Uimastihariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis
Sigrid Vorobjov, Eesti Uimastiseirekeskus teadur, Tervise Arengu Instituut
Merike Kull, Tartu Ülikooli tervisekasvatuse lektor, Eesti Inimeseõpetuse Ühingu liige
Kai Part, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearst, Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuse liige
Katri Abel-Ollo, Eesti Uimastiseirekeskus teadur, Tervise Arengu Instituut
Uimastiharidus (UH) on õpilaste uimastialaste teadmiste arendamine, uimastite tarvitamisega seotud hoiakute kujundamine, uimastitega seonduvates situatsioonides toimetulekuoskuste ja üldiste sotsiaalsete toimetulekuoskuste arendamine. Artiklis peame uimastite all silmas legaalseid ja illegaalseid ained, mida kasutatakse psüühika mõjutamiseks.
Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) seisukohtade põhjal on kooli UH tõenduspõhised elemendid järgmised: fikseeritud õppekava, korduvalt peetud sekkumised (tunnid), iga tunni määratud õpitulemused ning õpisisu toetavad õppematerjalid. Sääraste programmide elluviimise eeldus koolis on hästi ettevalmistatud õpetajad, keda toetavad vastavad tugisüsteemid. Kirjandusest on teada, et kõige tõhusamaks on osutunud interaktiivsed ehk aktiivõppemeetoditel põhinevad uimastiennetusprogrammid, mis peale teadmiste arendavad üldisi sotsiaalseid oskusi, vastupanuoskusi ja enesekohaseid oskusi. Interaktiivsete programmide alla kuuluvad oma metoodikaga sotsiaalse mõjutamise (ingl social influences), sotsiaalsete toimetulekuoskuste (ingl comprehensive life skills) ja süsteemse muutuse (ingl system-wide change) programm. Eestis on kõige enam rakendatud sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetamise programmi (õpetajaraamatud „Uimastikasutuse ennetamine koolis“ ja „Sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetus“ eri kooliastmetele).
Sotsiaalsete toimetulekuoskuste metoodika kaudu arendatakse riskikäitumist vähendavaid kaitsetegureid indiviidi tasandil ning õpetuses on rõhk kolmel komponendil:
1) mõjutada riskikäitumisega seotud teadmisi, hoiakuid ja norme;
2) õpetada oskusi, et vastu seista sotsiaalsele survele riskikäitumiseks;
3) arendada personaalseid enesekohaseid ja sotsiaalseid oskusi toimetulekuks igapäevaelus.
Uuringud on näidanud, et riskikäitumise programmide efektiivsust mõjutavad peale programmi sisu ja metoodika ka korraldatud tundide arv, õpilaste käitumine tunnis, õpetajate ettevalmistus ning tundide lõimimine õppekavasse.
2011. aastal tehtud kooli uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseisu ning barjääride kindlakstegemise uuringu peaeesmärk oli välja selgitada, mis tegurid toetavad koolikeskkonna õppeprotsessis UHd ja seksuaalharidust (SH) ning mis olid nende valdkondade käsitlemise probleemid. Selles artiklis kõneleme uimastihariduse valdkonnast.
Uuringu sihtrühm oli koolikeskkonnas UH ja SHga kokkupuutuvad inimesed: eesti- ja vene õppekeelega koolide inimeseõpetuse tunde andvad õpetajad, UH ning SH teemade õpetamises abiks olev nn tugipersonal (nt psühholoog, sotsiaaltöötaja, kooliõde) ja kooli juhtkond.
