Tööõpetus-tehnoloogiaõpetus. Vana asendub uuega

Endel Rihvk, 2010

Lääne kultuuriruumis on juba aastakümneid toimunud aktiivne arutelu inimeste soolise võrdõiguslikkuse teemadel, mille lainetused on hakanud järjest sagedamini jõudma ka Eestisse. Selle protsessi käigus on paljudes riikides tehtud olukorda kaardistavaid uurimusi ja võetud vastu mitmesuguseid seadusi ning muidki dokumente. Paljudel juhtudel on need suunised jõudnud ka hariduskorraldusse.

Jättes siinkohal kõrvale arutelu selle üle, kuivõrd on inimeste sooliselt erinev käitumine geneetiliselt determineeritud ja kui palju on eri soost inimeste rolle ühiskondlikus tegevuses, tööl ja pereelus otstarbekas ühtlustada, võiks siiski osutada sellele, et nii madalama arengutasemega ühiskondades ning isegi loomariigis on eri soost isenditel täita erinevad ülesanded. Ilmselt on olemas teatud objektiivsed põhjused, mille tõttu sugude täielikku ühetaolisust elukorralduses ei olegi mõistlik taotleda ega võimalik saavutada. Samas ei saa silmi kinni pigistada selle ees, et Euroopas ja ka Eestis on küllalt suur hulk inimesi, kelle arvates tuleks meil suurendada jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete senisest suuremaks kultiveerimiseks ja seda ka hariduse vallas.

Tööõpetus kui argument

On ütlematagi selge, et inimeste väärtushinnangutele ja käitumisharjumustele avaldab peale ümbritseva keskkonna ja koduse kasvatuse suurt mõju kool. Seetõttu pole midagi imestada, et koolisüsteem ja seal toimuv on alati ühiskonna teravdatud tähelepanu all. Meie Eesti koolisüsteemis annab võimaluse rääkida mõlemast soost õpilaste võrdse kohtlemise eiramisest see, et põhikooli õppeainet vana üldnimetusega „tööõpetus” ja uue üldnimetusega „tehnoloogiaõpetus” on seni õpetatud ja plaanitakse vastavalt uuele õppekavale ka edaspidi II ja III kooliastmes õpetada paralleelselt kahe erineva sisuga ainekava järgi. Kuigi nende ainekavade nimetustes ja igasugustes juhendmaterjalides välditakse piinliku hoolega soole viitavaid sõnu, on reaalsus selline, et klassid jaotatakse tehnoloogiaõpetuse tundides kaheks õpperühmaks siiski õpilaste sugu silmas pidades. Kuigi sellisele valikule ei viita ükski määrus, on võimalus üsna väike, et tütarlaps valiks vabatahtlikult tehnoloogiaõpetuse või poiss käsitöö ja kodunduse õpperühma. Kui selline valik toimuks, siis oleks tegu teise äärmusega, kus tütarlaps ei puutuks koolis üldse kokku käsitöö ja kodundusega ega poiss tehnikavaldkonnaga.

Meile kultuuriliselt lähedastes Põhjamaades on see küsimus lahendatud sel viisil, et tööõpetuses on kehtiv kõigile õpilastele ühtne ainekava, kus pool mahust on kaetud käsitöö ja kodunduse ning teine pool tehnilise tööõpetuse valdkonda kuuluvate teemadega. Mõistagi ei õpeta mõlemat poolt üks ja sama õpetaja, vaid segarühmadena koostatud õpperühmad õpivad poole õppeaastast ühe õpetaja juures vastava sisustusega õppekabinetis ja seejärel rühmad vahetavad kohad. Ka meil Eestis on õpilastele tööõpetuses laiemate teadmiste ja oskuste andmise otstarbekust teadvustatud juba ammu. Möödunud sajandi 60-ndatel ja 70-ndatel olid toonastes õppeprogrammides igas klassis 6–10 tunni ulatuses ette nähtud teemad, mille õpetamiseks tuli õpperühmad vahetada. Tütarlaste tööõpetuse programmides olid sellisteks teemadeks elektrotehnilised tööd ja puidutööriistade käsitsemine, poiste jaoks aga kodundus ja korrastustööd. Paraku täideti seda osa õppeprogrammidest vaid üksikutes koolides, sest koolid ja õpetajad leidsid piisavalt argumente, miks seda tookord polnud võimalik teha (nt õppeköögi puudumine jt). Nende põhjenduste tõttu kadusid kõnealused teemad ja vastava töökorralduse nõue ka programmidest ning nüüdseks pole juba umbes 30 aastat ametlikku nõuet selliseks õpperühmade vahetuseks kehtinud.

