Ülo Kurig, Tallinna Saksa Gümnaasium, 2010
Uisutamine on Eestis olnud läbi aegade rahva hulgas populaarne spordiala. Veel paarkümmend aastat tagasi käis koolide juures olevatel liuväljadel vilgas tegevus hiliste õhtutundideni. Vahepeal unustuse hõlmas olnud, kuid kõigile sobiv, mõnus ja sportlik ajaviide on taas oma endist positsiooni saavutamas.
Visiooni loomine
Õppefilmi või kinogrammi vaatamine; uisutehnika ettenäitamine õpilase ja/või õpetaja poolt.
Ohutustehnika
Algõpetuses tuleb jälgida õpilaste ohutut kaugust üksteisest (uisuterad); soovitav on kanda (jalgratta)kiivrit, küünarnuki- ja põlvekaitsmeid.
Soovitusi
- Uisutamise õpetamine sirgel ja kurvis on omavahel tihedalt seotud, nendest ühe omandamine loob paremad tingimused teise õppimiseks.
- Stardist väljumist õpitakse alles siis, kui uisutamine koos kätetööga on omandatud.
- Sõidutehnika omandatakse kiiremini, kui seletada uisutehnika põhiasendeid ja juhtida tähelepanu olulistele liigutustele.
Õpetamist alustatakse ilma uiskudeta. Harjutatakse keharaskuse ülekandmist jalalt jalale, tasakaaluharjutusi ühel jalal, kükkimisi, käte hooliigutusi ja sõiduasendit.
Kehaasend
Kehaasend omandatakse eelharjutuste käigus uiskudeta ning seejärel uiskudel. Sõiduasend on igaühel individuaalne, kuid algajal on ülakeha enamasti kergelt ette kallutatud, jalad põlvist kõverdatud ja käed all ees-kõrval.
Seistes kahel jalal pööratakse parem jalg välja, vasaku jalaga tehakse libisev samm ette-kõrvale koos keharaskuse ülekandmisega vasakule jalale. Parem jalg tõstetakse ja tuuakse vasaku jala kõrvale. Sama sooritus teisele poole.
Harjutused uiskudel (põrandal, lumel). Harjutusi alustatakse seinale, postile vm toetudes, tasakaalu saavutamisel juba ilma toeta. Uiskudega jääle minnes võib kasutada abistajat (õpilast) või spetsiaalselt valmistatud kelku. Õppimist on soovitav alustada libisemisega kahel uisul (nt abistaja toel või äratõukega lumevallist).
Edaspidi sõit
Õige sõidutehnika õppimist sirgel saab alustada alles siis, kui on omandatud tasakaal, libisemine uiskudel, keharaskuse ülekandmine jalalt jalale ja äratõuge libiseval uisul.
Äratõuge toimub parema jala uisu siseservaga (tõukejalg on väljapoole pööratud) ja libisemine kahel uisul, seejärel äratõuge vasaku jalaga ja libisemine kahel uisul. Harjutuse edukal sooritamisel püüda järgnev jalatõuge teha juba enne seismajäämist – nii toimub tõuge libisemise ajal. Suurema hoo puhul pööratakse tõukejalg vähem väljapoole. Tõuge libisemiseks antakse sujuvalt tugijala täieliku kõverdamisega, kusjuures pärast tõuget tõstetakse jalg jäält ja viiakse sujuvalt teise (libiseva) jala juurde ja pannakse jääle teise jala ette 20–30° nurgaga edasiliikumise suunale. Keha on kallutatud tugijala suunas ette, libisev jalg on kõverdatud põlvest ja käed küünarliigesest.
Uisutamisel on määravad tugevad tõuked ja pikad libisevad sammud ning keharaskuse ülekandmine jalalt jalale. Liikumiskiirus sõltub äratõugete sagedusest ja tugevusest.
Ülejalasõit ehk sõit kurvis
Ülejalasõidu tehnikat õpitakse ringjoonel.
Ülejalasõidul vasakule on kere kallutatud natuke ettepoole ringi sisse ja vasak käsi liigub rohkem keha ligidal kui parem käsi. Keharaskus on vasakul jalal ja libisemine toimub vasaku uisu väliskandil. Äratõuge tehakse parema uisutera siseküljega, mille järel tuuakse parem jalg vasaku jala eest üle ja asetatakse jääle vasakust jalast sissepoole ette (tekib ristsamm). Keharaskus kantakse üle paremale jalale. Toimub tõuge vasaku uisu välisservaga, mille järel vasak jalg viiakse parema uisukanna tagant läbi, sõidu suunas ette kõrvale, ja liigutuste tsükkel algab otsast peale. Sama sooritus teisele poole.
Kui on omandatud päri- ja vastupäeva kurvisõit, võib proovida sõita kaheksat. Liikumiskiirus sõltub äratõugete sagedusest ja tugevusest. Mida suurem on liikumiskiirus ja mida väiksem on ringi raadius, seda rohkem tuleb keha kallutada ringi sissepoole.
