sobiva jalgadetöö rütmi.

Soovituslik kirjandus

Laste ujumisõpetus. (1996). Tallinn: Eesti Ujumisliit.

Laste ujuma õpetamine. (2001). Tartu: Eesti Vetelpääste Selts.

Soosaar, P. (1974). Ujuja ABC. Tallinn: Eesti Raamat.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6