Eesti Vabariigi taastamise järel on aeg-ajalt uuesti käivitunud arutelu selle üle, kas ei peaks me sarnaselt Põhjamaadega üle minema tööõpetuses ühtsele õppekavale, mille järgi õpetataks kõiki õpilasi sugude vahel vahet tegemata. Selline märkus oli kirja pandud juba nende välismaiste retsensentide poolt, kes analüüsisid meie esimest, 1996. aastal kehtima hakanud riiklikku põhikooli õppekava. Mõnel korral on sellesisulisi etteheiteid kõlanud ka meedia vahendusel. 2007. aastal avaldati Stockholmis ilmuvas Eesti Päevalehes intervjuu Rootsis sündinud ja kasvanud abielupaariga, kes nüüd elavad ja töötavad Eestis. Nad kiitsid igati Eesti koolisüsteemi (kuna siin käivad koolis nende lapsed), kuid tõid ainsa puudusena esile just tööõpetuse korraldust, mis ei näe ette seda, et tütarlaps õpiks saagi käsitsema või poiss nööpi ette õmblema. 2010. a oktoobrikuus võttis ETV saates „Kahekõne” selle teema uuesti üles meie soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kes soovitas haridustegelastel asja uuesti kaaluda.

Uued tuuled tulekul

Nendele inimestele, kes on 2011. aastal kehtima hakkava põhikooli õppekavaga lähemalt tuttavad, ei ole uudiseks, et selles on tehtud samm tehnoloogiaõpetuse ainekavade mõningase ühtlustamise suunas. Mõlemad ainekavad näevad ette, et 10% ainetundidest toimuksid teemadel, mis siiani on kuulunud teise ainekava teemade hulka. Selle juures jääb mõistagi endiselt üles küsimus, miks erineva valdkonna teemade suhe on 90% ja 10%, kuid mitte 50% ja 50%. Nii kummaline kui see ka pole, siis pole selle jaotuse taga mitte meeste soov (kuna soolise võrdõiguslikkuse eestvõitlejad näevad enamasti sellist kallutatust), vaid just naiste endi argumendid. Nii väidavad käsitöö ja kodunduse õpetajad, et selle ainekava teemade niivõrd oluline kärpimine mõjuks negatiivselt naise ettevalmistamisele ema rolli täitmiseks ja samuti eesti rahvuslike käsitöötraditsioonide edasiandmisele järgmistele põlvkondadele. Kasvatusteadlaste jaoks, kes õppekavade lõpliku vormistamise eest vastutavad, on küllap tõsiseks argumendiks seegi, et meil pole siiani toimunud ühtegi uuringut ega käivitatud pilootprojekti, kus katse korras oleks ühtset ainekava praktiseeritud ja selle tulemusi analüüsitud. Mõistagi oleks sedavõrd järsk muudatus ilma eelneva uuringuta liiga riskantne ettevõtmine.

Kuna uus põhikooli õppekava on riiklikult vastu võetud ja kinnitatud, siis peavad kõik koolid tegema ettevalmistusi selleks, et seda järgnevatel aastatel täita. Mõistagi ei ole otstarbekas keskenduda sellele, et hakata nii käsitöö ja kodunduse kui ka tehnoloogiaõpetuse õpetajaid ette valmistama teise valdkonda kuuluvate teemade õpetamiseks, sest lisaks õpetaja kvalifikatsioonile nõuavad need teemad ka teise õppebaasi kasutamist. Seega saab ainuõigeks lahenduseks pidada seda, et teatud tundide osas toimub igas klassis õpperühmade vahetamine, mille tõttu ei muutu õpetajate koormus ega tarifikatsioon. Kuna aga riiklik ainekava ei sätesta täpselt, milliseid teemasid millises mahus ühes või teises klassis läbi võetakse, siis on kooli ülesanne määrata see kindlaks kooli ainekavas ja õpetajate koostatavates tööplaanides.

