Ene Lind, Tallinna Ülikool, 2010
Tehnoloogia valdkonna ainete sisu ja ülesanded muutuvas maailmas
Ühiskonna nõudmiseks õpilaste harimisel on saavutada kõigi õpilaste igakülgne areng. Igakülgse arengu eelduseks peaksid olema teadmised, oskused, töömeetodid ja väljendusvormid. Üldharidus peaks soodustama uute kogemuste saamist, töörõõmu ja süvenemisvõime arengut, mis aitavad kujundada usku iseenda võimetesse ja loovad baasi loovaks iseseisvaks tegutsemiseks ning suhtlemiseks. On aga üks küsimus: millised teadmised ja oskused, töömeetodid ja väljendusvormid aitavad tagada õpilase igakülgset arengut tehnoloogia valdkonna ainetes, kujundada iseseisvat ja mõtlevat isiksust? Millised peaksid olema inimese pädevused ja oskused kiirelt muutuvas postmodernistlikus ühiskonnas hakkama saamiseks?
Elus toimetulekuks vajalikud teadmised ja oskused tööõpetuse aines on aegade jooksul muutunud. Kui näiteks eelmise sajandi alguses said poisid hariduse ja töökasvatuse, mis aitas neil otse sulanduda tööellu, ja tüdrukute puhul oli hariduse ja töökasvatuse eesmärgiks pigem aidata neil hakkama saada tolle aja tüüpilise naiserolliga kaasnevate (talu)perenaise ja pereema kohustustega, siis tänapäeval selliseid oskusi niisugusel kujul ellu astuv noor enam ei vaja. Tööelus ei tule vaid tööõpetuses õpitavate baasoskustega enam toime ja majapidamises vajaminevad oskused on samuti teised, sest palju kodutöid on delegeeritud masinatele.
Muudatused aine eesmärkides, sisus ja õpitulemustes tulenevad otseselt ühiskonna ja sealjuures teaduse ning majanduse arengust. Näiteks kui kahekümnenda sajandi 50.–60. aastatel kasutati tööstuseski väga palju veel käsitsi tööd, siis 70.–80. aastatel esimeste raalide tulekuga hakkas tehnoloogiline protsess kiirelt automatiseeruma. Nüüd on elektroonilised masinad (CNC treipink ja elektrooniline õmblus-tikkimismasin) jõudnud juba kooli töökodadesse, neid kasutatakse aines, mida varem seostati vaid käsitsi tehtava tööga. Paraku on nende masinatega töötamiseks vajalikud eelkõige hoopis infotehnoloogilised teadmised.
Niisiis vajame igapäevases ning tööelus toimetulekuks nüüd hoopis teistsugust teadmist kui varem. Esikohale on praktilise oskuse kõrval üha enam nihkunud intellektuaalne teadmine, võime oma praktilisi oskusi ja teadmisi iseseisvalt täiendada, baasoskuste ning -teadmiste varal teabeallikate abil praktilisi ning teoreetilisi probleeme lahendada.
Teadvustada tuleb, et tänapäeva inimese teadmised ei pärine enam ainuüksi kodust ja koolist, vaid ka kõikvõimalikest muudest allikatest. Olulist rolli mängivad siin näiteks arvutid, internet ja küberruum. Tänapäeval võib õpilane suhelda inimestega maailma eri paigust ning saada infot maailma erinevate raamatukogude kataloogidest või erinevatelt internetilehekülgedelt. See kõik on midagi sellist, millest inimestel polnud kahekümnenda sajandi lõpul veel ettekujutust, ja nüüd toimub selline infovahetus imekiiresti ning lihtsalt.
Vanasti pidid inimesed ühiskonnas hakkama saamiseks omandama teatud pädevused ja oskused. Ühiskond oli ülevaatlik ja kehtivad reeglid arusaadavad. Ühiskond arenes hoomatava kiirusega, mis andis võimaluse määratleda, millise hariduse ja oskustega inimesi ühiskonnas vajatakse.
Loomulikult peavad inimesel olema ka tänapäeval teatud pädevused ja oskused, et saada hakkama ümbritsevas maailmas. Ühiskonna areng on muutunud aga sedavõrd kompleksseks ja postmodernistliku globaalühiskonna reeglid on niivõrd mitmekesised, et neist on võimatu ülevaadet saada. Areng toimub nii kiiresti, et tänasel päeval huvipakkuv valdkond võib homme muutuda muuseumieksponaadiks. Nõnda on siis täpseid soovitusi ja ideid ainekavades raske välja pakkuda.
See ei tähenda aga, et me käe abil enam üldse midagi valmistama ei peaks. Tööõpetust iseloomustav loov käeline tegevus on oluline komponent õpilase füsioloogilises ja vaimses arengus. Füüsilisel tegevusel põhinev kogemus on hädavajalik eeldus teoreetilise, keelelise ja abstraktse mõtlemise arengu jaoks. Tööõpetuse aines on õpilane ümbritseva maailmaga kontaktis tööriistade ja materjalide kasutamise või omaenda keha kui tööriista kasutamise kaudu. Lisaks üldarendavale aspektile on käeliste baasoskuste omandamine vajalik selleks, et mitte lasta õpilasel kujuneda õpitud abituse kompleksil, et inimene oleks võimeline lisaks ühiskonnas toimetulekule ka endaga toime tulema ja seda igas olukorras.