Valimit moodustades lähtusime eemärgist saada ülevaade võimalikult erinevatest koolidest ja erineva ettevalmistusega inimeseõpetuse ainet õpetavatest õpetajatest. Fookusrühmadesse kaasamise kriteeriumid olid töötamine eesti ja vene õppekeelega koolis, erinev tööstaaž (< 3 ja > 3 aasta), erinev piirkond (linn, maa), erineva õpilaste arvuga koolid, kuuluvus inimeseõpetuse aineliitu (jah, ei) ning erialane (inimeseõpetuse) ettevalmistus (jah, ei). Kokku toimus õpetajatega viis fookusrühma intervjuud: Tallinnas eesti- ja venekeelne, Tartus ja Pärnus eestikeelne ning Narvas venekeelne fookusrühm. Tugipersonali kaasates lähtusime samadest kriteeriumidest, et oleks esindatud võimalikult erinevate koolide töötajad; fookusrühma hõlmasime sotsiaalpedagoogid, kooliõed ja psühholoogid. Kokku pidasime tugipersonaliga kolm fookusrühma intervjuud: Tallinnas ja Tartus eestikeelse ning Narvas venekeelse usutluse. Kooli juhtkondade fookusrühma kutsusime direktorid ja õppealajuhatajad, kokku oli kolm fookusrühma: Tallinnas ja Pärnus eestikeelne ning Narvas venekeelne.
Usutlused korraldasime jaanuarist märtsini 2011. aastal. Uuringut rahastas Tervise Arengu Instituut narkomaania ennetamise riikliku strateegia 2011. aasta tegevuskava eelarvest.
Fookusrühmades osalejad olid nii suurematest linnakoolidest kui ka väiksematest maapiirkonna koolidest, samuti oli valimis nii eesti kui ka vene õppekeelega koolide õpetajaid. Õpetajate hulgas oli vähem neid, kes olid kõrgkoolis omandanud inimeseõpetuse lisaeriala, ja rohkem neid, kellel puudus erialane ettevalmistus. Kokku osales uuringus 40 inimeseõpetuse õpetajat, 23 tugipersonali töötajat ja 20 koolijuhtkonna esindajat.
Allpool teeme kokkuvõtte sellest, mida arvavad õpetajad uimastihariduse olemusest, kuidas hindavad nad olemasolevat õppematerjali ja suhtuvad valdkonna edastamise probleemidesse.
Õpetajaile seostus uimastiharidusega eelkõige vajadus edastada teadmine, kuidas erinevad ained organismile mõjuvad. Sealjuures ei tohiks kõrvale jätta legaalseid uimasteid ja seonduvaid seadusi. Õpilastele tuleks rõhutada, millal on üldse lubatud tarvitada tubakatooteid või alkoholi. Teatud vanuses on nende tarvitamine keelatud ning kui seda tehakse, rikutakse seadust. Olulisel kohal oli õpetajate jaoks ära hoida sõltuvusprobleemi.
Veel kerkis esile, et tähtis on õpetada, kuidas kaitsta ennast uimastitega seotud ohtude eest. Mitmel juhul peeti õigeks õpilaste hirmutamist, n-ö šoki saamist. Uimastihariduse puhul arvati oluliseks sotsiaalseid oskusi, eelkõige oskust öelda ei. Palju rõhutati selle teema keerukust, oskust infot edasi anda nii, et sellel oleks oodatud mõju noorte käitumisele. Sageli tunti end ebakindlana, kas on piisavalt teadmisi ja oskusi edukaks UH korraldamiseks, mõeldes eriti illegaalsete uimastite peale.
Uimastavaist aineist seostusid esimesena suits ja alkohol, järgmisena kanep. Teati, et suits võib olla n-ö esimene samm järgmiste aineteni. Osa õpetajaid, eriti maapiirkondade ja Ida-Virumaa koolidest, pidas kõige suuremaks probleemiks rohket ning sagedast alkoholi tarvitamist teismeliste seas. Nende arvates on ühiskond sellele vähe tähelepanu pööranud ja kohati isegi soosivalt suhtunud. Alkohol on kergesti kättesaadav ning õpilastele ei ole piisavalt räägitud alkoholisõltuvuse kujunemisest. Uutest probleemidest toodi esile vesipiip ja mokatubakas, sageli suhtuvad lapsed neisse kui meelelahutusse ega tea võimalikke kaasnevaid ohtusid.
Eraldi teemana kerkis üles vanematega suhtlemine. Suhtlemist raskendab see, et vanemad eitavad olemasolevat probleemi; pigem süüdistatakse kooli liialdamises, sageli tajutakse tähelepanu juhtimist rünnaku või etteheitena. Nõustuti, et uimastite tarvitamist aitaks ära hoida tihe koostöö koduga.