Esmaseks ülesandeks on kokku leppida, mitme tunni osas toimub igas klassis rühmade vahetus ja mis ajale on need otstarbekas planeerida. Arvestuslikult on 4. ja 9. klassis aastas 35 ja 5.– 8. klassis 70 tehnoloogiaõpetuse tundi. Seega tuleks vahetustunde korraldada vastavalt 3 või 4 ja 7. Kuna aga 5.–8. klassis viiakse tehnoloogiaõpetus läbi paaristundidena, siis tähendab see neis klassides kolme või nelja paaristundi aastas. Milline neist numbritest ühes või teises klassis sätestatakse, see määratakse kindlaks õpetajate omavahelise kokkuleppe korras ja kinnitatakse kooli administratsiooni poolt. Millisele ajale need tunnid planeeritakse, see ei oma mõistagi erilist tähtsust. Õpetajad peaksid vaid omavahel kokku leppides arvestama sellega, et need tunnid ei tükeldaks kahte ossa mõnd põhiainekavas läbi võetavat üldteemat. Nii oleks otstarbekas, et näiteks tehnoloogiaõpetuse puhul võetakse vahetustunnid plaani siis, kui minnakse ühelt tööliigilt üle teisele, käsitöös ja kodunduses aga nende ainekava nimetuses käibivate üldteemade õpetamise vahel. Küsitav on see, kas vahetustunde on otstarbekas planeerida õppeaasta algusesse või lõppu. Õppeaasta alguses on vist siiski õpilasi soovitatav häälestada põhiainekava lainele ja lõpus võivad tunnid kergemini mõne ülekoolilise ürituse (spordipäev, matkapäev vms) tõttu ära jääda.

Suunised töökava koostamiseks

Kuigi riiklikus ainekavas on üldsõnaliselt kirja pandud vahetustundide soovitatav temaatika, on siingi koolil võimalus arvestada kohalikke võimalusi ja õpetaja seisukohti. Seetõttu ei saa igas klassis õpetatavate teemade valikut kõigile koolidele täpselt ette kirjutada. Samas on nende tundide sisu ja seal tehtavate praktiliste tööde valikul vaja silmas pidada teatud psühholoogilisi ja pedagoogilisi aspekte. Alljärgnevalt on välja pakutud nn vahetustundide töökava koostamise põhimõtted ja näidiskava, mida sobiks rakendada tütarlaste õpetamiseks tehnoloogiaõpetuse baasil.

1. Õpilaste ettevalmistus. Kui poiste tehnoloogiaõpetuse tunde planeerides võime me arvestada sellega, et eelmistes tundides on nad juba omandanud teatud teadmised ja töövõtted, siis tütarlaste puhul tundide väikese arvu tõttu ei jõua õpilased ühtegi oskust piisaval tasemel omandada, mistõttu kõike tuleb alustada praktiliselt nullist. See tähendab, et me peame iga teemat käsitlema piisavalt detailselt ning kasutama võimalikult palju erinevaid didaktilisi võtteid ja õppevahendeid. Sama kehtib ka õpilaste praktiliste tööde puhul. Et tagada õpilaste töö õnnestumine vähestele töökogemustele vaatamata, on igati soovitatav kasutada tööoperatsioone kiirendavaid ja kvaliteeti tagavaid tehnoloogilisi tarvikuid (märkimisšabloone, järkamisrenne, puurimiskonduktoreid jms). Töö õnnestumine annab kõigile õpilastele sellest tegevusest positiivse emotsiooni ja motiveerib neid ka hiljem samaga jõudu katsuma.