Tehnoloogia valdkonna ained õppekavas
Tehnoloogia õpivaldkond seob teoreetilised teadmised igapäevaelu praktikaga, arendab koostööoskust, keskkonna- ja tarbijateadlikkust ning valmidust iseseisvalt eluga toimetulekuks. Tehnoloogia kontseptsioon tänapäeval haarab nii tehnikat kui teaduslikku teavet ja tõlgendusi, pluss loodusteaduslikke rakendusi. Seejuures rõhutatakse eriti teadusliku oskusteabe omandamist (know-how), sh mõtlemist, uurimist, analüüsimist ja tõlgendamist ning mõistmist. Samas iga rahvus arendab tehnoloogiaharidust oma kultuurilises kontekstis lähtuvalt globaalse ühiskonna vajadustest.
Tehnoloogia ainevaldkonna ainete jaotus on järgmine:
- tööõpetus I kooliaste (I–III klass),
- tehnoloogiaõpetus II ja III kooliaste (IV–IX klass),
- käsitöö ja kodundus II ja III kooliaste (IV–IX klass).
Tehnoloogia valdkonna ained on kohustuslikeks põhikooli osas ning võimalikeks valikaineteks gümnaasiumis. Valdkonna ainekavade põhisisuks on rahvusliku kogemuse, innovaatika, kaasaegse tehnoloogia ja ühiskonna vastastikused seosed õpilaste mõtestatud loovas praktilises tegevuses. Õppeaine vahendusel luuakse õpilasele kujutlus tuleviku ühiskonna vajadustest, edasiõppimis- ja karjäärivõimalustest. Õppetegevustes õpitakse mõistma ja kriitiliselt hindama tehnika, tehnoloogia ja ühiskonnaelu vastastikuseid seoseid ning arengut.
Vanuseastmest ning sisulisest erinevusest tulenevalt on neil ainekavadel oma eesmärgid, õppetegevused ning õpitulemused, kuid ühtsed üldalused. Selle kohaselt on tehnoloogiavaldkonna ainete üldeesmärgiks õpilase kui isiksuse võimalikult mitmekülgne arendamine ning tema ettevalmistamine iseseisvaks eluks.
Tööõpetust 1.–3. klassile õpetatakse poistele ja tüdrukutele koos. II kooliastmest jagunevad õpilased oma soovide ja huvide põhjal õpperühmadesse, valides õppeaineks kas käsitöö ja kodunduse või tehnoloogiaõpetuse. See võimaldab õpilastel süvendatult tegelda teda huvitava ainevaldkonnaga. Selleks et õpilane oskaks valikuid teha, on suur osa täita tööõpetuse ainel I kooliastmes, kus peaks loodama baas edasisteks õpinguteks II ja III kooliastmes.
Kuidas muuta üleminek tööõpetusest käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogia õppesse sujuvaks
I kooliastme tööõpetus peaks looma aluse käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogia õppele II kooliastmes. Õpilasel on kergem (õpetaja ja vanemate abiga) valida endale II kooliastmes sobiv õppesuund, kui ta I kooliastmes saab ainekava kohaselt ülevaate kõikidest enim kasutatavatest materjalidest (paber, puit, metall, tekstiil, plastid jne) ja nende töötlemisviisidest (lõikamine, modelleerimine, kujustamine, voolimine, värvimine, liimimine jne), algteadmised tervisliku toitumise vajalikkusest, toiduvalmistamise tehnoloogiast ja kodumajandusest, ehk siis õppeprotsessi kavandades lähtutakse ainekavas esitatud eesmärkidest, õpitulemustest ning juhindutakse õppesisust ning õppetegevusalastest soovitustest.
I kooliastmes toimub materjalide käsitsi töötlemine (õpitulemus „töötab õpetaja juhendamisel, kasutades sobivaid materjale ja lihtsamaid töötlemisviise”). Selleks tutvustatakse õpilastele enim kasutatavaid töövahendeid ja nende õiget käsitsemisoskust. Viimast tuleb eriti rõhutada, kuna valesti õpitud töövahendi hoidu ning töövõtteid on väga raske hakata hiljem ümber õpetama. Kuna tööõpetuses on pearõhk siiski käelisel arengul, siis otsene oskuste kujundamine jäägu vanemate kooliastmete õppesisuks. II kooliastmes ongi ainekava järgi rõhk eelkõige põhiliste töövõtete ja tehnoloogiate omandamisel, juhendi järgi töötamise või abimaterjalide kasutamise oskuse arendamisel.