Sõidu aeglustamine
Jalad on õlgade laiuselt harkasendis, põlvist kõverdatud, keharaskus mõlemal jalal. Keharaskus kantakse paremale jalale ja sooritatakse äratõuge, samal ajal tehakse vasakuga nn väljaastesamm uisuninaga väljapoole, esimene samm on lühike. Peale väljaastet kantakse keharaskus üle vasakule ja sooritatakse tõuge, kusjuures parem jalg tuuakse teiseks sammuks ette, uisuninaga väljapoole. Harilikel uiskudel tehakse esimesed 5–8 sammu lühikesed ja kiired, et saavutada algkiirus, edaspidi läheb samm pikemaks ja suureneb libisemise osatähtsus.
Pidurdamine
Kui ollakse kohanenud uiskudel seismisega ja jääl liikumise iseärasustega, alustakse pidurdamise õpetamist.
Pidurdamine ühe uisuga ehk poolsahkpidurdus. Väiksel hool on uisud paralleelselt ja viiakse kord parem, kord vasak jalg veidi ette, misjärel pööratakse uisunina sissepoole ja uisukand väljapoole, hoogu mitte täielikult pidurdades.
Pidurdamine kahe uisuga ehk sahkpidurdus. Mõlemad uisud pööratakse uisuninadega sissepoole sisekandile, jalad kõverdatakse ning surutakse üheaegselt põlvist kokku ja tugevasti jääle. Keharaskus kandub tahapoole ja ülakeha kallutatakse pisut ette.
Levinuim pidurdamise viis on paralleelsetel uiskudel pidurdamine. Selle kasutamisel saab õpilane edasiliikumise peatada koheselt ja täielikult. Selleks pööratakse ülakeha järsult paremale või vasakule, külg pöördub täielikult liikumise suunda. Jalad kõverdatakse põlvedest ja puusadest, uisud pööratakse liikumissuunaga risti.
Tagurpidi sõidul pidurdatakse kahe uisuga ehk sahkpidurdusega. Mõlemad uisukannad on sissepoole ja uisuninad väljapoole, põlved kõverdatud väljapoole. Pidurdatakse mõlema uisu sisekandiga, keharaskus mõlemal jalal, keha kallutatud ette.
Tagurpidi sõit
Tagurpidi sõidu õppimist on lihtsam alustada harjutusega, mille juures kiirus ei lähe suureks. Lähteasendiks on sahkpidurduse asend. Seistakse paralleelsetel uiskudel, jalad põlvist veidi kõverdatud ja ülakeha on kergelt ette kallutatud. Mõlema uisu sisekandid surutakse võrdselt jääle, jalgu põlvest kõverdades, sirutatakse veidi põlvi ja tuuakse uisud kaarjalt mööda jääd paralleelsesse asendisse. Seejärel alustatakse kõike algusest: uisu sisekandid surutakse võrdselt jääle, jalgu põlvest kõverdades jne.
Tagurpidi liikumise (sõidu) alustamiseks tuleb asetada parem jalg ette kõrvale, uisuninaga sissepoole.
Keharaskus kantakse paremale jalale, seda põlvest veidi rohkem kõverdades. Parema jala sirutamisel toimub tugev äratõuge kogu uisutera siseservaga, kusjuures äratõuge lõpeb uisutera ninaosas. Äratõuke tagajärjel liigutakse paremale. Pärast äratõuget tuuakse parem jalg kaarjalt vasaku jala kõrvale õlgade laiuselt nii, et ei tõsteta kogu uisku jäält, vaid ainult kannaosa.
Keharaskus kantakse üle vasakule jalale, kõverdades seda põlvest veidi rohkem. Vasaku jala sirutamisel toimub tugev äratõuge kogu uisutera siseservaga (äratõuge lõppeb uisutera ninaosaga). Äratõuke tagajärjel liigutakse vasakule. Pärast äratõuget tuuakse vasak jalg kaarjalt, õlgade laiuselt, parema jala kõrvale ja liigutuste tsükkel algab otsast peale.
Liikumiskiirus sõltub äratõugete sagedusest ja tugevusest.
Tagurpidi ülejalasõit
Tagurpidi ülejalasõidu õppimist alustatakse soovitavalt ringil, samast asendist kui tavalist tagurpidi sõitu.
Ülejalasõit vasakule. Keharaskus on vasakul jalal ja libisemine toimub vasaku uisu väliskandil. Äratõuge toimub parema jala uisutera siseküljega, mille järel tuuakse parem jalg vasaku jala uisukanna tagant läbi ja asetatakse jääle (vasakust jalast sissepoole taha). Keharaskus kantakse üle paremale jalale, millele järgneb tõuge vasaku jala uisu välisservaga. Tõuke sooritamise järel tuuakse vasak jalg üle parema jala ja jääle, paremast jalast sissepoole taha.
Kui on omandatud päri- ja vastupäeva tagurpidi ülejalasõit, siis võib proovida sõita kaheksat.
Liikumiskiirus sõltub äratõugete sagedusest ja tugevusest. Mida suurem on liikumiskiirus ja mida väiksem on ringi raadius, seda rohkem tuleb keha ringi sisse kallutada.
Soovituslik kirjandus
Ahi, J., Lääne, T., Petersoo, I.(2006). Jäähoki ABC. Tallinn: Eesti Jäähoki Liit.
Isop, E. (1987). Mängima. Tallinn: Eesti Raamat.
Männiste, M. (1974). Uisutamise õpetamine : Tallinn: Eesti Raamat
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9118-0-6