2. Temaatika aktuaalsus. Tehnoloogiaõpetuse põhiainekava näeb ette mitmete eesmärkide realiseerimist. Seetõttu on selles kavas ka neid tegevusi, mis tänapäeva inimeste jaoks ei ole enam niivõrd olulised kui mõni aeg tagasi. Näiteks pole tänapäeval kellelgi eriti vaja osata saagida metalldetaile metallisaega, kuna seda tööriista asendab ketaslõikur. Samas on selle tööoperatsiooni abil võimalik arendada olulisi manuaalseid võimeid (nt liigutuste koordinatsioon, töötlemise täpsus jne). Vahetustundidesse tuleks aga valida just sellised teemad ja töövõtted, mis omavad kõigi inimeste jaoks tähtsust nii täna kui ka edaspidi. Üks selliseid teemasid on tehniline kirjaoskus. Teatavasti ei õpetata täna meie üldhariduskooli üheski klassis kohustusliku ainena joonestamist. Seega on tehnoloogiaõpetuse tunnid ainuke võimalus tutvustada lisaks poistele ka tütarlastele tehnilise joonise tegemisel ja selle lugemisel vajaminevat. Mõistagi ei aegu näiteks ka vajadus osata valida ja vahetada valgustisse sobivat lampi või lõigata välja sobivate mõõtmetega puit- või plekkdetaili.

3. Tööesemete valik. Kuna tegu on tehnoloogiaõpetuse tundidega, siis ei tohiks nende sisu piirduda pelgalt sõnaliste meetoditega, vaid vähemasti poole ajast peaks hõlmama õpilaste praktiline töö. Seega tuleks tunde planeerides valida ka sobivad praktilised tööd. Arvestades piiratud aega ja õpilaste vähest töökogemust, ei tohiks need esemed olla tehnoloogiliselt niisama komplitseeritud, kui sama klassi poistele mõeldud tööesemed. Tähelepanu tuleks osutada ka nende esemete otstarbele. Kui poiste tööesemete puhul on üheks oluliseks kriteeriumiks nende ühiskondlik kasutatavus, siis tütarlaste puhul tuleks tarbeesemete kõrval enam tähelepanu pöörata dekoratiivse funktsiooniga esemetele. Nende juures on lihtsam õpilasi kaasata ka loomingulisse tegevusse kavandi omapoolse täiendamise teel.

4. Lõiming ja koostöö. Tunde kavandades oleks õpetajal otstarbekas tutvuda sellega, milliseid teemasid käsitletakse selle klassi teistes ainetes, sh käsitöös ja kodunduses. See annab võimaluse lõimida õpitavat teiste ainetega ja muuta see õpilaste jaoks arusaadavaks ja vajalikuks. Nii võiks õpilased valmistada näiteks kõlapulgad selles klassis, kus muusikatundides tegeldakse rütmipillidega. Niisamuti võiks tehnoloogiliste masinate (puurpingi ja treipingi) ehituse tutvustamine toimuda samas klassis, kus käsitöös tutvutakse õmblusmasina ehituse ja käsitsemisega. Sel juhul on õpilastel lihtsam omandada mõisteid nagu võll, ajam, ülekanne jt. Lõimingu muudab aktuaalseks seegi, et tehnoloogiaõpetuse ainekavadesse on uudsena sisse viidud nn projektõpe, mille käigus mõlemast soost õpilased võivad moodustada ühiseid töörühmi. See eeldab aga seda, et mõlemad tööõpetuse õpetajad valmistavad õpilasi ette üheskoos sama probleemi lahendama ja selle käigus praktilist tööd tegema.

Näidiskava (tehnoloogiaõpetusest)

Alljärgnevas soovituslikus näidiskavas on lähtutud sellest, et tundide väikese arvu tõttu ei saa üheski tunnis piirduda vaid ühe teema käsitlemisega. Kõikidele klassidele on välja valitud teemad ja praktilised tööd järgmiste alaliikide kaupa:

1. Üldtehnilised teadmised.
2. Tehniline kirjaoskus.
3. Materjaliõpetus.
4. Materjalide töötlemise tehnoloogia.
5. Igapäevaelus vajalikud teadmised ja oskused.
6. Tööesemed. Tööesemete puhul ei anna pelgalt nimetus vajaminevat teavet. Seetõttu on mõnel juhul lisatud ka viide puidu- ja metallitööde õpiku leheküljele, kus on ära toodud selle eseme tööjoonis ja -juhend.