Kirjalike tööjuhiste ja jooniste kasutamisega õppeprotsessis peaks õpetaja aktiivselt alustama aga juba tööõpetuses. Töö-, kasutus- või hooldusjuhenditega puutume me kaasajal kokku igapäevaselt: need on ostes kaasas kodumasinatel, mööblidetailidel, puhastusvahenditel ja toidukaubalgi. Et õpilane omandaks harjumuse lugeda juhendteksti ja sellest aru saada, ehk omandaks funktsionaalse kirjaoskuse, selleks tuleb teda hakata vastavate tekstidega harjutama I kooliastmes, et käsitöö ja kodunduse või tehnoloogia ainetundides ei tekiks õpiraskusi. Lisaks annab erinevates ainetundides tekstiga töö võimaluse õpilase üldise lugemisoskuse arendamiseks (õpitulemus „oskab kasutada tööjuhendit ning tegutseda selle järgi üksi või koos teistega”).
Tehnoloogiaalane õpe vanemates astmetes on üles ehitatud põhimõttel ideest teostuseni. Õpilased õpivad tööd kavandama, materjale ning töövahendeid valima ja kasutama. Õpiprotsessis tuleb olulist rõhku panna õpilase mõtestatud loovale innovaatilisele tegevusele. Õpilase jaoks on tegevus loov, kui see on tema jaoks uus ja motiveeritud ning tal on sensomotoorse ja mõttetegevuse tulemusena võimalus koos avastamisrõõmuga kogeda valitud töö/toote loomisprotsessi. Oma töö kavandamise harjumust on soovitatav arendada juba ka tööõpetuses. Esialgne kavandamine ei peagi toimuma paberil, vaid seda on võimalik läbi viia näiteks kas või erinevate pakutavate materjalide, detailide, lõigete, lisandite jne valiku abil, mille tulemusel on võimalik igal õpilasel kujundada omanäoline ese. Selliseid valikuid soodustades toetataksegi õpitulemuse „leiab töö tegemiseks loovaid lahendusi” kujunemist. Õpilasi tuleks suunata oma valikuid põhjendama, tööd kirjeldama ja sellele hinnangut andma (õpitulemus „hindab ja tunnustab enda ja teiste tööd”).
Õppetöös rakendatakse erinevaid õppeviise ja meetodeid: individuaaltööd, rühmatööd, ka projektõpet. Õpetamiseks sobivad meetodid valivad õpetajad vabalt. Nende valik sõltub teemast, õppe-eesmärgist, õpilaskontingendist, õpetaja/kooli võimalustest ning kahtlemata ka õpetaja harjumustest. Oma õpetamisprotsessi kujundab õpetaja ise.
II ja III kooliastme õppesisu planeerimine eeldab käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetaja koostööd. Et kooliastmete vahel oleks olemas sidusus ning ülevaade sellest, mis toimus enne ja mis ootab ees, siis oleks soovitatav kaasata töö planeerimisse ka I kooliastme õpetaja, seda eriti juhul, kui klassiõpetaja annab tunde ka 4. klassis. Sellisel juhul on II astme õpetajatel kindel alus edasise töö planeerimiseks; jäävad ära korduma kippuvad tunnid erinevate tehnoloogiate juba omandatud algvõtete õppimiseks, mis võimaldab aega kokku hoida. Koostöö on vajalik ka selleks, et oleks võimalik planeerida tööõpetuses näiteks meisterdamis- ja kujustamistunde selleks sobilikus keskkonnas (töökojas) ning kodunduse teemaga seotud tunde õppeköögis. Loomulikult on võimalik eriolukorras antud teemasid käsitleda ka tavaklassis, kuid see nõuab siis tööks vastavate tingimuste loomist. Omaette probleemide ringi moodustab õpe 4. klassis. Ei olegi vast oluline, kes annab vastavad tunnid – kas on see klassiõpetaja, käsitöö ja kodunduse või tehnoloogiaõpetaja. Tähtis on, et õpe toimuks vastavalt ainekavas esitatud eesmärkidele ning õpilased omandaksid vastavad pädevused.
Kasutatud ja soovitatavad allikad
Classroom Communication: Primary National Strategy. (2005) Crown: Department for Education and Skills.
Illum, B. (2005) Milleks on tavakoolis vaja käelist tegevust/tööõpetust? – Tööõpetust on vaja. Eesti Tööõpetajate Selts. Lk 5–17.
Lahdes, E. (1997) Peruskoulun uusi didaktiikka. Helsinki: Otava.
Lepistö, J. (2004) Käsityö kasvatuksen välineenä. Turun Yliopisto.
Rasinen, A. (2000) Developing Technology Education. In Search of Curriculum Elements for Finnish General Schools. Jyväskylä: University of Jyväskylä.
Uusen, A. (2005) Klassiõppe didaktika alused. – Klassiõpetajale õpetamisest. Abimaterjale pedagoogiliseks praktikaks. Tallinn: TLÜ Kirjastus. Lk 25–43.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli tehnoloogia valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-9-7