Tundide ettevalmistamist UH teemadel peeti ajamahukaks, kuna uuemad materjalid uimastitest on saadaval valdavalt internetis, nende kvaliteet on erinev ja raske on otsustada nende sobivuse üle. Lisaks otsiti materjale eri MTÜde kaudu. Erineva õppematerjali kasutamine tingib suuri koolidevahelisi erinevusi uimastiteemade õpetamises. Probleemiks osutus ka mitme õpetaja tajutud uimastivaldkonnaga seotud teadmiste ja õppemetoodika puudulikkus ning sellest tulenev ebakindlus teemasid käsitledes. Uimastiennetuse tundide metoodikat peetakse keeruliseks ja oskusi nõudvaks.
Vene õppekeelega koolide õpetajate meelest on venekeelseid koolitusi vähe. Ida-Virumaal on olnud mõni üksik koolitus TÜ Narva kolledži kaudu, aga võiks olla rohkem võimalusi. Peale selle ei ole piisavalt venekeelset materjali, mida saaks tundides kasutada. Nii vene- kui ka eestikeelsete koolide õpetajad ootasid, et materjal annaks raamistiku, mis klassile mis mahus teatud teemasid käsitleda ja kuidas neid õpetada. Õpikud võiksid olla lastesõbralikumad ning lihtsamas keeles, neis võiks olla enam praktilisi ülesandeid, vähem pikki tekste ja rohkem pilte. Vene õppekeelega koolide õpetajad rõhutasid eraldi, et inimeseõpetuse õpikus võiks peatükkide juures olla küsimused, mis aitaksid juhtida tähelepanu olulisemale. Õpiku või töövihiku ülesanded võiksid haakuda rohkem päriseluga. Õppematerjalid peaksid rõhutama käitumisreeglite ja moraali olulisust.
Aine atraktiivsemaks muutmiseks võiks olla nt tervisenädal, kuhu kuulub spordipäev, lisaks erinevad loengutsüklid, vestlusringid ja rühmatööd. Rühmatöödes võiksid osaleda koos eri klasside lapsed. Samas ilmnes, et vahel võib heade ideede elluviimist takistada rahapuudus. Lahenduseks pakuti, et koolidel peaks olema rohkem võimalusi osaleda eri projektides, mille kaudu saaks rahastada tegevusi. Sageli jäävad rahapuuduse taha laste võimalused osaleda sporditreeningutes ja huviringides. Riik peaks rohkem toetama koolinoorte vaba aja veetmist, et hoida ära nende riskikäitumist.
Veel ilmnes, et mitmes vene õppekeelega koolis on üleminekut eestikeelsele õppele alustatud inimeseõpetusest. Et aga selles aines on väärtuskasvatuslikke ja hoiakuid kujundavaid arutelusid, mida on õpetajate sõnul keeruline emakeeleski edastada, siis on seda teises keeles veelgi keerukam teha.
Fookusrühmadest Ida-Virumaal kerkis ühe teemana esile terav vajadus lastepsühhiaatri järele. Nenditi, et nii uimastiharidus kui ka seksuaalharidus on läbi põimunud psühholoogiaga ning võimalike probleemide korral vajab laps asjatundja abi. On olemas küll psühholoog, kuid tõsisemate probleemida puhul on vaja psühhiaatri abi. Praegu on ainuke võimalus saata laps täiskasvanute psühhiaatri juurde.
Peaaegu kõigis fookusrühmades jäi kõlama soov, et inimeseõpetuse rolli väärtustataks rohkem. Praegu tuntakse, et inimeseõpetus on ainult kooli vedada ja õpetajate vastutusel. Tervisekasvatuse väärtustamine ühiskonna tasandil toetaks õpetajate tööd ning aitaks kinnistada koolis õpitut.