Lisaks neile teemaplokkidele on iga teema ja tööoperatsiooni puhul hädavajalik käsitleda sellega seonduvaid tööohutuse ja tervisekaitse nõudeid. Peale selle on iga klassi esimeses tunnis õpilastele tarvis tutvustada või meelde tuletada õppetöökoja sisekorda ja vajadust kasutada tööriietust. Ruumi kokkuhoiu mõttes ei ole järgnevas töökavas sellele igal üksikul juhul viidatud.

4. klass

1. Tehnika ja tehnoloogia mõisted. Tehnika tähtsus inimkonna arenguloos.
2. Ruumiliste esemete tasapinnal kujutamise võimalused.
3. Looduslikud ja tehismaterjalid. Tarbeesemete, masinate ja ehitiste juures kasutatavad materjalid.
4. Saagimine leht- ja jõhvsaega.
5. Naelutamine ja liimimine.
6. Koostemäng („Puidutööd”, lk 50); kõlapulgad.

5. klass

1. Tehnika liigid ja kasutusalad.
2. Projektsiooni liigid. Lihtsate geomeetriliste vormide kujutamine ristprojektsioonis.
3. Puitmaterjalid ja nende omadused. Spoon ja vineer.
4. Märkimine puidule. Puidu vestmine, järkamine, silumine. Ristliide.
5. Lihvmaterjalid ja lihvimine. Värvid ja värvimine.
6. Dekoratiivne tulbiõis; küünlaalus.

6. klass

1. Tehnoloogia ja tööstuslik tootmine.
2. Joonistel kasutatavate joonte liigid. Lihtsa detaili kujutamine kaks- ja kolmvaates.
3. Metallmaterjalid ja nende omadused. Traat ja plekk.
4. Traadi tükeldamine, õgvendamine ja painutamine. Pleki lõikamine, painutamine ja kohrutamine.
5. Kruvitsad ja nende käsitsemine. Tüüblid ja kruvid. Kruviliide.
6. Kirjatarvete alus („Metallitööd”, lk 66); kohrutatud rinnaehe (sõlg).

7. klass

1. Mehhanismid ja masinad. Puur- ja treipink.
2. Mõõtmete kandmine joonisele. Mõõtmete lugemine. Keermete tähistamine joonistel.
3. Plastide liigid, omadused ja kasutusalad.
4. Puurimine puurpingil. Lihtsa detaili treimine puidu- või metallitreipingil.
5. Poltliited. Mutrivõtmed. Keermesliite sulgemine ja avamine.
6. Pannilabidas või kahvel („Puidutööd”, lk 57). Treitud mänguasi (vurr).

8. klass

1. Elektrilised käsitööriistad (elektritrell, akutrell, tikksaag, lihvmasinad).
2. Detaili kujutamine lõikes. Elektriskeemid ja neil kasutatavad tingtähised.
3. Elektrimaterjalid ja elektroonika komponendid.
4. Jootliide. Elektrijuhtmete ühendamine kruvi- ja jootliitega.
5. Indikaatori ja testri kasutamine elektrivoolu tuvastamiseks. Elektritarvitite põhilised rikked.
6. Lihtne valgusti valgusdioodi (LED-lambi) ja patareivoolu baasil.

9. klass

1. Arvutijuhtimisega CNC-tööpingid.
2. Tööeseme iseseisev kavandamine ja joonise koostamine arvutis.
3. Materjalide valimine enda poolt kavandatud eseme valmistamiseks.
4. Detaili vormimine CNC-freespingil.
5. Elektritarvitite põhilised rikked. Kaitsmete vahetamine.
6. Kuuma nõu alus.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli tehnoloogia valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-9-7