Kooli uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseisu ning barjääride kindlakstegemise uuringu intervjuudes osalenud inimeseõpetust (sh uimastiharidust) andvate õpetajate hulgas oli vähem neid, kes olid kõrgkoolis omandanud inimeseõpetuse lisaeriala, ning rohkem neid, kellel erialane ettevalmistus puudus. Olukorras, kus inimeseõpetuse õpetajate erialane ettevalmistus on ebaühtlane, on seda suurema kaaluga õpetajate UH-alane täienduskoolitus ja lihtsasti kasutatavad terviklikud õppematerjalid. Aine paremale edastamisele aitaks kaasa, kui inimeseõpetust annaks kõigis õppeastmetes üks õpetaja, kes teaks, mis teemasid ja mis mahus on käsitletud. Samuti oleks mõistlik koostöö kooliõe, psühholoogi ja teiste tervise valdkonna spetsialistidega.
Uimastihariduse valdkonna tunde andes pidasid õpetajad keerukaks nii sotsiaalsete oskuste õpetamist kui ka uimastite (eriti illegaalsete ainete) käsitlemist. Illegaalsete ainete käsitlemise kõrval pidasid õpetajad väga oluliseks tubaka- ja alkoholiteemat. Seega peab UH arvestama reaalset olukorda ja suundumusi noorte uimastite tarvitamisel ning lähtuma vastavatest uuringutest, kuna see võimaldab fookustada vajalikke teemasid. Sestap tuleb enam tähelepanu pöörata just alkoholitemaatikale kui peamisele probleemile noorte uimastitarvitamises.
Rohkem infot ja täienduskoolitusi vajatakse niisugustel teemadel nagu levinumad illegaalsed uimastid, noorte hulgas levinud uued uimastid ja nende tarbimise viisid (vesipiip, mokatubakas), valikud ja vastutus seoses uimastitega, tubaka, alkoholi ja teiste levinud uimastite (sh ravimite) tarbimise riskid ning nende lühi- ja pikaajaline mõju, väärarusaamad. Esile toodi ka UH kahjude vähendamise teemad, nagu riskikäitumise eri liigid, nende mõju tervisele ja toimetulekule, oskused riskikäitumisega toime tulla, esmaabi ohuolukordades. Oli õpetajaid, kes kõnelesid hirmutamise vajalikkusest ja sõltuvusainete tarvitamisest tingitud ohtude ning riskide rõhutamisest, kuid see ei ole põhjendatud, kuna õpilased vajavad pigem tõest informatsiooni ja võimalust aruteluks.
Õpetajate koolitus peaks sisaldama nii teoreetilisi lähtekohti, millel programm põhineb, kui ka võimalust harjutada õpetatavaid oskusi. Võrdlusuuringuis programmide edastamise meetodite kohta on leidnud kinnitust, et interaktiivsed õpetamismeetodid on suurema mõjuga kui traditsioonilised õpetajapoolsed esitused. Seetõttu tuleb õpetajate koolitustel pöörata teadmiste arendamise kõrval tähelepanu ka õpetajate metoodiliste oskuste arendamisele.
Kooli uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseisu ning barjääride kindlakstegemise uuringu intervjuude põhjal selgus, et valdkond, kus õpetajad vajaksid tuge ja koostööd, on õpilaste vaimne tervis. See ilmnes nii ainekava teema käsitlemise seisukohalt kui ka reaalses koolisituatsioonis õpilaste tervise seisukohalt, kus puututakse järjest enam kokku laste vaimse tervise probleemidega. Soov teha koostööd nii psühholoogi kui ka vajaduse korral lastepsühhiaatriga ilmnes teravamalt Ida-Virumaa fookusrühmadest.
Kokkuvõtvalt võib kooli uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseisu ning barjääride kindlakstegemise uuringu põhjal positiivsena väita, et uimastiharidus kuulub Eesti koolide õppekavasse ja üldjuhul neid teemasid põhikoolides käsitletakse. Õpetajate ebakindlus uuritud teemade edastamisel näitab vajadust konkretiseeritud uimastihariduse programmi järele. Olukorras, kus inimeseõpetuse õpetajate erialane ettevalmistus on ebaühtlane, on vaja õpetajate uimastiharidusalast koolitust, lihtsasti kasutatavaid terviklikke õppematerjale ning järjepidevat tugisüsteemi, et toetada nende valdkondade käsitlemist.
Uuringu raport on saadaval Tervise Arengu Instituudi kodulehel http://www.tai.ee/et/terviseandmed/uuringud